3. Peatükk

Esimene asi, mida me tegime oli söömine. Poiss sõi aplalt, aga kas siis kõik poisid pole kogu aeg näljased? Fitz nautis oma burgerit ja nagu hundi kurku – võin ma niimoodi väljenduda? – läks ka saiake ja isegi friikartulid, mis Colt talle andis. Söömise ajal me ei rääkinud. Kui lõpetanud olime, siis arvan, et mõlemad tundsime end natuke paremini. Läksin välja ja tõin veel mõned limpsid. Jäämasina juurest leidsin jäänõu, mille keegi oli sinna jätnud ja tõin tuppa et Fitzil oleks oma jooginõu. Keeldusin lubamast tal meie kasutuses olevast jäänõust juua.

„Vajan dušši, ja sina vajad seda ka,“ ütlesin. „Tahad esimesena minna?"

Colt raputas pead. „Pean Fitzi välja laskma. Minge teie esimesena."

Tõusin püsti. „Lihtsalt, et sa teaksid. Paar tuba edasi on paarike. Nad ei tohiks teha mida nad praegu teevad. Nad võivad isegi ööseks jääda, aga selles ma kahtlen. Igatahes peaksid sa metsas nii kiiresti ära käima kui võimalik. Jätan ukse lukustamata."

Kui ma vannitoast välja tulin, jalas ainult puhtad bokserid, oli Colt voodil tagasi. Fitz oli ka. Lootsin, et Colt ei plaani seda tema magamiskohaks. „Täiesti teie päralt," ütlesin.

„Mul pole midagi selga panna peale nende," ütles ta, osutades oma pükstele, mida ta kandis.

Läksin oma reisikoti juurde ja tõmbasin välja t-särgi. „Võid selle magamise ajaks selga panna, kui tahad. Juhul kui sa seda tahad."

Colt võttis särgi. See oli talle mitu numbrit liiga suur. Mina ei olnud väike mees ja tema ei olnud suur laps.

Peale dušši tuli ta välja, särk seljas. Mulle meeldis see rohkem kui paljalt. Näis peaaegu korralikult riides sedamoodi. Ilmest tema näol järeldasin, et ta oli järsku teadlikum oma olukorrast. Ta oli motellitoas üksinda mehega, keda ta ei tundnud ja ta oli kahlemata haavatav. Ta oli peaaegu alasti ja mina olin ka ja nii me seal olime. Nägin temas mõningat kõhklust, mõningat ettevaatlikust kus enne oli olnud agressiivsust, enesekindlust ja mõnikord isegi üleolevust. Nüüd polnud kõigest sellest jälgegi.

„Colt?"

„Jah?"

„Vaata mulle otsa. Sul pole põhjust millegi pärast muretseda. Ma olen absoluutne hetero. Mul pole mingit huvi poiste keha vastu, või mille iganes pärast sa võiksid muretseda, ära muretse, eks?"

Tundsin, kuidas pinge temas hajus. See asendus varsti tema normaalse upsaka hoiakuga ja pidin pingutama, et mitte naerma hakata. Võimatu, et ta poleks meeldinud, koos kõigi oma hoiakutega ja puha. Mulle poleks ta pooltki nii palju viisaka ja tagasihoidlikuna meeldinud.

Kuule sina, mõtlesin. Mida sa sellega mõtled, et poleks meeldinud? Sulle ta ei meeldi! Ta on teismeline! Mitte midagi muud kui tujukus ja pahandused. Mida sa ometi mõtled?

Mul oli õigus, aga ma ignoreerisin seda. Igatahes tema rääkis.

„Ma ei muretsenud üldsegi. Ainult mõtlesin, et kas voodi on sinu või meie oma." Ta pani käe Fitzi pea peale. Märkasin, kui lähedale koer talle hoidis. Kui ta liikus, siis Fitz liikus ka. Fitz oli isegi vannitoas, kui ta dušši all käis.

Tegin näo, nagu kaaluksin magamiskorraldust tema häbematust ignoreerides. Tegelikult polnud mul kunagi mingit küsimust olnud, kus ma magan. Astusin voodi juurde, viskasin katte üles ja ütlesin, mina võtan selle poole; sina võid magada kus soovid. Teine pool sängist on saadaval, või võid magada põrandal või tooli peal. Koer siiski voodis ei maga."

