Vaikselt sammus poiss läbi metsa, tema uurivad silmad registreerisid automaatselt kõike, mida ta nägi. Sihvakas ja tugev ning suvisest päikesepaistest pargitud keha säras puude vahelt filtreerivas soojas päikesevalguses. Üle tema õla rippusid kolm jänest, kes põrkasid liigutades õrnalt vastu tema selga. Ta naeratas omaette rahulolevalt, mõeldes naudingule, mida jänesed ja suled, mille ta rännakul kogus, emale pakuvad.

Oli suvi ja jaht oli hea. Ema oli õpetanud teda hästi jahti pidama ja kogemused olid talle rohkem õpetanud – kuidas varjata püüniseid pahaaimamatute ulukite püüdmiseks, kuidas seista või lamada liikumatult, oodates, kuni hirv jõuab tema vibu laskeulatusse, kuidas ojadest mahlakaid kalu välja visata.

Ta väljus väikesele lagendikule, mille keskel seisis puukoorega kaetud onn. Tema ema oli seal, õmbles hirvenahku ja tegi talle särki. See aitaks tuleva talve külma eest hoida. Ta oli talle riideid valmistanud juba kolmteist suve.

Esimestel aastatel, enne kui ta jõudis, oli ta ise jahti pidanud ja püüniseid sättinud ja kala püüdnud, kandes poissi algul seljas ja kõndides hiljem aeglaselt, et poisiga sammu pidada. Poiss oli teda tähelepanelikult jälginud ja kolmesuvisena hakanud väikeulukeid püüdma. Ta oli kiire õppija.

Kuigi naine armastas teda täielikult, oli ta teadlik, et naine näis sageli kurb ja üksildane. Mõnikord istus ta ja vaatas taevasse, silmad niisked.

Ta vaatas nüüd üles, kui poiss lagendikule tuli, ja naeratas tunnustavalt tema jänestele. Vaikselt ulatas ta naisele suled. Ta võttis need õrnalt, puudutas neid oma huultega ja asetas seejärel kotti, mis lebas koos paljude teistega onnis.

Õhtul, kui pimedus end nende ümber sisse seadis, istusid nad rahulikult lõkke ääres. Ta rääkis talle kõigest, mida ta oli sel päeval näinud, hirvejälgedest jõe ääres, karuputkest heinamaal, kus murakad küpsesid.

Teistel õhtutel teistel aastatel oli ta rääkinud talle tema isast ja klannist, kes oli nad maha jätnud. Talv, mil poiss sündis, oli olnud pikk, külm ja raske. Sedamööda, kuidas lumehanged tõusid aina kõrgemale, jäi ulukeid vähemaks ning kuivatatud puuviljade ja marjade varu oli tasapisi hääbunud. Nälga oli tundnud kogu klann, kuid tema eriti. Kuna ta oli kõhnemaks muutunud, hakkas tema piim kuivama. Ka laps oli kõhnaks jäänud ja vingus näljavalust, millest ta aru ei saanud.

Tema abikaasa oli olnud noor ja tugev, hea toitja. Ta oli armastanud teda ja oma poega ning ta oli muutunud üha murelikumaks, vaadates, kuidas nad tema ees närbuvad. Iga päev oli ta veetnud pikki tunde meeleheitlikult toitu otsides, kuigi ka tema oli muutunud järjest nõrgemaks.

Teised klanni kuulujad, vanad ja haiged, olid hakanud surema. Elavad, kes olid surnute eest hoolitsemiseks liiga nõrgad, olid nad lihtsalt lume alla matnud.

Lõpuks oli ühel hommikul isa, kes vandus, et ei naase enne, kui tal süüa on, metsa kõndinud. Ema oli teda minekut vaadates kartnud, et ei näe enam oma meest.

Kolm päeva hiljem, kui ta oli oma onnis oma virisev poja kõrval lebanud, püüdes teda soojas hoida, oli ta kuulnud lagendikul tiivalööke. Ukseavast välja piiludes oli ta näinud hämmastavat vaatepilti. Lagendikul seisis hiiglaslik, mehepikkune lind, kelle värvilised sillerdavad suled päikese käes särasid. Selle keha säras sinise, punase, kollase ja rohelise värviga. Vaikselt oda järele sirutades oli ema vaikselt lagendikule astunud.

Kartes isegi hingata, oli ta seisnud ja vaadanud imelist olendit. Lind teadis, et ta on seal. Aeglaselt, majesteetlikult oli see tema poole kõndinud, peatudes vaid sammu kaugusel. Nagu unes oleks ta oda tõstnud ja torganud selle otse suurejoonelise linnu südamesse. Kunagi naiselt oma hämarduvaid silmi pööramata, oli lind end maapinnale seadnud ja suri seal ilma hääleta tema onni ees. Ta teadis, et see ei saa nii olla, kuid neile, kellele ta hiljem oma loo rääkis, ütles ta, et lind näis olevat rahulolevalt naeratav.

Kuna ta ei suutnud oma nälga ohjeldada, oli ta seal lagendikul lindu tükeldama hakanud, ahmides ahnelt suutäit suutäite järel. Ühe päevaga oli tema piim hakanud tagasi tulema ja koos sellega muutus tema väike poeg iga päevaga tugevamaks.

Mõnda aega arutas ta endaga, kas jagada oma õnne klanniga või mitte. Kuid kolmandaks päevaks oli ta otsustanud, et peab seda tegema. Klanni juhid vaidlesid omavahel. Mõned ütlesid, et peaksid võtma tema pakutud toidu; teised väitsid, et naine oli nõiutud. Lõpuks olid nad teda vältinud, kartes tumedat maagiat, mille nad talle omistasid.

