Koolis lendasid ringi uudised, et Grady oli haiglast välja lastud, oli koos isaga kooli tulnud ja koolist välja visatud. Politsei oli kutsutud, kuna ilmnes, et hr. Thoms oli sama vägivaldne ja vähese kannatusega kui ta poeg. Oli toimunud mõningane madin ja kool oli võtnud välja eemale hoidmise orderi isa ja poja vastu; nad mõlemad arreteeritakse, kui leitakse lähemal kui 100 m koolist. Hiljem oli hr. Scott Nicki nime orderisse lisanud.

Pr. McKinley polnud rõõmus Grady kooli jalgpallimeeskonnast kadumise pärast, kuid Jake’le paistis, et kõik keda ta kuulis rääkimas klassides ja lõuna ajal, olid rõõmsad, et Grady läinud oli. Isegi jalgpallimeeskonna liikmed ei kahetsenud tema lahkumist. Nad võisid ilma temata mitte nii palju mänge võita, kuid nad ei pidanud ka enam temaga õiendama. See oli võit.

Gary tuli lõuna ajal laua juurde, kus Jake ja Jeremy lõunat sõid ja ütles, et nende band harjutab peale kooli ja peale jalgpalli trenni. “Teise kaks poissi on Keith ja Peter. Keith on klahvpillide peal ja Peter mängib trumme.”

“Ja sina oled kitarrimees?”

“Jah. Kuid kui sina tuled, hakkan ma bassi mängima. Ma mängin kitarri ainult seepärast, et me kitarrimängijat vajame. Mõned kutid saavad kaifi esieras olemisest. Mina mitte. Eelistan tagapool olla.”

Jake oli hetke vait, siis naeratas. “Kas tead, kui sina kitarri mängiksid, võiksite selle caballeros jama asemel endid Alliteraatideks kutsuda.”

Garyl kulus ainult hetk. “Hei, missugune suurepärane nimi ja suurem osa inimesi ei saa sellest aru, mis on bändi nime jaoks perfektne. Löökpillid, ah? Sa oled nutikas, kas pole? Ma sain aru et sa oled. Soovin, et oleksin selle nime ise välja mõelnud. Kuid me rääkisime nimest tundide kaupa, ideedega mängides ja lõpuks leppisime kokku Kolme Caballero peale.”

Jake vaatas teda hetke, siis aga ilmus ta näole ebasiiras naeratus ja silmadesse kelmikas helk. “Tead sa. Ma kujutlen, kuidas see jutuajamine käis, kui te nimedega mängisite. Ja kui ma siis selle mõtte ühendasin faktiga, et nood kutid on su sõbrad ja on poiss-sõbrad, on kerge sellest midagi järeldada.” Siis vaatas ta Jeremy poole ja jäi vait.

Jeremy püüdis ta pilgu ja sai aru, mida Jake soovis. Ta ütles, “Olen valmis. Jätan teid bändi asjadest rääkima.” Siis ta tõusis ja viis oma kandiku prügitünnide juurde, jättes Jake ja Gary omaette.

Jake jätkas, rääkides piisavalt tasa, et keegi naaberlaudades seda ei kuuleks. “Kolm Caballerot kõlab peaaegu nagu kompromiss, kas pole? Minule see kõlab küll niimoodi. Ma mõtlen sellega, et kas poleks parem olnud seda Gei Caballeros nimetada? Eriti, kui mängite gei baaris? Siis oleks selles sisu, mõningast teravust. Sunnib end sirgu ajama ja märkama. Ja sa ütlesid, et haudusite seda pikka aega. Nii et võibolla Gei Caballeros oli juba alguses välja pakutud ja võibolla sina ei olnud sellega nõus, millega on seletatav pikk aeg, mis kulus kompromissile jõudmiseks. Võis see nii olla? Ah? Ah?”

Jake naeratas, näidates seda heatahtliku naljana, et mõtles selle kõik välja, narrides, võibolla kaudselt vihjates Garry varjatud geiks olemisele, kuid tehes seda nagu oleks see kõik naljatlemine ja ei omaks suurt tähtsust, kuid Gary vaatas laule ja punastanud üldse ega näinud Jake naertust, kuigi talle ei saanud märkamatuks jääda Jake‘i kerge, naljatlev hääletoon. Natuke aega oli vaikust, enne kui Jake talle appi tuli.

