Vaprus
Cole Parker

Istusin ja jälgisin, ootasin. Kell oli peaaegu seitse. Nüüd ei tohiks enam kaua aega minna.

Päike viskas pikki varje, kuid päev oli ikka veel küllalt valge, nii et ainult pikkade mändide ja surmaputkete all ja taga oli sedavõrd pime, et üksikasju polnud enam võimalik eristada. Siiski vaatasin ma just sinna hämarasse, mäest alla kõige tihedama puudesalu suunas. Istusin ja ootasin, aga teadsin, et nüüd ei lähe enam kaua aega.

Kuulsin teda enne, kui ta nähtavale ilmus ja varjudest rõhutatud varajase õhtu hämarusest väljus. Alguses kuulsin ta sammude nõrka tsap tsap tsap häält, kui ta mäest üles jooksis. Ma naeratasin ja ootasin. Siis ta ilmus. Pea, õlad, rind, siis kõik ülejäänu, mäe tippu tõustes, varjust välja murdes, loojuvast päikesest tagant valgustatud, nii et ta nägu ei olnud eristatav. Ta oli särgita, nagu ta kogu suve oli olnud. Tema sile rind oli väga hele. Päevitamata, vaatamata sellele, et ta iga päev jooksis. Ta peab päikesekreemi kasutama, mõtlesin. Arvatavasti saaks ta kahvatu nahk ilma selleta kergesti päikesepõletuse. Isegi nii hilisel tunnil.

Jälgisin. Ta oli ikka veel umbes saja meetri kaugusel, just künka tippu ületamas, nüüd lamedal künkaharjal, lähenemas minu majale, mis oli üks esimesi peale küngast. Istusin ülemise korruse akna all ja jälgisin. Minu arvates oli ta suurepärane. Ta jooksis viimasel kuul igal õhtul umbes sellel ajal mu aknast mööda ja ma tõmbusin alati aknast natuke eemale, et ta mind ei näeks.

Jälgisin, kuidas ta lähemale tuli, maja kõrvale jõudis ja sellest joostes möödus. Ma nägin ta kahvatut nahka, üleni, välja arvatud väikest osa keskel, mis oli jooksupükstega kaetud. Tal oli jooksja kehaehitus – tugevad saledad jalad ja käed, sale aga hästi vormitud keha, kitsad pahkluud ja randmed. Ta võis viieteist - või kuueteist olla. Ei usu, et ta vanem või noorem oleks olnud.

Ta jooksis alati üksinda. Ja ta ületas künkatipu alati just kella seitsme paiku. Ma mõtlesin temast lugusid välja. Tal oli suveks töökoht, töö lõppes poole seitsme ajal ja siis ta jooksis enne õhtusööki. Õhtusöök oli juba peaaegu valmis; ta tundis selle lõhna kui ukse avas ja ta enne sööki duši alla läks, olles enne oma ema suudelnud ja ema oli öelnud, et ta teda ei puudutaks, kuna ta nii higine oli ja nad mõlemad naersid selle peale; ta ütles seda igal õhtul.

Või siis oli ta linna ujumisbasseini vetel-päästja ja tal oli õhtune vahetus poole kaheksast kuni sulgemiseni. Ta sörkis alati enne tööd, et olla üksinda ja vaikuses enne kärarikaste laste jõuku sukeldumist, kes olid koos oma perekondadega soojadel suveõhtutel väljas basseini mõnusid nautimas, kuni taevas muutus tumedamaks, siis punakassiniseks ja siis mustaks. Ta jooksis, lõpetas kodus, käis duši all, pani speedod jalga ja sõitis jalgrattaga basseini juurde, jõudes viis minutit enne vahetuse algust kohale. Viskas eelmise vahetuse lõpetajaga nalja, siis ronis üles oma valvetooli ja noored tüdrukud heitsid talle varjatud pilke, mõned neist mitte nii varjatult.

Või siis oli ta rikas poiss ja elas linna suurimas majas. Tema rikkad sõbrad, populaarne kamp, veetsid päeva temaga, tema majas, võibolla ka linnas, mänguautomaatide või ostukeskuse juures, ehk käisid korra või kaks nädalas keeglirajal, sõid hamburgereid, ehk mängisid natuke korvpalli, viis või kuus poissi koos iga päev, paar nendest teda alateadlikult puudutades kui selleks mingit põhjust polnud, ja tema tegi, nagu poleks ta seda märganud; rääkides neile, et õhtusöögi aeg on käes ja ta peab üht teist homseks ette valmistama ja tema praegune parim sõber pani talle hüvasti jättes käe ümber õlgade ja siis kui kõik olid läinud, riietus ta lahti, pani selga spordiriided ja läks jooksma, rõõmus, et sai lõpuks omaette olla. Vahel tahtis mõni teistest koos temaga joosta, kuid ta naeratas, naljatas, tõrjus ja jooksis alati üksinda. Ta oli kooli murdmaajooksu meeskonna täht ja valmistus sügiseks. Tal oli asju, mille pärast muretseda, saladusi, kuid ta ei rääkinud nendest kunagi. Tal ei olnud selleks õiget sorti sõpru.

Ma mõtlesin iga päev uue loo välja. Ma ootasin ja jälgisin. Ta jookseb majast mööda ja mina olen valgustamata toas, istudes aknast natuke eemal, nii et ta näeks ainult klaasi peegeldust, kui ta minu suunas vaataks, mida ta aga kunagi ei teinud. Ta vaatas otse ette, kui ta mööda jooksis, natuke kiiremini kui sörkides, natuke aeglasemalt kui sprintides. Ta ei tundunud kunagi pingutavat, nägu liikumatu, kuid tavaliselt läikis tema keha õhukesest higikihist, mis oli enam nähtav tema seljal, kui päikesekiirtest valgustatud niiskusekiht paremini näha oli. Ta pikad helepruunid juuksed rappusid iga sammuga ja kui talle juhtus tuulepuhang näkku puhuma, siis haaras see üksikud salgud kaasa ja pani need lendlema.

Nüüd oli ta läinud. Ootasin, kuni ta põlistammest varjatud käänakuni jooksis; seal kaotasin ma ta igal õhtul silmist. Ohkasin, siis mõtlesin tema jaoks tänaõhtuse loo välja. Täna otsustasin, et ta on orb, et ta on elanud kahes kasuperes, tal oli esimeses probleeme ja seepärast pidi ta kasuvanemaid vahetama, muutudes kinniseks ja ettevaatlikuks. Ta alles tutvus inimestega uues kodus, GPS jälgija peal. Ta püüdis täiskasvanuid uuesti usaldama õppida, aga see oli raske ja jooksmine hoidis teda hulluks minemast. Või siis mitte. Ehk oli tal täna kohtumine. Isa oli talle naeratades andnud 20 dollarilise rahatähe ja ta oli vastu naeratanud, natuke upsakalt, natuke salakavalalt, lootes, et isa ei aimagi, et kavatseb oma tüdruku varakult üle parda heita.

Kell oli peaaegu seitse.

“Ema, see võtab liiga kaua aega. Mul on vaja üles oma tuppa minna.”

“Sam, jäta. Ma pean enne ära minemist lõpetama. Istu paigal.”

“Ema, sa võid homme lõpetada. Ära tee sellest nii suurt numbrit. See ei ole tähtis. Lõpeta nüüd juba. Ma pean oma tuppa minema.”

“Kas sa jätad?! Hästi, Sain valmis. Aga sa ei lähe üles.”

“EMA!”

“Ei lähe. Sa oled terve päeva toas olnud. Ma pean tunnikeseks välja minema, aga ma panen su tänavapoolsele verandale.” Ta pani käärid käest ja tõmbas rääkimise ajal mul lina ümbert, raputas seda, hoolimata juustest, mis igale poole laiali lendasid, ja tõukas mu ratastooli läbi esiku ja köögi koridori. Seal ta peatus, tõukas esiukse lahti, siis lükkas mind välja majaesisele verandale. Minu pidev protestimine ei heidutanud teda kõige vähematki. Ta oli minu kaeblemisega harjunud ja oli õppinud seda enamasti eirama.

“Ema, sa ei tohi seda teha!”

“Miks mitte?”

Ma ei saanud talle öelda. Ma ei saanud talle öelda, et jooksja on iga minut möödumas, ja ma ei saa siin istuda. Ta küsiks, mis tähtsust sel on ja mida ma siis öelnud oleksin?

“Ema, vii mind sisse. Palun?”

Mulle ei meeldinud meeleheide mu hääles, vinguv nurumine. Aga ma ei tahtnud siin olla.

“Mul on kahju, Sam, ma pean minema. Olen hiljaks jäänud. Olen tunni pärast tagasi. Siin on su raamat.”

Ta ulatas mu poolelioleva raamatu, Barthi Sot-Weed Factor, kummardus, suudles mind põsele ja oligi läinud.

