Melon
Cole Parker

„Kuule, Melon!"

Võpatasin. Siis kortsutasin kulmu. See võib pahasti lõppeda. Väga, väga pahasti. Hüüdnimedel on kombeks külge kleepuda ja sa ei taha endale hüüdnime, mis sulle sinu arust üldsegi ei sobi. Melon oleks kohutav nimi tagasihoidlikule lapsele kellel on oranžikad juuksed. Tegelikult olid nad natuke tumedamad, kuid ikkagi oranžikad ja see valmistas mulle piinlikkust, nagu iga normaalsest erinev asi valmistab piinlikkust igale 13-aastasele poisile.

Pidin selle peatama – ja väga kiiresti!

Hakkasin tema poole minema. Ta naeratas mulle. Ta naeratas kõigile ja kogu aeg. Ma ei tundunud teda tegelikult väga hästi. Mõnikord on raske klassi klouni tüüpi inimesi teada. Eriti kutile nagu mina. Nad teevad kogu aeg nalja, naerdes, pannes teisi naerma ja kui sa oled selline vaiksemapoolne, kellele ei meeldi rambivalgus, kes eelistab enam tagaplaanil olla, olles rohkem tegevuse ääres kui keskel – no siis hoiad sa sellisest lapsest eemale. Sa ei taha, et sind tõmmataks lärmakasse segadusse, mis teda ümbritseb. Mida ta põhjustab ja naudib.

Nii siis ei tundud ma teda peaaegu üldse. Ma ei teadnud, mis oli selle alalise naeratuse taga, nendes silmades, mis iga päev rõõmsalt särasid. Kuid arvasin, et saan teda paremini tundma minuti või kahe jooksul. Kuna Melon ei olnud ON. See lihtsalt ei saanud olla.

„Tere, Eric," ütlesin ma. Mille peale ta naeratus silmapilkselt kadus. Ta nimi oli Eric, kuid keegi teda niimoodi ei kutsunud. Polnud juba pikka aega kutsunud. Isegi mitte meie õpetajad. Ta oli pikk, üks pikemaid lapsi kaheksandas klassis ja nii oli loomulikult talle pandud nimi ’Sokid’.

Miks Sokid? Aga sellepärast, et ta oli läbinud mitu kiire kasvu perioodi ja nondel kordadel oli ta kasvanud kiiremini kui ta mamma talle uusi pükse suutis osta, ma arvan. Ma ei teadnud temast midagi, nagu ma ütlesin ja mul polnud aimugi tema perekonna rahalisest seisust. Ta riietus nagu me kõik: teksad ja t-särk. Enamus meist sai siiski uued teksad, kui need, mis meil olid, liiga lühikeseks jäid. Tema sai ka lõpuks, aga mitte piisavalt kiiresti. Mitmel korral olid ta sokid hästi näha.

Ta armastas oma hüüdnime. Mul oleks piinlik olnud kooli tulla, kui see minule oleks antud. Mul polnud hüüdnime. Mu nimi oli Logan ja seda polnud kerge lühendada ja keegi polnud seda ka teinud. Olin nagu iga teine laps klassis, minus polnud midagi erilist ja kellelgi polnud olnud põhjust naljaka hüüdnime väljamõtlemiseks. See oli just nii, kuidas mulle meeldis. Logan, radarile nähtamatu.

Talle meeldis see nimi ’Sokid’ sedavõrd, et ta vastas klassis ainult siis, kui õpetajad seda nime kasutasid. Minu arvates mõtles ta, et hüüdnime saamine on nagu aumärk! Isegi kui see natuke halvustav oli. Temast oli raske aru saada. Ta oli viisakas ja tegi nalja ja sageli ka enda üle, kuid temas pidi ka natuke terast olema, sest kui õpetaja tema peale vihastas kui ta oma päris nimele ei vastanud, isegi kui ta pahaseks sai ja ähvardas teda klassist välja saata – mis tähendas ka automaatset peale tunde jäämist – tegi ta selle üle nalja ja naeris aga jäi ikkagi kangekaelseks. Ja kuna ei olnud väärt lasta ühel õpilasel kogu klassi elevile ajada nii kergesti välditava asja üle, õppisid nad teda kutsuma nimega Sokid ja kõik olid rahul.

Ma imestasin, et miks ta äkki mind kiusama hakkas. Ma olin alati vältinud rambivalgust, mille järgi tema igatses ja nii ignoreeris ta mind. Siis miks selline nimi, hüütuna üle kogu koolõue küllalt valjusti, nii et hulga lapsi, kes sel päeval enne kooli algust väljas ringi sõelusid, võisid teda kuulda? Küllalt kõvasti, et nood lapsed pöörduksid ja mind vaataksid. Miks valis ta mind selleks?

Minu jaoks tundus see nagu võida-või-kaota hetk koolis. Teadsin et võin kergesti olla Melon kogu oma ülejäänud koolikarjääri ajaks. Ja ma teadsin, et ei suudaks sellega toime tulla. Järsku oleksin kõigi pilkealune, mind halvustataks ja minul poleks mingit võimalust sellega toime tulemiseks. Mul polnud kunagi vaimukat vastust valmis millega end kaitsta. Ma lihtsalt polnud selline.

Niipea, kui ma seda kuulsin, hakkasin tema poole minema, soovides kohale jõuda enne, kui ta uuesti hüüda jõuaks. Ma hakkasin temaga rääkima enne, kui ta jõudis mind uuesti hüüda. Kasutasin ta nime – ta päris nime. Teda sellega ehmatades.

„Eric?" ütles ta. „Keegi ei kutsu mind niimoodi. Sa ju tead seda! Kuidas sa üldse mu nime tead?"

„Me oleme lasteaiast saadik koos koolis olnud," ütlesin ma, püüdes kõlada võimalikult rangelt. „Miks ei peaks ma su nime teadma?"

See võttis ta kiirust maha. Ta pidi peatuma ja mõtlema, midagi, mida temaga harva juhtus. Ta oli üks nendest inimestest, kellel oli alati ja kõige jaoks vastus valmis. Väga kiire mõistusega, kiire vestluskaaslane. Tal ei tulnud kunagi sõnadest puudu. Mina pidin alati enne mõtlema, mida ma öelda tahtsin. Tema mitte. Aga just nüüd ta kahtles.

