Pühapäeva hommikul äratas Jake’i muruniiduki mootori müra. Ta püüdis seda ignoreerida, kuid müra muutus kõvemaks ja nõrgemaks, kui see majale lähenes võis sellest kaugenes. Isegi siis, kui intervallid oleksid olnud regulaarsed, korrapärase rütmiga, oleks ta võinud samasuguse rütmi oma peas korraldada ja niimoodi müra oma unenäo sisse põimida. Kuid mingil põhjusel olid intervallid vaikse ja kõva müra vahel täiesti ebakorrapärased ja kui ta leidis end mootorimürale rohkem tähelepanu pööravat, kui oma padjale, teadis ta selle lootusetu olevat.

Ta vaatas kella: 8:30. Neetud! Liiga vara nädalalõpu jaoks. Tema viimane nädalalõpp enne kooli algust ka! Topelt neetud! Siis mõtles uuesti, et kus ta on ja kus ta oli olnud. 11:30 seal. See polnud üldsegi vara.

Ta tõmbas end voodist välja ja leidis tee vannituppa. Peale õhusööki oli ta veel korra ujumas käinud ja peale seda dušši all käinud ning ei näinud vajadust hommikul jälle minna. Peale selle ütles ta nina talle, et köögis toitu valmistatakse ja tal oli kõva kahtlus, et see on hommikusöök.

Ta pani riidesse ja läks vaatama, millest ta nina nii huvitatud oli. Hr. Scott oli pliidi juures, saiapäts välja võetud ja kloppis kokku mune ja piima. “Prantsuse röst,” ütles ta. “Sa võiks vahtrasiirupi külmikust välja võtta ning seda 40 sekundi ringis mikros soojendada. Kuid oota sellega. Jeremy sööb koos meiega, kui ta muruniitmisega valmis on, teen selleks ajaks röstsaia; sa võid siirupi sooja panna, kui ta sisse tuleb. Senikaua . . .”

Ta jäi vait ja Jake küsis, “Mida?”

“Istume korraks maha enne kui Jeremy sisse tuleb.”

Jake tõmbas laua alt köögitooli välja ja hr. Scott tuli ka tema juurde.

Kui mõlemad istusid, hr. Scott sirutas käe välja, puudutas Jake kätt ja tõmbas käe tagasi. “Jake, ma mõtlesin sellest nimevahetusest, millest me eile rääkisime. Sa ütlesid, et mõtled sellest. Oled sa mõelnud?”

Jake noogutas. “Jah ja ma arvan selle hea idee olevat. Miinuseid pole ja plusse on hulganisti. Ma isegi mõtlesin nimest.”

“Oh. See on hea. Ma mõtlesin sellest ka natuke ja arvan, et sul on õigus. Isegi kui mõtlen, et võime WITSEC’i täielikult usaldada, lisab see veel ühe turvalisuse taseme. Nii et mille peale sa siis tulid?’’

“Mulle meeldiks nimi Nick. Mulle on see alati meeldinud ja see kõlab natuke mu päris nime moodi, Derrick. Mu päris nimi on Derrick Winters, mis on vägagi ameerikalik. Nii mõtlesin ma et võiksin vahetada selle etnilise nime vastu, mis poleks nii ameerikalik ja mõtlesin, et Nick Karras kõlab Kreeka moodi. Kas pole mitte enamus kreeklasi tumedate juustega? Kõik Kreeka päritolu lapsed, keda ma tunnen, on küll. Nii võiks ma kergesti Kreeka päritolu olla. Keegi ei kahtleks selles.”

Hr. Scott naeratas. “Tundub hea olevat. Ma püüan aega leida, et täna kooli

õpilaste andmebaasi siseneda ning muudatused teha, ja keegi ei saa sellest teada. Ma tean, et olen esmaspäeval koolis üle koormatud, nagu harilikult.

Nüüd aga on kõik mis meil veel teha on jäänud, peame välja mõtlema, mida Jeremyle nime kohta öelda.”