Ta ütles palju vaiksemall häälel, “Hei, ma narritasin, kuid kui ma liiga lähedale panin, siis see ei häiri mind üldsegi. Sa justkui annad kogu aeg vihjeid, et gei oled ja nii ma ütlesin, mida ma ütlesin. Kuid kui sa seda oled ja kui sina olid see, kes muutis Gei Kolmeks, siis arvan, et sa pole end veel avalikustanud. Vaata, ma nõustusin koos teiega proovis istuma, nägemaks, kas ma tahan selles osaline olla ja kui ma teile kolmele meeldin, siis see kehtib ikka veel. Okei? Teiega koos mängimisel või mitte pole midagi tegemist sellega, et keegi teist gei on.”

Gary ei öelnud hetkeks midagi, siis vaatas üles. “Sa hakkad? Hea. Pole nii, nagu poleks ma väljas. Ma olen, justkui. Ma mõtlen sellega, et mõned inimesed teavad. Mu vanemad. Jeremy. Bänd. Ainuke põhjus, miks ma täielikult väljas polnud, oli Grady. Vaata, ta vihkas geisid ja mina olin temaga ühes võistkonnas. Olin kindel, et ta püüab mind riietusruumis kinni, kui üksinda oleme, või korraldab mängu ajal asja nii, et see õnnetusena näiks. Nüüd siiski, noh, võibolla võiksime olla Gei Caballeros. Meie kõik. ”Ta ütles seda ettevaatlikult, kuid vaatas tähendusrikkalt Jake’le otsa.

Jake raputas pead. “Mitte siis, kui mina otsustan teiega ühineda.”

Ta nägi lootuse välgatust Gary silmades kustuvat. “Samuti mitte Alliteraadid, ma arvan,” ütles Gary. “Ja Neli Caballerot ei ole enam sellise kõlaga. Me peame selle üle mõtlema.”

“Mitte enne, kui olen otsustanud teiega ühineda,” ütles Jake ja Gary noogutas siis aga naeratas. “Kuid ma arvan, et sulle see meeldib, kui sa sedasorti muusikat armastad.”

“Nii see on,” ütles Jake. “Nüüd aga sellest esimesest harjutusest . . .”

Kui viimane kell kõlas ja kooli uksed täitusid väljuvate õpilastega, istus Ricco kooli vastas tänaval Ruby autos. Kõrvalistmel oli tal linna kaart lahti, nii et tal oleks põhjus seal istumiseks, kui mõni uudishimulik võmm peaks mööduma.

Tal oli raskusi kogu massi põhjaliku vaatlemisega teadmaks, et ta kõiki näinud on, kuid ta tegi mida suutis. Kui õpilaste vool vähenes ja olid veel ainult mõned lahkujad ning ta nägi autode rivi, mis ootas väljapääsu võimalust õpilaste parkimiskohalt, sai ta aru, et peab seda veelkord tegema, võibolla paar korda. Ta pidi jälgima parkimisplatsile suunduvat ust ja võibolla ka kõrvalust. Ei tohiks siiski mingi probleem olla. Ta ootas, kuni ühtegi õpilast enam välja ei tulnud ja sõitis ära, ikka veel mõeldes nii palju varju jäämisele kui võimalik.

Ruby oli elevil olnud kui ta tõsis küsimuse mõneks päevaks jäämisest. Ta oli olnud elevil, nõustudes hommikul peale taha keeramist ja talle pruukosti valmistades. Hea päeva algus. Paljulubav. Ja ta polnud üldsegi vastumeelne olnud oma auto laenamise suhtes. Talle meeldis naise innukas süütus. See teeb asjade ajamise palju kergemaks.

