Sotsiaaltöötaja oli ära läinud, maruvihane, kuid läinud. Peale seda, kui ta läinud oli, oli Jim Jordyt ja Tristani vaadanud, näinud muret mõlema silmis ja öelnud, et nad peaks magama minema. Hommikul oli neil vaja kooli minna. Tristani puus oli kooli jaoks OK, kuigi ta ikkagi veel kergelt lonkas ja Jim ja Garlen saavad veel rääkida.

Poisid vaatasid üksteisele otsa. Jim arvas, et nägi Jordyt punastavat. Siis soovisid mõlemad poisid head ööd ja Tristan oli Jimi üllatanud teda kaisutades, ja mitte ainult lühidalt. Kui ta Jimi kaisutas, sosistas ta, “Ma palusin Jordil end Trisiks kutsuda. Kas sa võid ka seda teha?”

Lõpuks oli Jim eemale tõmbunud ja ütles sooja naeratusega, “Head ööd, Tris. ”

Ülal olid mõlemad poisid närvilised. “Kas sa soovid esimesena dušši all käia?” küsis Jordy, püüdes hea võõrustaja olla.

“Miks mitte koos?” pakkus Tris, kiiresti oma silmi pilgutades, nii flirtivalt kui kogemusteta 15-aastane poiss võib püüda olla ja kui ta nägi Jordy näoilmet, puhkes ta naerma . “Ma mõtlesin, et mina võiks kasutada dušši eluruumi vannitoas ja sina Jimi vannitoas. Vaata, ma olen sama närviline, kui sina välja näed. Et teeme seda aeglaselt, eks ole? Ma mõtlen väga aeglaselt?”

Jordy punastas seekord ja noogutas. “Sa oled rahulikum kui mina,” ütles ta süüdistavalt.

“Ei ole! Hakkame peale, me raiskame aega.” Ja Tris hakkas oma riideid maha koorima. Jordy tõmbas särgi seljast, siis aga peatus et Trisi vaadata.

Tris kiirustas, rebides riideid maha nii kiiresti kui sai. Kui tal ainult bokserid olid jäänud, saatis ta Jordyle väga koketeeriva pilgu, siis pöördus ja suundus ukse poole. Kui ta ukseni jõudis, seljaga Jordy poole, võttis ta bokserid ära, keerutas ümber oma sõrme ja lasi nad lendu. Jordyle ainult oma tagapoolt näidates lahkus ta ruumist, jättes enda järele kõlama närvilise itsitamise.

Jordy tegi kiiresti ja oli enne Trisi toas tagasi. Laelambil oli heleduse regulaator ja ta sättis selle nii, et tuba oli peaaegu pime. Ta mõtles muusika mängima panemisest, kuid leidis see oleks lame. Ta mõtles, mida selga panna ja otsustas, et kui nad tõesti seda aeglaselt teha tahavad, mida ta teadis tahtvat, siis ei peaks ta alasti olema. Kui ta paljas oleks, siis kuidas sobiks see tema kavatsusega asjadega mitte kiirustada? Ta libistas jalga paari boksereid, siis läks voodisse ja tõmbas lina peale.

Natuke aega peale seda tuli Tris sisse. Tal oli ainult rätik ümber. Ta vaatas Jordyt, naeratas närviliselt ja küsis, “Mis sul seljas on?”

“Bokserid,” ütles Jordy urinat meenutava häälega.

“Oh, Jumal! Ma ei teadnud...Kas ma saaksin laenata…?”

“Vabandust!” Jordy hüppas voodist välja Trisi jaoks ühte paari oma boksereid tooma. Ta erektsioon andis teda ära, kuid Trisi rätik näitas sama asja, ja mis siis?”

Jordy võttis sahtlist paari boksereid siis aga keeras selja, kui oli need Trisile ulatanud. “Privaatsus,” ütles ta ja siis itsitas närviliselt.

Voodis polnud kumbki poistest kindel, mida teha.

Tris, näidates oma otsustavust olla ennem see, kes ta tahtis, kui see, kes ta viimased paar kuud oli olnud ütles vaikselt, “Kas ma tohin sind suudelda?”

Nad mõlemad olid selili olnud. Nüüd keeras Jordy end kiiresti külili, näoga Trisi poole, kes ka end keeras. Nad said kokku, liibusid üksteise vastu ja nende huuled ühinesid.