“Pole probleemi,” vastas Jake. “Ma tean, kuidas seda teha. Ma ütlen talle hommikusöögi ajal. Kutsu mind senikaua Jake’iks. See saab olema rohkem probleem Jeremy kui minu jaoks. Kuid ma pean seda meeles pidama. Ma arvan, et jätkan mõtlemist endast kui Jake’ist. Mulle meeldib see nimi väga. Kui me üksinda oleme, võite mind ka Jake’iks kutsuda. Kuid kõigi teiste jaoks on see hüvasti Jake, tere Nick.”

Hr. Scott asetas taldrikud prantsuse röstiga poiste ette lauale. Jake vaatas kõrval olevatele taldrikutele peekoni ja vorstidega ning raputas pead. Ta polnud hajunud niimoodi sööma. Maisihelbed piimaga oli tema harilik hommikusöök, kui ta suutis seda hankida. Sageli polnud tal midagi.

Jeremy aga vaatas lauda innukalt, kuid nii, nagu oleks midagi puudu.. Hr. Scott märkas seda. “Mis on?” küsis ta.

‘’Sa oled tolmsuhkru unustanud,” ütles ta. “Ma olen prantsuse rösti alati tolmsuhkruga saanud.”

“Kas tõesti?” Hr. Scott näis üllatununa, kuid äkki naeratas laialt. “Sinu jaoks, mu sõber, on täna kostitus. Proovi seda vahtrasiirupiga. Kui sulle see sulle ei maitse, leian ma sulle kommisuhkrut. Kuid maitsev kombinatsioon võist ja vahtrasiirupist on alati minu eelistus prantsuse röstiga. Kuidas sinuga on Jake?”

Jake avas suu, siis pani jälle kinni. Ta langetas hetkes silmad lauale, siis vaatas uuesti üles ja nägi et teised teda vahivad. “Kas teate, mind niimoodi kutsudes, hr. Scott, noh, ma palun teilt midagi. Teate, Jake pole mu päris nimi. Noh, mitte mu ristinimi. Mu vanaema kutsus mind niimoodi ja see justkui jäi külge. See oli mu isaisa nimi ja mu vanemad valisid selle tema auks mu teiseks eesnimeks. Mu vanaema kutsus mind alati niimoodi ja ma elasin tema juures küllalt kaua, et kõik mind niimoodi kutsuma hakkasid. Mu tegelik eesnimi on Nicholas. Nicholas Jacob Karras. Tegelikult pole mulle kunagi meeldinud nimi Jake või niimoodi kutsutud olla. Ma ei tea miks, kuid võibolla seetõttu, et see polnud nimi, millega mind oleks pidanud kutsutama, mida mu vanemad polnud minu jaoks eelistanud. Ja nüüd, nüüd kus ma siin elan, kus mind keegi ei tunne, kui paistab nagu ei suudaks ma kunagi Jake nimest vabaneda, on see kus ja kuna ma seda tegema peaks.

“Nii et nüüdsest edasi, kas te võiksite mind Nickiks kutsuda? Palun? Ja mind inimestele niimoodi esitleda? Ehk suudan ma Jake’st igaveseks vabaneda ja Nick olema hakata.

Hr. Scott vaatas teda ja naeratas. Missugune täiuslik viis Jeremyt nimemuutusega kurssi viia!

Jeremy nõustus, kuid oli liiga hõivatud imetlemisega, kui palju oli prantsuse röst vahtrasiirupi ja võiga parem kui tuhksuhkruga. Suu täis magusat munaputru, ei rääkinud ta ometi kord kuigi palju.

Jake'il endal olid südametunnistuse piinad, kuid ta arvas selle tema jaoks kõige parema olevat. Ta mõtleb endast ikka veel kui Jake. Talle meeldis see nimi, Talle meeldis kuidas see tundus, kui hr. Scott teda nii kutsus ja minek Derrickult Jake’ks ja siis Nickiks nii lühikese aja jooksul, noh, see tundus talle liig olevat. Nii oli ta rõõmuga Jake'ks saanud ja ta kavatses Jake’ks jääda. Senikaua, kui ta siin on, jääb ta siin linnas teise jaoks Nickiks.