Tore. Kuradi tore. Meie veranda oli lai ja ulatus üle terve maja esikülje, aga ei kaardunud külgedele. Seal polnud kohta, kuhu ma oleksin võinud minna, ilma et mind näha poleks olnud. Veranda oli enamvähem täielikult avatud. Ümber veranda oli vöö kõrgusel käsipuu, mida toetasid iga meetri järel dekoratiivsed postid, aga need ei varjanud midagi. Ei varjanud midagi piisavalt. Meil oli veranda ühes ääres vana kriiksuv kiik ja mõned sepistatud rauast toolid patjadega. Soojadel õhtutel istusime seal emaga ja kui tal sõbrad külas olid, mida harva juhtus, siis lobisesid nad seal istudes. Viimasest korrast, kui see juhtus, on kaua aega möödas.

Sellest ajast, kui ma märkasin, et ta igal õhtul seitsme paiku majast mööda jookseb, leidsin võimaluse sellel ajal oma toas olla, teda oodata, siis jälgida, kuidas ta mööda jookseb ja siis temast lugusid välja mõelda. Tegelikult tulid lood hiljem. Alguses ma lihtsal jälgisin teda. Esimesel õhtul olin olnud oma toas, otsides oma raamatute hulgast seda, mida tahtsin uuesti lugeda, kui kuulsin nõrka tsap tsap tsap tsap häält, mis kõvemaks muutus ja ma sõitsin tooliga akna juurde et näha, mis see on, ja sealt ta tuli: üles mäkke, tema esipool varjus, tema nägu eristamatu, tagant paistev päike tema piirjooni valgustamas, piiludes läbi juuste ja jalgade vahelt. Jälgisin teda ja teadsin peaaegu instinktiivselt, et ta on minuga ühevanune, just tema kehaehituse, kasvu, tema kuju järgi ma teadsin. Ja kui ta lähenes, tõmbusin akna juurest natuke eemale.

Ta möödus ja sain pilgu ta näole heita. Ta oli minu vanune, mul oli õigus olnud. Korrapärased näojooned, sassis higised juuksed kõrvu peitmas, sobis see ta ülejäänud väljanägemisega: sale, aga tugev keha, pikk samm, kerge sügav hingamine.

Olin paigale naelutatud. Vahtisin talle pikka aega järele, kui ta möödunud oli. Siis leidsin oma raamatu, sõitsin tooliliftiga alumisele korrusele, istusin oma teise tooli ja läksin rõdule lugema. Mul oli raskusi raamatule keskendumisega, kuigi see oli üks mu lemmikraamatutest. Nägin teda ikka veel oma majast mööda jooksmas.

Järgmisel päeval veetsin hulka aega maja ees. Me olime nagu tavaliselt poole kuue ajal õhtusööki söönud. Sõin kiirustades, kuna köök oli maja teises otsas. Ema märkas seda, kuid ma mõtlesin mingi selgituse välja. Ta ei olnud väga uudishimulik ja see läks lihtsalt. Siis olin tagasi tänavapool maja, seespool loomulikult, ja mõtlesin süngelt, et küllap see oli ainult ühe korra lugu. Aga viis peale seitset tuli ta jälle. Ma olin seekord alumisel korrusel ja kui ta mööda läks, ja tõmbusin aknast piisavalt eemale, et mind näha ei oleks.

Sellest ajast peale olin ma õhtuti ülemisel korrusel oma toas ja ootasin. Ja igal õhtul ta tuli, peaaegu alati vahemikus viis enne ja viis peale seitset. Ma võisin tema peale loota. Ja seda ma tegin. Ma olin seal, ootasin ja ta tuli ja ma jälgisin. Mõne päeva pärast hakkasin ma lugusid välja mõtlema. Ma ei räägiks teile lugude lõppusid. Need olid liiga isiklikud.

Ma ei tahtnud maja ette verandale minna, aga mu ema tegi, mida ta tegi ja pööras mu vastuseisule vähe tähelepanu. Ma oleks võinud sisse tagasi minna, kui oleksin küllalt kõvasti pingutanud, aga tool mahtus uksest vaevu läbi, nii et ma ei saanud kitsas ukseavas kätega rattaid pöörata ja uksel oli ka kõrge lävepakk ka, mis oli suuresti tüliks. Kujutlesin, et kui prooviksin sisse pääseda, siis just sel ajal jookseks ta mööda ja ma ei kavatsenud sellisesse olukorda sattuda. Arvatavasti ei märkaks ta mind rõdul niikuinii. Maja oli teest natuke kaugemal ja ta polnud kunagi pilku majale pööranud ja ma võin väga vaikselt istuda ja ma olen varjus ka.

Mu süda hakkas kiiremini lööma, kui veranda kell enne täistundi tasakesi surisema hakkas. Just siis, kui kõlas seitsmes kellalöök, kuulsin esimest vaikset sammu. Sõitsin verandal künkast kõige kaugemasse nurka ja istusin seal vaikselt ja liikumatult, ainult silmad jälgimas. Ma ei suutnud neid paigal hoida. Nad vaatasid künka tippu. Siit oli vaade viletsam kui ülemise korruse aknast.

Ilm oli soe, soojem kui varem, aga puhus nõrk muutlik tuuleke. Kui ta künka tipu ületas, haaras tuul hetkeks ta juuksed ja tõstis need üles, päike valgustas neid ja nad särasid. Täna jooksis ta natuke aeglasemalt. Võibolla väsitas kuumus teda enam kui tavaliselt.

Hoidsin oma pilgu temal. Lõigatud juuksed ajasid kaela sügelema, aga ma ei julgenud kätt kaela kratsimiseks tõsta. Ta pilk oli otse ette suunatud, nagu ma olin arvanud. Ta lähenes majale, siis oli siin ja siis ta möödus. See oli igal õhtul sama moodi. Mu süda tagus. See oli ka samamoodi, ainult et täna tagus ta kiiremini. Sammude heli nõrgenes, kui ta edasi liikus ja siis oli ta läinud. Tee oli majast kaugel, ja polnud mingit võimalust et tema higilõhn minuni jõuaks, kindlasti mitte tuulega, mis selle mitte minu, vaid künka poole puhus.

Järgmisel õhtul tõukas ema mind jälle rõdule. See kord ma palusin tal seda teha.

Ma ei tea, miks ma iga kord akna juurest eemale tõmbusin. Ma ei tea, miks ma ei tahtnud et ta mind näeks. Eelmisel õhtul ma ei tahtnud ka, et ta mind näeks, aga tunne, et ta võib näha oli nii erutav, et olin selle tõttu kogu õhtu elevil, kui ta mööda oli jooksnud. Isegi mu ema märkas, et ma päris enda moodi ei olnud ja ta ei märka kunagi paljut midagi.

Ma ei tahtnud ikka, et ta mind näeks, aga ma tahtsin uuesti kogeda seda tunnet, mida olin eelmisel õhtul tundnud. Hirmuga segatud eelaimdus, et ta võib mind näha, et ta võib peatuda, et ta võib isegi tulla ja minuga rääkida, võttis mul hinge kinni. Ma ei tahtnud, aga ta võis!

Just enne seitset hakkasid ta sammud kostma. Peitsin end jälle oma nurka. Täna olid tal mustad püksid jalas. Ma olin teda näinud siniste, valgete ja mustadega. Valged meeldisid mulle kõige rohkem. Kui päike tagant neile paistis, paistsid nad peaaegu läbi. Hea küll, ma kujutlesin, et nad läbi paistavad. Mitte et seal oleks midagi erutavat, kui ta reite piirjooned läbi õhukese kanga paistavad, aga mõtlemine pole päris loogilline, kui sa kuueteistkümnene oled ja võiksid midagi näha, mis peaks varjatud olema.

Ta väljus hämaramast taustast, nagu tavaliselt. Ma jälgisin, vaikne ja liikumatu, hingamine kiirenenud. Kui ta piirjooned selgemaks muutusid, oli ta nägu rahulik, hingamine korrapärane, samm teed neelates pikk ja jõuline, pilk enda ette kinnitatud, märgates ainult miile enda ees.

Ma jälgisin kohale naelutatuna. Siis ootasin homset.

Järgmisel päeval olin jälle seal. Oodates. Ette kujutades. Kartes, et ta võiks vaadata, aga seda ka soovides. Rohkem ikka oodates.

Seitse tuli ja läks. Ootasin. 7:05. 7:10. 7:15, Ta ei tulnud. Ta ei ole kunagi nii hilja tulnud. 7:20. Teda ei tulnud. Hüüdsin oma ema ja ta viis mind majja.

Ma ei maganud hästi. Mis siis, kui ta enam kunagi ei tule? Ma mõtlesin selle kohta loo, kuidas ta ära läheb ja ärkasin hommikul välja puhkamata ja liimist lahti. Olin oma emale ebaviisakas ja kuulsin temalt seda. Ta ei lubanud mulle liiga palju. Ta suudles mind ja läks ära tööle. Võtsin raamatu, mida ma varem polnud lugenud.