Nad suudlesid ja nihelesid ja märkasid teineteise erutust. Lõpuks tõmbas Jordy end eemale ja küsis, “Kas me ei pidanud mitte rääkima?”

Tris ütles, “Umph,” ja nad suudlesid jälle.

Lõpuks lasid mõlemad poisid oma kätel sama vabalt tegutseda, kui nende keeled teineteise suus. Nad leidsid, et neil on enamvähem ühesuurused, kuigi Jordyl oli kindlasti suurem; mõlemad olid ümberlõigatud, ja mõlemal oli nii kõva, kui ühel poisil olla saab. Tris liigutas Jordy omal kätt üles alla, imetledes tema tunnetamist ja vabadust, et võis seda teha ja Jordy keha hakkas tõmblema. Ta tahtis midagi öelda, lasta oma heakskiidul kõlada, kiita Trisi, kuid selle asemele tõi kuuldavale kurisevat häält, olles järsku kõnevõime kaotanud. Tris naeratas, katkestas nende suudluse, nii et Jordy võiks õhku ahmida, mida ta vajas, nagu Tris arvata võis ja jätkas oma tegevust. Jordy saavutas kliimaksi ja tõestas seda Trisile oma mõmisemise ja korralike pursetega, mis üha kordusid.

Kui Tris lõpuks tundis Jordy keha lõdvestumist, lõpetas ta hõõrumise, kuid hoidis Jordy erektsioonist. See ei vajunud ära.

“See...see...” Jordy teadis, et peab midagi ütlema, kuid mida nimelt, ta ei teadnud.

Tris itsitas. “Aa, oled keeletuks jäänud?”

Jorsyl polnud naerutuju, kuid Trisi hea tuju oli imeline ja seda oli võimatu ignoreerida ja nii ta pidi ka sellega ühinema, kõht naermisest vibreerimas. Tris lasi lõpuks lahti selle, mida ta hoidnud oli ja pani käe hüplevale kõhule, nautides tunnet selle katsumisest.

Kulus üle minuti, enne kui mõlemad poisid rahunesid. Siis ütles Tris nii kuuma ja seksi häälega, kui suutis, “Nüüd tee mulle ka.”

Jordy tegi.

Hiljem nad lõpuks rääkisid. Nad rääkisid nii kaua kui said. Nad mõlemad olid väsinud päeva pingetest ja sellest, mis just juhtunud oli. Kuid eelarvamused mida mõlemad olid tundunud nende vahel oleva häbelikkuse tõttu, kõik mured et mida teine võib mõelda ja asjad, mida nad arvasid endiga valesti olevat – kõik olid minema pühitud. Nad mõlemad said nüüd rääkida oma kartustest ja seda tehes muutusid isegi lähemateks kui just tehtu neid oli viinud. Hommikul ärgates olid nad uued inimesed, nüüd kahekesi koos, vastamisi maailmaga, kahe üksiku poisi asemel.

Jordy seisis kooli ees, oodates Trisi välja tulemist. Trisi nägu lõi särama, kui ta teda silmas.

“Said kõik tehtud?” küsis Jordy.

“Jah. Ühe päeva vahelejäämine ei andnud mulle suurt mahajäämust. Ma kaldun oma õpetajatest õpikutes järjega ees olema. Matemaatika välja arvatud. Olen ma sulle rääkinud, kuidas ma matti vihkan? Matt ja mu aju toimivad täiesti erinevatel lainepikkustel.”

Nad alustasid pikka koduteed. “Matt on parim tund koolis!” vastustas Jordy. “Ja see on lõbus. Inglise keel on see paha. Kõik nood lause osad ja lugemiskraam nagu Chauser! Aah!”

Tris naeris. “Noh, ehk peaksin su Inglise keele kodutööd ära tegema ja sina võid teha mu mati ülesanded.”

See läheks, kui sa võiksid minu eest eksamid teha ja mina sinu eest. Ma arvan, et peame ise asja selgeks õppima.”

Tris noogutas. “Ma võin sind Inglise keelega aidata.”

“Ja mina sind matiga,” oli Jordy nõus.

Siis jäid nad vait, mõlemad sama asja mõeldes. Saavad nad seda teha? Hakkavad nad tõesti koos elama? Oli see võimalikuks muutumas?