Colt vaata, mind, nagu oleks ma põrunud ja oli valmis vaidlema minu kaastunde puudumise üle, aga nähes mu silmades vasturääkimist mitte sallivat ilmet, noogutas. „Hea küll," ütles ta, „aga Fitzile see ei meeldi."

„Ma elan selle üle," teatasin.

Ma ei läinud siiski veel voodisse. Kell oli alles 19:45. Läksin ja istusin toolile. Colt jälgis mind. „Nüüd räägid mulle ülejäänud osa sellest, mispärast sa siin oled," ütlesin ma. „Enne jäi jutt pooleli seal, kus sa selgitasid, kuidas su isa, šerif oli paha mees. Sellest on väga pikk samm selleni, et me nüüd siin kahekesi koos ühes toas oleme ja enne seda sinu seismiseni tee ääres, poolsurnuks hirmutatuna. Nüüd kus ma sind natuke tunnen, siis sinu olekuga olla hirmunud mistahes põhjusel, ei paista tõenäoline olevat. Nii et kas sa võiksid mulle asja selgitada?" köhatasin. „’Võiksid’ on muidugi ainult viisakusest öeldud. Räägi."

Colt oli vannitoa ukse juures seisnud, nüüd tuli ta ja istus voodile minu vastu, jalad tagumiku all ristis. Ta särgiäär tõusis ülespoole põlvi, näidates, et ta ei kandund aluspükse. Ma kahtlesin, kas tal neid üldse oligi.

Fitz hüppas silmapilk üles ja sättis ennast tema kõrvale, ise mulle otsa vaadates. Vaatasin talle vastu. Ta näis küllalt sõbralik. Kujutlesin, mis võiks juhtuda, kui keegi teeks poisi suhtes ebasõbraliku liigutuse.

„See on osa, millest ma teile rääkida ei taha," alustas Colt.

„Jätka ikkagi," ütlesin. Ma ei öelnud seda siiski kurja tooniga. Ma lasin oma hääles kosta natuke kaastunnet ja märkasin, et ta kuulis seda.

Ta vaikis hetke, siis ütles, „Ma arvan, et olen gei. Igatahes on seal kus ma elan üks teine poiss…" Colt jälgis mind väga tähelepanelikult. Ma ei muutnud oma ilmet mitte sugugi. Ilmselt otsustas ta, et see oli parem, kui et oleksin plahvatanud ja jätkas. „Linnas on see poiss, Jerrod, kas mulle midagi tähendab. Alguses kui ma teda koolis nägin, tekkis mul alati tahtmine talle lähemale saada. See oli kerge, kui teised ümberringi olid nagu võimlas ja lõunasöögi ajal, aga kui suutsin talle väga lähedale jõuda ja meiega kedagi ei olnud, siis mingil põhjusel mul hakkas raske hingata. Süda hakkas alati kiiremini lööma. Arvasin, et see muutub, kui teda paremini teadma saan. Nii ma tegingi. Sain temaga sõbraks. Hakkasin temaga koos aega veetma. Ma suudan seda, kas tead?"

Ta ütles seda väljakutsuvalt. Noogutasin. Millegipärast jättis Colt mulle mulje, et ta suutis enamvähem kõike, mida ta pähe oli võtnud.

„Mulle meeldis teda tundma õppida. Mulle meeldis temaga aega veeta. Ja see tegi hingamise kergemaks. Pidi tegema. Aga muud moodi ei teinud see asja kergemaks. Ja lõpuks olin päris kindel, et olen gei. Polnud üldse küsimustki, et vähemasti Jerrodi suhtes olin ma gei.

Ta vaikis ja nüüd ma teadsin, miks ta oli seda osa rääkida kartnud. Muidugi, kui oleksin olnud üks nendest, üks nendest inimestest nagu ta isa, oleksin võinud väga pahasti reageerida. Aga mina ei olnud niisugune. Olin oma elus näinud palju mehi, ja geid keda ma teadsin, olid enamuses asjades just samasugused nagu heterod. Mind nad ei häirinud mingit moodi. Colt oli esimene geist teismeline, kes mu teele oli sattunud, esimene vähemasti, kellest ma teadsin, et ta gei on. Ma ei olnud palju lastega koos ega mõelnud nendest, mu meelest olid nad nuhtlus.

Kuna ta oli vait jäänud ja edasi ei rääkinud, arvasin ma ehk ta ootab et ma midagi ütleksin. Tulin talle vastu. „Colt, mind ei huvita, kas sa oled gei või mitte. Pole mingit vahet. Arvata võib et su isa jaoks siiski on, selle põhjal, mis sa ütlesid."

