Kohtusaal oli rahvast täis, kuna kuritöö ja uurimine ja arreteerimine olid kõigis ajalehtedes ja lisaks õhtustes uudistes eraldi väljatoodud juba nädalaid. Kiire arreteerimine ja sellele järgnenud rutuline kohtuistung olid endale tõmmanud New Yorki elanike tähelepanu ja tulemuseks oli rahvast pungil kohtusaal.

Kuriteopaigalt kogutud tõendid ja pealtnägija tunnistus olid kohtule esitatud ja oli süüdistatav tunnistajate pingis ja oli oma vande andnud. Ta oli tunnistanud, vastates oma advokaadi küsimustele iga tema vastu suunatud tõendi kohta, näidates nende kaudset iseloomu. Ta oli seletanud pealtnägija tunnistust kinnitades, et mees oli eksinud. Ta advokaat polnud küsinud, kas tal alibi on ja süüdistatav polnud seda andnud.

“Oleme lõpetanud.” Kaitseadvokaat Curtis Tanner läks tagasi oma istekohale, andes süüdistajale juurdepääsu oma kliendile.

“Te võite alustada ristküsitlust,” ütles kohtunik süüdistaja Barry Collierile.

Hr. Collier kasutas luba ja läks süüdistatava, Mark Levini juurde. Hr. Collieri plaan oli suruda süüdistatav kaitsesse, panna teda tõmblema, teha teda kohtunike kogu jaoks ebameeldivaks. Tema arvates oli see lollikindel plaan. Hr. Collier oli 28 aastat vana, oli olnud ringkonna advokaadi abiline juba kaks aastat ja see oli tema esimene kohtuistung juhtiva süüdistaja rollis. Ta oli valmis, ettevalmistatud ja ootas istungit. Ta alustas küsimusega, mis pidi vestluse tooni määrama.

“Hr. Levin, te tunnistasite, et ei tapnud Carol Ludlowi. Kuid kõik tunnistused viitavad sellele, et tegite seda. Kas te sooviksite oma tunnistust muuta, lõpetada kohtu aja raiskamise ja meile tõtt rääkida?”

“Mu tunnistus oli tõde. Mul pole põhjust seda muuta.”

“Nii lükkate te ümber kõik tõendid, mis selle istungi ajal esile on tulnud - sõrmejälgede tõendid, vere tõendid, pealtnägija tunnistuse, motiivi ja kõik?” Hr. Collieri ilme väljendas imestust süüdistatava häbematuse üle.

“Ma ei tapnud Hr. Ludlowi.” Jäi Mark Levin rahulikuks ja resoluutseks. Kui eeldati, et ta peaks häiritud olema, siis oli see eeldus vale.

Hr. Collier teadis, et see juhtum oli talle määratud, sest tõendid olid väga tugevad; ringkonna advokaadi büroo arvates oli see juhtum ainult vormistamise küsimus. Hr. Collier arvas sama.

“Kuidas te selgitate fakti, et teid nähti kuriteopaigalt veriste kätega lahkumas, teie sõrmejäljed olid kuriteopaigal, sealt leiti hr.. Ludlowsi verega määritud taskurätik teie nimetähtedega ja te saate tema surmast rahalist kasu?” Haa! Las ta jagab seda nüüd! Hr. Collier astus sammu tagasi ja sundis end naeratust maha suruma.

Mark surus samuti naeratust maha. “Selgitama? Ma arvasin, et see on teie töö.”

Hr. Colliler mõtles hetke. Ta ei saanud sinna midagi parata; ta hakkas natuke närviliseks muutuma. Süüdistatav peaks nüüdseks närviline olema. Minu käes on juhtimine, ma saan sellega hakkama, mõtles ta. Ta teadis ka, et peab rahulikuks jääma. Siiski oli see häiriv, et Mark nii kindel oli ja ei näidanud üles mingit ängistust, seistes vastamisi hävitavate, vaieldamatute süütõenditega. Ja ta ei vastanud Barry rünnakule, nagu see eeldanud oli.

Hr. Collier kaalutles hetke asja ja siis proovis teistmoodi lähenemist. “Teid nähti hoonest lahkumas, just peale mõrva. Te tunnistate et olite seal?”

“Ei, sellega pole ma nõus. Teie tunnistaja ütles seda. Mina pole seda öelnud.”

“Nii siis ta valetab?”

“Võibolla. Ma ei tea seda. “ Mark kehitas õlgu. “Ma lihtsalt tean, et ta eksib. See mida ta teile ütles, pole tõsi.”

Hr. Collins mõistis, et see ei vii teda kusagile. Aeg oli liikuda millegi teise juurde, millegi päris lihtsa juurde.

“Aga taskurätik? Räägime sellest. Kas väidate et see pole teie oma?”