Kasutasin seda ära. „Tahan sulle midagi öelda ja sul on tarvis seda kuulata ja mitte naljana võtta. See on tõsine asi. Ära nimeta mind Meloniks! Mitte kunagi. Mitte iialgi enam. Said sa aru?"

Ta naeratas. See on sama, kui ütleksid et päike tõuseb hommikul. Ta naeratas kogu aeg. Aga ma ei teadnud, mida see naeratus tähendas ja mulle oli tähtis seda teada. Nii sirutasin ma end natuke pikemaks, soovides küündida vähemasti täis 5 jala pikkuseni, mis aga ei õnnestunud, kuigi püüdsin. Olles end sirutanud nii pikaks kui võimalik, oli tema ikkagi minust paar tolli pikem. Kuid ma sirutasin siiski ja ütlesin, „See pole mingi nali. Ära nimeta mind niimoodi."

Ta naeratus asendus järkjärgult hämmeldunud ilmega. „See kuuldub nii nagu tahaks sa sinna lõppu lisada ’või muidu’. Kas sa mõtlesid seda niimoodi?"

Ma ei vastanud. Lihtsalt vaatasin talle otse silma, vaadates üles, samal ajal kui tema alla vaatas ja noogutasin. Hoidsin pilku sekundi, enne kui ümber pöörasin ja ära läksin. Lootsin vastu oma ootusi, et ma ei kuuleks midagi niisugust kui, „Selge asi, Melon!" või isegi midagi hullemat. Aga ma ei kuulnud midagi. Ma ei vaadanud tagasi, et ta näoilmet näha. Ma teadsin, milline see on. Ta naeratab, samal ajal kui mina olin päris lähedal värisemisele. Olin talle põhimõtteliselt esitanud väljakutse kahevõitluseks. Mina ei olnud kakleja. Ma polnud selleks piisavalt suur, ega olnud mul selleks ka kalduvust. Ma ei suutnud meenutada, et ka tema oleks kunagi kakelnud. Meie koolis ei tohtinud kakelda ja meil polnud kaklusi palju. Mõnel aastal polnud ühtegi. Nii vähe oli meil kaklusi.

Kuid kindlasti nägi ta välja nii, et suudab sellega paremini toime tulla kui mina. Lootsin, et ta ei esita mulle väljakutset tolle vihjamisi öeldud ’või muidu’ pärast.

Ta ei teinud seda.

Ülejäänud päev möödus vahejuhtumiteta. Meil läksid esimesed nädalad meie viimasest keskkooliaastast kaheksandas klassis. Tunnid olid klassiruumides üle terve kooli ja erinevad lapsed olid erinevates klassides. Sokid oli neljas minuga koos. Mul polnud varem temaga mingit kokkupuudet olnud ega ka kuttidega, kes temaga koos olid. Nii ei eeldanud ma seda ka täna ja nii see ka oli. Tabasin teda mitmel korral enda poole vaatamast. See ei olnud tavapärane. Muidugi polnud ma kunagi varem tema vahtimisele aega kulutanud, nii ei võinud ma vanduda, et see poleks tavapärane olnud. Ta võis varemgi aeg ajalt minu poole vaadanud olla ja mina polnud seda lihtsalt märganud.

Kehalise tund oli meil ka koos. Ta oli küllaltki populaarne kutt, kuid polnud üldsegi sportlik. Tavaliselt on head sportlased populaarsuse redeli ülemistel pulkadel, kuid mingil kombel oli tema suutnud saavutada samad kõrgused, samal ajal kui tema koordinatsioon ja liikuvus olid kehvemad kui isegi minul. Ma arvan, et selle põhjuseks oli tema pikkus, suhtlusvalmis isiksus ja enesekindlus. Kahe viimase omamine on populaarsuse juures võtmetähtsusega ja temal oli mõlemat ülekülluses.

Me eelistasime endid peale kehalist kraani all loputada, selle asemel, et dušši all käia. Minu isale tegi see alati nalja ja ta ütles et kõik käisid dušši all kui tema koolis käis, et mis tähtsust sellel on? Teised poisid näevad sind paljana. Sina näed neid ka. Milles siis asi? Te kõik olete ainult poisid.

Noh mina ei tea, kuidas poisid tema ajal välja nägid, kuid ma teadsin, et meie tänapäeva poistest ei tahtnud keegi et teised poisid neid paljana näeks, isegi kui me olime mõnevõrra sarnased, millest ma ei teadnud, kas see tõsi on, kuna keegi meist ei käinud dušši all. Mina ka mitte. Nii loputasin end kraani all ja olin parajasti ennast kuivatades oma kapi juurde tagasi minemas, kui seal ta oli, otse minu ees, mulle vastu tulemas. Sokid.

Ma arvan, et hakkasin natuke kartma. Minul olid jalas bokserid, temal liibuvad bokserid. Nii kitsad, et oli ilmne et tal seal midagi sees oli. Minu omad olid nii avarad, et midagi näha polnud. Muidugi polnud seal ka paljut midagi, kuid ma olin 13 ja keegi ei eeldagi, et seal midagi suurt olema peaks. Sokid oli ka 13, nii palju kui mina teadsin, ja temal midagi vähemasti oli.

Kuid nägin seda vaid lühikese pilgu jooksul. Ilmne oli, et kõigis teistes kohtades oli ta füüsiliselt minust palju enam arenenud. Laiemad õlad, tärkavad musklid käsivartel, laiem rind, tugevamana paistvad jalad. Teades, mis oli täna varem juhtunud, kui ma olin talle midagi väljakutse sarnast esitanud, polnud üllatav, et ma mõningast hirmu tundsin. Ma peatusin ja taganesin. Ma ei tea, mida mu näost näha võis, kuid tema näis üllatunud olevat. Läksin temast suure kaarega mööda, kiirustasin oma kapi juurde ja riietusin. Sel päeval ma teda rohkem ei näinud.

Öösel olin ma rahutu. Tavaliselt magasin ma nagu oleks maailm lõppenud. Kuid sel öösel vähkresin ma natuke. Mis homme juhtub. Kas ma kuulen, kuidas mulle 'Melon' hüütakse? Kuidas peaksin ma vastama? Kas kõik vahivad mind, olles teadlikud sellest, mis eile juhtus ja ette aimates draamat, mis lahti rullub, kui Sokid mind niimoodi hõikab? Aga kuidas saan ma talle vastu?