Jake oli sõitnud hr. Scotti jalgrattal kooli, kitarri kast seljas. Peale kooli ta läks ja istus tribüünidel ning jälgis Gary treeningut koos ülejäänud jalgpalli mängijatega. Siis ootas riietusruumi ukse taga. Lõpuks tuli Gary välja ja nad läksid kahe teise poisi juurde ning nad sõitsid Keith’i autos Peteri poole proovi. Keith lubas nad tagasi jalgrataste juurde tuua, kui proov lõppenud on.

Peteri garaažis Keith’i ja Peterit koos jälgides oli ilmne, et nad paar on. Nad paistsid kasutavat iga võimalust üksteise külge puutuda ja nad vahetasid omavahel hulga pajutähendavaid pilke. Kuid nad olid ka sõbralikud ja lasid Jake’il end tunda nagu kodus.

Jake avastas, et Keith oli nendest jutukam. Peter oli vaikne ja rääkis ainult siis, kui vaja, või kui tema poole pöörduti. Keith polnud selline. “Gary räägib, et õppisid kitarri mängima sama muusikaga, mida meie mängima, Nick. Sul ei tohiks siis sellega, mida meie teeme, mingit raskust olla. Akordi järjestused on sellel muusikal päris standardsed. Kas sa nooti loed?”

“Jah, kutt, kes mind õpetas, sundis mind seda õppima. Ütles, et niimoodi on asi mitmekülgsem. Kuid suudan ka kõrva järgi ka mängida.”

“Tore. Meil on kõige mängitava jaoks noodid. Mina vajan neid klahvpillide jaoks ja me saime need minu vanaisalt. Kõigest on ekstra koopiad olemas. Täna peame otsustama, mida me neljapäevasel kontserdil esitame ja ma annan sulle noodi kõige kohta. Kutt baaris ütles, et publikule meeldivad ballaadid. 50’date ballaadid. Kraam enne seda, kui kõik muusika rämedaks muutus. Mul on mõned välja valitud, mida me võiks proovida.

“Miks ei võiks me alustada Love Me Teneder’iga. See oli Elvis Presley tohutu hitt ja laseb meil su häält kuulda.”

Jake vaatas nooti ja noogutas. “Seda ma oskan. Vanmees armastas Presleyd ja ma arvan, et ta lasi mul kogu Elvise kraami mängida.”

“Isegi kiireid lugusid?”

“Laskis küll.”

Keith heitis talle tähendusrikka pilgu. “Sa pead siis päris hea mängija olema. Noh, hästi. Hakkame siis peale.”

Jake ja Gary pöördusid klahvpillide poole ja nad alustasid. Gary oli hämmelduses Nicki sügavast, resoneerivast bariton lauluhäälest, mis oli madalam ta rääkimishäälest ja väga hea ulatusega. Kui laul läbi sai, siis kolm poissi lihtsalt jõllitasid Jake’le otsa. Siis küsis Keith, “Kus oled sa kogu meie eluaja olnud?” Ta häälest kostus imestust.

Gary tuli ja patsutas Jake’i seljale. “See oli imeline, Nick. Sa pead meiega ühinema. Sul on fantastiline hääl ja sinuga koos on bänd tõesti midagi väärt. Sa lased meil kõlada paremana, kui me oleme.”

Nad mängisid läbi mitu laulu. Jake’il polnud probleeme isegi talle uute lauludega. Nootidega, kuhu olid joonte kohale akordid joonistatud, oli vaja ainult akorde sõrmitseda ja sõnu jälgida.

Nad otsustasid, et mängivad viis numbrit; sellest oleks küllalt, isegi kui nad kokku ei võtagi palju aega. Nende arvamine oli, et võivad alati paari tükki nendest korrata, kui publik rohkem nõuab, kuid kui nad läbi kukuvad, ei tahtnud, et neid lavalt minema aetakse. Viis laulu, mis võivad kesta kõige rohkem alla kui kahekümne minuti, tundus hea kompromiss olevat.