Ta tuli koju natuke hiljem kui tavaliselt, aga me sõime õhtust ikkagi poole kuue ajal. Ma olin juba siis närviline. Varem ei lasknud ma end enne kella poolt seitset rõdule viia. Nüüd palusin tal seda kella kuue ajal teha. Ta ütles, et see ongi hea, kuna peab jälle välja minema.

Ootamine võib valulik olla. Liiga palju ootamist samuti. Kõik, mida ma tahtsin, oli teda mööda jooksmas näha. Aga ma tahtsin seda nii väga, et see tegi haiget. See lasi mind end nii elavana tunda, kui teda möödumas nägin. Ja mõeldes enamatele võimalustele, enamatele, mida ma ei tahtnud. Aga siiski tahtsin.

Seitse jõudis kätte. Teda ei tulnud. Viis läbi. Hakkasin higistama. Palun, tule. Palun. Palun. Siis, tsap tsap tsap tsap. Kuulsin seda. Mu süda hüppas sees. Tegelikult ka. Ma tundsin seda.

Sõitsin kiiresti oma nurka. Täna oli natuke pimedam. Minu nurk oli pimedam. Ta ei saaks mind näha, aga mina saan teda jälgida. Sellest piisas.

Esiteks nägin ta pead, nagu alati. Päike haaras ta juuksed, moodustades hetkes nende ümber valguspärja ja siis tõusis tema kuju nobedasti, kuni ta tervenisti minu poole tuli, pilk suunatud otse ette teele. Käed pumpamas, valge nahk pingutusest niiske, tossud vastu teed plaksumas, jooksis ta püsivas rütmis.

Ta jooksis minu poole ja ma jälgisin. Ta jõudis maja ette, samm muutumatu. Ja siis, ta peatus.

Seistes oli ta hingamine rohkem märgatav, rind kiirelt paisumas ja kokku tõmbumas, suu lahti seda võimaldamaks. Ta hingas, õlad tõusmas ja langemas ja ta vaatas meie maja poole. Siis ta langetas silmad, ainult hetkeks, õige vähekeseks, ja siis olid nad minule fokusseeritud.

Suutsin vaevalt hingata. Vaatasin talle otsa, soovides, et ta mind ei näeks, istudes oma hämaras nurgas, liikumatu, olles miski, mida on võimatu näha.

Tegin end auruks, viirastuseks, olematuks. Ta vahtis mulle otsa.

Inimene peab hingama, nii pidin ka mina. Aga ma ei olnud sellest teadlik. Olin teadlik ainult ühest asjast. Tema silmadest. Need olid kogu mu teadvus. Vaatasin tema silmadesse ja need vaatasid tagasi minu omadesse. Ta oli liiga kaugel et ma oleks isegi ta silmade värvi näinud, aga nad olid minu silmadesse fokusseeritud ja minu omad tema silmadesse. Kumbki meist ei liigutanud.

Siis ta võpatas. Väike liigutus, mis siiski kogu ta keha haaras. Arvatavasti peaaegu olematu tuule tõttu, mis liigutas tee ääres siin seal kasvavaid rebasesabasid; see puhus üle ta palja keha ja ta võpatas. Siis oli ta liikumatu, siis ta kõndis. Ta oli meie maja poole pööranud ja astus nüüd selle poole. Ta tuli mööda kõnniteed lähemale. Tema pilk ikka veel minu omas kinni.

Ta kõndis majani, ronis üles veranda trepi kolmest astmest ja seisis rõdul, vaadates rõdu nurka, kus ma istusin.

Nägin teda nüüd selgemini kui kunagi varem. Ta oli noor, ta nahk tervisest peaaegu kumamas, päikesest õhetav, kergelt higine. Põsed olid ka kergelt punased. Ta nägi hea välja, mitte kaunis, mitte imeline, aga oli hea väljanägemisega. Ma polnud seda varem õieti märganud. Juuksed olid tumenenud ja higist märjad.

Vaatasin teda sõnatult. Ma ei teadnud, mida öelda. Ja ma hingasin kiiremini kui tema ja mu süda tagus.

Ta seisis natuke aega, silmad minu omadesse kinnitatud, siis kõndis aeglaselt minu juurde ja peatus minu ees. Ta seisis seal, kuni hakkasin end ebamugavalt tundma. Ma peaks midagi ütlema. Aga samuti peaks tema. Ei, mina peaks. See oli minu maja. Avasin suu, aga midagi ei tulnud kuuldavale, nii et panin ta kinni tagasi.

Ta nägi seda. Ta pidi seda nägema. Nägin justkui kõverdumist ta suunurgas. Ma arvan, et peaaegu naeratas. Siis aga jättis selle mingil põhjusel katki.

Ta pööras ümber ja vaatas rõdu. Ta kõndis minust eemale ja mu süda justkui komistas, aga ta ei läinud ära. Ta võttis ühe toolidest ja tõi selle tagasi sinna, kus ma ikka veel oma nurgas olin. Need on rasked toolid, aga see ei paistnud teda häirivat. Ta pani selle minu ette, siis istus.

“Sam?”

Ah? “Sa tead mu nime?”

Siis ta naeratas, aga nii lühidalt, et ma poleks seda märganud, kui oleksin silmi pilgutanud. “Oled Sam?”

“Jah. Kuidas sa teadsid, ja mis sinu nimi on?”

Ta ei vastanud kohe. Ta pöördus minust eemale ja vaatas välja teele, vaatas seda, mida ma näeksin siin istudes. Ta nägi kuidas päike loojus, mida see tegi varjudele, kuidas rohu ja lehtede värv muutus.

Siis vaatas ta tagasi minule ja ütles, “Su ema.”

Sellel ei olnud absoluutselt mingit mõtet. Mu ema hoolitses minu eest ja töötas linnas arvepidajana, tehes mitmele väikesele firmale raamatupidamist, niisugustele, mis ei vajanud täiskohaga raamatupidajat. Ükski tööots ei toonud kuigi palju sisse ja nii pidi tal terve hulk kliente olema et ots otsaga kokku tulla. See tähendas, et ta töötas väga palju ja ta elus ei olnud suurt midagi peale töö ja minu. Kui see poiss ütles “Sinu ema,” oli see justkui mõttetus; selles puudus igasugune loogika.

“Mida sa sellega mõtled?”

Ta ei vastanud. Tundsin midagi, aga see oli ebamäärane.

Ma uurisin teda. Ta oli üleni väga rahulik, välja arvatud ta silmad, millest oli raske midagi välja lugeda. Ta vaatas mind, kui mina teda vaatasin. Ta vaatas mu nägu, mu keha, tooli, kõike, mis seal näha oli. Olen äärmiselt häbelik, kui inimesed mind vaatavad. Miks ma lasin tal seda teha, end sedamoodi vaadata, ma ei tea. Et see mind ei häirinud, et ma sellele ei reageerinud, mida ta tegi, oli täiesti seletamatu.

“Mis su nimi on?” küsisin uuesti.

Ta ei olnud minu üle vaatamisega veel lõpule jõudnud. Lõpuks tõusis ta püsti ja tuli minu juurde. Ta peatus kohe minu kõrval ja vaatas alla, siis kummardus. Nüüd ei vaadanud ta mind, tool oli see, mille ta leidis huvitava olevat.

Nüüd, kus ta nii lähedal oli, tundsin ta lõhna. Temast hoovas higi ja pingutuse ja poisi lõhna. Püüdsin sügavalt sisse hingata, ilma et ta märkaks.

Siis ajas ta end sirgu aja istus jälle maha.

“Tope,” ütles ta siis.

“Ah? Tope? Mis asi on tope?”

“Minu nimi.”

“Tope? Ma pole kunagi varem seda nime kuulnud. Kas see on millegi lühend? Topher? Mephistopheles?”

“Jah.”

“Kumb?”

“Mitte kumbki.”

See oli nagu hamba välja tõmbamine. Pidin hetkeks mõtlema. Siis ma naeratasin. “Sa tahtsid öelda et see on lühend millestki, aga mitte kumbastki neist?”

“Jah,” Paistis, nagu kavatseks ta naeratada, aga ei naeratanud. Sain aru, et teda tõeliselt naeratama saada oli päris raske.

“Mis see siis on?” Naeratasin talle, lootes et see ergutab teda ka naeratama. Ei ergutanud.

Ta ei vastanud, aga tõusis ja kõndis veranda teise otsa ja vaatas üle käsipuu välja, siis lõpuks pöördus ja tuli tagasi.

Ta istus maha ja vaatas mind. Ma vaatasin vastu, uurides teda sama põhjalikult, kui tema mind. Mu süda ei pekselnud enam. Aga mind valdasid tundmused, milliseid mul mõnda aega polnud olnud. Tundmused, millede kontrolli all hoidmisega pidin tõsiselt vaeva nägema.

Mõnda aega peale õnnetust ma keeldusin, keeldusin täielikult kedagi nägemast. Ma ajasin oma ema hulluks, kuid järele ei andnud. Kui ta ükskord kellegi meile tõi, tegin ma sellist lamenti, et rohkem ta seda enam ei proovinud.

