4. Peatükk

Samal päeval hiljem istusin maja esitrepil ja ootasin. Täpselt õigel ajal saabus Sam ja ilma maja poole vaatamata lennutas meie ajalehe maja suunas. See maandus just trepi ette. Ta sõitis juba minema, kui ma hüüdsin.

"Sam!"

Ta peatus ja sõitis minu juurde tagasi. Ma olin trepilt alla roninud ja ootasin teda. "See oli väga kena, mis sa minule ja Rileyle täna tegid. Tahtsin et sa teaksid, kuidas ma end selle pärast tunnen. Tahtsin sind tänada."

Ta naeratas mulle ja peaaegu punastas. Ta vaatas hetke maha ja mulle paistis, et ta tahtis midagi öelda, kuid ei teadnud, kuidas seda teha. Siis näis, et võibolla ta teadis.

"Travis, ma tean et sina ja Riley meid vaatasite ja nägite, mida me tegime. ma ainult mõtlesin, aa, mida te sellest arvasite. Et ehk see, aa, erutas teid?"

Ta silmad särasid ja näisid, noh, lootusrikkad. Tal paistis miski meeles mõlkuvat ja võibolla olis sellel küsimusel sellega midagi ühist. Ma jälgisin, kuidas ta mind vaatas, näides nagu mõni koertest, kellega ma jalutamas käisin, kui ma neile jalutusrihma kaela panin, väga erutatud ja innukad ja mõtlesin, mida Sam oli küsinud ja järsku oli mul kõhus imelik tunne. Või sellest natuke allpool. Kuid see tunne, Samiga seal seda põhjustamas, samal ajal kui see mind erutas, tekitas se minus samal ajal ka ebamugavust. Ma arvan, et ta küsis, kas ma tahaks teha seda sorti asja, nagu ta all jõe ääres teinud oli. Et tal meeldiks seda minuga teha. Ja kuigi ma natuke ehk oleksin tahatnudki, siis vana ettevaatlik osa minust karjus mulle kõrva. "Sam, me püüdsime kala. Me tõesti ei näinud midagi."

Ta jälgis mind, luges mu silmadest ja olin kindel - ta teadis, et ma valetan. Ma ei ole hea valetaja. Küsi ainult mamma käest. Ta räägib sulle. Kuid ma nägin ta silmades muutust. Kui ei muud, siis muutusid nad pehmemaks, ta hääl polnud ka enam nii innukas, kuid tegelikult enam toetav kui midagi muud, võibolla hääl, millega sa räägid noorema vennaga, ta ütles "Kui sul iganes on mistahes küsimusi, noh piinlike asjade kohta, mida sa teada tahad, aga pole kindel, kas võid küsida, võid neid minult küsida. Ma ei räägi sellest kellelegi ka."

Siis istus ta oma ratta selga ja oli läinud, mina talle järele hüüdmas, "Tänan veelkord, Sam," sisemuses ikka veel imelik tunne. Imelik, kuna võibolla lasin mööda mingi võimaluse. Kuid õnnelik, et seda tegin.

See õhtu oli mulle ja Rileyle tõeline ärkamine seksi suhtes. Enne seda olime olnud poisid, süütud ja naiivsed nagu lapsed. Me olime teadnud kõvadest, aga mitte päriselt. Olime kuulnud hulga räpaseid nalju, kuid polnud paljudest nendest aru saanud. See päev jõe ääres avas meie silmad ja sellel õhtul, ainult meie kahekesi, õppisime me veelgi enam. Õppisime, mis tunne on endal hõõruda nagu poisid jõe ääres olid teinud. Õppisime, mis tunne on teineteist katsuda. Tundsime, kui erutav see kõik oli. Peale seda polnud enam miski sama. Poisil oli täiesti uus tunne elu võimalustest. Nii oli see meiega. Meie eludes algas uus peatükk.