“Noh, ma pole kindel. Paljude inimeste initsiaalid on ML. Vaatame. Ah, ma tean. Initsiaalid ML tuletavad mulle meelde Major Legues(Pesapalli põhiliiga), Ei? Arvatavasti pole te fänn. Noh, põhiliigas oli Inglite söötja Mark Langston. See oli mõni aasta tagasi. Vasakukäeline. Söötja. Mida ma mõtlen, et see võis tema taskurätik olla.”

“Palun, hr. Levin. See pole nali. Oli see teie taskurätik?”

“Mul pole aimugi. Taskurätikud tükivad olema väga sarnased. Nii et kuidas võin ma tegelikult teada?”

“Mina küsin siin küsimusi. Teie olete see, kes neile vastame peab ja te teete siiamaani selle üle nalja.”

“Vastuväide,” teie ausus. Marki advokaat, Curtis Tanner, tõusis. “Tunnistaja solvamine.”

“Vastuväide heaks kiidetud. Hr. Collier, palun kontrollige ennast.”

“Vabandage, teie kõrgeausus.” Ta pöördus Marki poole tagasi, püüdes tagasi saada enesekindlust, mis tal alguses oli olnud. “Te olete teadlik, et politsei otsis teie kodu läbi ja leidis mitu taskurätikut samade initsiaalidega nagu kuriteo kohal. Kohtulaboris leiti need olevad identsed kuriteopaiga rätikuga. See oli teie verine taskurätik.”

Mark vaatas süüdistajale otsa ja vaikis.

“Noh?” Ütles hr. Collier süüdistaval toonil.

Mark vaikis.

“Kas te kavatsete vastata?” Hr. Collier oli muutunud väga pealekäivaks.

“Te tegite ainult avalduse. Sellele pole midagi vastata. Kindlasti ma vastan, kui te mulle küsimuse esitate.”

Barry sai oma veast aru. Nägu kõveraks tõmmates sõnastas ta just öeldu ümber. “Hea küll, kui te tahate mängida, ütlen ma väga selgesti. Kas te tunnistate, et ohvri juurest leitud verine taskurätik on teie oma?”

“Nagu ma enne ütlesin, ma ei tea.” Mark ei naeratanud, kuigi soovis. “Minult sama küsimuse korduv küsimine ei anna erinevat vastust ja arvatavasti tüütab kohtunike kogu.”

Barry Corrier kiristas hambaid. Ta nägu muutus üha punasemaks. Ta ülesanne pidi olema kergem kui see nüüd. Mida ta üldse tegi? Politsei oli selle kõik juba kirja pannud. Ta ei vajanud Marki tunnistust ja ta ei jõudnud kusagile, püüdes temalt just seda saada. Ta oli end ette valmistanud hr. Levinit kaitsesse suruma ja ta mõtles ikka veel, et see on õige tee kohtunike kogu enda poole kallutamiseks.

Tal kulus veel hetk oma tasakaalu taastamiseks, siis ta ütles. “Kas te kuulsite politsei tunnistust, et kuriteopaigalt leitud taskurätik oli identne teie kodust leitutega?”

“Muidugi.”

“Nii siis eitate te, et kõnealune rätik on teie oma?”

“Jälle? Tõesti. Minu vastus on, ma ei eita ega nõustu. Ma lihtsalt ei tea.”

“Noh, vandemeeste kogu saab kindlasti aru, et rätik on teie oma!”

“Vastuväide.” Hr. Tanner oli jalul. “Süüdistaja püüab nüüd vandemeeste kogu mõjutada.”

“Vastuvõetud. Vandemeeste kogu ignoreerib süüdistaja märkust. Hr. Collier, see on hoiatus. Te peaks teadma, mida teha ei tohi.”

“Vabandust, teie kõrgeausus.” Barry tahtis oma taskurätikut välja võtta ja oma nägu pühkida, kuid mõistis, kuidas see välja näeks ja loobus. Selle asemel pöördus ta tagasi Marki poole.

“Hr. Levin, te olete vankumatult keeldunud ütlemast, kus te olite, kui mõrv aset leidis. Uudiste saates on oletatud et see on põhjustatud teie alibi puudumisest. Nad on arvamusel, et kui teil oleks kontrollitav alibi, poleks seda kohtuistungit tarvis olnud, ja kuna teil seda pole, siis viib kohtuistung kindlasti süüdimõistva otsuseni. Nii siis keeldute te ikka veel ütlemast, kus te olite kuritöö ajal?”

“Ei, räägin teile sellest rõõmuga.”