Miks lasin ma selle poisi enesele lähedale? Kas ma olin nii üksildane? Ma olin üksildane, selles ei olnud üldse küsimus, aga siin pidi midagi rohkemat olema kui ainult see. Mu tagasitõmbumine, mu suletus olid nüüdseks liiga hästi paika pandud. Kas tuli see sellest, et olin jälginud ta jooksmist, kas see lõi meie vahele sideme, mis suutis ületada mu täieliku keeldumise kellestki enda lähedal? Kas see, et olin teda nii pingeliselt jälginud, lõi meie vahele silla? Kas see laskis paista, nagu tunneksime me juba üksteist?

Mul polnud aimugi. Ma lihtsalt teadsin, et tema siinviibimine ei põhjusta mulle probleeme ja see oli pöörane. See kiskus maha kõik seinad, mis ma enda ümber ehitanud olin, ja ma olin neid palju ehitanud ja ma ehitasin nad paksud ja tugevad. Ma ei saanud sellest aru.

Aga nagu ma ütlesin, ma tunnetasin midagi. Ja nüüd ma uurisin seda, justkui koer, kes konti närib. Ta ei kavatsenud vastata. Ma mõtlesin selle üle.

“Ma vaatan, kui sa jooksed,” ütlesin. “Ma jälgin sind iga päev. Kus sa eile olid?”

Paistis, nagu ei pilgutaks ta üldse silmi. Arvatavasti ta pilgutas, aga kui ta mind silmitses, oli ta pilk nii intensiivne, et pani mind arvama, et ei pilguta.

Ma ei teadnud, kas ta vastab, aga ta vastas. Ta ütles, ”Haige olin.”

Ma ei kavatsenud seda ütelda, aga siis ikkagi ütlesin. Ma ei teadnud, mis võib juhtuda, kui ma riskin. Tavaliselt ma ei riskinud. Aga ma ütlesin, “Tundsin sinust puudust.” Siis ma kiirustasin edasi, siis ta ehk ei mõtle selle üle. “ Sa oled 16?”

Ta noogutas.

“Sa jooksed Edissoni eest?” Edisson oli gümnaasium linnas.

Ta noogutas jälle, ja jälle ma mõtlesin, et ta võib naeratada, aga ta ei naeratanud.

“Murdmaa jooksus?”

Ta noogutas ja seekord ta naeratas, aga naeratus oli jällegi peaaegu olematult lühike.

See tõi vestlusesse vahe. Tema poolest seepärast, et ta ei paistnud üldse palju rääkivat, minu poolest aga seepärast, et ma mõtlesin.

Ta tõsis püsti ja ma kortsutasin kulmu. Ta ei lähe ometi minema, ega?

Aga ei, ta astus uuesti minu juurde. “See asjandus liigub?” küsis ta.

Ma pidin peaaegu jah ütlema, ega selle asemel ma naeratasin ja noogutasin.

Ta vaatas mind vastu naeratamata; ehk ei saanud ta vihjest aru. Siis ta küünitas üle minu ja haaras tooli taga olevatest käepidemetest ja tõmbas mind edasi, otse enda vastu. Hetkeks ma sattusin peaaegu paanikasse. Mu nägu oli otse vastu ta higist kõhtu. Kui ma nurgast niipalju väljas olin, et ta minu taha sai astuda, siis taganes ta minust eemale, siis läks ümbert minu tooli taha ja haaras käepidemetest. Ta tõukas mind trepini. Sattusin uuesti peaaegu paanikasse, aga ta oli väga ettevaatlik. Mulle meenus, kuidas ta oli rasket tooli nii kergesti liigutanud, meenus, et ta oli tugev. Ma ei kaalunud palju ja tema oli tugev ja ettevaatlik. Rahunesin. Ta laskis mind trepist alla ja siis olime mõlemad maja esisel kõnniteel.

Me elame emaga vanas talumajas, mida on natuke moderniseeritud. Maja ees on betoonist kõnnitee, mis käib ümber maja ja viib läbi taga-õue umbes saja meetri kaugusel maja taga asuva sarani. Kohe trepi juures kõnnitee hargneb, minnes maja seina ääres mõlemas suunas ja kuni juurdesõiduteeni maja ees.

Kui me trepist alla jõudsime, vaatas Tope mõlemas suunas, siis hakkas mind paremale lükkama, sinna, kus autotee oli. Ta tõukas mind maja nurgani, siis pööras ja me läksime maja taha. Ta jätkas ja lõpuks tegime tiiru ümber maja ja jõudsime trepi juurde tagasi. Kumbki meist ei öelnud kogu teekonna jooksul ühtegi sõna.

“Lähme üles tagasi,” ütlesin.

Ta vaatas mind, tooli ja treppi, siis keeras mind ümber, seljaga maja poole ja tõmbas mind üles rõdule. Siis pööras mind ümber ja tõukas sinna tagasi, kus ma alguses olin olnud, aga mitte päris nurka tagasi.

Ta istus maha tagasi.

“Sa ei räägi palju, eks?” küsisin temalt, hoides oma hääle väga erapooletu. Mul oli selge, et teda on väga kerge minema ajada ja ma ei tahtnud seda teha.

“Ei.”

Vaatasin teda, ja tema vaatas mind.

“Sa oled terane, eks ole? Ma näen seda su silmadest. “Sa paistad täpselt teadvat, mis toimub. Sa näed intelligentne välja. Sa oled taibukas, kas pole?”

Ta naeratas jällegi lühidalt ja ma arvan, et nägin ta näos punastamise märke. Väljas oli nüüd pimedam, ja seepärast raskem näha.

“Jah.”

“Ahaa!” ütlesin. “Sa oleks võinud noogutada, ja sa vastasid selle asemel. Progress.”

Lühike hirmu-välgatus ta silmades ja ma kirusin ennast. Pean olema ettevaatlikum. Aasimine ja kergemeelus ja endale vabaduste lubamine tulevad hiljem. Palju hiljem.

“Oi, vabandust. Unusta, mida ma ütlesin, Palun.” Mu hääl oli vabandav ja hirmunud, ja ta pidi seda kuulma. Ta oli taibukas, ta pidi kuulma.

Ta lihtsalt vaatas mind jälle. Ma tundsin ennast nagu mikroskoobi all olev lõige, selline, mille on tunded. Ha ha. Ma kipun sedamoodi kõrvale kalduma, mõeldes veidratele asjadele. Ehk seepärast, et olen nii üksik. Aga ta uuris mind. Ma polnud sellega harjunud, isegi alguses, kui ma veel inimeste hulgas olin, ei uurinud mind keegi. Inimesed ei uuri teisi inimesi ratastoolis. Inimesed väldivad meid. Ma sain sellest aru. Ma olen lugenud inimestest nagu mina - inimestest ratastoolis. Ma lugesin palju. Enamus inimestest tunnevad end meie juures ebamugavalt. Neil on alateadlik hirm, et me oleme nakkavad. Või siis tunnevad nad end süüdi olevat, et nemad saavad kõndida ja meie ei saa ja süütunne paneb neid end ebamugavalt tundma. Ja nad kardavad, et võivad öelda midagi, mis meil tuju rikub, kui nad meiega räägivad, ja teeb see hirm neid vihaseks. Ja ainult meie vaatamine sunnib neid tõdema, et nad võivad ükskord ka ratastooli sattuda ja see paneb neid end haavatavana tundma ja keegi ei taha et talle tema haavatavust meelde tuletatakse. Niisiis enamus inimesi ei taha kellegi minu sarnase läheduses olla. Peaaegu keegi ei taha mind vaadata. Topel ei paistnud selliseid probleeme üldse olevat, mis oli väga ebaharilik. Peaaegu unikaalne.

Ta tundis end minu juures mugavalt. Ma tundsin seda. Ta tundis end minu kõrval istudes täiesti vabalt, mind vaadates, ja peaaegu mitte midagi öeldes.

Tahtsin teda paremini tundma õppida, aga kuidas seda teha, kui tema rääkima saamine nii vaevarikas oli? Siis tuli mul mõte. Kui ma tõesti tahtsin teda paremini tunda, kas siis tema võis sama asja tunda? Võis olla et ta tahtis mind ka paremini tunda ja ei teadnud rohkem kui mina, kuidas seda teha.

“Tahad sa minu kohta küsida?”

Ta ei vastanud kohe, kuid lõpuks vastas. Ma ootasin ja ta noogutas. Lõpuks.

Siis välgatas mul äratundmine. Sellel oli mõtet ja ma olin kuulnud, mida ta oli öelnud. Mul oli lihtsalt natuke aega kulunud, et seda seedida.

“Ma räägin sulle kõik, mida sa teada tahad. Arvatavasti ma tean, mida sa küsida tahad ja ma vastan. Kõik tahavad seda teada ja väga vähestel nendest on julgust küsida. Nad kardavad küsida, kuna arvad, et see riivab mu tundeid, ja nad arvavad, et on liiga pealetükkivad. Aga sina ei karda sellepärast küsida, eks?”