Ema nägi hommikusöögi ajal, et ma millegi üle muretsen, kuid ma ei saanud talle sellest rääkida. See oleks sama halb, kui see kui klassikaaslased mind taganemas näeksid. Mõlemal juhul näitaksin end sellisena, milline olla ma ei tahaks. Mulle pole kunagi varem väljakutset esitatud. Ma polnud kunagi varem mõelnud, mida ma teeksin, kui see juhtub. Nüüd ma mõtlesin ja kartsin, et ma võin mitte kõige paremini reageerida.

Nii see muidugi oligi. Ma polnud kindel, mida ma teeksin. Kuid olin päris kindel, et saan seda teada. Sokid oli kloun, kuid talle meeldis tähelepanu osaline olla ja ta teadis kindlasti, kuidas seda saavutada. Kutsudes mind naljaka nimega ja siis oodates, kuni päris lõbusaks läheb. Tema jaoks oleks see lõbu. Minu jaoks oleks see kohutav! Mõnes mõttes ehk isegi traagiline.

Sõitsin jalgrattaga kooli nagu harilikult, pannes ta esiratast pidi raami vahele, kuhu kõik oma rattad kogu päevaks jätsid. Mõned lapsed lukustasid oma ratta, mõned ei. Meil polnud kunagi ühegi rattaga probleeme olnud. Mina siiski lukustasin enda oma.

Sokid juba ootas mind. Olin selleks ette valmistatud. Olin ka end ette valmistanud selleks, mis juhtub. Tema hüüab, 'Tere, Melon' ja mina lähen ja äigan talle. Kuna ta nii pikk on, pean küünitama, et ta lõuga tabada. Seda pead sa ju tegema? Sihtima lõua pihta? Telekas tehakse alati niimoodi. Muidugi, kuna mina pean küünitama, et ta lõuga tabada, ei valmista talle mingit raskust löök kõrvale tõrjuda või lihtsalt end natuke tahapoole kallutada, nii et löök läheb täiesti luhta ja kõik naeravad minu üle. Siis ma lihtsalt seisan, oodates, et ta mind lööks. Kui ta lööb, kukun ma pikali, andes jällegi kõigile põhjust naermiseks, siis lähevad kõik minema, enne kui ma üles saan. Lootsin, et see ei ole liiga valus. Kindlasti pole see enam paari päeva pärast. Alternatiiv sellele oleks aga küll.

Võibolla hakatakse mind edaspidi Meloniks hüüdma, võibolla ka mitte. Ma ei oska seda öelda. Vähemasti ei hakka nad mind Argpüks Meloniks hüüdma.

Igatahes läksin ma tema poole, mitte temast eemale. Mida kiiremini me sellega valmis saame, seda vähem pean ma muretsema. Kõndisin tema poole, käed rusikas, üllatunud, et ta polnud mind hüüdnud, kui ma kaugemal olin. Nii oleks pidanud ta kõvemini karjuma ja saanud suurema kuulajaskonna. Sel viisil me peaks omadega valmis olema, enne kui suurem osa lastest taipab, mis toimub ja ümber meie koguneda jõuab.

Läksin talle vastu ja tema ainult vaatas mind. Muidugi ma kartsin, kuid olin täis otsustavust asi lõpule viia. Minu arvates nägi ta hirmu, mitte otsustavust. Ehk on hirm ilmsem.

Ta vaatas mind ja ta igavene naeratus kadus. Ta ei nimetanud mind üldsegi Meloniks, vaid kasutas mu nime. Ta esitas mulle ainult küsimuse häälega, millest kostus hämmeldust.

"Kas sa kardad mind, Logan?"

"Aa, ei."

Ta ei naeratanud ikka veel, nii näis ta tavalisest erinev. Tema klounimask paistis ka kadunud olevat. Ta vahtis mind hetke, siis ütles. "Noh, eile riietusruumis käitusid sa päris kindlasti kartlikult."

"Ei, mul lihtsalt oli kiire."

Ja ta jätkas, nagu poleks ma midagi öelnud. "Ja sa näid nüüdki kartvat ja sul on käed rusikas. Mis toimub?"

Mis toimub? Ta teab, mis toimub! Miks seda veel minult küsida? Ehk püüdis ta mind lollitada? Ehk ootas ta, et ma minema läheksin, nii et ta saaks mulle Melon hõigata. Võibolla nii oligi.

Kui ma midagi ei vastanud, püüdes tema mängu ära arvata, ütles ta. "Vaata, sa ei pea mind kartma. Mäletad, mida sa eile ütlesid: et me oleme samas koolis olnud sellest saadik, kui me väikesed lapsed olime? Võibolla me ei tunne teineteist väga hästi, kuid me teame mõnesid asju. Ma tean, et sa oled üks tarkadest lastest; ma tean, et sul pole palju sõpru; ma tean, et oled palju aega üksinda; ma tean, et sa mängid korv- ja jalgpalli paremini kui mina; ma tean, et sa sööd lõunat koos teiste tarkade lastega. Sina tead minu kohta ka mõningaid asju. Sa pead teadma. Sa tead isegi mu nime ja ei kasuta seda, mida sa võiksid teha. Aga samas ei suuda ma meenutada, et ma sinuga kunagi rääkinud oleksin ja ma ei suuda meenutada, et sa oleks mu nime üldse kunagi kasutanud, nii ei tea ma kas sa lihtsalt ignoreerid mind või püüad minu vastu kena olla."

Ta vaikis ja ma pidin teda imelikult vaadanud olema, sest ta ütles, "Jah, ma tean. Mida on sellel kõigel ühist kartulite hinnaga Ohaios? Noh, sina oled tark, nii et kui ma seda ütlen, siis ehk leiad sa vastuse. Sa tead mind ja kuna iganes sa oled sa kõigi nende aastate jooksul näinud mind narritamas kedagi, kes seda ei naudiks, ei vastaks mulle samaga, ei naeraks ja narritaks mind vastu? Kuna oled sa näinud mind olevat kellegi vastu õel? Kuna?

Ta andis mulle ainult mõne sekundi aega vastamiseks. Kui ma ei vastanud, teadmata mida öelda, vastas ta minu eest. "Mitte kunagi. Sa pole seda kunagi näinud. Nii et miks siis peale seda, kui olid mul palunud seda nime mitte kasutada, peaks sa mõtlema, et ma peale seda seda siiski teeksin? Ja miks arvasid sa, et peaksid mind riietusruumis kartma?"