Naljakas, et see niimoodi juhtus. Kuna see suvi ei olnud ainult ärkamine meile, vaid ka meie linnakesele. Meil oli olnud unine väike lõunaosariigi linnake. Kõik tundsid üksteist; vähesed lukustasid ööseks uksi; lapsed läksid kuhu tahtsid, üldiselt ilma igasuguse järelvalveta. Linnake oli nagu paljud väikelinnad, sama süütu nagu mina ja Riley olime olnud. Me muutusime sellel suvel natuke täiskasvanumaks, sama tegi ka meie linnake.

Me õppisime, mida kõikke võib kõvadega teha.

Mina ja Riely olime järgmisel hommikul tagatrepil, meie kiiktoolis, kiikudes edasi ja tagasi, mina jalg üle ääre tõukasin vastu põrandat meid kiigutades. Me polnud väga aktiivsed, sest see oli olnud pikk öö. Olime õppinud paljusid asju kuid võisime selle kõik kokku võtta öeldes, et mitte kõik muutused mida ühendatakse sõnaga 'puberteet', pole pahad. Kuuldes algkooli õpetajalt, et kõik mis meid ees ootab, võib olla päris paha ja mitte midagi, mida oodata. Kuid meie avastasime eelmisel õhtul midagi muud. Mõned nendest muutustest on päris pagana head!

Tegelikult kasutasin ma ainult oma jala energiat, kuna õhk ei liikunud üldse ja nii pidime ise endile tuult tegema. Palav, palav, palav. Ja nii niiske, et me higi ei kuivanud. See jäi meie paljastele keredele, nagu oleksime me ujumas käinud, mida me polnud teinud.

Kui me seal kiiktoolis laiutasime, nägin kuidas müür kerkis veel ühe plokirea võrra. Nüüd oli müür minust kõrgem. Mõtlesin, kui kõrgeks härra Condon plaanis seda ehitada.

"Te poisid näete välja, nagu poleks öösel paljut magada saanud. Liiga kuum?" Mamma seisis uksel ja vaatas meid. ma ei julgenud Rileyle pilku heita,et näha, kas ta punastas.

"Jah, ema" vastasin mina ja haigutasin.

"Noh, parem tõuske üles ja liigutage natuke. Mul on teile tööd."

"Tööd? Mul on puhkus!"

Mamma naeris. "See on poiste mõõtu töö, sulle ja Rileyle just paras. Ma teen küpsiseid ja tahan teid appi neid härra Condoni majja viima, kui 'teretulemast-naabrusesse' kostitust. Te peate koos minuga tulema, nii et ta teaks, kes te olete ja kust te tulete. Küpsised on umbes veerand tunni pärast valmis. Praegu nad jahtuvad. Panen nad karpi ja selleks ajaks peate valmis olema."

OK. See oli hea. Ma polnud seda meest veel näinud ja ta ehitas müüri ja võibolla saan talt küsida, et milleks. Meile pole sinna taha mingeid müüre vaja!

Riley vaatas minu poole ja ütles hääleta, ainult suud liigutades, 'tapjakoerad'. Ignoreerisin teda.

Mamma läks ja mina ja Riley läksime koos temaga. Mina kandsin küpsiseid ühes tema uhketest kingituse purkidest. Ta hoidis alles kingituste purgid, mida me saime jõuludeks või tänupühadeks koos küpsiste või kommidega ja kasutas siis, kui tegi kellelegi küpsiseid. Minu käes oleval purgil oli pilt hobusega saanist ja lumisest metsast. Meie olime Mississippis suvel ja väljas oli ümbes miljon kraadi sooja. Mamma sundis mind t-särki kandma ja kammis mu juukseid ja nii, üleriietatuna higistasin ma hirmasasti, Riley, vööni paljas, nagu alati, oma pikkade tumepruunide juustega, mis olid nii segamini, kui juuksed saavad olla, vahtis kuidas higi mu kaela mööda alla nirises ja itsitas.

Me pidime ümber kogu kvartali kõndima. Me oleks võinud minna lihtsalt oma õue lõppu, ja siis ümber müüri, minnes läbi naabri tagahoovi härra Condoni tagahoovi. Mamma ütles, et see oleks iseteadev. Mida iganes see pidi tähendama. Minu arvates tähendas see sellises kuumuses kaks korda nii kaugele kõndimist, kui vaja, mina nii paksult riides nagu ma olin. See ei tarvitsenud olla sõnaraamatu definitsioon, kuid seda see tähendas sellel päeval.