Jälle nägin hetkelist hirmuvälgatust, aga siis ajas ta end sirgu. “Ei.” Ütles ta. Natuke kõvemini, kui ta enne oli rääkinud.

Lasin vaikusel kasvada. Ma olin sellega harjunud, tundsin end vaikuses mugavalt ja arvasin, et tema ka. Mõne aja pärast ütlesin, “Minult nõuab su küsimustele vastamine suurt julgust. Sinult nõuab küsimine suurt julgust. Kes on meist küllalt vapper?” Ja ma naeratasin, tõelise naeratuse. Väljakutsega naeratuse.

Siis ma lasin end tagasi ja ootasin.

Tal oli võime istuda ja mind vahtida ja oma mõtteid mitte välja näidata. Me õpime inimesi lugema nende vaikimises. Me märkame nende närvilisust, nende segadust, kas nad tunnevad end ebamugavalt või hästi, või on erutatud, masenduses, igat sorti tundeid. Me näeme seda nende näos, kehakeeles, nende silmades. Kui Tope tahtis, hoidis ta kõigil nendel sõnumitel kaane peal ja tema sisse oli võimatu piiluda. Just nüüd ta seda tegigi.

Ma ei julgustanud teda. Ma olin öelnud, mida ma tahtsin öelda ja nüüd esitasin ma endale küsimusi. Olin kindel, et tahan et ta siin oleks. Ma tundsin... , ma tundsin ja ma ei olnud pikka aega midagi tundnud. Mu emotsioonid olid maha surutud kuni olematuseni. See, et ta siin oli, lubada tal siin olla, soovides et ta siin oleks, see juba oli midagi!

Ma tahtsin, et ta räägiks, aga kui ta räägiks, peaks mina ka rääkima. Hirmutav. Ma ei rääkinud kellelegi tähtsatest asjadest. Muidugi mõtlesin ma kellegi all oma ema, kuna tema oli ainuke, kellega ma nüüd üldse veel rääkisin. Ma olin kõik endast eemale tõuganud ja keeldusin vankumatult igasugusest seltskonnast. Ma sain suurepäraselt aru, miks ma selle otsuse olin teinud, aga see oli ka oma lõivu nõudnud.

Olime seal oma viis minutit istunud, üksteist vaadates, pimenevasse kaugusesse vaadates, mitte millelegi vaadates. Siis ta ütles, “Võibolla ma ei suuda.”

Mulle isegi meeldis see vaikus, mis meie vahel valitses, seepärast lasin natuke aega mööduda, enne kui vastasin. Õhtu hääled olid kõik, mida kuulsime ja linnast eemal väljas olid need tirtsud ja konnad ja mõni juhuslik öökulli huige ja rebase haugatus, seda sorti hääled. Õdusad helid. Harilikud helid.

“Ehk sa peaksid riskima ja proovima. Ma olen ka vigane, kas tead.”

Nüüd oli juba nii pime, et ma ei suutnud ta näos ühtegi detaili eristada. Tahtsin näha, kas seal oli hirm, kui seda ütlesin. Ma mõtlesin, et arvatavasti oli. Oleks olnud hea teada. Kui oli, võiksin ma jätkata ja ta kartuse hajutada, Kui ei olnud, kui selle asemel oli viha, oleks hirmu hajutamine täpselt vale asi. See võiks ta meelepaha teravdada. Ta võiks püsti tõusta ja minema kõndida. Ma arvan, et ta mõtles selle üle, mida ma olin öelnud. Ma olin päris kindel, et põhjus, miks ta üldse siin niimoodi istus oli just see, et ma olin tõesti vigane. Ka.

Kui paar minutit olid ilma enama sõnata möödunud, katsusin uuesti. “Räägi mulle sellest. Siis võid sa minult küsida.” Ha, väike sööt.

Ta tõusis püsti ja ma olin kindel, et seekord läheb ta ära. Ehk oli tal ka see mõte, aga kui ta trepini oli jõudnud, ta peatus ja pöördus ümber. Siis arvasin, et ta hakkab rääkima, aga selle asemel tõstis ta käe näo juurde, nagu hoiaks ta telefonitoru oma kõrva ja suu juures.

“Telefon?” Küsisin.

Ta noogutas.

“Sees, nurgas esiku ja köögi vahel. Lase käia. Ema ei ole kodus. Valguse lüliti on kohe uksest paremal, kui sisse lähed.”

Ta ei reageerinud kohe, nii ma teadsin, et polnud ikka veel otsustanud. Siis pöördus ta maja poole, avas võrkukse ja läks sisse. Juba mõne minuti pärast oli ta tagasi. Katsusin kujutleda teda telefoniga rääkimas ja otsustasin, et muidugi pidi kõne väga lühike olema. Ta tuli tagasi ja istus, sinna kus ta ennegi oli istunud. Ta oli esiku tule süüdanud, kui ta sisse läks ja selle valgus, mis läbi akna rõdule langes, oli mind ajutiselt pimestanud Kui ta tagasi tuli, siis ta kustutas esiku tule, aga unustas telefoninurgas lambi põlema. Rõduni jõudes oli selle valgus vähenenud vaevalt tajutavaks, aga natuke sellest langes selles kohas, kus ta istus kaldu ta näole ja nüüd sain ma vähemalt ta näoilmet jälgida.

“Küsisid oma vanematelt, kas sa saad natuke kauemaks jääda? Rääkisid neile, kus sa oled?” Arvatavasti ei olnud mul vaja seda öelda, aga mulle turgatas pähe, et see võiks talle meeldida. Talle võis meeldida, et ma aiman ette, mida ta võiks öelda ja seda talle öeldes vabastada teda rääkimise vajadusest.

Ehk oli mul õigus, aga ta ei naeratanud, et seda mulle kinnitada. Ta lihtsalt noogutas.

Ma ootasin.

Midagi ei juhtunud. Tema vastumeelsus rääkida, kui ta minu arvates seda teha tahtis oli teravam kui ma mõista suutsin. Olin juba korra proovinud teda käima tõmmata. Mõtlesin, et pean veel proovima.

“Ema tuleb mingil ajal koju. Võib-olla varsti. Ma ei tea, palju kell on.”

Ta niheles toolil. Siis ta langetas pea ja ei vaadanud mind enam.

“Sa tead?”

“Ma võin arvata.”

“Mida sa avvad?”

Ma neelatasin. Lootsin et ma ei eksi. Ma ei tahtnud teda solvata või tekitada probleeme, mida olemas polnud. Aga kuna temaga koos istuda oli nii kena, tahtsin ma rohkemat.

“Ma arvan, et sul on mingi kõnehäire. Ma ei tea, mis see on, aga ma arvan, et sul on R-dega probleeme. Kõigis sõnades, mida sa siiamaani ütlesid, oli ainult üks kord R ja sa pöörasid selle V-ks. Palju sõnu on R-ga ja sa ei kasuta neid, kui vähegi võimalik. Ma arvan, et räägid nii vähe, kuna väldid sõnu, milledega sul raskusi on. Ma arvan, et sul on piinlik ja sa ei räägi inimestega, keda sa ei tunne, et piinlikkust vältida. Võibolla ka inimestega, keda sa tunned. Ma ei tea sinust midagi. Aga see on mu arvamus.”

Siis nägin tema näos tundmusi. Neid oli raske lugeda selles väheses valguses ja ta oli osav neid varjama, aga natuke oli siiski läbi libisenud. Olin kindel, et nägin neid, kuigi ei osanud tõlgendada. Ta tundis kindlasti rohkem, kui varjata suutis.

Ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja ei vastanud.

Ma ei saanud sellega leppida. “Kuule,” ütlesin, natuke viha hääles, ”see pole õiglane! Sa ei saa lasta mul seda ütelda ja siis mitte vastata. Mõtle, mida ma pean tundma. Sa pead midagi ütlema. On mul õigus? Ei ole? Oled sa minu peale vihane? Sa pead midagi ütlema. Sa ei saa mind niimoodi õhku rippuma jätta. Ma võtsin seda sulle öeldes suure riski.”

Isegi siis läks terve minut, enne kui ta rääkis. Kui ta seda tegi, siis oli see ainult üks sõna. “Kogelen,” ütles ta. Ta vaatas jälle oma sülle.

“Sa kogeled? Mina pole seda küll kuulnud.”

Lõpuks sain tõelise naeratuse. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas. See ei kadunud silmapilkselt. Mind läbisid igasugused tunded, aga peamised olid kergendus ja rõõm. Ma teadsin: naeratus tähendas seda, et ta mind enam ei võõrista. See tegi mind õnnelikuks. Naeratasin siis ka.

“Ainult mõned sõnad. Ma väldin neid.”