Nad kõndisid edasi ja varsti hakkasid jälle lobisema. Mingil hetkel, kui nad olid juba mitu kvartalit edasi läinud, avastas Jordy, et ta oli oma kingapaela peale trenni lohakalt sidunud ja ta peatus, kummardus maha ja sidus selle uuesti. Tris rääkis millestki, mida ta kohvikus kuulnud oli ja edasi kõndinud, märkamata, et Jordy seisma oli jäänud. Jordy vaatas üles, nägi, et Tris oli temast eespool ja et tal on vaja sörkida, et talle järele jõuda.

Jordyst tükk maad eespool, vaatas Tris, miks Jordy polnud vastanud viimase asja peale, mis ta öelnud oli; ta märkas, et on Jordyst hulka maad ees. Ta peatus, et teda järele oodata.

“Ma tulen,” ütles Jordy.(Sõnamäng Inglise keeles)

Tris ei saanud sinna midagi parata. Ta alustas võitlemisega itsitamise vastu, kuid see ei õnnestunud. Suutmata vastu panna, ütles ta, “Loodan et mitte,” enne kui veel kõvemini naerma hakkas.

Jordy naeratas. “Idioot niisugune,” hõikas ta, ikka veel Trsist kaugel maas.

Selleks ajaks naeris Tris veel kõvemini kui enne – tegelikult möirgas naerda. Trisile lähenedes märkas Jordy pool kvartalit eespool midagi, mis pani teda aeglustama ja kõndima viimased sammud, mis teda Trisist lahutasid. Siis ta peatus. “Kas sul on oma telefon kaasas?” küsis ta.

Tris kuulis muutust Jordy hääletoonis ja reageeris sellele, lõpetades naermise ja vastas tõsiselt. ”Ei, jätsin selle koju. Ma alles uurin, kuidas seda kasutada. Mis siis?”

Jimil oli olnud vana mobiil, mida ta enam ei kasutanud, kuna oli uuemale mudelile üle läinud. Ta oli hommikusöögi ajal selle Trisile andnud koos sülearvutiga, mida ta enam ei kasutanud, öeldes, et need on asjad, mis gümnaasiumis käival poisil olema peavad. Jordy tõmbas oma mobiili taskust välja, lülitas selle sisse ja andis Trisile. “Kasuta seda. Mine tagasi kooli juurde. Helista minnes 911 le ja ütle, et kaklus on käimas ja sa vajad abi. Mine. Kiirusta.”

Trisi otsaesine läks kortsu. “Mi...?”

“KOHE,” ütles Jordy tõugates Trisi tagasi sinna poole, kust nad tulnud olid. “Ja ära vaata tagasi, mine ainult.”

Tris kõhkles lahkumisega, teadmata mis toimub, kuid Jordy hääletooni nõudlikkus sundis teda minema. “Jookse,” Hüüdis Jordy ja Tris jooksis.

Jordy pöördus tagasi vaatama seda, mida ta oli enne telefoni Trisile üleandmist märganud. Umbes pool kvartalit tema ees, oli ta näinud vana autorisu kõnnitee ääres peatuvat ja nelja poissi sealt välja tulevat. Nad olid vanemad, näides tema kooli abiturientide vanustena, kuid olid riides rohmakamalt, kui poisid tema koolis üldiselt olid. Siiski polnud see ta tähelepanu püüdnud. See oli pesapalli kurikas, mille juht oli võtnud autost peale väljumist ja hoidis seda nüüd käes; selle pärast oli ta Trisi ära saatnud.

Kurikas, mida hoiti mitte nii, nagu mängija seda hoiaks, vaid keskelt kinni hoides – ja kolme teise poisi ilme – olid kõik Jordy jaoks päris selged märgid grupi kavatsustest. Ta oli seda ilmet ka varem näinud. Viimati Punase silmades.

Neli poissi tulid tema poole kiirustamata, kuid kui nägid Trisi ära jooksmas, lisasid nad järsku kiirust, joostes sinnapoole, kus Jordy seisis. Jordy seisis liikumatult neid oodates.

Kui nad olid talle umbes kümne meetri kaugusele jõudnud, tegi Jordy oma käigu. Ta pöördus järsult ja hakkas jooksma.

Selle koha kõrval, kus Jordy seisis, oli tee ääres tühermaa. Selle asemel et joosta tagasi sinna suunda, kuhu Tris oli läinud, lahkus Jordy kõnniteelt ja suundus üle tühermaa.