Need viis, mis nad valisid olid loodetavasti need, mida publik võis mäletada ja armastada. Laulud olid 50'ndate hitid: Love Me Tender , tohutu hitt, lauldud 1956 aastal Elvis Presley poolt; Goin’ Home , gospel lauldud Paul Robesoni ja paljude teiste poolt ja võetud Antonin Dvorak’i New World Symphony‘st; Teen Angel lauldud Mark Dinnigi poolt ja lisatud filmi American Graffiti; Too Young , number üks hitt 1951.a. Nat King Cole esituses; ja Earth Angel filmist Back to the Future ja edetabeli esimene Penguins esituses 1954.a. Kõik need laulud lasevad Jake’il näidata oma mahedat, kuid värviküllast lauluhäält. Nad veetsid lauludega töötades kaks tundi ja kui nad valmis said, olid Gary Keith ning Peter ekstaasis.

“Pean tunnistama, et see oli lõbus.” ütles Jake. Ma arvan, et mõtlen järele ja ütlen homme Garyle. Muide, kuna esinemine on?”

“Nagu ma ütlesin, neljapäeval. Ülehomme. Kuid me oleme selleks valmis; nii hästi kui see meil täna välja tuli, oleme juba nüüd valmis. Kuid mida me tõesti vajame, oled sina!”

“Okei, okei, saan aru. Andke mulle ainult aega ideed seedida. Ja hei, las ma vaatan ka teisi noote, mis teil on.”

Keithil oli viis sahtlitäit noote. Peeter läks neile kõigile limpsi tooma; Gary ütles, et peab jalga laskma. Jake hakkas sorima noote sahtlites. Ta peatus, kui leidis ühe, tõmbas selle välja ja läks Keithi juurde. “Olete te kutid seda kunagi mänginud?”

Keith viskas pilgu peale ja ütles, “See on üks Gary lemmikutest. Jah, me teame seda hästi.”

“Hea. Noh, ära ütle teistele, kuid tahaksin seda kunagi hiljem laulda. Mitte sellel esinemisel, kuid kunagi. Kui see sulle sobib ja sa suudad seda teiste kuttide eest saladuses hoida siis, noh, okei, ma hakkan koos teiega laulma.”

Keith tõusis ja surus tal entusiastlikult kätt. “Nick, see on suurepärane. Pole probleemi selle üllatuseks hoidmisega.

Keegi polnud kontrollinud Nicolas Karras’t. Kuid talle tuli mõte, et keegi, kes on küllalt tark, et pääseda ümber kooli arvutisüsteemi ehitatud kaitse, võib olla küllalt tark, et otsida kõiki uusi õpilasi. Nicki nimi tuleb selles välja. Nimekirjas oli tuhandeid nimesid, kuid pooled nendest olid tüdrukud. Ainult fakt, et Nicki nimi seal leidus, oli muretsemist väärt.

Siiski polnud seda otsingut veel tehtud. Ta kontrollis veelkord, et kindel olla. Jake oli nüüd turvatud. Hr. Scott mõtles Nicki saabumise kuupäeva muutmisest. Kui ta polnud näidatud uue õpilasena, oleks ta igale otsingule nähtamatu. Vaja oli võltsida Jacke andmeid, see oli kõik, võibolla isegi näidata teda kooli alustanud esimest klassist alates ja talle selleks aastaks hinded anda.

Ta otsustas, et arvatavasti pole see tarvilik, kuid midagi, mida ta igal juhul teeb. Parem karta kui kahetseda. Just siis koputas sekretär ta uksele ja ütles, et õpilane tahab tema jutule. Ta ütles sekretärile okei ja otsustas Jake’i andmete vahetamisega oodata kuni tal selleks piisavalt aega on.

Peale õhtusööki ütles Jake hr. Scottile, et tal on vaja ostukeskusesse minna. Bänd oli otsustanud esinemise ajaks üleni musta riietuda. Must triiksärk, must lips, mustad viigipüksid, mustad sokid ja tossud. See tähendas ostureisi. “Kas WITSEC’ist on raha tulnud selle katteks?” küsis ta.

“Jah, sain juba esimese kuu toetusraha. Küllalt palju selleks, mida sa tahad.”

“Aa, kuid kas see pole ette nähtud kompensatsiooniks toidu eest, mida ma söön, bensu eest, juhuslike kulud eest?”