“Väljas on kuum,” ütles Jeremy peale poole klaasi piima ärajoomist. “Jalgratastega linna mööda sõites hakkame hirmsasti higistama. Kuid see teeb ujumise isegi paremaks, kui tagasi tuleme. Sa ujud ju, Jake? Või, mm, Nick? Mina ujun siin kogu aeg. Bass on suurepärane ja sel aastaajal on vesi väga soe. Ma pole saanud hr. Scotti koos minuga ujuma, võibolla sina saad? Kahekesi on palju lõbusam. Ma loodan, et sa ujud. Kas sa ujud? Me võime isegi nüüd minna, kui sa tahad. Ma olen niitmisest ikka veel higine. Ja –”

Kuulates Jeremy vadistamist tuli Jake’le võimalus, mida ta ootas. Nüüd oleks see vastuvõetav. “Jeremy,” ütles ta teda katkestades, lastes oma häälel tõsisena kõlada, “võta kiirust maha. Ma olen millegi pärast mures ja pean sulle sellest rääkima. Olen kindel, et sa tead endal harjumuse olevat, et kui alustad millegi ütlemist ei peatu sa hetkekski, isegi kui oled sellega lõpule jõudnud, millega alustasid. Ma olen mures selle pärast, millest me just rääkisime. Kui sa niimoodi vadistad, siis ma ei tea, kas sul on aega mõelda. Ja kui sa selle üle ei mõtle, siis tõenäoliselt kasutad sa mu nime Jake. Ma tõesti, tõesti ei taha, et sa seda teeksid, kuna pole palju tarvis, et kari lapsi hakkaks kasutama nime, millega teine laps ei taha, et teda kutsutakse. Ma olen liiga kaua Jake olnud, olen seda põlastanud liiga kaua ja ma ei taha, et inimesed siin seda teaksid või kuidagi teada saaks, et nimi mulle ei meeldi ja seda kasutama hakkaksid. Sa ju tead, millised lapsed on.”

Jeremy vaatas maha lauale. Jake’il oli temast kahju, kuid tal oli vaja asi selgeks teha ja teadis et suudab Jeremy meeleolu kiiresti tõsta, kui sellega valmis on. See oli suurepärane võimalus talle selgeks teha, et ei taha Jake nime kasutatavat ja teha seda nii, et see muutus Jeremy probleemiks, mitte tema enda omaks. Nii ta jätkas. “Ütle mulle, võid sa hoiduda nime Jake välja ütlemisest, kui sa parasjagu sõnu purskad, nagu sa just tegid?”

Jeremy vaatas ikka veel maha. Jake vaikis. Ta tõusis, koristas laua, siis võttis veel piima ja istus jälle maha, oodates Jeremilt vastust.

Lõpuks ta vastas. “Ma ei arvanud, et sina ka mind narrima hakkad. Arvasin, et sa oled kena.” Ütles ta nii tasa, et Jake seda vaevalt kuulis.

“Palun vabandust, Jeremy. Ma ei kavatsenud su tundeid riivata. Ma ei narrinud sind. Ma ei teeks seda iialgi, kui ma nalja ei tee ja sa tead, et see nali on. Ma olen ainult mures nime Jake väljatulemise pärast. Ma elasin sellega liigagi kaua. Kuid kas tead, tegelikult mulle meeldib see kuidas sa räägid. See on lõbus ja meelt lahutav ning minu jaoks täiuslik, kuna mulle ei meeldi palju rääkida. Sinuga olles ma ei pea rääkima! Ma pole päris pikka aega paljut rääkinud. Ma arvan, et olen viimase paari päevaga rääkinud rohkem kui kogu eelmise kuu jooksul. Ma püüan asja parandada, kuid kuni ma seda teen, loodan meist lähedased sõbrad saavat ja sina võid teha suurema osa rääkimisest.”