Ma ei teadnud, mida vastata. Olin olnud valmis kaklema ja kaotama. Olin olnud valmis alanduseks. Olin valinud enda arvates kahest halvast pisema. Nüüd nägin, et olin kogu asja täiesti valesti mõistnud. Kuid ma olin ikka veel adrenaliini täis. Mu mõistusel oli probleeme et seedida muutust kogu kooli ees esinemise asemel lihtsa eraviisilise vestlusega. Mu keha värises. Mu peas valitses segadus. Ma ei teadnud, mida talle vastata ja nii tegin ma ainukese asja, mida suutsin mõelda. Ma ei vastanud talle üldse. Ma lihtsalt pöörasin ümber ja läksin minema.

Ma ei vaadanud tema poole kordagi üheski tunnis sellel päeval. Hoidsin oma silmad enamuse ajast maas. Kuid meil oli kehaline hiljem samal päeval, ja tema oleks seal ja arvatavasti ta tuleks minu juurde. Ma ei tahtnud temaga kohtuda. Ma ei teadnud, mida teha, kui ma oleksin. See oli sama raske, kui peale kaklust oleks olnud! Mida ma ka talle poleks öelnud, ei näinud ma, et sellel oleks mingit mõtet olnud, nähes teda ainult klassi klounina. Ma polnud lubanud endale näha mingitki tundelisust mis tal oleks võinud olla. Ma polnud seda kunagi näinud ja olin võtnud teda just niisugusena, kui ta end paista lasi. Teiste sõnadega, olin olnud väga pealiskaudne.

Mul oli raske sellega toime tulla. Kui ma olin üks tarkadest lastest, siis oli mul identiteet ja ma olin koolis keegi. Ma polnud väga uhke selle sildi üle, või selle üle, et ma tark olin. Minul polnud midagi pistmist selle staatuse saavutamisega. Minu vanemad ja nende omad väärisid selle eest tänu. Kuid ma olin selle sildiga nõus ja enne tänast arvasin, et see mulle sobib. Nüüd olin aga sunnitud silmitsi seisma faktiga, et ma polnud seda tarkust kasutanud, kui jutuks tulid teised lapsed koolis. Olin olnud rahul stereotüüpidega, mis ringi lendasid. Oli liigitanud lapsi ainult pinnapealsete ilmingute järgi. Ma polnud teinud tõsiseid pingutusi, et ühtegi neist tundma õppida.

Mu häbelikkusel oli selles oma osa, seda ma teadsin. Et sõpru saada, on vaja end avada. Sa pead olema valmis selleks, et sind eemale tõrjutakse. Sa pead minema ja rääkima, ühinema teistega. Mina ei teinud ühtegi nendest asjadest. Isegi lõuna ajal ma arvatavasti rääkisin teiste lastega vähem kui keegi teine meie lauas.

Ma mõtlesin selle üle palju ja jõudsin küsimuseni, mis oleks pidanud mulle juba varem tulema. Ma olin sotsiaalne heidik, sain sellest aru. Keegi ei tulnud minuga rääkima, kuna olin nende jaoks suletud inimese kujund. Nad olid mind stereotüüpinud sama palju, kui mina neid. Nii siis küsimus: miks oli Sokid mind üldse üle kooliõue Meloniks hüüdnud?

Sellel ei olnud mõtet, kui ta just ei püüdnud mind naeruvääristada. Kas ta tegi seda?

Sain aru, et pean temaga rääkima. Aga mitte kohe. Vajasin rohkem aega, et selle kõige üle mõelda. Ma polnud selleks valmis. Temaga silmitsi seisma? Talle oma mõtetest rääkima? Ei. Ma polnud selleks veel valmis.

Nii läksin ma kooli õe juurde ja ütlesin talle, et mul on kõht korrast ära. Olen jooksnud lõunast saadik kemmergu vahet ja kõigi huvides oleks, et ma ei hüppaks kehalises ringi ega määriks põrandat ära.

Ma polnud talt kunagi varem vabastust palunud, nii oli ta vastutulelik ja kirjutas mulle raamatukogu loa. Ehk punastamine aitas ka, kui ma oma kõhulahtisusest rääkisin. Veetsin kehalise tunni aja raamatut lugedes, mis oli palju parem, kui kohtuda Sokkidega kui ma selleks ette polnud valmistatud.

Mõtlesin selle üle kõvasti sellel õhtul, sellel ööl. Mõtlesin ainult ühe küsimuse üle: miks hüüdis Sokid mind eile 'Meloniks'? Miks pidi ta karjuma 'Kuule, Melon' üle terve kooliõue. Alguses mõtlesin, et Sokid, olles Sokid, lõbustas end minu kulul. Teades, et see mulle piinlikkust valmistab, oli ta näinud võimalust korraldada minuga etendus ja see oleks talle lõbus olnud! Välja arvatud, et ta oli seda tugevasti eitanud, naeratuseta näol. Nii siis, kui otsustaksin teda hetkeks uskuda, siis miks oli ta mind niimoodi hüüdnud?

Veetsin mõnda aega, seda mäludes. Ja tulin ainsale järeldusele, millel mõtet oli. Otsustasin järgmisel päeval välja selgitada, kas mul oli õigus olnud.

Järgmisel päeval lasin ta kappi kirjakese. Kapi ülaosas olid ventilatsiooniavad ja ma libistasin läbi ühe ava kirjakese kappi. Olin kirjutanud selle punasele paberile, mida ei saanud märkamata jätta, ja kokku voltinud. Arvasin, et ta peab seda märkama.

Lõuna ajal läksin välja õue. Enamus lapsi sõi sees; neile meeldis sealne kärarikas seltskond. Ma sõin ka harilikult seal, nii sain ma olla koos lastega, kellega ma alati koos sõin. Neid 'sõpradeks'´ kutsuda oleks väike liialdus. Võibolla 'kaaslased' oleks olnud parem nimetus.

Väljas olid suured ja väikesed lauad ja harilikult ainult poolte ümber nendest istusid lapsed. Valisin laua kõigist eemal, laua ainult neljale lapsele. See oli kõige väiksem laud, mis seal oli.

Olin juba välja ladunud oma võileiva, porgandid ja karbi võipudinguga. Olin paki piima ka võtnud, mis samuti ootas. Peale seda, kui viis minutit oli mööda läinud, hakkasin kahtlema, kas ta ilmub, mõeldes et ei ilmu. Kuid ta tuli. Ta kõndis otse mu laua juurde ja istus. Ta vaatas mind tõsise näoga, ilma naeratuseta ja küsis, 'Oled sa valmis vastama mu küsimustele?'