“Võtke ta kinni,” karjus kvarteti ilmne liider, see kellel kurikas käes. Ta hakkas Jordy järele sprintima. Jordy viskas jooksu ajal aegajalt pilgu üle õla. Kurikaga poiss ei märganud, et ta ei paistnud Jordyle ei järele jõudvat, ega maa jäävat. Jordy järeldas, et poiss lihtsalt mõtleb Jordy sama kiire olevat kui tema, kuid see kiirus on hirmust tingitud ja nii väsib ta varsti ära. Jordy lootis, et ta seda mõtleb ja see ta enesekindluse üles kruvib.

Kuid nüüd ei jälitanud teda enam neli. Jordy ja kurikaga poiss olid sprintinud ja märkimisväärselt ülejäänud kolmest poisist ette jõudnud. Jordy naeratas ja jätkas jooksu.

Vahe jälitajaga hakkas vähenema, kui Jordy jooksu aeglustas, teeseldes nagu oleks tal võhm väljas. Varsti oli kurikaga poiss ainult mõne meetri kaugusel taga. Ta tegi kiirenduse, mõeldes nagu oleks kõik mis tal vaja teha, lükata Jordyt tugevasti, kui ta tema kõrvale on jõudnud. Jordy kukuks ülepea kaela ja siis teevad paar kõva lööki kurikaga kõik mis vaja. Siis võivad nad teise poisi järele minna.

Jordy arvas, et seda poiss mõtles; temal oli aga oma plaan. Kiire pilk üle õla näitas, et jälitaja on ainult kaks või kolm sammu taga, joostes kõigest väest, nägu pingutusest grimassis. Jordy jäi järsku seisma, samal ajal end pöörates ja küüru tõmbudes, siis aga sirutas oma jala välja, nagu ta võimlas palju oli harjutanud. Poiss oli tal seljas, suutmata peatuda ja Jordy välja sirutatud jalg üllatas teda ja viis ta jalgadelt. Poiss lendas kõva matsuga vastu maad, kurikas libises tal käest. Jordy krabas selle, kulutas pool sekundit, veendumaks teiste poiste kaugel olemises ja ootas, kuna ta ründaja end taas jalule ajab. Poiss tegi seda täpselt nii, nagu Jordy arvas: ta keeras end kõhuli, siis pani kaks kätt maha, et end üles tõugata.

Sel hetkel virutas Jordy kurikaga, murdes ta parema käe küünarnuki juurest.

Luu murdumise raksatusele järgnes peaaegu silmapilkselt vali kriiskamine. Poiss keeras tagasi küljele ja haaras vasaku käega oma paremast käest.

“Sul on üks võimalus. Üks,” ütles Jordy kurikat tõstes. “Kes sul seda teha käskis – ja miks?” Jordy hääl oli kuri ja vihane. “Sul on kaks sekundit et mulle seda öelda. Sa ei ütle, ja ma murran su teise käe. Seejärel löön su pea lõhki.” Ta tõstis kurika ja ütles, “Üks, kaks -”

Ta hakkas virutama, kui poiss, silmad nüüd hirmu täis karjatas, “Hr. Burrows ja pr. Coppinger! Coppinger oli tema kontoris, kui ta käskis mul mõned Putnami poisid võtta ja su sõber kinni krabada, tuua ta tagasi Putnami. Ära löö mind!”

Mis sa minuga teha kavatsesid?

“Ainult natuke üles lüüa.” Poiss oigas jälle.

Jordy lasi kurika alla, kuid hoidis seda kõvasti käes. Ülejäänud kolm poissi olid nüüd lähedal, kuid olid sammu aeglustanud. “Te kutid tahate sellesse end segada?” küsis Jordy. Ta hääl oli raevukas, kuid selles kostus ainult uudishimu, mitte hirmu; see oli poisi hääl, kes polnud põrmugi hirmunud kolme vanema poisi vastu astumiseset.

Nad jäid seisma, vaatasid üksteise otsa, siis Jordyt, kes kuigi noorem, oli tunduvalt suurem kui ükski nendest ja tal oli kurikas käes. Nad jäid paigale, vaadates oma juhti, kes haletsusväärselt oigas.