Päevast päeva oli ta ennast ja oma poega toitnud. Kummalisel kombel polnud liha kunagi riknenud. Ükski metsloom polnud oma osa nõudma tulnud.

Lõpuks ometi oli lumi sulanud ja toitu oli taas küllaga. Tema klanni ellujäänud liikmed olid kolinud kohutavate mälestuste sündmuspaigalt, jättes maha ema ja poja.

Ühel hommikul avastas ema onnist väljudes, et müstilisest linnust pole jälgegi jäänud. Ta ei leidnud lagendikult ühtegi luud ega sulge.

Ja nii oli ema jätkanud oma poja üksi kasvatamist, õpetades talle, mida ta ellujäämiseks teadma peab. Ta oli rääkinud talle ka kummalisest linnust, kes oli välja ilmunud, kui nad olid suremas ja nende elu päästnud. Ta rääkis, kuidas ta oli hakanud uskuma, et lind oli mingil müstilisel viisil tema isa, kes oli end ohverdanud, kasutades sügavat ja võimsat maagiat, et saada salapäraseks linnuks, et tema naine ja poeg ellu jääksid.

Kui poiss oli veel väga väike, oli ta ühel päeval leidnud erkrohelise sule, mis oli sama pikk kui tema küünarvars. Olles oma avastusega rahul, viis ta selle oma ema juurde ja ema oli selle peale hüüatanud ja turvalisse kohta kõrvale pannud. Pärast seda, kui ta oli oma rännakutel mõne sule peale sattunud, oli ta selle naisele koju toonud ja naine oli selle onni ukse juures hoitud kotti oma kasvavasse kollektsiooni lisanud. Mõnikord olid suled olnud suured, nagu esimene. Muul ajal olid nad olnud pisikesed ja ta oli imestanud, kuidas poeg nad metsaalt leidis.

Nüüd, kui poiss ja ta ema valmistusid magama, müristas kauguses äike ja tuul hakkas vaikselt läbi puude hingama. Poiss lamas ärkvel ja kuulas lähenevat tormi. Väikese lapsena kartis ta torme, kuid nüüd, ütles ta endale, oli ta peaaegu mees ja teeb mehetööd ega kartnud enam. Aja jooksul ta uinus, vihm trummeldas ühtlaselt puukoorest onnile.

Teda äratas plahvatuslik äike. Korraks täitus onn valgusega. Järgnenud pimeduses kuulis ta ukse juures liikumist. Arvates, et see on ainult tema ema, sulges ta silmad ja jäi uuesti magama.

Millalgi hiljem, kui onni hakkas valgust imbuma, ärkas ta uuesti. Midagi liikus kergelt ukse juures ja talle meenus müra, mida ta öösel kuulis. Läbi hämara valguse piiludes nägi ta ukseava juures suurt kogu. Vaikselt hõikas ta emale, kuid tema magamisnurgast ei vastatud.

Vaikselt tõustes läks ta ukseava juurde ja lükkas seda katva naha tagasi. Hommikuvalgus paistis sisse ja näitas, et suur lind seisis ja vaatas vaikselt. Poiss vaatas lindu imestunult. Siis, soovides seda maagilist hetke jagada, kiirustas ta tagasi sisse, et ema äratada, kuid teda polnud seal. Alles siis, kui ta uuesti ukse poole pööras, sai ta aru, et sulekott on samuti puudu.

Ta astus uksest välja, et uuesti ilusat lindu vaadata. Kas see võib olla, et tema isa tuleb tagasi? Lind oli väga sarnane sellele, mida tema ema kirjeldas, kuigi mitte nii suur. Sellel helkis roheliste seas rohkem kollaseid ja punaseid sulgi, kui ta oli ette kujutanud, kuid võib-olla oli tema ema mälu aja jooksul muutunud.

Terve päeva seisid poiss ja lind lagendikul. Kui ta läks oja äärde jooma, järgnes lind ja jõi temaga koos. Kui ta heitis rohus pikali ja vaatas taevas hõljuvaid puhvis pilvi, sättis lind end mugavalt tema kõrvale.

Öösel laotas ta magamisnaha murule ja magas; lind seadis end tema kõrvale.

Millalgi öösel ta ärkas. Täiskuu säras kõrgel taevas. Keset lagendikku seisis lind ja hüüdis kaeblikult, vaikselt. Taevast kostis vastus ja siis võimas tiibade löök ning teine lind, suurem kui esimene, laskus alla. Need kaks lindu vaatasid teineteisele otsa ja näisid hetkeks omavahel suhtlevat. Siis viis väiksem lind uue tulija poisi juurde. Suur lind vaatas poissi ja noogutas, väiksem aga asetas oma noka nii õrnalt poisi põsele. Kaks lindu pöördusid koos ja tõusid õhku, kadusid koos üle puude.

Sellest ööst peale elas poiss üksi, kuid teadis, et saab ise hakkama.

Aastaid hiljem liitus ta läbi selle piirkonna rändava klanniga. Kuigi klann võttis ta vastu, peeti teda alati eraldiseisvaks ja kummaliseks. Õhtuti hoidis ta klanni lapsi võlutuna kummaliste lugudega maagilistest olenditest ja sündmustest. Nende lemmiklugu oli isast, kes muutus linnuks, et päästa oma pere näljasu1rmast, väikesest poisist, kes kogus oma emale sulgi, emast, kes muutus sulgi kasutades linnuks, isast, kes naasis oma naise järele, ja kahest linnust, kes lendasid öösse, jättes oma poja üksi, kuid rahul sellega, et ema oli lõpuks taas õnnelik.