Noogutasin. "Ma vastan. Kuid ainult siis, kui sa vastad minu küsimusele. Ausalt. Ainult ühele."

Ta naeratus tuli tagasi. Sädelus ta silmades, mis seal nii sageli oli, tuli ka tagasi, andes talle ilme, nagu ei võtaks ta midagi tõsiselt. See oli ilme, mida ma kõige vähem usaldasin. Kuidas võib keegi elu mitte tõsiselt võtta?

"Kindlasti!" ütles ta, nagu oleks see kõige kergem asi maailmas. Mina ei arvanud, et see nii oleks. "Sina vasta esimesena," ütles ta, ikka veel naeratades.

Ma võisin seda teha. See polnud nii väga raske. "OK. Küsi uuesti."

Ma polnud kindel, kas ta üldse mäletab, mida ta küsis, kuna oli nii emotsionaalne olnud, kuid ta mäletas. "Sa arvasid, et nimetan sind ikka 'Meloniks' peale seda kui sa palusid mul seda mitte teha. Miks peaksid sa niimoodi mõtlema?"

Osa ta sädelusest oli kadunud. Ta tahtis tõesti otsest vastust.

"Hea küll. Ma vastan ja räägin tõtt, isegi kui see meile mõlemale piinlikkust valmistab. Ma tean, milline sa oled. Me justkui oleme mõned aastad koos olnud. Sulle meeldib inimesi narrida. Sulle meeldib asju üles keerata. Tean seda, kuna olen sind jälginud. Mulle jäi mulje, et sa pole nii väga mures selle pärast, mida inimesed mõtlevad; sulle meeldis vallatust teha. Arvasin, et just seda sa minuga teed. Arvasin, et nägid mind kui sihtmärki, teadsid et ma reageerin pahasti ja oleksid sellega end lõbustada saanud. Võibolla oli sul õigus, kui sa ütlesid, et oleksin pidanud märkama, et sa norisid ainult laste kallal, kes sellega kaasa läksid, kuid seda oli liiga palju minust oodatud, ma arvan. Ma polnud seda märganud. Ja kuna ma polnud seda märganud, ei teadnud ma, kas sa lõpetad, kui ma seda palun.

Nüüd oli ta naeratus ka kadunud. "Ja põhjus, miks sa mind kartsid?"

Sellele oli lihtsam vastata. "Sa oled palju suurem kui mina ja eile riietusruumis oli see vägagi ilmne. Ja ma arvasin, et sa võid minu peale vihane olla. Selle 'või muidu' asja pärast. Ma pole vastandumistega harjunud ja see näis nagu juba teine sinuga sellel päeval, ja seal sa olid, sina tugev ja vormis olev ja mina ... noh, vilets nagu ma olen. Ma oleks selle järel peaaegu vait jäänud; olin kaotamas oma enesekindlust. Kuid olin peaaegu valmis saanud ja kiirustasin lõpetama. "Kartsin et sa kas nimetad mind jälle 'Meloniks' või müksad mind või isegi enam. Nii hoidsin ma sust eemale."

Ta vahtis mind pingsalt ja mingil põhjusel näis pettununa. Seda viimast pidin ma olnud valesti tõlgendanud.

"Nüüd minu küsimus," jätkasin ma. "Ja ma tahan täielikku vastust. Miks hüüdsid sa mulle eile 'Melon'?"

Ta langetas oma silmad. Eeldasin, et seepärast, et kavatses mulle valetada. Oma arvates teadsin ma hästi, miks ta mind niimoodi kutsus ja ainuke mõistlik selgitus oleks sundinud mind valetama, kui ma tema asemel oleksin olnud.

Peale hetkelist vaikust torkisin ma teda , öeldes väga nõudliku häälega, "Noooh?" Kui ta ikka veel midagi ei öelnud, ütlesin ma, "Miks sa seda naljaks ei pööra. Seda sa ju teed, kas pole?"

Siis vaatas ta mulle otsa ja ta silmad olid kõike muud kui rõõmsad. Ta paistis tujust ära olevat. Järsku tundsin end õelana. Ma ei olnud üldsegi niisugune. Miks ma seda tegin, talle niimoodi piinlikkust valmistades, ülemuslikult käitudes? Ma arvan, et olin ikka veel natuke vihane, et mind niimoodi nagu eile 'Meloniks' nimetati, kuid olin liiga kaugele läinud.

Kuid ta tegi oma otsuse ja ma nägin seda ta silmist. See mida ta tegi, oli just see, mida ma ei tahtnud et ta teeks. Ta lihtsalt tõusis püsti ja läks ära. Ta jättis mind üksinda! Täpselt samuti, nagu mina olin temale eelmisel päeval teinud. Sõnagi lausumata.

Tundsin end pahasti. See pani mind enda üle mõtlema. Ma ei ole kunagi õel olnud. See, mida ma just praegu tegin, oli õelus, eriti siis, kui mul oleks olnud õigus selles, miks ta mind niimoodi kutsus. Miks ma olin seda teinud, käitunud nii, nagu ma olin? Ma tõesti ei teadnud seda, kuid olin kindel, et ma polnud käitunud sellena, kes ma tegelikult olin.

Olin kogu ülejäänud päeva tujust ära, kuid mõtlesin välja, mida ette võtta. Sain aru, et see võib mitte õnnestuda. Ma võisin olla teinud midagi niisugust, mida pole enam võimalik parandada. Kuid ma pidin proovima.

Ootasin kuni õhtusöögi aeg mööda sai. See oli aeg, kui enamus inimesi tegi kodutööd. Kas Sokid tegi kodutööd? Mul polnud aimugi. Mul polnud aimugi, oli ta tark, sai ta häid hindeid, mitte midagi sellist. Ta oli minu jaoks olnud peaaegu mitte isik, peamiselt selle pärast, et ta esindas maailma, milles mina ei elanud, sellist, kus sa võisid käituda nii nagu tahtsid, vaba suhtlema teiste lastega, olema spontaanne.

Pidin oma mugavustsoonist kaugele välja minema, et talle helistada, kuid tundsin, et võlgnen talle seda. Ma ainult lootsin, et vabandamisest piisab.

Sain ta numbri kooli kantseleist ja valisin selle. See oli kodunumber, mitte mobiili oma. Ta isa vastas. Noh, üks mees vastas, nii et see oli minu arvamine, et see ta isa oli.