“Mina nii ei arva,” ütles Jordy. “Te poisid võiksite jalga lasta. Võmmid on paari minuti pärast siin. Ma hoian teda nende jaoks.” Ta näitas peaga poisile maas, kes oma kätt hoidis ja valu käes oigas. “Kuid te võite siin oodata, kui soovite.”

Politsei sireeni oli päris lähedalt kuulda.

Teised poisid pöördusid ja panid minema. Jordy pöördus tagasi langenud poisi poole, kuid vaatas üles just õigel ajal, et näha teisi autosse hüppamas, uksi kinni tõmbamas ja alla kummardamas, nii et neid näha poleks. Jordy naeratas.

Tris kartis. Ta võis küll olla otsustanud mitte enam kartuses elada, kuid ta ei teadnud, mille eest ta jookseb ja kuigi see on alati hirmutav, polnud see ta kõige suurem kartus. Ta oli mures Jordy üksinda jätmise pärast. Muidugi oli ta näinud teda Punasele pidurit panemas ja tema sõpru hirmutamas, nii teadis et poiss on vägagi võimeline end kaitsma, kuid tal polnud mingit ettekujutust, millega Jordy rinda pistis, kuigi ta teadis et oli Trisile öelnud soovivat võmmide osalemist. Mis see ka ei olnud, pidi see suur olema.

Ta helistas 911, ütles neile, et kooli juures käib kaklus, siis katkestas ühenduse, enne kui operaator sai teda küsitlema hakata. Ta pidi mõtlema! Kas Jordy tahtis võmme selleks, et teadis abi vaja minevat? Kas ta arvas, et võib viga saada – või veelgi hullemat – ja siis tahtis, et võmmid Trisi kaitseksid, kuna ta ise seda teha ei saaks? Kas ta ainult lükkas edasi tulemas olevat ohtu, nii et Tris saaks pääseda?

Ainuke, mida Tris võis mõelda, oli saada võmmid kohale nii kiiresti kui võimalik, siis aga viia nad sinna, kuhu ta Jordy oli jätnud.

Probleem oli selles, et kuidas saaks ta nõuda, et võmmid midagi üldse teeks. Kuidas saaks ta seda teha? Ta oli TV showdes näinud, kuidas võmmid reageerisid, kui neile helistati. Nad kahtlesid kõiges ja jõid tassi kohvi, et otsustada, mida teha. Nad kutsusid tagala kindlustuse välja. Nad viivitasid lõpmatuseni. Kui Jordy hädas oli, vajas ta abi nüüd kohe. Mitte peale tunnist Trisi küsitlemist.

Siiski tahavad nad teda enne kõike muud küsitleda. Arvatavasti vaatavas nad ümber ja küsitlevad ka teisi. Kas keegi on kaklust näinud? Noh, ei ole. Kas Tris püüdis lihtsalt enesele tähelepanu tõmmata, helistades 911? Oli see nali? Tris võis ette kujutada, et see võtab terve igaviku ja Jordil võib mitte niipalju aega olla. Mida saab ta teha?

Ta otsustas, et ei lase politseil seda nende moodi teha. Ta kavatses nendelt abi saada, kuid nii kuidas tema tahtis seda minevat ja see tähendas, et kohe, kui nad saabuvad.

Ta kuulis sireeni koolile lähenemas. Patrull auto vilkuvate tuledega lähenes. Ta jätkas jooksmist nende suunas, hakates kätega vehkima.

Kaks võmmi autos nägid teda ja selle asemel et kooli juures peatuda, sõitsid tema juurde ja keerasid kõnnitee äärde.

“Aidake! Mu sõber on hädas. Tagasi seal pool!” Ja Tris pööras ümber ja hakkas kõnniteed mööda tagasi jooksma.

Politsei auto hakkas edasi liikuma ja võmm juhi kõrval karjus talle, “Hei, jää seisma.”

“Rääkimiseks pole aega,” karjus Tris tagasi ja jätkas jooksmist. Auto sõitis tema kõrval. “Tule peale. Nii jõuame me kiiremini sinna,” ütles võmm. Auto jäi seisma ja see võmm, kes talle karjunud oli, lükkas tagaukse lahti. Tris pidi nüüd otsustama.

Ta hüppa sautosse ja ütles, “Kiirustage!”

“Seda, mida sina oleksid pidanud tegema. Tal suu kinni panna.”