Lõpuks jõudsime härra Condoni majani. Mulle paistis ta ikka nagu Hendersonide maja, välja arvatud, et nüüd ehitati maja ümber müüri. Tagumine pool oli valmis ja nüüd kerkisid kaks külgmist müüri. Noil mehiko kuttidel olis pikkade varukatega särgid seljas ja nad higistasid ka, kuid ei paistnud sellest nii suurt numbrit tegevat kui mina. Mind nähes nad naeratasid. Ma tundsid neid nüüd ja nemad tundsid mind ka. Mamma, olles see kes ta oli, lasi mul neile kõige kuumemal pärastlõunasel ajal aegajalt limonaadiklaase viia. Võibolla naeratasid nad nüüd sellepärast mind nähes.

Mamma läks üles esiukse juurde. Mina olin kohe tema järel ja Riley oli minust samm tagapool. Mamma koputas uksele.

"Sa võid kella hellistada," ütlesin mina.

"Koputamine on sõbralikum," ütles tema.

"Ära sa müüri kohta küsimast unusta," tuletasin ma talle meelde. Olin seda talle rääkinud kogu tee siia tulles, kuid mõnikord ta unustas asju ja see ei teinud kahju, kui talle uuesti meelde tuletada.

Me ootasime, ja siis uks avanes.

Härra Condon oli vanapoolne, väikest kasvu mees ja ta naeratas mammale, siis heitis pilgu minule ja Rileyle. Mulle ei tundunud ta üldsegi sõbralik, kuid see võis ka selle pärast olla, et Riley valis just selle momendi mulle tapjakoerad kõrva sosistamiseks ja võibolla ta kuulis seda. Võibolla selle pärast nägi ta kahtlustav välja.

"Jah?" ütles ta, astudes välja trepile ja sulgedes enda taga ukse, jälle naeratades, kuna ta pöördus mamma poole.

"Tere!" ütles mamma naeratades. "Mina olen proua Todd, ja see on mu poeg Travis ja tema enamjagu paljas sõber Riley. Me elame otse teie taga, ja ma arvasin, et peaksime endid tutvustama. Travis?"

Astusin natuke rohkem mamma tagant välja härra Condonile nähtvale ja sirutasin oma käed välja, pakkudes talle küpsisepurki. "Tere, lugupeetud härra," ütlesin ma. "Need on teile. Need on küpsised."

Ta sirutas käed ja võttis purgi vastu, lõpuks ka mulle naeratades. Mamma hakkas rääkima, öeldes, "Nad on otse ahjust ja ikka veel soojad. Ma arvan."

Minu arvates tundis Riley tundis end natuke kõrvalejäetuna, sest ta astus ettepoole ja ütles, "Nad on väga head ka. Tema tehtud on kõige paremad."

Peale seda näis härra Condoni nägu natuke pehmenevat. Ta avas purgi kaane, nuusutas ja ütles, "Tänan teid proua Todd. Nad lõhnavad imeliselt. Mul on tõsiselt kahju, et ei saa teid kõikki sisse kutsuda, kuid kastid on igal pool ja kusagile pole istuda. Nad ei ole veel mööblit toonud ja igal pool on pakkimispaber. Mässan ikka veel kastide lahtipakkimisega."

"Oh, pole midagi. Me ei taha koormaks olla. Tahtsime ainult endid tutvustada, nii et kui te neid poisse jalgratastel näete, siis teate , kes nad on. Ja teile öelda, kus me elame ja et võite alati meie poole tulla, kui midagi vajate. Teretulemast naabriks!"

Ta naeratas jälle, siis pakkus purki mulle ja Rileyle. "Te paistate olevat poisid, kes küpsiseid vajavad. Võtke siit." Ta vaatas mamma otsa ja pilgutas silma.