Barry astus šokeerituna sammu tagasi. Politsei oli üha uuesti püüdnud Markilt teada saada, kus ta viibis, kui hr. Ludlow oma kontoris maha lasti ja Mark oli keeldunud vastamast. Selle pärast oli teda enne kohtuistungi kaks kuud vangis hoitud. Lunarahaks oli seatud otseste temavastaste süütõendite tõttu $ 2 miljonit. Markil polnud vabanemise jaoks mingit võimalust sellist summat kokku saada.

“Väga hea. Palun jätkake.” Barry naeratas. See saab hea olema, mõtles ta, ignoreerides igivana reeglit, et advokaadid ei peaks kunagi küsima küsimusi, millele nad juba vastuseid ei teadnud. Kuid ta oli kindel, et kui Mark ütleb end kusagil mujal kui kuriteopaigal olevat olnud, pole politseil mingit probleemi tõestamaks et ta valetab. Barry võib paluda kohtuistungi edasilükkamist. Kuna see oleks uus tõend, mida politseil pole varem võimalik olnud uurida, siis rahuldatakse ta palve peaaegu kindlasti.

Mark võttis lonksu vett, mis tema ees oli, siis vaatas Barry Collierile silma. “Olin rongis Grand Central Station ja Greenwich, Conncticut vahel.”

“Ja kas te võite seda tõestada?”

“Jällegi, ma ei pea seda tegema. Teie peate tõestama, et mind seal ei olnud. Kuid ma näen, et teil pole selles kogemust, mida te teete, olles kobakäpp ja ebaefektiivne raiskate te kõigi aega ja ma olen tüdinud vangis istumisest. Mul on teist natuke kahju ka, seepärast teen asja teie jaoks kergeks. Ma võin oma avalduse tõestada.”

Ta niheles ebamugaval toolil enne kui jätkas. See ei aidanud. “Lobisesin mõrva hetkel Al Murphyga. Ta on Metro North raudteel baarimees. Ma olin mõrva ajal selles rongis. Kaugel eemal kuritööpaigast.”

Barry Collier oli hämmingus. Kuid tal oli kiire vastus valmis ja ta mängis seda nii laialt kui võimalik vandemeeste kogu jaoks. “Teil on tõendus, et olite kusagil mujal, kui kuritöö toime pandi? Teil on alibi, mis oleks teid hoidnud vanglasse sattumast ja te ei kasutanud seda?” Tema hääles oli kuulda põlgust. “See on kirjeldamatu. Uskumatu. Te ei avaldanud seda meest oma kaitsjale antud tunnistajate nimekirjas. Te ei kutsunud teda enda eest tunnistama! Kui teil oleks selline tunnistaja, oleks ta siin! Te mõtlesite selle välja ja eeldate, et vandemehed teid usuks kui te selle viimasel hetkel kübarast välja tõmbate! See ei toimi, mu härra. See ei kehti.”

Marki olemine ei olnud selle väljapurske ajal muutunud Ta näis endisest veelgi rahulikum. “Ma ei pannud ALi tunnistajate nimekirja kuna ei tahtnud, et politsei teda pigistama hakkaks. Ta on vana ja tal on politseiga halvad kogemused. Nad pidasid tema poja kinni peaaegu olematute tõendite põhjal millegi eest, mida too teinud polnud ja kui poeg neile midagi ei öelnud, käsitlesid nad teda karmilt. Lõpuks sai poiss oma telefoni kätte ja helistas oma advokaadile ja lõpuks mõisteti talle korralik rahasumma valurahaks tema väärkohtlemise ees, kuid see vaidlustati ja raha pole siiamaani tulnud. Ta pojal, kes on vaimse puudega, ilmnevad ikka veel selle kohtlemise tulemused ja on arusaadav, et hr. Murphy tunneb tugevat vastumeelsust politseiga õiendamise vastu. Ta ütles, et kui läheb nendega rääkima, siis paremal juhul teda halvustatakse, halvemal aga saab sama kohtlemise osaliseks kui ta poeg. Ma lihtsalt tundsin, et kui see, mis tal öelda on, tuleb välja siin, kohtusaalis, pole politseid vaja, või advokaadi juuresolekut, kui nad temaga rääkinud oleks. Olin päris kindel, et te alibi kohta küsite ja tundsin, et niimoodi on parem.”

“Kuid niimoodi pidite veetma kuid vanglas ja niipalju kui me teame, on see vaid figuur teie kujutluses! Et ta usutav oleks, peaks ta tunnistuse andma ja ristküsitluse all olema. Üksi vandemeeste kogu ei nõustuks sellega vaid jutu põhjal.”

Hr. Levin ei vastanud, ainult vahtis talle otsa.

Barry ootas ja kui Mark muudkui vaikis, tõi ta põlguse oma häälest huultele. “No teeme siis seda. Laseme sellel Al Murphil tunnistajapinki tulla. Või , üllatus, üllatus, me leiame, et sellist isikut pole olemas?”