"Hallo?"

"Hallo, kas So, kas Eric on seal?"

"Jah. Üks sekund."

Kuulsin, kui toru maha pandi ja siis hõiget "Eric, see on sulle."

Umbes poole minuti pärast kuulsin tema häält. "Jah?"

"Sokid, see on Logan."

"Oh." Ta hääl muutus sõbralikust, küsivast 'Jah' väga ilmetuks 'Oh.' nanosekundi jooksul.

"Sokid, ma tahan vabandust paluda. Sellele pole õigustust, mida ma tegin ja kuidas ma seda tegin. Ma ei kavatsenud seda teha. Ma soovisin näha, kas see, mida ma arvasin põhjuseks olevat, et sa mind Meloniks hüüdsid, on õige. Ma ei kavatsenud sind pigistada. Noh võibolla õige natuke aga mitte midagi niisugust, millega ma lõpuks hakkama sain. Ma ei ole niisugune. Ma tõesti ei ole ja mul pole aimugi, miks ma seda tegin. Mul on tõesti kahju. Tegin vea. Soovin, et me võiksime uuesti alustada. Näed sa, ma võin olla aru saanud, miks sa mind Meloniks nimetasid ja ma kavatsesin seda kontrollida...

Vaikisin järsku. Mis mul ometi viga on? Ma ei oleks pidanud viimast osa ütlema. Ma nägin, kuidas ma ennast talle märklauaks seadsin. Ta hüppas silmapilkselt sellele peale, jättes mind jamasse.

"Sa oled sellest aru saanud? Hea küll, räägi mulle. Ütle mulle, miks ma sind niimoodi kutsusin. Kas sa tead Logan, sa pole üldsegi niisugune, kui ma arvasin sind olevat. Ma tegin ka vea, arvates, et ma sind väheke tunnen."

Tema hääles oli kibestumist kuulda. Mida ma teinud olin, oli teda mõjutanud nii palju kui ma kartsin, võibolla isegi hullemini. Ma polnud teda kunagi näinud teistmoodi kui rõõmus, naeratav, heatahtlik. Nüüd ta niisugune polnud.

Nii ma panin edasi, "Mul ei tarvitse õigus olla, kuid ainus asi, mis mulle mõistlik tundus, peale paljut mõtlemist, oli et sa olid minu vastu kena. Sa ei hõiganud mind üle kogu hoovi nii et igaüks kuuleks selleks, et mulle sedaviisi meelehärmi valmistada. Ei ma arvan, et tegid seda selleks, et kena olla."

Vaikisin, lootes, et ta midagi ütleks. Lootes, et ta teeb asja natukegi kergemaks. Annab mulle teada, kas ma olen üldse tõele lähedal. See oli nii raske.

"Nii et see on, mida sa arvad, ah?"

Noh, ta oli vähemasti vastanud. Vaikimine oleks palju raskem olnud. Ja ta hääl tundus olevat natuke parem, natuke vähem vaenulik, natuke, noh, huvitatud.

"Jah. Ainuke põhjus hüüdmiseks oli see, et ma sinu juurde tuleksin. Siiski ei teinud sa seda õelusest. Asi oli just vastupidi. Ma arvan, et olid iga päev näinud mind väljaspool kõike toimuvat. Sa pidid aru saama, et ma üksildane olen. Ja arvatavasti sa mõtlesid, et kui kui sunniksid mind enda juurde rääkima tulema, saaksid mind endaga suhtlema ja võibolla ka mõnede teiste lastega. Sest kui sa õel polnud, siis mille muu pärast sa seda oleksid teinud? Ma arvan, et sa tahtsid mind aidata. Ja mina läksin ja keerasin kõik nässu, nagu enamuse asjadega teiste lastega. Nii tahan ma vabandada.

Siis ma vaikisin. Mu oli piinlik ja ma ei teadnud, mida veel öelda. Tema oli populaarne, seltsiv, lõbus laps. Mina olin reserveeritud, vaikne, sissepoole pööratud. Mul oli harva midagi öelda mistahes situatsioonis. Nüüd oli mul öelda vähem kui midagi.

Vaikus kasvas, ja siis ta ütles, "Sa pole kunagi mõelnud, et seal võiks midagi enamat olla?"

"Enamat millest? Rohkem, kui sinu soov olla kena, saada mind asjadest osa võtma?"

"Jah, enamat kui see." Ta hääl oli muutunud. Kõlas nüüd normaalselt. Arvan, et nägin isegi sädelust ta silmades. Võin kihla vedada, et ta naeratas. Noh, see oli hea, eks ole? Mina arvasin küll nii. Ma lasin end natuke lõdvemaks.

"Ei, ma ei oska midagi enamat arvata."

"Nii et sulle ei tulnud kunagi mõtet, et ma püüdsin sinuga rohkem tuttavaks saada, mitte lihtsalt aidata, aga tahtsin ka midagi saada. Võibolla tahtsin sinuga tuttavaks saada?"

"Tõesti? Minuga? Miks? Mina pole seal keegi ja sina oled üks populaarsetest lastest. Miks minuga?"

Ta vaikis, kuid ma tundsin, et ta kavatseb midagi rohkem öelda. Seda, mida ta ütles, ma küll ei oodanud.

"Sa tahad teada, miks? OK. See on õiglane. Aga mitte telefoni teel. Homme lõuna ajal. Samuti nagu täna."

Olin seal jälle enne teda. Samas lauas. Sama privaatsus. Kuid seekord naeratas ta sisse tulles jälle. Mitte mingeid muresid. Sokid, vaba hing.

Ta istus maha ja võttis juhtimise justkui enda kätte. See ei üllatanud mind. Tema oli enesekindel, seltsiv laps ja mina olin mina. Tema on minust alati minust eespool, kui meil omavahel rääkimiseks läheb.

"Tere, Logan. Ma kutsusin tänase koosoleku kokku selleks et" ta katkestas ja purskas naerma. Mina ei naernud. Olin närviline.

"OK, OK ärme keerutame rohkem. Ma arvan, et me mõlemad oleme seda proovinud ja kummalgi ei tulnud sellest midagi välja. Õigus?"

Noogutasin ja siis mõtlesin, et see on rumal ja ütlesin, "Jah. Me proovisime ja ei tulnud."