Riley jõudis purgini enne mind. Ta armastas alati mamma küpsiseid.

"Noh, meeldiv oli teiega kohtuda," ütles mamma ümber pöördudes. Härra Condon kordas samu sõnu meile ja oli tagasi oma majas.

"Ta tundub kena mees olevat," ütles mamma. Siis läksime koju. Jälle pika ringiga. See pahandas mind natuke aga mitte sedavõrd, kui see, et me müüri kohta midagi ei küsinud.

Laupäevaks väsisin Rileyga koos oma õues norutamisest, olles lõpmatult tüdinud kuumusest ja tegvusetusest.

"Aga meil pole midagi teha," urises Riley, kui paps käskis meil istumise lõpetada ja midagi teha.

"On küll. Sõitke oma jalgratastel, minge matkama, võtke koos sõpradedga korvpallimäng üles. Tehke sülgamisvõistlus. Visake sillalt kive. Te olete 11 aastased! Teie ealised lapsed võivad lõbu tunda tee ääres istumisest ja ära arvamisest, kas mööda sõidab rohkem siniseid või pruune autosid. Siis hakkate te vaidlema, kas auto oli pruun või pruunikas ja siis te maadlete rohu peal ja leiate nelja lehega ristikheina ja lõpetate sõrmedega rohus kammimisega et näha, kes suudab leida kõige ebaharilikuma putuka, kes seal elab. Mida te sellega mõtelete, et teil igav on?"

"Aga meil on!"

Riley võis mu papsiga sama kergesti vaielda, kui minuga. See oli teine põhjus, miks ta mulle nii väga meeldis.

Paps mühatas. "Kogu maailm on väljas teie jaoks. Minge ujuma. Minge kalale. Lennutage lohet. Minge vahtige tüdrukuid."

Ma tõmbasin selle viimase peale näo krimpsu ja vaatasin Riley poole, kes haigutas. "Ta muutub niisuguseks, kui ilm liiga kuum on, Riles," ütlesin mina, enamsti papsi jaoks. "Ära pane teda tähele." Siis ma hüppasin naerdes üles, kõrvale tõmmates, kui paps mulle äigas.

"Me võime tiigi äärde sõita ja õngenööri leotada," ütles Riley end sirutades, siis aga end tagasi murule visates. "Ma võiks küll praetud säga süüa, aga nii pagana palav on."

"Bass magab praegu," vaidlesin ma vastu, olles mitte erilises vaimustuses tiigi äärde sõitmisest ja hakkasin vaidlema ainult pulli pärast. Kuum ilm on vaidlemiseks hea. "Aga kui säga on see, mida sa tahad, siis võiksime ühe või kaks kätte saada küll."

Paps luges jälle lehte oma teise kohvitassi kõrvale, meid täielikult ignoreerides. Või vähemasti nii ma arvasin, kuid siis kui ma üles tõusin, et oma kalapüügi asju võtta, lasi ta lehe madalamale ja vaatas meid üle selle ääre ja ütles, "Kui te praetud säga tahate, siis tooge parem rohkem kui kaks tükki. Parem, kui toote nii palju, et meie kõigi jaoks jätkuks. Meie mammaga sööme esiteks ja kui kalu on ainult kaks, jääte te kutid söömata." Selle peale ta naeris.

Riley tõusis, nii arvasin, et asi on otsustatud, palav või mitte, meie lähme kalale. Läksime garaazi, võtsime oma õngeridvad ja haarasime oma rattad.

Ümber linna oli mitmeid kalapüügikohti. "Kuidas oleks Forstersiga?" küsisin Rileylt ja ta noogutas. Ma tean, miks ta nõus oli. Fosrtersi paigas kasvas kohe läänekalda ääres mets, mis tähendas et võisime varjus kala püüda, kui päike ükskord läände keeras. Kumbki meist ei tahtnud päikese käes olla, kui me just et pidanud.