Sellel õhtul viis Jim poisid Antonio juurde. Hilja õhtul. Nad olid enne seda palju aega võmmidega kulutanud.

Poiss, kellele ta kurikaga oli virutanud, Marco Donelli oli oianud kogu aja, kuni ta haiglasse viidi. Senikaua kui patrullauto mehed kiirabi ootasid, küsisid nad Jordylt ja Marcolt mis siin juhtunud oli. Jordy rääkis neile peaaegu kõik.

Marco kaebas, et Jordy oli teda rünnanud. Põhjuse suhtes oli ta natuke kahelnud, siis aga ütles, et Jordy oli käskinud tal kõik oma raha talle anda, ja kui Marco vastu oli ajanud, oli Jordy teda kurikaga löönud.

Jordyl oli kurikas ikka veel käes ja ta tunnistas, et oli Marcot sellega löönud ja nii otsustasid politseinikud esimese asjana peale kiirabi kutsumist Jordyl käed raudu panna. Jordyl oli teistsugune ettepanek.

“Küsige temalt, kas ta oli üksinda, kui ma seda oletatavasti tegin. Ma poleks kindlasti rünnanud gruppi kutte, kes kõik minust vanemad on, kas pole? Kindlasti mitte ainult pesapalli kurikaga. Ja miks mul peaks üldse selline olema? Ma läksin koolist koju; ma ei mängi pesapalli ja praegu pole ka hooaeg. Mul poleks peapalli kurikat kaasas. Ja kasutada seda nelja poisi vastu? Nad võiks mulle kergesti kallale karata. Ükski asi sellest ei ole mõistlik. Kui, nagu ta ütleb, oleksin teda rünnanud, oleks ta pidanud üksinda olema. Küsige temalt.”

Üks võmm hoidis Jordyt käest ja teine kummardus maha Marco juurde, kes nüüd nuuksus, ikka veel murtud kätt vasaku käega hoides. “Olid sa üksinda, kui see juhtus?”

Marco vaatas ringi, nii palju kui sai. Ta ei näinud oma sõpru kusagil. “Jah, olin üksinda.”

“Küsige temalt, kas ta kõndis ainult kõnniteel, või oli tal auto.” Politseinik Marco kõrval andis talle küsimuse edasi.

“Aa... Kuule mees, mul on suured valud. Lõpeta küsimine. Oiii. Oiiiiii.” Marco oigamine kasvas nii tugevuses kui sageduses.

Jordy raputas pead. “Ta ei kõndinud üksinda. Tal oli auto. See seal.” Ta osutas autole. “Tal oli kolm semu kaasas. Ma arvan, et leiate nad autost end peitmas. Nad hüppasid autosse, kui sireeni kuulsid. Võibolla plaanisid nad ära sõita, kuid siis mõistsid, et selle kuti –” ta osutas Marcole “- käes on võtmed.” Ta ütles just hetk tagasi, et ta kõndis. Te võite ta taskuid kontrollida. Leiate sealt võtme, mis sellele autole sobib. Ma kahtlen, et see varastatud ja võtmeta käivitatud oleks; kui see nii oleks, oleksid nood kutid juba autoga ära sõitnud.”

Jordy näitas näpuga autole ja politseinik vaatas sinna poole. Sellel hetkel lõid kolm kutti auto uksed lahti ja panid jooksu, igaüks ise suunas. Võmmid vaatasid üksteisele otsa, siis üks ütles, “Noh, vastavalt meie tunnistajale siin, polnud nad niikuinii kaasatud. Me saame teada, kes nad olid, kui see kutt on ära paigatud. Laseme neil minna.”

Jordy ja Tris viidi kahe võmmi poolt politseijaoskonda. Marco transporditi haiglasse. Jordy käed jäidki raudu panemata.

Jordy ja Tris mõlemad rääkisid oma lugu mitmel korral. Nad ei osanud arvata, miks neid rünnati. Nad olid kaks koolipoissi teel koolist koju. Tõenäosus, et neil oleks palju raha kaasa olnud, oli väga väike. Ja tegelikult neil polnudki. Kumbki poistest polnud kunagi varem ühtegi neljast poisist näinud nii et mingi vana vimma asja võis kõrvale jätta.