Ta silmad lõid särama. "Näed sa? Sa oled tark. Ma teadsin, et sa oled. Sa lihtsalt ei käitu nii, et seda välja näidata. Ma teadsin, et oled targem, kui sa välja näitad."

Noogutasin jälle, kuid siis ütlesin kaitsesse tõmbudes, "Ma ei ole eriti osav, kui mind niimoodi esile tõstetakse, nagu sina tegid. Kui mul on aega situatsiooni mõistmiseks ja aru saamiseks, mida minult oodatakse, saan ma päris hästi hakkama. Kuid üllata mind ja noh, sa nägid, kuidas see läks."

"Jah, ja see oli minu süü. Tahtsin midagi teha, nagu sa ütlesid. Kuid põhjus selleks polnud lihtsalt kena olla. Minu puhul oli põhjuseks see, et tahtsin sinuga sõbraks saada ja ei osanud kuidagi muidu seda teha. Ma ei teadnud, et sa oled nii... nii...

"segamini", täiendasin ma.

Ta naeris jälle, kuid see oli sümpatiseeriv naer. "Sa ei olnud segamini; sa olid lihtsalt üllatunud ja natuke vihane. Ma ei oodanud, et see sind nii vihaseks teeb, kuid ma mõtlesin selle üle ja sain aru, miks see sind nii vihastas. Sind kisti tähelepanu keskmesse ja sa arvasid, et jäädki sinna, kui nimi külge hakkab ja sina seda ei tahtnud. See oli minu süü. Kindlasti oli paremaid võimalusi sinuga sõbrunemiseks, kuid mina olin vaid mina, nagu sina oled sina. Nii võtan ma kogu süü enda peale."

Ta vahtis mind, näol lootusrikas naeratus ja kui tal niisugune ilme oli, siis ma kahtlen, kas keegi oleks suutnud temaga mitte nõustuda. Mina naeratasin ka.

"See on parem," ütles tema. "Palju parem. Nüüd aga, raskem osa. Eelmisel õhtul sa küsisid: miks sina? Mulle ei meeldinud see, mis sa peale seda ütlesid et sa pole midagi, kuid unustame selle. Läheme tagasi miks sina juurde. Ma just ütlesin, et tahan sinuga sõber olla. Miks? Seepärast, et sa juba meeldid mulle. Sulle ma arvatavasti ei meeldi selle pärast, kuidas ma käitun. Võibolla see on osa sellest, mille pärast sa mulle meeldid: kuna sina ei ole pidevalt keset lava. Noh tegelikult mitte kunagi. Nii, nagu ma ütlesin, tuleb raske osa. Ütle mulle, miks ma sinu arvates olen selline nagu ma olen?"

See oli kerge! "Sest selline on su iseloom. Seltsiv, hoolimatu, igaühe tähelepanu järele janunev, populaarsust armastav, märgatud olla sooviv, võibolla vajav. Sa käitud nii nagu sa seda teed, et inimesed märkaks ja armastaks sind. Sooviksid et nad võiksid samasugused olla."

Ta noogutas pead, kui ma rääkisin. "Jah, see on mida ma eeldan, et kõik mõtlevad. Aga mis siis, kui midagi sellest ei vasta tõele?"

Ta vaikis hetke, andes mulle võimaluse vastata. Ma ei vastanud. Ma ei suutnud kujutleda, et ta võiks olla keegi muu, kui see, keda ma teadsin teda olevat.

"Näed siis," ütles ta lõpuks, "te kõik näete näitemängu. Kõik näevad. See pole tegelik mina. Noh ma arvan et enesekindlus on reaalne. See peab olema, et niimoodi näitemängu teha, nagu ma teen. Kuid vajadus populaarsuse järele, lolli mängimine ja tähelepanu enesele tõmbamine, see kõik on näitemäng, väline kest. No mis sa arvad, miks see nii on?"

Noh, sellele ma võisin vastata. "Tavaliselt käituvad inimesed erinevalt sellest, kes nad tegelikult on, et midagi varjata. Et peita midagi, mida nad ei taha, et teised näeksid."

"Täpselt. Otse naelapea pihta. Ma ei ole häbelik, kuid ka mitte nii väljapoole pööratud, kui ma välja näitan. Olen sinu moodi rohkem, kui sa võid seda ette kujutada. Mõtle kuidas sa käituksid, kui sul oleks midagi, millest sa tahaks, et keegi ei märkaks. Sa käituksid, nagu sa juba käitud, või sa hakkaksid liialdama ja käituksid nagu mina."

Ta oli nüüd hoogu sattunud ja lasi edasi. "Olen sind pikka aega jälginud, Logan. Ja ma näen, kus sina ka näitemängu teed. Sa lased end teadlikult paista vähemana, kui sa tegelikult oled. Sa püüad end teha märkamatuks. Sa oled seda nüüdseks juba mõnda aega teinud ja viinud selle teaduslikule tasemele. Mõnikord võid sa isegi mitte märgata, et sa seda teed."

Järsku tundsin, et olen jälle närviline. Kui ma närviline olen, tõmbun ma kaitsesse või lihtsalt tõmbun täielikult enesesse. Nüüd olin kaitses, kuid samal ajal ka uudishimulik.

"Mis moodi? Kuidas ma seda teen?"

Ta naeratas. "See mulle meeldib, Logan. Sa tahad näiteid, kuid sa ei eita seda. Noh, vaatame siis. Täna hommikul olid lapsed enne kooli gruppidena väljas murul ja rääkisid omavahel. Sina olid Sandy ja Vanesssaga ja Jake tuli teie juurde. Sa justkui pöörasid end natuke, kui ta teie juurde jõudis ja kui ta Sandyle midagi ütles, pöörasid sa natuke rohkem ära. Su õlad vajusid längu, tehes sind väiksemaks. Ja järsku, märkamatult polnud sa enam selle grupi liige . Sa küünitasid oma seljakoti järele, vaatasid sinna sisse, kortsutasid kulmu, nagu oleks sul midagi kadunud ja sõnagi ütlemata lonkisid sa kolme kaaslase juurest minema. Kuid peale seda ei vaadanud sa rohkem oma seljakotti, sa ei paistnud pahane olevat selle pärast, et oleksid midagi unustanud, sa ei läinud oma kapi juurde; mulle oli ilmne, et seljakotti vaatamine oli olnud ettekääne et saaksid ära minna.