Mark raputas selle järelduse peale pead. “Ei, kindlasti on ta olemas. Tegelikult ma arvan teda varem kohtusaalis näinud olevat, kuigi mitte praegusel momendil. Ta tahtis arvatavasti näha, kuidas see istung areneb.”

Barry vaatas kohtusaali, siis kohtunikule. “Kas me saaksime Al Murphy tunnistajate pinki kutsuda? Kui selline mees olemas on, soovin ma teda küsitleda. Fakt on see, et kui see mees tõesti võib tunnistada hr. Levini süütust, oleks ta kindlasti kaitsja tunnistajate nimekirjas olnud. Et teda seal pole, on tugev eeldus tema mitteeksisteerimisele, või kui ta olemas siis sellele, et ta ei toeta hr. Levini tunnistust. Ja ma soovin reserveerida enesele õiguse jätkata hr. Levini ristküsitlusega peale selle, kui oleme selle müstilise hr. Murphy päevavalgele toonud.”

“On teil vastuväiteid, hr. Tanner?” küsis kohtunik.

“Ei ole, teie kõrgeausus.” Kohtunik noogutas kohtutäiturile ja saalis kuulutati välja käsk hr. Al Murphil tunnistajatepinki tulla.

Hr Murphy oli vanem mees tiheda valge juuksepahmakaga, õhetava näo ja intelligentsete hallide silmadega, mis momendil näisid lõbu tundvat. Ta oli võrdlemisi lühike ja kandis laiade revääridega ülikonda, mis nägi välja, nagu oleks ta kapis rippunud rohkem aastaid, kui Barry Collieril oli ülikooli lõpetamisest möödunud.

“Hr. Murphy,” ütles Barry upsakalt ja liigse enesekindlusega, “te olete kuulnud hr. Levini tunnistust. Võite te seda kinnitada?”

“Muidugi. Ta oli seal koos minuga, nagu ta ütles.”

“Kas te võite, noh, aa, palun mulle öelda, kuidas te seda nii kindlasti mäletate? Sellest on nüüd palju aega möödas.”

“Ok, muidugi. Vaadake, ma töötan nagu ta ütles, baarimehena Metro North raudteel. Viis päeva nädalas. Olen seal pealelõunases vahetuses, mis on magus aeg, kuna siis lähevad ärimehed koju Greenwichi ja enamusele nendest meeldib kokteil, et teha tundide pikkune sõit meeldivamaks ja lõdvestavamaks. Niimoodi sain ma hr. Leviniga tuttavaks. Ta on selles rongis igal pärastlõunal, kella kuuesel Grand Centralist Greenwichi. Ta on püsiklient. Hr. Levinile läheb ekstra kuiv Beefeater martini jääga ja sidruniga, mitte oliiviga. Mõnikord kaks tükki.”

Barry meeleolu paranes mehe heietamist kuulates. Nüüd oli tal midagi, millega töötada. “Nii teadsite te teda, kuna ta oli iga tööpaäevane sõitja?”

“Jah, lugupeetud härra.”

“Ja te töötasite ainult tööpäevade? Nädalalõpud olid vabad?”

“Selline on mu graafik. Sain selle tänu oma vanadusele. Ma saan nondel sõitudel korraliku jootraha.

“Kas hr. Levin meeldib teile?”

“Muidugi, ta on suure jutuga; mina olen ka ja me saame hästi läbi.”

“Kas te teate, et ta on homoseksuaal?”

“Vastuväide! Põhjendamatu! Teie kõrgeausus! Palun!” Hr. Tanner oli jälle jalul ja näis väljavihastatud olevat

“Heaks kiidetud! Hr. Collier! Kas te tõesti tahate oma esimeselt juhtumilt kõrvaldatud saada? Te peaks asja tundma. Rohkem hoiatusi ei tule! Kogu, ignoreerige märkust.”

“Võtan küsimuse tagasi.” Ta pöördus hr. Murphy poole tagasi. Kui ta püsiklient oli, siis kuidas teil on meeles üks kindel, harilik päev hulga aega tagasi, kui te lihtsalt lobisesite?”

Hr. Murphy niheles oma istmel. See oli puutool ilma polstrita. Kui ta rääkis, oli siiski ilmne et nihelemine ei tulenenud piinlikkusest või süütundest. “Vaadake, selle pärast ma mäletan, et see polnud tavaline päev. See oli laupäev, mida te võisite ehk mitte märgata.”

Muidugi oli Barry märganud, et kriitiline päev oli laupäev. Selle fakti pärast oli ta end hästi tundnud, kui Murphy tunnistusest ilmnes, et mees töötas ainult äripäevadel.