Lõpuks anti kaks poissi Jimile üle. Trisi isa polnud kohale ilmunud ega ka oma mobiilile vastanud. Jim ilmus, varustatuna oma erakorralise kasuvanema tunnistusega, mille Garlen oli välja ajanud ning lõunaks talle ära toonud ja võmmidel polnud enam rohkem põhjust poisse kinni hoida.

Jim oli märganud, kuidas poisid olid auto tagaistmele roninud, kui ta neid politseijaoskonnast otse Antonio juurde sõidutas. Ta märkas ka, kui lähestikku nad istusid. Ta ei näinud peeglist, nende käsi, kuid võis kergesti kujutleda, et nad hoidsid üksteist käest kinni. Just sama kergesti, kui kujutleda neid kui paari.

Ben Cooley läks haiglasse maskeerituna. Seda polnud küll kuigi palju, kuid ta oli päris kindel, et sellest piisab. 600$ maksva ärimeheülikonna, läikima löödud Forsheimi kingade ja korralikult kammitud kalli soenguga juuste asemel olid tal jalas paar vanu siniseid teksasid ja viletsad tenniskingad, päikeseprillid ja nokamüts, mille alt kammimata juuksesalgud välja turritasid. Ta kõndis skeemi juurde, kus oli näidatud, kus paiknesid mis osakonnad, omaette pomisedes, longates ja kühmu vajununa.

Keegi ei vaadanud teda. Haiglat külastasid kõiksugu inimesed. Suurim tähelepanu mis neile osaks sai oli vihane pilk ja oma ette pomisetud, ‘mis sellel küll viga peaks olema?’

Ta leidis, et nii kirurgia kui intensiivravi olid mõlemad 12. korrusel. Ta sõitis liftiga 6. korrusele, mille kohta skeemil oli öeldud, et seal asuvad õdede ja personali ruumid. Seal kõndis ta piki koridori, kuni leidis koristamistarvete kapi.

Ta valis ratastel mopiga anuma ja lükkas selle mööda koridori kuni meeste wc-ni. Kuna oli hiline pealelõuna ja vahetuste aeg, polnud seal hingegi. Ben astus kiiresti mustade riiete korvi juurde ja tõmbas sealt välja komplekti arstiriideid, mis tundusid tema jaoks küllalt suured olevat. Mõned plekid, mis tundusid kahtlaselt vere moodi, teda ei häirinud. Tegelikult võivad need koridoris inimeste silmad tema silmadest kõrvale tõmmata.

Suurepärane.

Prahi hulgast leidis ta kirurgi maski ja mütsi. Ta libistas mütsi pähe ja maski kaela rippuma.

Ta pani mopi ja anuma tagasi sinna, kust ta nad võtnud oli, möödudes mitmest õest ja arstist, kes tema poole isegi ei vaadanud. Tal oli pea maas ja silmad peidetud; oli ebatõenäoline, et keegi oleks suutnud teda kirjeldada, kui neilt küsitud oleks. Ta sõitis liftiga 11. korrusele ning tõusis mööda treppi kirurgia ja intensiivravi korrusele.

Nüüd läks raksemaks. Ta tõmbas maski näo ette ja suundus 1206 palati poole, mis skeemil oli märgitud kui taastumispalat. Ta surus end läbi kahekordsete uste ja peatus. See oli suur ruum kahekümne voodiga, milledest pooltes olid patsiendid. Palatis töötasid mõned õed. Tema poole ei vaadanud keegi.

Kiire pilk üle ruumi näitas talle kahte asja. Esiteks, kõik inimesed voodites olid vanad. Teiseks, ruumi tagaosas, suletud ukse kõrval, istus politseinik.

Päris mõistlik, mõtles Ben. Vangid peaks eraldi ruumis olema. Seda ruumi peaks valvatama.

Ta hakkas sinnapoole liikuma, teadmata, kuidas ta sisse pääseks, kuid mõistes, et ei saa seda teha ületamata vahemaad valvatud ukseni. Kõndides jälgis ta, et keegi teda ei vaataks ja võttis märkmetahvli ühe hõivatud voodi peatsist. Ta liikus edasi, peatudes aeg-ajalt, kui nägi et patsient magas või teadvuseta oli; ta seisis patsiendi juures, teeseldes tema kontrollimist.

Seejärel liikus ta edasi, alati ruumi tagaosa poole. Ta lootis et mingil hetkel mõni õdedest hakkab politseinikuga rääkima.