Sinna sõitmine võttis peaaegu tunni, lõpu osa mööda külavaheteed ja siis üle põllu. Kohalejõudmise ajaks olime me higist läbi ligunenud. Jätsime rattad põllu äärde, selle asemel et neid käekõrval üle põllu ajada, ise õngritvu ja muud kraami kandes. Leidsime kõrge rohuga koha, kuhu saime nad pikali panna, nii et neid näha ei olnud. Mitte et keegi neid oleks võinud varastada. Seda siinkandis tihti ei juhtunud.

Mul oli labidas kaasa võetud ja senikaua kui Riley õngi korda seadis, läksin lähedale metsa usse kaevama. See ei võtnud kaua aega. Meil on suvel küllalt palju vihma sadanud, nii et maapind metsas on kogu aeg niiske ja usse oli külluses ja maapinna lähedal ka.

Kuulsin kaugemalt metsast krigina moodi häält ja pöörasin pead. Kunagi ei tea, mis sorti loom siin võib elada, ja mulle meeldis metsloomi vaadata. Meil oli siin hirvi ja metskasse ja ilveseid ja jäneseid ja orvaid ja kes teab keda kõiki veel. Vaatasin ja arvan, et nägin mingit väikest looma, mitte palju suuremat kui kass ehk, justkui sukeldumas langenud puutüve kõrvale, kuid siis oli ta kadudnud ja ma ei saanud isegi kindel olla, olin ma teda üldse näinud, see oli nii kiiresti käinud. Läksin sinna, kus ma teda näinud olin ja vaatasin ringi. Midagi. Mul polnud aimugi, kes see võis olla. Või kas seal üdse oli keegi olnud.

Mõnede inimeste arvates olid kõik linnakese ümbruse metsad ja eriti see kummituslikud, aga see oli mõttetu. Ma siiski mõistsin seda. Isegi ainult selles metsas kõndides oli mul alati imelik tunne. Niiske maaapinna lõhn, läbi lehtede paistev valgus, mis moodustas muutuvaid valguslaike, mõned häältest, nagu need, mis tulevad vanadest puudest, kui need tuule käes krigisevad, koha süngus ja jahedus peale päikesevalguse käest tulemist - need kõik liitusid. Pöördusin tagasi usse kaevama, aga tegin seda just metsa ääres, hoidudes sügavamale metsa sisenemast nii palju kui võimalik. Endale ütlesin, et nii ei lähe ma kaldast liiga kaugelel. Sellel oli mõtet ka.

Kalapüük läks paremini, kui me arvasime, et see läheb. Saime terve võrgutäie sägasid, rohkem kui küllalt õhtusöögi jaoks. Üks kala oli nagu väiksevõitu. "Selle väikese hoiame me sinu jaoks Riley," narrisin minal, "Just sinu mõõtu."

"Hei, ma suudan sind iga kell söömises lüüa," ütles ta, mängides solvunut, et ma sellist asja ütlesin. "Säga on minu eriala ja sinu mamma oskab neid kõige paremini teha."

Kuidas saad sa vaielda kutiga, kes kiidab su mamma toiduvalmistamist? Mina ei saanud, ja nii pidasin ma suu. Sõitsime linna tagasi, kalad sadula taskutes. Niipalju teadsin küll, et nad tuleb puhastatult tuua. Mamma oleks kreepsu saanud, kui ma seda poleks teinud.

Mamma korraldas suure sägapeo, praadides nad väga kenasti maisijahus veeretatutena ja lisaks õlis küpsetatud maisikäkid ja rohelise kapsa lehed. Olin kuulnud teda ütlevat, et traditsiooniliselt keedetakse lehti tund või kaks. Tema seda ei teinud. Tema kuumutas neid võis, kuhu oli küüslauku lisatud, kuni nad pehmed olid ja umbes poole väiksemaks kokku tõmbasid, kui nad alguses olid olnud. Serveeris neid sidruni viiludega. Noh mina olin poiss ja poistele suuremjagu köögivilju eriti ei meeldi, eriti rohelised, kuid tema kapsalehed olid söömist väärt. Serveeris neid koos maisikäkkidega ka ja ma olin lõhki minemas, kui selle söögikorraga lõpule jõudsin, kõht liiga täis.