Al jätkas. “Meil on selles rongis nädalalõppudel osalise tööajaga baarimehed, siis kui minul puhkepäevad on. Nondes vahetustes pole kuigi palju jootraha, kuna nendel päevadel ei sõida palju ärimehi ja nii olen ma rõõmus, kui siis keegi teine töötab. Kuid sel päeval ei suutnud boss ühtegi nondest meestest sellele rongile saada ja helistas mulle ja mina ütlesin et olen nõus. Leian alati ekstra rahale kasutust. Nii olin ma tollel laupäeval baarimeheks ja kes muu oli kella kuueses rongis kui hr. Levin. Ta oli mind nähes üllatunud ja mina olin üllatunud teda nähes. Me rääkisime sellest. Ma ütlesin talle, miks ma seal olin ja tema ütles, et käis sõbral külas. Ta justkui pilgutas seda öeldes silma. Jah, ma teadsin tema eelistusi, nagu te küsisite. Too silmapilgutamine ütles mulle, mis sorti see külaskäik oli olnud. Mul pole geide vastu midagi. Ela ja lase elada. Nende tahtmisel mängida teise kutiga vorsti peitmise mängu pole minuga midagi pistmist.”

Barryl oli tunne nagu Ameerika mägedel liiga paljude järskude langustega. Ta oli jälle kiires languses, vundament ta alt laiali kukkumas. “Olete te kindel, et see oli laupäev, kui mõrv toime pandi?”

“Jah, muidugi. Järgmise päeva pühapäeva lehed olid seda täis ja kui ma järgmisel esmaspäeval hr. Levinit nägin, me rääkisime sellest.”

Barryl oli veel üks küsimus ja ta kahtles, kas sellest midagi kasu on, kuid küsis siiski.

“Hr. Murphy, miks te politsei poole ei pöördunud, kui kuulsite, et hr. Levin on mõrvas süüdistatuna arreteeritud?”

“Politsei ei meeldi mulle. Ma ei taha nendega midagi õiendada. Ja siis veel hr. Levini advokaat rääkis minuga, küsis, kas ma annan tunnistuse, kui seda vaja on ja ma nõustusin istungi ajal kohtusse tulema. Ma mõtlesin, et sellest on küllalt.”

Hr. Murphil lubati minna ja hr. Levin kutsuti tagasi.

“Hr. Levin, kui teil oli selline kindel albi mõrva hetkeks, siis miks veetsite kuid vanglas, selle asemel et seda kohe kasutada? Kas selle pärast, et teadsite see ei kannata välja põhjalikku uurimist? Kas te ei soovinud, et politsei seda uuriks?”

“Aa, ma ei tea, kuidas teile vastata. Te küsisite minult kolm küsimust? Ma arvan, et püüate mind sõnalise rünnakuga segadusse ajada. Te võitsite. Olen segaduses ega tea mida vastata.”

Ta ei näinud välja segaduses olevana kui ta irvitas ja vandemeeste kogule õlgu kehitas, lastes neil tunda endid osalistena naljas, mida ta süüdistaja kulul tegi.

“Hr. Levin.” Barry hääl oli kõike muud kui naljatlev. “Miks te seda alibit varem ei esitanud?”

Naeratus kadus Marki näolt ja ta vaatas Barryle silma. “Kahel põhjusel. Esiteks, ma olen privaatne isik, see mida ma teen, on privaatne ja ma ei tahtnud, et politsei kõiki minu tegemisi siin linnas torgib ja uurib. Mitte selle pärast, et neil oleks midagi ebaseaduslikku leida olnud, kuid ainult põhimõtte pärast. Mida ma teen, on minu asi, mitte kellegi teise. Privaatsus on üks meie põhiõigusi. Ütelnuks ma politseile, et tulin sel päeval Manhattanilt koju, tahaksid nad teada, mida ma seal enne rongile minekut tegin. Nimetage mind idealistiks, kuid ma usun oma privaatsusesse ja teen, mida ma pean tegema, et seda kaitsta.

“Ja teiseks ja palju tähtsamaks põhjuseks oli, ma ei tahtnud, et politsei õiendaks Aliga. Sellest olen ma juba tunnistanud. Lisaks sellele on süüdistus minu vastu täielikult kaudsetel tõenditel ja ma ei arvanud, et mul tema tunnistust vaja oleks läinud.”

“Need pole täielikult kaudsed,” haukus hr. Collier. “Meil on pealtnägija!”

“Ekslik tunnistaja,” ütles Mark vastu, mitte haukudes, kuid ka mitte vaikselt.

Hr. Collier lõpetas pahasena Marki ristküsitluse ja hr. Tanner tõusis küsitluse jätkamiseks.

Curtis Tanner läks tunnistaja pingi juurde. “Mark, kuidas sai võimalikuks, et taskurätik, mis võis teie oma olla, leiti hr. Ludowi kontorist? Kuidas said teie sõrmejäljed sellel olla?”