Jeremy vaatas üles. Aeglaselt ilmus ta näole pool-naeratus. “Sa mõtled seda tõsiselt? Sulle meeldib, kuidas ma räägin? See ei meeldi kellelegi. Ma vihkan seda, kuid ei saa peatuda.”

“Jah. Mulle see meeldib, ja sina meeldid mulle.”

“Ohoo! Okei siis. Ja ma olen ettevaatlik sinu Jake’iks mitte kutsumisega. Nii et sa tuled koos minuga ujuma? Nüüd?”

“Muidugi. See saab lõbus olema. Lähen riideid vahetama.” Ta tõusis ja Jeremy ütles, “Selleks pole vajadust. Me võime terrassil omad riided lihtsalt maha raputada. Ma teen seda kogu aeg. Tule nüüd.”

“Aa, Jeremy? Ma tunnen end ujumisriietes palju mugavamalt.”

“Oh.” Jake nägi Jeremy naeratust hajuvat. “Okei siis. Selle pärast et ma gei olen? Kuid sul pole midagi selle vastu, kui mul midagi seljas pole? Ilma ujumine on palju lõbusam.”

“Ei, sellega on kõik korras. Sa oled harjunud paljalt ujuma, mina mitte. Sellel pole sinu gei olemisega mitte mingit pistmist. Mul pole selle vastu midagi. Nii et hakka peale, heida riided seljast. Olen koos sinuga sekundi pärast.”

Kui Jake välja tuli, oli Jeremy juba basseinis. Jake sukeldus sisse ja hakkas ringe ujuma. Jeremy ei kavatsenud sellega leppida. Ta tahtis lõbutseda, mitte harjutusi teha. Nii, kui Jake oli sügavast otsast lahkumas, ründas Jeremy teda, surus vee alla, siis ujus naerdes minema. Jake tõusis puristades pinnale, nägi Jeremyt naermas ja karjus, “Nüüd sa mu käest saad!” ja asus teda tagasi ajama.

Jeremy kiljus ja ujus minema, Jake püüdis ta kergesti kinni ja kaks poissi maadlesid vees, üksteist uputades. Jake oli nähtavalt suurem ja ei kasutanud Jeeremy peal kogu jõudu, lastes end samaväärselt kohelda, kui ta seda Jeremyle tegi.

Lõpuks jätsid nad järele. Nad ujusid madalasse otsa. Mõlemad hingeldasid kõvasti. See polnud ainuke kõva asi basseinis. Jeremi, seistes madalas otsas oli silmnähtavalt erutatud.. Ta nägi Jake’i vaatavat, punastas ja kattis oma erektsiooni kätega.

Jake nägi ja ütles kiiresti, “Hei, sa ei pea seda tegema. Ja pole vaja piinlikkust tunda. Me hõõrusime üksteise vastu, sa oled alasti ja sa oled gei. Ma oleks šokeeritud, kui sul ei seisaks. Ma ei pane seda pahaks. Ja sul pole päris kindlasti midagi mille pärast häbeneda.”

“Sa ei hooli sellest, et mul sinuga maadeldes kõvaks läks?” küsis ilmselt üllatunud Jeremy. “Hetero poisid peaks vihastama. Nii käituvad nad kõigis lugudes, mida ma lugenud olen.”

“Miks peaks ma vihastuma? Meie ealistel poistel lähebki kõvaks, kui nad maadlevad nagu meie tegime; see on lihtsalt füüsiline reaktsioon. Olen kindel, et olles alasti nagu sina, oleks ka mul maadeldes sama asi juhtunud. Ja vaata. Kui sul oleks mingil muul põhjusel, kui füüsilisel kõvaks läinud . . . ma mõtlen, noh, et sa gei oled, miks peaks ma vihastama.? Kui see tähendab, et ma sind erutasin, on see kompliment, eks ole? Pole põhjust vihastada, kui keegi leiab mind külgetõmbava olevat. See oleks rumal.”