“Me rääkisime sellest, Jake. Ära selle pärast muretse. Sinu jaoks on piisavalt raha ja sul pole millegi pärast vaja muretseda. Me läheme poodi, kui õhtusöök söödud ja nõud pestud on.”

Nad käisid mitmes ostukeskuse poes, enne kui leidsid kõik Jake rahuldamiseks vajaliku. Kuna oli äripäeva õhtu, olid nad leidnud parkimiskoha esimesel korrusel, sissepääsu lähedal.

Samal ajal oli Ricco otsustanud ostukeskusest läbi käia. Ta oli linnas tiirutanud ja otsustas läbi parkimismaja sõita, kui ta korra seal oli. Ta sõitis just siis sisse, kui hr. Scott ja Jake koju tagasi minnes välja sõitsid. Ta pööras pead ja nägi hetkeks poissi lahkuva auto reisija istmel. Oli see DerricK? Kurat, ta nägi kindlasti tema moodi välja, kuid ta oli teda ainult profiilis näinud vähem kui sekundi jooksul.

Ta tahtis neile järgi minna, kuid oli juba pooleldi sisenemas ja tema taga oli auto. Tal ei olnud muud valikut, kui jätkata sisse sõitmist. Ta tegi seda ja pööras kiiresti ümber, et nii kiiresti kui võimalik välja pääseda. Ta sõitis uuesti välja ja peatus, vaadates kahele poole. Tal polnud võimalik olnud näha, kuhu poole Derrickuga auto oli pööranud. Ta ei näinud seda kummalgil suunal. Nii ta valis lihtsalt ühe ja sõitis minema.

Teda takistas võimetus sõita nii kiiresti, kui ta tahtis. Šanss võmmi poolt kinni peetud saada oli liiga suur ja oleks hävitav olnud. Seepärast sõitis ta lubatud kiiruse piiril, ette ja mõlemale poole külgtänavatesse vaadates.

Ta otsis valget autot, ühte Jaapani mudelit, mis kõik paistsid sarnased olevat. Häda oli selles, et iga kolmas auto tänaval paistis valge Jaapani auto olevat. Ta arvas, et üks auto tema ees võis see olla ja riskis selle kõrvale kiirendada. Tagant nägi ta reisijaistmel tumedajuukselist inimest. Auto parem suunatuli vilkus. Ta sõitis nii lähedale, kui sai, teades, et näeb reisijat, kui auto paremale ära keerab. Auto keeras ja ta nägi. Reisija oli mees. Ei näinud põrmugi Derricku moodi välja. Ta jätkas sõitmist, püüdes vaadata kõigi valgete autode sisse, millest ta möödus, kuid ei näinud kedagi, kes oleks Derricku moodi välja näinud. Lõpuks ta lihtsalt loobus. Seda autot oli võimatu leida. Ta polnud isegi kindel, et see Derrick oli, keda ta näinud oli. Kuid arvas, et oli. See andis talle lootust poisi peatseks leidmiseks. Homme võibolla.

Ta oli muretsenud, et ehk pole poiss isegi Restonis, kui ei leidnud ei Derrickut ega Jake’t gümnaasiumi õpilaste nimekirjast. Nüüd võis ta selle mure maha matta. Ta oli siin! Ta oli teda just näinud. Nüüd oli see tõesti ainult aja küsimus.

Ta otsustas hommikul kooli juurde tagasi minna, seekord varakult, püüdes saabuvaid õpilasi ja jälgides parkimisplatsi ja külgust, mille kaudu nood sisenesid. Tal olid suured lootused näha Derricut ja autot, millega ta saabub. Peale seda on asi lihtne. Hiljemalt homme on ta sellega valmis.

Jake veetis õhtu magama jäämise ajal Garyst mõeldes. Tavaliselt jäi ta päris ruttu magama. Kuid mitte sel õhtul. Sellel õhtul pidi ta Gary oma teadvusest eemaldama ja see, mida ta tavaliselt lõdvestumiseks kasutas ei toiminud mitte sugugi. Gary oli tal peas ja teda sealt välja saada oli võimatu.