“Olin hr. Ludowiga äriasju ajanud. Ta oli liiakasuvõtja. Mul on natuke raha ja aitasin tal finantseerida mõningaid laenusid isegi kui ma teda ega tema äripraktikat heaks ei kiida. Sain tema juures kõrgemat protsenti kui kusagilt mujalt, nii et sellel oli mõtet. Olin olnud tema kontoris mõni aeg enne tema surma. Tal hakkas nina verd jooksma ja tal polnud taskurätikut, nii andsin ma talle enda oma. Politsei avastas kindlasti, et veri rätikul oli kuivanud ja palju vanem, kui veri mõrvapaigal; see on asi, mida nad teevad ja milles nad head on. Võibolla jätsid nad sellest ringkonna prokurörile teatamata, võibolla nad teatasid, ja tema kontorist ei antud seda teile edasi, nagu nad oleks pidanud tegema. Minu arvamine on, et tõend esitati ringkonna prokurörile. Siis aga, kui te esitasite järelpärimise tõendite kohta, mingil põhjusel, võibolla pahatahtlikul, see informatsioon ei jõudnud kunagi teieni. Ma arvan, et võin selle eest mõningase kahjutasu saada, kui ma selle kohta nõude esitan. Valesüüdistus on tänapäeval suur rahaveski. Neid on palju liikvel.”

“Nii et te tundiste hr. Luldowi.”

“Ma pole seda kunagi eitanud. Olen eitanud tema tapmist, mida ma pole teinud. Mul polnud selleks põhjust, mina polnud seal ja ma ei tapnud teda.”

Curtis noogutas ja liikus edasi. “Süüdistaja ütles, et teil oli motiiv tema tapmiseks, et võlgnesite talle raha. Ka te olite talle võlgu?”

“Ma polnud talle võlgu. Polnud kunagi olnud. Ükskord ta laenas minult raha. Olin tema kontoris kaua enne mõrva. Seekord maksis ta mulle võla ära. Seepärast leiti sealt mu sõrmejäljed. Rääkisin sellest oma tunnistuses taskurätikust. Kuid see oli enne seda laupäeva, kui ta tapeti. Peale seda, kui ta oma võla ära maksis, pole ma teda enam uuesti näinud. Mul polnud tema tapmiseks motiivi. Fakt, et mulle võla ära maksis, oli arvatavasti samuti paberites, mida teile ei esitatud.

“Hr. Valnese tunnistas et nägi teid veriste kätega majast välja tulemas. Kas ta eksis, nagu te varem tunnistasite?”

“Meditsiinilise uurija poolt määratud mõrva aeg oli kella 18:15 ja 18:30 vahel. Kuna mina olin sel ajal Greenwichi suunduvas rongis, siis tema tunnistus, mis mind mõrvapaigale pani, on vale, kui ka kahtlust tekitav.

“Tänan teid, hr. Levin. Ainult üks küsimus veel. Miks te ei andnud seda informatsiooni kohtule ristküsitluse ajal?”

“Sellele on kerge vastata. Kõik tõendid minu vastu olid kaudsed. Oleks ma püüdnud seda selgitada ristküsitlusel, oleks ma kõlanud kaitsesse tõmbununa, nagu püüaks ma selle alt välja väänelda. Praegu saan ma näidata, kui kaudne see kõik on ja näidata, mis tegelikult juhtus ja niimoodi on hr, Murphy tunnistusel mõtet. Ma ainult arvasin, et kohtuistung läheb nii paremini.”

Hr. Tanner noogutas. “Rohkem küsimusi pole. Teie kõrgeausus –” hr. Tanner pöördus kohtuniku poole “ – ma sooviksin nüüd kutsuda hr. Valnese, kelle ristküsitlemiseks ma reserveerisin õiguse, kui ta varem tunnistust andis.”

Kui Tommy Valnese oli tunnistaja pingis ja Curitsel oli lubatud teda küsitlema hakata, ütles ta Tommyle karmi häälega.

“Hr. Valnese, te tunnistasite, et olite kuritöökohal ajal, mil kuritöö toime pandi. On see tõsi, kas te olite seal, kui kuritöö toimus?”

“Hei, seda pole ma kunagi öelnud! Ma ütlesin, et nägin toda meest seal veriste kätega hoonest välja jooksmas.”