Poisid ujusid veel pool tundi ja lõpuks Jeremy ütles, "Lähme välja ja teeme jalgrattasõidu enne kui liiga kuumaks läheb. Siis võime lõuna ajaks tagasi tulla ja peale lõunat jälle ujuda.”

“Hr. Scott söödab sind nädalalõppudel?”

“Ma arvan, et ta on üksik. Ja peale selle on ta ainuke sõber kes mul on; tal on ujumisbassein ka ja ma arvan, et ta on rõõmus, kui seda kasutatakse.”

Jeremy oli hetke vait ja siis jätkas tugevama häälega. “Mu vanemad tõesti ei tahtnud mind enam peale seda, kui ütlesin et gei olen. Nad saatsid mu siia mu tädi juurde elama. Tal pole palju raha. Nad lubasid iga kuu minu kulude katteks raha saata, kuid nad pole seda kordagi teinud. Olen kogu aeg näljane. Hr. Scottile paistab meeldivat mind siin hoida ja kui ma olen püüdnud rääkida, et ta teeb minu heaks liiga palju, siis naerab ta selle välja ja küsib, kas ma olen seda väärt. Ta tahab, et ütleksin ‘Jah, olen küll’, Minu arvates tahab ta mu enesearvamust parandada. Igatahes veedan ma siin nii palju aega, kui võimalik. Ja söön siin palju.”

Jeremy ütles seda ilma enesehaletsuseta hääles. Ta rääkis vaikselt, kuid asjalikult. Ta lihtsalt selgitas, kuidas ta elu toimib. Jake võis sellest aru saada. Ta kaldus enda eksistentsist sama moodi mõtlema. Asjad olid nii nagu nad olid ja ta oli õppinud nendega toime tulema, lootmata et asjad paremad oleks kui nad olid ja toetuda täielikult ainult enda võimetele ja hoiakutele et läbi saada.

Ta polnud mõelnud et Jeremy temaga samas paadis on, kuid nüüd, teades, mis neil ühist on, tundis end tema suhtes üles soojenevat nagu ta varem polnud seda teinud.

Ta imestas natuke ka hr. Scotti üle. Ta maja oli kena, kuid mingil juhul ei näidanud see välja, nagu oleks selle omanik rikas. Sellele vaatamata aitas ta Jeremyt väga kõvasti. See oli midagi, mille üle mõelda. Ta oli päris kindel, et hr. Scott polnud Jeremyst seksuaalselt huvitatud. Temas polnud midagi sellist võimalik tunnetada ja ta polnud ka Jake’i vastu sellist huvi üles näidanud. Ta tundus lihtsalt väga hooliv mees olevat. Kas tõesti oli selliseid inimesi olemas? Kui nii, siis oli hr. Scott esimene, keda Jake kohanud oli.

Poiisid tulid bassust välja ja läksid majja tagasi. Jeremy käis esimesena dušši all. Sel ajal mõtles Jake just juhtunu üle. Ta oli Jeremyga ujunud ja Jeremy oli alasti olnud ja erektsiooni saanud. Poiss oli tegelikult armsa väljanägemisega; arvatavasti fakt, et ta noorem paistis, mängis selles oma osa. Jake mõtles sellest, et Jeremy olek polnud talle mingit mõju avaldanud. Samas meenus talle kuidas ainult poisi nägemine, kes oli aidanud Jeremy jalule peale kiusaja rünnakut, oli ta üles keeranud.

Ta oli siis pettunud olnud – võibolla pahane oleks õigem öelda. Ta lootis end sellest tundest, mis tal nooremalt teiste poiste vastu oli, välja kasvanud olevat. See mida ta toda poissi nähes tundis tähendas, et polnud. Nüüd, Jeremyga, polnud tal mingit reaktsiooni. See oli natuke segadusse ajav. Paistis, et ehk olid talle teised poisid ikka veel külgetõmbavad – lihtsalt mitte kõik poisid. Et nüüd oli ta rohkem valivam. Võibolla.