Siis aga nägi ta midagi isegi paremat. Õel oli kaks tassi kohvi ja ta läks otse politseiniku poole, naeratus näol. Ben võttis talle kohe sappa, piisavalt kaugel, et mitte otse ta kandadele astuda. Ta vaatas pabereid tahvlil oma käes.

Õde jõudis sinna, kus politseinik istus. See tõusis püsti et kohvi talt vastu võtta ja vaatas õele otsa, kui temaga rääkis. Sel aja, kui ta õde tänas, astus Ben ümber nende mõlema, pilku tahvlilt tõstmata, valvatavasse palatisse. Silmanurgast nägi ta võmmi enda suunas vaatavat, siis aga vestluse juurde õega tagasi pöörduvat. Ben lasi palatiuksel enda järel sulguda.

Siin oli ainult kuus voodit. Marco, keda Ben teadis Putnami külastusest, oli ühes nendest. Ainult üks koiku oli veel hõivatud, kohe Marco kõrval. Marco ja teine lõikusest taastuv patsient magasid mõlemad.

Ben ei teadnud, palju tal aega on, kuid teadis, et peab kiiresti tegutsema. Ta astus Marco voodi juurde ja vaatas ta üle. Ta teadis, et Marcoga polnud probleemi. Probleem oli monitoriga mis iga tema südamelöögi ajal rütmiliselt piiksus. Ben teadis, et selle küljes oli alarm, mis hakkab lärmama nii siin kui õdede toas, kohe kui piiksumine lakkab.

Tal polnud aega – uksest võis iga hetk keegi sisse tulla – nii ta ainult tegutses. Ta läks juhtmeid mööda monitorist Marconi ja nägi nende lõpus väikest kleepsu, mis oli poisi rinna külge kinnitatud. Ben tegi oma särginööbid lahti, siis kooris kleepsu kiiresti Marco küljest ja lõi vastu enda rinda. Selleks kulus alla sekundi ja monitor ei registreerinud märgatavat rütmimuutust.

Siis pöördus ta teise patsiendiga voodi suunas ja paljastas tolle rinna. Seal oli ka kleeps, kuid Ben kahtles, kas keegi märkab, et nüüd näitavad kaks monitori täpselt sama rütmi. Igal juhul oli see ainus, mida ta teha sai; nii eraldas ta kleepsu kiiresti enda küljest ja kinnitas sell teise mehe rinna külge.

Jällegi ei hakanud sireen tööle. Ben pöördus tagasi Marco juurde. Ta oli välja mõelnud, kuidas seda kõige paremini teha ja oli saabunud ettevalmistatult. Ta võttis oma arstipükste takust süstlanõela, mis kinnitatud heroiiniampulli külge. Ta vaatas Marco käsivarsi. Seal polnud nõelajälgi. Kurat. See oleks kena olnud. Kuid iga veen sobib. Ta otsis ühe Marco käe pealt. Kogu ampulli süstimine võttis ainult hetke aega. Heroiini oli nii palju, et see võiks hobuse tappa. Kindlasti enam kui küll Marco suuruse poisi jaoks.

Ben libistas nõela ja ampulli teise patsiendi madratsi alla, siis läks kiiresti ukse juurde tagasi. Ta ei teadnud, kas võmm räägib ikka veel õega, või ei. Ta lootis, et räägib. Ta ei tahtnud võmmiga rääkida. Ta ei tahtnud, et see talle näkku vaataks. Isegi, kui tal mask ees oli, olid ta silmad meeldejäävad, samasugused hallid, kui ta pojal. Ta praotas ust. Õde oli ikka veel seal! Ta lükkas ukse lahti, siis pööras end natuke, nii et võmm ega õde ta nägu ei näeks ja kõndis minema.

Ta pani trepist alla, tee peal end haiglariietest vabastades, läks ta kuni esimese korruseni. Ta mõtles, et läheb läbi keldrikorruse, kuid siis sai aru, et põhikorrusel on palju enam inimesi, kelle hulka sulada.

Ta lahkus trepilt ja ühines inimeste grupiga, kes peaukse poole liikusid. Uksele lähenedes kuulis ta haigla raadiost: “Sinine kood, 1206; sinine kood, 1206.”

Naeratust maha surudes tõmbas ta nokamütsi sügavamale silmadele ja astus päikese kätte.