“Kuid te nägite teda välja jooksmas. See, kuidas te tunnistuse andsite, pani mind eeldama, et süüdistatav kiirustas minema, põgenedes sündmuskohalt natuke aega peale kella 18 sellel päeval, kui hr. Ludlow mõrvati ja et hr. Levini käed olid verised. Te kinnitasite, et nägite verd nendelt maha tilkuvat. Ma võin teie tunnistuse teile uuesti ette lugeda. Tilkuv veri. Väga elav pilt. Kuid tilkuv veri pidi olema värske veri. Kuivanud veri ei tilgu. Nii tunnistasite, et nägite värsket verd ja hr. Levinit minema jooksmas. Kas te nüüd eitate, et olite kuriteopaigal ajal, mil mõrv sooritati, mis paneb teie tunnistuse tõele vastavuse tõsise kahtluse alla?”

Tommy kõhkels, vaatas härra Collieri poole, vaatas kohtunike kogu poole, siis vaatas maha ja ütles ilma hr. Tannerile otsa vaatamata. “Nägin toda meest hoonest välja jooksmas, verest tilkuvate kätega minema jooksmas. See on kõik, mida ma ütlen.”

“Nii jätame vandemeeste otsustada, kas te olite seal, kui hr. Ludlow tapeti, kuigi on ilmne, et pidite seal olema, muidugi kui see, mida te väidate näinud olevat tõsi on. Järgmine küsimus. Te ütlesite politseile, et mees, kes kuriteokohalt põgenes, oli hr. Levin. Hr. Mark Levin. Kas Hr. Levin on teie sõber?”

“Ei.”

“Ärituttav?”

“Ei.”

“Noh, kuidas te siis hr. Levinit tunnete?”

“Noh, näete, tegelikult ma ei tunne teda.” Tommy näis selgesti ebamugavus tundvat.

“Siis kuidas saite te selle nime politseile anda?”

“Noh, aa, ma justkui teadsin, kes ta on. Olen teda näinud. Korra nägin teda baaris ja keegi hüüdis teda nimepidi. Selle pärast teadsin, kes ta on.”

“Ah-ah. Ja mis baar see oli?”

“Jumal, ma ei mäleta. Lihtsalt baar.”

“Ja kuidas tema poole baaris pöörduti?”

“Ma ei saa küsimusest aru.”

“Rääkige mulle, mida te baaris kuulsite, mida talle öeldi, mille tõttu te tema nime teate.”

“Ma ei mäleta, mida talle öeldi, see oli nii kaua aega tagasi.”

“Midagi te mäletate. Rääkige mulle sellest.”

“Ei, ma ei mäleta midagi.”

“Siis te ei mäleta kedagi tema nime öelnud olevat.”

“Oh. Noh, jah, seda ma mäletan.”

“Rääkige mulle, mida te mäletate.”

Tommy tõmbas näo kõveraks, vaatas uuesti kohtusaali tundis kuidas tool millel ta istus, ta kannikaid piinas ja püüdis leida vähem ebamugavat asendit. See tal ei õnnestunud ja siis ütles ta lõpuks, hr. Tannery poolt kannustatuna, “Üks mees baaris ütles, ‘Kuule, Mark, kas sa eile õhtust mängu nägid?’ Ja see mees seal – “ ta noogutas Marki suunas “– vastas midagi. Nii teadsin et see tema nimi on.”

“Las ma võtan selle kokku. Te ei mäleta baari, te ei mäleta, millal see oli, te ei mäleta, et oleksite süüdistatavat enne seda näinud, te ei teadnud tema nime, te ei mäleta, kes temaga baaris rääkis, kuid ta mäletate, et see oli süüdistatav, kellega räägiti, mäletate väga harilikke öeldud sõnu ja mäletate, et nimi, mida kasutati, oli Mark. Kas see on see, mida te mulle tahate öelda ja soovite, et ma seda usuks?”

“Jah.”

“Ja ikkagi suutsite te kuidagi teada selle mehe perekonnanime, keda te ei tundunud kui te politseile tema nime andiste. Uskumatu.”

Hr. Tanner ootas vastuväidet, kuid hr, Collier paistis märkmeid vaatavat ja ei öelnud sõnagi.

Hr. Tanner vaatas vandemeest poole ja raputas pead, siis pöördus tagasi Tommy poole.

”Hr. Valnese, kas te tundsite hr. Ludlowi? Ja enne kui te vastate, palun pidage meeles, et politsei otsis tema kontori läbi, ja nendel olid kõik ta paberid, mõned milledest anti edasi minu kontorile, nii et ma tean vastust sellele küsimusele. Ma kordan seda. Kas te tundsite hr. Ludlowi?”

“Jah.” Ütles ta vastumeelselt.

“Ja ta laenas teile raha?”

“Jah.”

“Ja teie maksite talle ära?”

Tommy näost paistis surve, mida ta tundis. Ta oli kergelt kahvatunud ja ta niheles. Ta avas suu, pani selle kinni, vaatas kohtuniku poole ja ütles, “Ma kasutan õigust mitte vastata.”