"Ma olen sedamoodi asju mitmel korral näinud. Sa võid olla koos kahe lapsega, vahel isegi kolmega. Kui hulk kasvab suuremaks, leiad sa võimaluse lahkumiseks. Aga on veel midagi enamat. Sa tunned end palju mugavamini rääkides tüdrukutega, kui poistega. Ma olen näinud sind lahkumas, kui Jake läheneb, kuigi sa olid vaid ühe tüdrukuga. Jake juures tunned sa end väga ebamugavalt.

Nüüd olin ma rohkem kui natuke närviline. Ma muretsesin. Kuid ta polnud veel lõpetanud. "Ma olen seda näinud ja imestanud. Kuid enamuses olen ma mõelnud, kas sa mitte ei tee näitemängu samal põhjusel kui minagi. Ma olen varjanud seda, et mulle poisid rohkem meeldivad kui tüdrukud juba neljandast klassist alates. Ma mõtlesin, et kas sinuga ei või sama asi olla. Ja see et sa ütlesid, et sa midagi ei ole? Logan, sa oled siin üks targematest poistest ja ja üks kõige kenamatest. Tõsiselt. Sa ei riietu sellele vastavalt. Sa ei kanna soengut, mis laseks sind kenana paista, su hoiak ei ole nii sirge kui see võiks olla. Sa alahindad ennast nii mitmel viisil. Kuid minu arvates oled sa vapustav. Ja selle pärast tahtsingi sinuga sõbraks saada. Tahaksin olla kellegagi mina ise, mitte kloun, nagu kõik mind näevad ja ma lootsin, ikkagi veel loodan, et sina võiks see isik olla. Ilma teesklemata. Lihtsalt tõelised meie ise.

Oh Jumal. Ta avalikustas end minule! Ja ta tahtis et teeksin sama. Mul polnud aimugi, kas ma gei olen. Keegi ei teadnud. See oli ainult tema arvamus. Ja mis siis kui see pettus oli? Mis siis, kui ta oli selle kõik välja mõelnud, et ütleksin end gei olevat ja siis seda kõikjal levitaks?

Tegelikult ma seda siiski ei uskunud. Ta jutt kõlas liiga siiralt. Ja peale kõige muu, mis oleks selle mõte? Ma tõesti polnud koolis keegi. Minu avalikustamine oleks väga õel, kuid mõttetu ka. Kui ma oleksin koolis keegi olnud, oleks avalikustamine midagi tähendanud, kuid minu puhul ei tähendanud see midagi. Ja tal oli õigus, kui ta oli öelnud, et ta polnud õel, et ta polnud kunagi õel olnud. Nii pidin ma tema sõnu uskuma. Kuid mida sain ma öelda? Mida peaksin ma ütlema?

Ilmselt pidi ta väga tähelepanelik olema, et näha kuidas ma end maskeerin. Ma ei olnud seda teinud sel määral, kui tema, kuid mul polnud ka sellist enesekindlust, kui temal ja ma olin seda samal põhjusel teinud kui tema. Kui keegi avastaks, et ta gei on, siis tema suudaks peaaegu kindlasti tolle välja naerda. Minu jaoks oleks see hukatuslik.

Vajasin aega mõtlemiseks. Üks võimalus aja võitmiseks oli temalt midagi küsida.

"Kas keegi teine teab?"

"Et ma gei olen?"

"Jah."

"Mu vanemad teavad. Ma pidin neile ütlema. Mul on õpetajatega aeg-ajalt pahandusi selle tõttu, kuidas ma käitun ja ühel korral kutsuti mu vanemad direktori juurde jutule. Tema rääkis neile mõnedest mu tempudest. Na lubasid mind käsile võtta, kuid kui me koju jõudsime, nad ainult vaatasid mind, küsimus silmis. Vaata, kodus olen ma arvatavasti väga sinu sarnane. Koolis olen ma keegi teine. Nemad ei teadnud sellest teisest midagi. Mina ei teadnud, kuidas seda kõike neile seletada teisiti, kui tõtt rääkides. Nii ma neile ütlesin. Nad võtsid seda hästi vastu. Ma arvasin, et nad nii teevad, kuid kunagi ei tea, enne kui sa sellest räägid. Nemad olid sellega OK. Minu arvates on tänapäeval paljud vanemad seda."

Jällegi minu kord rääkida. Ma ei teadnud ikkagi veel, mida öelda. Nii läksin ma kergemat teed. "Me võime sõbrad olla," ütlesin ma, "kuid mitte koolis, kui sa kavatsed sama joont jätkata. Mina ei saa selles osaline olla. Aga kui sa tahad väljaspool kooli rääkida, ainult meie kahekesi, üksteist tundma õppides, siis see oleks tore.

Ta naeratus läks laiemaks. "Ma lootsin... noh, ma olen lootnud juba kaua aega. Olen sinust juba aastaid sisse võetud olnud. Lõpuks läks see nii hulluks, et pidin midagi ette võtma ja ma võtsingi. Hõikasin sulle Melon. Minu poolest on kõik korras, kui sa ei taha öelda, oled sa gei või ei, Logan. Ainult see, kui sõbrad oleme, teeb mind rõõmsamaks, kui sa ette oskad kujutada. Sinuga rääkimine. Muidugi on minul eelis."

"Missugune?"

Ta naeris jälle. Ja nood silmad. Mees! "Mina võin rääkida, et gei olen, aga sina ei saa seda teha. Mina võin rääkida kõigist kaunitest poistest ümberringi, nagu Jake Newhause, ja sina ei saa. Tegelikult pead sa oma saladuse hoidmiseks rääkima, milline tüdrukutest sulle meeldib. Kuid sa oled hea näitleja. See ei tohiks raske olla."

Lõuna oli läbi. Tema läks naerdes ära. Mina ainult istusin ja mõtlesin kas siis on samasugune tunne kui su kõrval pomm plahvatab. Mul oli palju, mille üle mõelda, kuid mida kauem ma seal istusin, seda parem tunne mul oli. Sokid, ah? Ta oli kena ja nägi armas välja. Ma polnud talle kunagi tähelepanu pööranud tema tempude pärast. Kuid ... võibolla. Vajasin hädasti sõpra, veel enam kui poiss sõpra. Teadsin, et esimene on mul olemas. Kas läheb kaua aega, enne kui mul mõlemad on?

Üks asi oli kindel. Ma ei hakka teda Sokkideks kutsuma. Tema on minu jaoks Eric. Kuidagi ma teadsin, et see teda rõõmustab.

Lõpp