Tahtsin küsida, millised sõnad, aga peatasin end. See et sain ta rääkima paistis mulle läbimurre olevat. Vähemasti meie kahe jaoks oli see läbimurre. Ma ei tahtnud seda saavutust ohtu seada. Kui ma küsiksin, et millised sõnad, peaks ta neid ütlema, või proovima ütelda, ja see oleks just vale asi, mida teha - sundida teda pingutama, või teda minu ees niimoodi kitsikusse ajada.

“Ma ei hooli sellest,” ütlesin. ”Minu jaoks pole tähtsust, kuidas sa räägid. Tean, et oled nutikas. Sa jooksed nagu tuul. Oled hea väljanägemisega ja heas vormis ja taibukas ja kui sa ei saa kõike öelda täpselt nii, nagu sulle meeldiks, siis see tähendab ainult, et sa oled inimene ja mitte täiuslik. Keegi ei ole. Mõnedel meist on meie vead rohkem ilmsemad, see on kõik. Võibolla oleme niimoodi sarnased.”

Ta hoidis pea püsti ja ta silmades oli näha rohkem tundeid. Ta ei vastanud kohe ja ma mõtlesin siis, et kui meist saavad sõbrad, kui me veedame koos aega, pean sellega harjuma. Pole viga, mõtlesin. Juba hakkasingi harjuma.

“Miks sa täna õhtul seisma jäid, küsisin temalt. “Sa pole mööda joostes kordagi meie maja poole isegi vaadanud. Ja ma ikkagi ei tea, kuidas sa mu nime teadsid.”

“Su ema.”

“Seda sa enne ütlesid. Aga see ei selgita midagi. Mis sa sellega mõtled ‘Minu ema?’”

Siis paistis, et ta on natuke tujust ära, ja ma teadsin, ma lihtsalt teadsin, mispärast. Ta pidi selgitama ja see nõudis tõelist rääkimist. Ta vältis seda, kui sai, oli meister vältima. Ma palusin tal teha midagi, mida ta vastu tahtmist pidi tegema

Sõitsin edasi, nii et ma olin otse tema ees, me põlved peaaegu kokku puutumas. Ma kummardusin ette poole ja panin oma käe ta käsivarrele. Vaatasin talle silmadesse. “Kiiret pole kusagile. Sa suudad seda teha ja mina ei arvusta sind. Ma ei mõtle sinust halvasti, kuidas sa ka seda ei ütleks, mida sa öelda tahad. See tähendab, et kui sa räägid, siis ma tunnustan sind, koos kõigi su puudustega. Ma loodan sinult sama enda suhtes. Minu puudused on palju inetumad kui sinu omad.”

Naeratasin, et öeldut pehmendada. Ta ei vastanud seekord naeratusega, lihtsalt vaatas mind murelike silmadega. Jäin momendiks sinna, siis sõitsin tagasi kus olin enne olnud.

“Su ema helistas gümnaasiumisse. Sai tveenevi nime. Helistas talle. Küsis, kes jookseb kella seitsme ajal majast mööda, Kivjeldas mind. Tveenev küsis, miks ta teada tahtis, ta ütles talle. Tveenev ütles talle mu nime. Ta helistas minu emale. Nad kõnelesid. Ema ütles et ma peatuksin siin täna õhtul. Et su nimi on Sam.”

Mu ema tegi seda? Ei ole võimalik. Mu ema vaevalt sallis mind. Ma vingusin kogu aeg, kaebasin et pean ratastoolis istuma, et olen vigane. Norisin pisiasjade kallal. Elasin oma pettumuse tema peale välja. Asi oli juba niikaugel, et me ei rääkinud enam kuigi palju. Ma tean, et ta mind vihkas. Ma võtsin kogu ta aja, tal ei olnud enam mingit oma elu, kõik selle pärast, et ta minu eest hoolitsema pidi. Tasusin talle sellega et olin tujukas ja pahur. Ei või olla, et ta seda minu jaoks tegi. Ei või olla.

Tope pidi olema näinud pisaraid mu silmis. Ta tuli minu juurde, kummardus, nii et oli silmade kõrgusel ja küsis, “Mis viga on?”

“Midagi.”

Ta jäi minu juurde. Oli piinlik, niimoodi tema ees nutta, ja ma jätsin järele. Varsti läks ta tagasi ja istus maha.

“Minu kovd.”

“Ah nii. Ajad mind nutma ja siis ründad mind.” Tegin nalja, aga arvatavasti ei tulnud see niimoodi välja.

“Jah.”

Ma ei suutnud seda uskuda. Ta pilkas. Ta ei olnud nii peenetundeline, kui olin arvanud.

“Hästi, küsi siis, mida tahad.” Ma arvasin, et saan vastata, mida iganes ta teada tahaks. Ma juba teadsin, mida ta küsib. Kõik tahtsid samu asju teada.

“Mis sinuga juhtus?”

Üks – üks, siiamaani. “Sa pead lubama, et sa naerma ei hakka.”

Ta kortsutas kulmu. Ma tean, ma tean - see on imelik algus kui sa istud ratastoolis ja selgitad, mispärast. Aga mulle tundus, et see on õigustatud.

“Luban.” Ta ei naeratanud üldsegi.

Ohkasin. Ma ei tahtnud seda rääkida. “Olin pesapalli võistlust vaatamas. Istusin alumisel tribüünil. Phillied mängisid Redsi vastu. Nautisin mängu. Griffeu teeb valelöögi, umbes 18 miili kõrge. Pall lendab üles seisukohtade kohale, jääb sinna igaveseks. Üks fänn on kindel, et ta saab selle kinni püüda. Ta küünitab ettepoole, ja pall langeb just natuke ta haardeulatusest kaugemal tema ees ja ta kummardub natuke kaugemale, ja kukub ülemiselt tribüünilt alla mulle selga. Murrab mu selja.”

Ma jälgisin ta silmi. Mitte jälgegi naljatujust. Kaastunne, mitte nali. Tore siiamaani.

“Ja avm?”

“Jah, see ka. Purustas mu näo minu ees oleva istme seljatoe vastu. Lõikas laialt lahti kuni luuni välja. Nad oli rohkem mures mu selja pärast ja ei toonud plastika kirurgi, enne kui juba päris kaua hiljem. Me oleme emaga ainult kahekesi ja ta ei saa kindlustusmaksu kasutada, ja nii paikas mu nägu kiirabi kirurg, kes oli algaja ja mitte kõige parem, mõlemat korraga.

“Sellest pole midagi. See ei ole nii kole. Pole midagi.” Kuulsin ta hääles muretsemist.

“Tänan. Ma arvan, et see on inetu, aga see ei tähenda midagi. Pole tarvidust kena olla, mitte et ma kunagi oleksin olnud, aga pole tarvidust, kui oled ratastoolis. Keegi ei vaata sinu peale niikuinii.”

“Ei. Mõtlen seda tõsiselt. See ei ole inetu. Sa näed hea välja. Näed küll.” Tema silmades oli nüüd energiat, ja hääles tundmust. Ta ei tahtnud et pääseksin sellega, mida olin öelnud.

Tahtsin naeratada, ega see ei oleks aus olnud, ja tahtsin temaga aus olla, nii ma ei naeratanud. Selle asemel ütlesin, “Mis järgmiseks on?”

Ta ei tahtnud asja niimoodi jätta, aga püüdsin talle pilguga öelda et ta peab, ja arvan, et ta sai sellest aru. Ta rahunes natuke, siis ütles, ”Alati?”

“Sa küsid, kas ma pean alati toolis olema, et kas ma kunagi jälle käia saan?”

“Ahah.”

Kaks - kahest. “Ma ei saa enam kunagi kõndida. Olen selle mõttega leppinud. Aga sa pead sellega leppima, või sa lähed hulluks. Mina olen leppinud.” Jah, muidugi, ma võisin talle vähemasti seda rääkida. Niipalju tõelisest aususest. Tõeline ausus võib liiga palju haiget teha.

“Kui kaua juba, oled seal istunud, ma mõtlen? Kuna see juhtus?”

“Kaks aastat.”

Ta oli vait, mõeldes selle üle. Ma teadsin, mis tuleb järgmiseks. Olin selleks ette valmistatud.

“Kuidas seksiga on?”

Ohoo! Kolm - kolmest, aga enamik inimesi ei lähenenud sellele niimoodi, mitte mingil juhul. Vaatasin teda teravalt. Ma ei arva, et ta jäme oleks olnud. Ma lihtsalt ei teadud, miks ta otse ilma keerutamata küsis. Ehk seepärast, et lauses ei olnud R-isid. Ehk oli ta harjunud oma kõnet ilma R-deta vormima, ja kui ta oli välja mõelnud, kuidas midagi küsida ilma R-deta, siis ta lihtsalt ütles selle välja.

Tema näkku vaadates võisin märgata mõningast kahtlust, äratundmist. Vastasin kiiresti, enne kui ta piinlikkust tundma hakkaks ja mina julguse kaotaksin.

“Mul on kogu aeg tahtmine,” ütlesin ja siis kahetsesin seda. See oli liiga tormakas.