“Hr Valnese,” jätkas Curis, olles nüüd täiel käigul, “meil olevad paberid näitavad, et te võlgnesite hr. Ludlowile ikka vee kümmetuhat dollarit pluss märkimisväärne protsent päeval mil ta suri. Kui teil oleks raha olnud, oleksite kindlasti selle summa ära maksnud, nii et protsent poleks kasvamist jätkanud. Hr. Ludlowi meetodid võla ära maksmise ergutamiseks olid üldtuntud ja metsikud. Kuid te ei maksnud ikkagi. Terve mõistus ütleb, et te polnud võimeline seda tegema. Oletame, et keegi oli sellise summa võlgu ega suutnud seda ära maksta. Oletame, et ta teadis raskeid tagajärgi, mida sellest tulenevalt oodata. Ka pole see hea motiiv mõrvaks?”

“Ma kasutan õigust mitte vastata.”

Hr. Valnese, politsei otsib alati vahendeid, motiivi ja võimalusi. Teil oli ilmselt võimalus; te tunnistasite, et olite mõrva hetkel seal. Motiivi pole raske leida; te võlgnesite üle kümne tuhande dollari julmale ja halastamatule liiakasuvõtjale, võimetuna võlga ära maksma.

“Seega jäävad veel vahendid, mis antud juhul on võimalus relva kasutada. Me palkasime eradetektiivi ja andsime talle teie pildi ja lasime tal käia kõigi selle linna relvamüüjate juures. Üks nendest tundis teid ära ja andis meile andmed selle kohta, et olite ostnud kolm nädalat enne mõrva .38 kaliibriga püstoli. Andsime need andmed politseile. Minu küsimus teile on, kas teil on see relv alles?”

“Ma kasutan õigust mitte vastata.”

“Teie kõrgeausus, kaitsja on lõpetanud.”

Ruum oli luksuslik. Seal oli paks vaip, rikkalik nahkpolster diivanil ja tugitoolidel, mis olid paigutatud suure kamina ette, flokeeritud tumepunane tapeet, raamaturiiulid täidetud klassikalise kirjanduse ja seaduseraamatutega, hämar valgus. Mark istus ühes tugitoolidest, lõdvestunud ja õnnelik .

“Vabanda külmutis veedetud aja eest,” ütles ta võõrustaja ja ulatas Markile raske, lõigatud klaasist joogiklaasi, mis sisaldas 3 sõrme jagu Macallan 65. “Võibolla see kompenseerib asja õige vähekenegi.” Mees istus teise tugitooli, andes drinki Markile.

Mark naeris. “Su imelisest laost, ah?” Ta võttis sõõmu, lasi sellel oma keele ümber keerelda, siis lasi oma kõrist alla niriseda. Ta ohkas, siis hingas sisse tumeda vedeliku aroomi oma klaasist.

“Ma tundsin sinust ka puudust,” ütles ta võõrustaja. “Need olid minu jaoks ka pikad kuud. Ma tean, miks sa vaikisid; sa kaitsesid mind. Neile oma alibi andmata kindlustasid, et minu nime kunagi ei mainitaks. Ja sa tegid seda oma vabaduse hinnaga; see maksis sulle kaks kuud vanglas. Tõesti, seda oli rohkem kui sa oleks pidanud tegema. Sa ei kujuta ette, kui palju see mulle tähendab.”

“Muidugi ma tean,” naeris Mark. Kuid ma tundsin, et pean oma alibit niikaua salajas hoidma kui vaja. Kui nad oleks teadnud, et ma sellel päeval linnas olin, seda minu käest teada saades, mitte mõne mitte nii väga laitmatu pealtnägija käest, oleks nad teada tahtnud, mida ma siin laupäeval tegin. Nad oleks seda isegi teada võinud saada. Nii veetsin ma väheke, aega oodates linna majutus asutuses. Pole probleem ja on väärt selle eest makstud hinda.“

“Oled sa kindel et nad sinu käimiste kohta uurimist ei korralda, nüüd kus nad teavad, et sa linnas olid? “ küsis mees.

“Mitte nüüd, kui me neile näitasime, kes tapja oli ja ta lehviga kinni seotult neile ulatasime. Neil pole minu vastu mingit huvi. Ma olen nüüd ajalugu.”

“Olen väga tänulik,” ütles ta võõrustaja, ta lõdvestunud olek oma toolis näitas, kui muretu ta oli et ta suhe Markiga võiks välja tulla, nüüd kus Marki osalus mõrvas polnud enam probleem.

Mark võttis veel ühe sõõmu, nautis seda ja küsis laia naeratusega näol. “Küllalt tänulik, et seekord alumine olla?”

Mees naeris, rüüpas omast klaasist ja ütles, “Kui me nendega lõpetanud oleme, siis ma arvan, me näeme.”

Mark naeratas. “Muidugi, hr. Linnapea.”