Oli möödunud palju aega sellest, kui ta sellist kõhutunnet kellegi vastu tundnud oli, kuid kui järele mõelda, oli ta elu kahel viimsel kuul väga ebaharilik olnud ja ta polnud väga paljude omaealiste poiste lähedal olnud. Lisa sellele hirm ja ebakindlus, mis sel ajal oli ta eksistentsi osaks ja tema arvates oli sellel mõtet, et ta sel ajal seksuaalset külgetõmmet polnud tundud. Nüüd oli ta enam lõdvestunud ja tundis end mugavamalt. Sellel võis olla oma osa tema reaktsioonile poisile ostukeskuses.

See et Jeremy ja tema erektsioon talle mõju polnud avaldanud, näitas, et Jake oli nüüd valivam kui ta varem oli olnud. Ta teadis, et hetero poisid ei tundud seksuaalset erutust igast tüdrukust keda nad nägid. Ainult mõne suhtes. Ta naeratas seda mõeldes ja teda huvitas, kas see kehtib ka gei poiste suhtes. Ja kas ta oli üks nendest. Ta oli väga kõvasti püüdnud mitte olla.

Kaks poissi sõitsid jalgratastel, Jeremy näitamas asju Jakele. Nad sõitsid gümnaasiumist mööda ja Jeremy rääkis Jakele, et jalgrattaga on parem kui bussiga kooli sõita, et niimoodi ei saanud keegi sind kiusata. Nad möödusid linnapargist ja Jake ütles, “Lähme teeme siin peatuse. Meile kulub vaheaeg ära.”

Nad leidsid varjulises kohas pingi, lasid oma rattad rohule ja istusid. “Räägi mulle kiusamisest,” ütles Jake.

“See pole üldsegi nii paha. See on rohkem narrimine mu ATH pärast kui gei olemise pärast ja võin selle tähelepanuta jätta. Ma olen seda aastaid kuulnud. Ma püüan selle üle naerda ja see toimib päris hästi.”

“Nii et päris kiusamist, nagu ostukeskuses, pole?”

“Bussis küll mitte. See kutt ostukeskuses? Ta nimi on Grady Thoms. Tema on kiusaja. Ma rääkisin sulle temast. Ma püüan temast ainult eemale hoida.”

“Ja keegi ei astu sinu kaitseks välja, kui ta kohal on?”

“Noh, see üks laps, keda sa nägid, Gary, püüab, kuid kõik kardavad Gradyt. Tal on halb iseloom ja kiire süttimine. Olin kindel, et peksa saan, kuni teie välja ilmusite.”

Jake raputas pead. “Ja koolis jätab ta sind rahule?”

“Ta ei taha jalgpallimeeskonnast kinga saada. Kaklemine põhjustab keeldu või väljaviskamist, asjaoludest sõltuvalt – ja samuti spordiüritustest osavõtu keeldu. Nii on ta seal ettevaatlik. Ta müksab mind koridoris, kui õpetajad ei näe ja ütleb asju, kuid see on ka kõik.”

Jake naeratas. “Võibolla peaksin hr. Thomsiga rääkima.”

“Nick, ei! Ta on liiga suur ja õel ja talle meeldib kakelda. Sa saad viga.”

“Võibolla. Kuid võibolla peaks su kool sinu jaoks turvalisem koht olema. Seda me näeme.”

Nad jõudsid hr. Scotti majja tagasi peale lõunat. Hr Scott oli läinud. Ta oli lauale kirjakese jätnud, et on enne õhtusööki tagasi. Ta oli ka mõned võileivad ja praekartuleid poiste jaoks lauale jätnud.

Peale söömist küsis Jeremy, “Nick, jälle ujuma?”

Jake noogutas. Sel korral ei vaevanud te end ujumisriietega.