Minu meelset näis ta kergendust tundvat, kuid nägin seda ta kehakeelest, mitte näoilmest. „Jah", ütles ta. „See on osa asjast."

Ta nihutas end voodil, mille pärast talle tänulik olin. Siis ta jätkas. „Meist said Jerrodiga head sõbrad. Hakkasin temaga rohkem aega veetma. Olin üllatunud, et tema vanemad seda pahaks ei pannud. Enamus inimesi selles linnas ei sallinud mind minu isa pärast. Isa ei huvitanud, kellega ma aega veetsin. Teda ei huvitanud suurt midagi, mida ma tegin. Ta jättis mind rahule. Ainult õhtusöögi ajal – kui ta end seljale patsutas, asjade pärast, mida ta teinud oli ja mu vennad naersid kaasa ja kiitsid takka ja mina ainult sõin ega võtnud nende jutust osa – oli ainuke kord, kui ta mind üldse märkas.

Aga keegi linnast ütles talle midagi. Tal oli linnas igat sorti informaatoreid. Spioonid. Koputajad. Niimoodi on ta kõige toimuvaga kursis, teab kõikki asju juba ette. Oma nuhkide mõnedele tegudele vaatab ta läbi sõrmede. Seepärast on nad innukad talle edasi andma kõike, millest nad arvavad, et ta võiks teada tahta. Ja keegi rääkis talle, et ma veedan palju aega Jerrodiga.

„Inimesed linnas arvavad, et Jerrodi vanemad on kommud, sest igaüks näib teadvat, et nad hääletavad demokraatide poolt. Jerrodi isa oli isegi ühe korra demokraatide linnapea kandidaat. Võitmiseks polnud mingit võimalust, aga ta on seda teinud."

Turtsatasin. Colt jätkas.

Isa küsis minult Jerrodi kohta: Küsis tema vanemate kohta. Ta ei ole nii hea ära arvama, kes talle valetab: ta arvab, et kõik valetavad talle. Nii ma rääkisin talle hunniku paska Jerrodist ja tema vanematest ja tema ei uskunud mind, mida ma juba ette teadsin. Ta hakkas minusse külmememalt suhtuma.

Siis rääkis Jerrod mulle, et ta on gei ja mina meeldin talle. See muutis asja. Ütlesin talle, et ma võin ka gei olla. Ma ei tea. Ma pean silmas, et mõned tüdrukud, noh, nad ajavad mind päris kuumaks, aga ükski nendes ei saanud mind nii kuumaks kui Jerrod. Mitte mingil juhul. Ütlesin, kui paha see oleks, kui mu isa saaks aimu, et ma gei olen."

Siis ta vaikis. Näha oli, et tal olid väga halvad mälestused.

„Isegi mina ei teadnud, kui paha." ütles ta natuke kähedal häälel.

„Tahad sa natuke vahet pidada?" küsisin.

Ta noogutas, silmad maha löödud.

„Toon sulle veel limpsi," ütlesin lootes, et aeg, mis mul selleks kulub võimaldab tal end koguda.

Tõmbasin püksid jalga. Automaadi juurde jõudmiseks pidin mööduma teisest hõivatud toast. Kui möödusin kostis selle avatud aknast üheselt mõistetavat tümpsumist. Akna ees oli kardin, aga see ei takistanud kuulmast, mis sees toimus.

Kui tagasi jõudsin, oli Colt ennast kogunud. Ta võttis minult tänulikult limpsi-purgi ja kummutas sellest poole ühe pika sõõmuga. Siis pani ta purgi kõrvale ja ütles. „Olen peaaegu lõpule jõudnud."

„Hästi", ütlesin ja istusin toolile.

„Ma ei tea, mis põhjustas seda, mis edasi juhtus," ütles Colt. „Aga täna tuli isa lõuna ajal koju ja tõi mu vennad enesega kaasa. Ma tegin parajasti võileiba, kui mu käsivarrest haaras ja käskis endaga kaasa tulla. Ta talutas mind välja maja taha ja edasi läbi maja taga oleva metsa. Mu vennad tulid ka, ühel nendest oli minu .22 käes.