“Aga kas see on kovvas?” käis ta peale, kuna ta küsimusele polnud vastatud.

Mul tuli kerge naeratus näole. Ta oli nii uudishimulik, et ei peatunud oma küsimust teistmoodi vormima. Siis vaatasin ta silmadesse ega näinud, mida olin eeldanud. Seal ei olnud kärsitust, polnud ahnust teada saada räpaseid üksikasju, maiustada minu saladusega. Oli väga solvav, kui keegi lihtsalt uudishimutses, mõtlemata mida ta küsib, või kellelt ta seda küsib. Tema auks ei teinud ta seda niimoodi.

“Jah, on korras. Töötab suurepäraselt. Annab mulle tegevust päeva jooksul. Ja öösel ka.” Naeratasin talle, jälgides hoolikalt ta silmi. Lootsin, et ma polnud liiga kaugele läinud. Me isegi ei tundud üksteist.

“Vabanda. Ma ei oleks pidanud küsima.”

Ma ei vastanud kohe. Tahtsin seda õigesti teha. See oli tähtis.

Kiirustamata mõtlesin järele, mida ma tahtsin öelda. “Tope, olen rõõmus, et küsisid. Inimesed tahavad alati teada. Nad tahavad teada, kuidas ma vigastada sain, kas see on jääv ja kas ma seksida saan. Et sa neid asju teada tahtsid, tähendab et oled normaalne. Aga on veel midagi. Enamik inimesi tahavad teada vastust su viimasele küsimusele, aga kardavad küsida. Nad arvavad, et solvavad mind ja, et nad on liiga pealetükkivad. Paljud ei suuda siiski vastu panna ja kui nad küsivad, siis harikult võin ma öelda, mis edasi juhtub. Neile tuleb silmi eriline vaade, selline, nagu oleks nad näljased, nagu tahaks nad süüa saada. Väga vähesed küsivad seda teisiti. Nii nagu sina seda tegid. Nemad ei ole uudishimulikud. Neid ei huvita see kui tiirane maiuspala. Nad tahavad teada, kuna hoolivad minust. Minust. Seda kuulsin ma sinu küsimusest, seda nägin su silmadest. Seal oli kaastunne minule.”

Ta ei öelnud midagi rohkem, ja me istusime mõnda aega vaikuses. Ma hakkasin mõtlema, millal mu ema võiks koju tulla. See ei olnud tema moodi, nii kauaks ära jääda. Ma ei arva, et ta minu pärast muretseks, aga ta tundis kindlasti, et olen tema vastutusel. Muidugi selle põhjal, mis Tope oli mulle rääkinud, võisin ma tema suhtes ka eksida. Võibolla oli tal rohkem tundmusi kui ma arvasin.

Ma justkui vaatasin teele, ise imestades ja Tope nägi seda. “Ootad oma ema?”

“Jah. Harilikult ei jää ta nii hilja peale, kui ma üksinda olen.”

“Sa ei ole üksinda.”

“Aga ta ei tea seda.”

“Teab küll. Ta on minu pool.”

“Ah?”

“Ma helistasin. Ta oli seal. Ta ütles mu emale, et ta ootab, kuni ma tagasi tulen. Siis tuleb ta siia tagasi.”

Selles ei olnud mõtet. “Miks peaks ta seda tegema?”

Ta naeratas jälle. “Minu ema avmastab mind.”

“Mida? Mida on sellel kõigega tegemist?”

“Palju.”

Nüüd oli täis öö käes. Meie tee ei olnud kuigi käidav. See algas linnast ja tema ääres olid ainult mõned talud, enne kui ta viimase juures lõppes. Talupidamine ei olnud siin kuigi edukas ja kõik talud olid lõpuks läinud, kõhud ülespidi ja perekonnad olid ära kolinud. Ehitaja linnast oli krundid seejärel odavalt kokku ostnud ja renoveeris tasapisi maju, et müüa neid eramutena, enamvähem sama moodi nagu meie omaga oli olnud, aga kogu uuendustöö, nii vähe kui seda oligi, tehti ainult päeva ajal ja juhuslikult sealjuures. Õhtul ei sõitnud meie teel autod peaaegu kunagi. Ainuke põhjus, miks nad seal liikusid, oli kui teismelised sõitsid vahel mõnele mahajäetud krundile et suudlemiseks natuke omaette olla. Ja teisel pool järve oli kaks kohta, mis olid selleks palju sobivamad. Nii ei onud meil palju autosid. Võibolla üks iga kahe nädala tagant.

Me olime linnast küllalt kaugel, ja see oli väike linn, nii et selle valgus siia ei kumanud. Pilvisel ööl, kui kuu ja tähed olid kaetud, oli pimedus jalustrabav. Täna õhtul paistis väike, kauge kuu, aga taevast katvad tähed olid kaunid, kuigi see oli külm ilu.

Tirtsud olid vaikinud, samuti konnad, ainult mõne väikese looma rabistamine umbrohtu kasvanud põllul tungis vaikusesse.

Olin esitanud küllaldaselt küsimusi. Tahtsin rohkem teada, aga tema ergutamine hakkas väsitavaks muutuma ja tundus et nüüd oleks nagu tema kord rääkida. Ma istusin ja mida kauem ta ilma rääkimata oli, teades, et ma tahtsin vastuseid ja et ta neid siiski ei andnud, seda enam hakkasin mossitama.

Mul oli juba keelel vingumine ‘Kas sa kavatsed selgitada?’ aga ma hoidsin end tagasi. Siiski hakkasin pahaseks saama.

Lõpuks, lõpuks ta ütles, “Ma ei vääkinud sulle kõigest.”

“Mis sa sellega mõtled?”

“Endast.”

“Sa mõtled et sa ei rääkinud rohkem?”

“Jah.”

“Kavatsed sa nüüd mulle rääkida? Ja mis on sellel tegemist minu ema sinu majas olemisega ja mitte koju tulemisega?”

Ta vaatas mulle otsa, siis raputas pead ja vaatas omale sülle ega öelnud midagi.

“Oi ei, seda sa ei tee. Sa räägid mulle. Sa ei saa siiamaani jõuda ja siis peatuda. Mulle kõlab see nii, et sina tead midagi ja mu ema teab midagi ja sinu ema teab midagi ja ainult minul on pea oma tagumikus. Räägi mulle.”

Ta vaatas üles, ja ta nägu oli jälle ilmetu. “See on vaske.”

Ma pehmendasin oma häält. “Palun?”

Ta vajus tagasi tooli. Peale pausi ütles ta tasasemal häälel, “Ma.. ma pvoovin.”

Siis läks tagasi sõnatuks, aga ma võisin näha rattaid ta peas keerlemas. Ta valmistas end ette.

“Sam, su ema helistas minu emale. Mu ema on minu pävast muves. Ma olen alati üksinda, oma kõne pävast, ja teiste asjade pävast. Ma väägin temaga. Ma väägin talle kõigest. Sellest ajast, kui ma väike poiss olin. Me väägime. Saladusi pole. Ta on ainuke, kellele ma saan vääkida. Kuni tänaseni, võibolla.”

Siis vaatas ta maha, kuid peaaegu kohe vaatas üles tagasi ja nägin ta silmis väljakutset. Ma arvan, et väljakutse oli minule, et ütleksin midagi. Ma ei öelnud. Ootasin, mida veel tuleb.

Kui ta jälle rääkima hakkas, kulges jutt kergete katkestuste ja pausidega lausete vahel ja mõnikord ka keskel. Paistis, et ta peab mõtlema rohkem kui enamik inimesi, mida ta ütleb. Mind see siiski ei häirinud. Harjusin tema kõhkleva kõnemaneeriga väga kiiresti.

“Su ema vääkis mu emale, et sa ootasid igal õhtul, et näha mind majast mööda jooksmas, ja olid tujust ära, kui ma ühe õhtu vahele jätsin. Ta ütles, et oled üksildane ja vajad kedagi, kellega vääkida. Ta ütles, et kui sa ootasid et ma su maja juurde tuleks, olid sa enam elevil, kui ta oli näinud sellest ajast, kui sa vatastooli jäid. Ta palus, kas ma võiksin uuesti mööda joosta; ta palus, kas ma võiksin isegi peatuda ja sinuga vääkida. Palun, ütles ta. Mu ema ütles sinu emale, et ma ei väägi inimestega. Su ema küsis, et miks ja mu ema vääkis talle mu kõnest. Ta ütles su emale, et ma vajan ka kedagi omavanust. Siis, kuna sinu ema vääkis et peaksime kokku saama, minu ema ütles, et olen gei.”

Siis ta vaikis. Aga ta ei vaadanud mulle otsa. Ta vaatas oma sülle. Kui ta jätkas, vaatas ta ikka veel oma sülle.