Kui me küllalt sügavale metsa olime jõudnud, linnast päris kaugele, peatusime väikesel lagendikul kus isa lasi mu käe lahti ning tõukas mind endast eemale. Siis ta ütles, ’Ma kuulen, et sa sehkendad selle Carteri poisiga. Kuulen, et oled temaga homo. On see tõsi?’ mina ütlesin talle, et ei ole. Et ma ei ole homo ja Jerrod ja mina oleme lihtsalt sõbrad.

„Ta ei uskunud mind. Ütles, et tema arvates olen ma homo, käitumine on ka selline, pehme ja tüdrukulik, ja ta ei kavatase ühtegi homo poega omada. Ütles, et kui olen homo, siis öelgu ma talle seda ja siis laseb ta mind maha aja sellega on asi lõpetatud. Talle otsa vaadates ma uskusin ta juttu. Ta oleks mind maha lasknud ja siis koju lõunat sööma läinud, sellele rohkem mõtlemata. Oleks jätnud mind raipesööjate hooleks."

Colt nägi mu näoilmet ja noogutas. Mu näos pidi näha olema see vastikus ja viha, mida tundsin. Tundsin ka tugevat sümpaatiat. Ma arvan, et ta nägi seda ka ja selle peale ta reageeriski. Ta noogutas, vaatas mulle silma ja ta nägu pehmenes. Ta ajas end sirgemaks.

„Ütlesin talle, et ma pole gei. Tema ütles, ’Tõesta seda.’ ’Kuidas ma seda peaksin tegema?’ küsisin mina. ’Homod on nõrgad ja sentimentaalsed. Nad ei suuda teha midagi, mida tõelised mehed silma pilgutamata teevad. Nii et näita, et sa pehme pole. Lase koer maha.’

„Mu vend ulatas mulle mu .22. Fitz oli minu kõrval. Ta on alati minu juures. Ma päästsin ta elu kui ta väike kutsikas oli. Sellest ajast on ta kogu aeg minuga olnud. Me oleme meeskond. Ja nüüd tahtis isa, et ma ta maha laseks, või laseb ta minu maha. Asi on selles, et mul polnud kahtlust, et seda ta teeb, kui ma Fitzi maha laskmast keeldun. Tegelikult oleks a arvatavasti Fitzi esimesena maha lasknud, kuna oleks kartnud, et Fitz teda minu tapmise järel ründab.

„Võtsin püssi enda kätte. Isa ütles, ’Püssis on ainult üks padrun. Nii et ära mõtlegi seda millekski muuks kui koera mahalaskmiseks kasutada. Hakka peale.’

„Ma vaatasin neid kolme ja nägin, et mõlemal vennal olid käsirelvade kabuurid lahti tehtud. Nad rippusid küljel, aga olid valmis kasutamiseks. Isa pidi olema seda neil käskinud teha. Muidu poleks nad seda teadnud teha."

Ta neelatas. „Ma ei kavatsenud Fitzi maha lasta. Võib-olla pean surema, võib-olla peab tema, aga mina teda maha lasta ei kavatsenud. Tegin seda, mis mulle ainukesena pähe tuli. Tõstsin püssi ja suunasin selle isale näkku. ’Ühest kuulist jätkub mulle,’ ütlesin talle. ’Lasen su maha, ja teie mõlemad,’ ütlesin, heites korraks kõrvalpilgu oma vendadele, ’võite mind tulistada või mitte. Kui te tulistate, olete liiga rumalad, et sellest puhta nahaga pääseda. Siis oleme me isaga surnud ja teie mädanete mõned aastad vanglas, enne kui tuleb teie kord kas elektritoolis praadida või mürgisüst saada.’

„Kummalegi neist polnud pähe tulnud relva tõsta, seepärast ütlesin, et kui üks nendest seda teeks, mõeldes, et suudab mind enne maha lasta, kui mina isa, tulistan teda sel silmapilgul, kui näen relva tõusvat. Isa käskis neil kiiresti relvad maha visata ja nad mõlemad tegid seda. Nad teevad alati, mida ta neil käsib teha.

Sel ajal, kui nad relvi maha viskasid, panin ma jooksu. Ma jooksen päris kiiresti. Mu vennad ja isa kaaluvad kõik üle 140 kilo ja pole eriti kergejalgsed. Teadsin, et kui suudan nende silmist kaduda, olen väljaspool otsest ohtu.

„Nad hakkasid mind taga ajama. Olin päris kindel, et mu vennad ja isa olid hetkeks peatunud, et oma relvi üles korjata. Ja nii oligi, olin jõudnud mõned sammud teha ja puude vahele kadumas, kui kuulsin lasku. Üks nendest, arvatavasti isa, oli minu pihta tulistanud. Ta ei tabanud mind. Meie vahel olid juba mõned puud ja alguses jooksin kummargil, et väiksem märklaud olla.

Ta võttis oma limpsi purgi ja jõi selle tühjaks. Küsisin temalt vaikselt, „On sinuga kõik korras?"

Ta noogutas. „Olen peaaegu lõpetanud," ütles ta. Siis ta röhatas ja jätkas. „Teadsin, et suudan põgeneda, aga kui nad otse mu kannul olid, polnud ma kindel, kuidas asi võib lõppeda. Ma ei suutnud igavesti joosta ja mu plaan teele jõuda ja mööduvale autole pääseda ei õnnestuks, kui nad liiga lähedal oleksid olnud, sest siis oleks nad auto numbrit näinud. Ma ei tahtnud kellelegi sedasorti pahandust kaela tõmmata. Seepärast liikusin oma senise suunaga risti ja peatusin, kui olin väikese edumaa saanud. Õige varsti nägin oma vanemat venda Burti minu suunas tulevat. Nad olid hargnenud, nagu ma eeldasingi. Ootasin, kuni ta oli selgelt sihikul ja tulistasin teda jalga. See aeglustas neid. Üks nendest pidi teda aitama, ja seega jäi mind ainult üks nendest jälitama.

„Panin uuesti jooksu. Siis kõndisin. Siis jälle jooksin. Oma püssi olin maha visanud – ma ei näinud mingit põhjust seda kaasas kanda, peale seda, kui olin ainukese kuuli välja tulistanud. Ma ei arvanud et mind keegi veel jälitab, kui pool tundi oli möödunud, kuid ma ei saanud selles ka kindel olla. Kerge on kujutleda, et keegi on otse su kannul. Iga krabina peale arvad, et keegi valmistub sinu pihta tulistama. Mida aeg edasi, seda enam hakkas hirm mulle mõjuma. See võttis päris kiiresti kogu mu energia. Ainuke asi, mis mind liikvel hoidis, oli teadmine, kui raske pidi olema mu jälitajatel selles metsas liikuda.

„Suundusin tee poole diagonaalselt ja mulle tuli pähe, et võib-olla see, kes mind jälitas, võis taibata, et tee on mu sihtmärk ja läks seetõttu otse sinna välja, mind jälitamata ja lootes mind kinni püüda, kui ma metsast väljun.

„See oleks olnud tark tegu ja kuigi mu vennad polnud targad ja olin kindel, et mind jälitab mu noorem vend Bart, kuna mu isa ei suudaks väga kaugele metsa minna oma kaalu ja vanusega, oli siiski võimalik, et keegi ootas teel, kuni ma välja tulen. Ja kui ta ka poleks suuteline mind kätte saama või maha laskma, suudaks ta kindlasti identifitseerida sõiduki, mis peatuks, et mind peale võtta."

Fitz kuulis Colti hääles pinget, kui ta oma hommikusi hirme meenutas. Ta nihutas end nii, et sai pea Colt jalale panna. Colt sasis teda veidi, siis pani käe koera pea peale. See paistis talle energiat andvat. Kui ta jätkas, oli ta hääl tugevam.

„Kui ma teeni jõudsin, siis ma metsast välja ei tulnud. Selle asemel ma jätkasin liikumist põhja suunas, jäädes puude varju ja hoides Fitzi ka peidus. Pikka aega ei tulnud ühtegi autot, mis tähendas, et me olime küllalt kaugele põhja poole liikunud ja tundus, et oht meid ei ähvardanud. Aga ma polnud kindel ja seepärast ma nägingi niisugune välja, kui ma kätega vehkisin ja tahtsin, et sa gaasi põhja vajutaksid, kui ma autosse olin saanud."

Ta vaikis, vaadates mulle otsa et kuidas ma reageerin. Ma reageerisingi. Tõusin üles, läksin voodi juurde ja avasin oma käed süleluseks. Ta taipas väga kiiresti. Ta peaaegu hüppas mu käte vahele ja ma kaisutasin teda. „Ma ei kaisuta lapsi," ütlesin teda pigistades, „aga tundub olevat sobiv aeg erandiks.