“Sam, ma olen gei. See, ah, seetõttu ma ei kõnele ka palju. Kõik lapsed navvitavad mind juba niikuinii, ja kui ma gümnaasiumisse läksin, siis mõned nendest hakkasid ütlema, et mu jutt kõlab nagu nannipunni oma, et ma pean gei olema. Selle pävast, kuidas ma väägin. See ajas mu tujust äva ja hakkasin veel enam kogelema. Nii ma lõpetasin vääkimise, pävis kõigiga kohe.

Ta peatus, et hinge tõmmata, ja võibolla ka selleks, et vaadata, kuidas ma sellele reageerin, mida ta öelnud oli, sest ta vaatas kiiresti mulle otsa, siis jälle maha tagasi. Istusin vaikselt, oodates, et ta jätkaks. Siiski ei olnud ma valmis selleks, mida ta järgmisena ütles.

“Sinu ema ütles, et see ei tähenda midagi. Ta ütles, et ta avvab, et sa võid ka gei olla.”

“MIDA?! Minu ema ütles seda?! Sinu emale?! Ja sinule?!” Tundsin, et maailm mu ümber langeb kokku. Minu ainuke saladus kogu maailmas, ja nüüd teadis seda igaüks? Mu ema laotas seda linnas laiali, ja ta ei olnud selles isegi kindel? Isegi rääkinud polnud ta sellest kunagi minuga. Mina ei olnud temaga ka rääkinud ja see oli rohkem minu asi seda teha, kui tema oma, aga ma ei tabanud asja mõtet. Ma polnud niikuinii kunagi kellegagi olnud. Mis vahet sellel oli, olin ma gei või mitte?

Ma olin auru täis ja käratsesin, ja tema istus vaikselt ja liikumatult ja ootas. Lõpuks ma vaikisin, aga polnud veel maha rahunenud. Kõik paistis tasakaalust väljas, vintis. See tundus nii, nagu poleks ma kindel, kus on taevas, kus maa ja kõik muu. Kas poksijad tundsid ennast niimoodi, kui olid löögi vastu pead saanud?

“Ta ei öelnud seda mulle, Sam. Ma kuulasin ukse juuves. Aga see oli, mida ta ütles. Ta ei öelnud, et sa gei oled. Ta ütles, et sa ehk võid olla. Ta ütles ka, et see ei tähenda midagi et mina gei olen, et sa vajad, vajad kedagi, nagu minagi ja meil mõlemal on pvobleeme, millest üle saada ja et ma peaksin täna peatuma, kui mööda lähen, ja sinuga vääkima.

“Kui ta lahkus, ütles ta, mida ta teha kavatseb. Kõik oli minu emaga kokku lepitud. Tema paneb sind vevandale, siis läheb minu poole. Ja ootab. Ta ei tahtnud meid segada. Ta tahtis, et meil oleks piisavalt aega. Ta ütles, et sa oled häbelik.”

“Mina ei ole häbelik. Ja kuidas sa äkki nii jutukaks muutusid?”

Ta näis šokeeritud olevat ja ma puhkesin naerma. Siis hakkas tema ka naerma ja me naersime koos. Ma arvan, et hetke pinge vajas murdmist. Me murdsime selle.

Kui ta jälle rääkida suutis, ütles ta, “Sam, ma ei tahtnud täna siin peatuda. Mulle ei meeldi võõvastega vääkida. Aga ema ütles, et ma pean, või muidu tuleb mul laudas magada. Meil isegi pole lauta.”

Siis ta kihistas naerda ja ütles, “Olen võõmus, et mul oli küllalt julgust sinuga kõnelemiseks.”

Natukese aja pärast ta ütles, et peab minema. Ta helistas oma emale ja ta ema sõitis siia. Surusin ta ema kätt. Ta oli kaunis, umbes minu ema vanune, ja ma nägin sarnasust tema ja ta poja vahel. Ja tema ja minu ema vahel ka. Neil mõlemal olid kurvad silmad.

Tope ja ta ema lahkusid peatselt peale seda.

Ma oleks võinud oma ema peale karjuda. Ma tegin seda palju. Me olime mõlemad sellega harjunud. Ta seisis rõdul ja vaatas mind, oodates reaktsiooni. Ta oli rõdu valguse sisse lülitanud ja noomis meid pimedas istumise pärast. Ta ei mõelnud seda tõsiselt. Ma arvan, et emad peavad oma lapsi noomima lihtsalt seepärast, et ennast vormis hoida.

Ma ei karjunud ta peale. Kutsusin ta enda juurde, palusin tal kummarduda ja siis embasin teda nii hästi kui sain. Ma nutsin ka natuke. Rääkisin, kui kahju mul on, et ta elu nii kannatusrikkaks tegin. Ta nuttis siis ka. See oli kõige armastust väljendavam asi, mida ma õnnetusest saadik olin teinud. Ta ütles, et ma pole kunagi ta elu kannatusrikkaks teinud, ja et ma olin tugev, kuna olin suutnud edasi minna vaatamata kõigele, mida olin pidanud läbi elama ja et ta armastab mind täielikult, tingimusteta, on alati armastanud ja jääb alati armastama.

Istusin rõdul, oodates. Kell oli peaaegu seitse ja mu kõrvad petsid mind, arvates, et nad võivad kuulda teelt kostvaid jooksusamme, kui seal midagi ei olnud. Päike oli täna väheste pilvede taga, ja polnud sedavõrd hele nagu alati, aga soe oli ikkagi.

Siis kuulsin samme ja nägin teda üle mäe tulemas. Ilma tagant valguseta nägin ma seekord tema nägu juba palju kaugemalt. Ta naeratas. Ta peatus rõdu ees, vaatas maja, nagu poleks ta seda kunagi varem näinud, siis kõndis rõdu poole, kordagi minu poole vaatamata. Astus trepist üles, läks ukse juurde, koputas ise sisse hüüdes, “Kas keegi on siin kodus?”

“Ma olen siin, tobu.” Istusin samas kohas, kus eelmisel õhtul.

Ta vaatas minu poole, võpatades, justkui häälest ehmunud, siis naeratas, tema näitemäng oli peaaegu lõpule jõudnud. “Oss-sa, ma isegi ei näinud sind. Peidad end jälle nuvgas.”

Ta narritas mind. Olgu, tasun talle sama mõõduga.

“Ma pole ikkagi veel su kokutamist kuulnud, kordagi mitte. Miks sa ütlesid, et sa kokutad, kui sa seda ei tee?”

“Teen küll. Ma ei saa öelda sõnu, mis algavad tähega peale E-d. Vahel takevdun ma isegi siis, kui see täht on sõna keskel. Seepävast ei saa ma oma nime öelda.”

“Mis su nimi on?”

“Ma ei saa seda öelda.”

“Kas saad tähthaaval öelda?”

“Teist ja viimast tähte ei saa. Ma ei saa neid öelda.”

“Kas need on R-d?”

Ta noogutas.

“Hästi, ütle siis tähthaaval, aga ütle ‘tühi’ R-de kohal.”

“Sada ma saan teha. See on tsee tühi ii ess tee oo pe ha ee tühi.”

“Christopher!” Mõtlesin sekundi. “Tope! Nüüd ma mõistan.”

“Mulle Tope meeldib,” ütles ta ja naeratas, natuke häbelikult, minu arvates.

“Mulle ka.” Aga kuidas –“ Peatusin, püüdes mõelda. “Sa ei saa eff tähte ka öelda? Ja Christopher-is on eff täht! Aga sa ütlesid ju. Ja sa ei kokutanud üldse.”

“Ma ei kasutanud seda tähte ka, mida sa just ütlesid, seepävast. Mitte kovdagi.” Ta naeratas mulle, võidurõõmsalt. “ Ma ei saa sulle öelda sõna, mida tahan. See on vaske sõna. Ta algab selle tähega peale E-d ja siis on seal see teine täht. Ma ei saa seda öelda.

Mul kulus ainult hetk. “Sõber?”(Friend) küsisin.

Ta naeratas ja noogutas.

Me lihtsalt vaatasime üksteist mõne hetke. Siis ta küsis, mida ma teha tahan.

“Ma tean, mida ma tahan,” vastasin igatsevalt, peale hetkelist mõtlemist. “Tahan tunda seda tunnet, mis sul on, kui sa jooksed. Sa näed jooksupükstega lahe välja. Tahan seda tunda, mida sina tunned.”

Natuke aega oli vaikust ja siis ta ütles, “See on lihtne. Anna mulle oma sävk.”

Võtsin särgi maha. Samal ajal mõtlesin et ta peab mõnesid sõnu koguni vältima, neile asendusi leidma ja r tähti moonutama. Pole ime, et tal enne rääkimist pausid tekkisid. Pole ime, et ta püüdis rääkimist vältida. See oli talle nii raske!

Mul olid juba lühikesed püksid jalas. Mu jalad olid väga peenikesed. Mu ema tegi neile harjutusi, aga nad olid ikkagi peenikesed. See oli veel üks asi, mille pärast piinikkust tunda, aga ma ei lasknud ennast piinlikkustundest haarata, mitte Topega. Ta oli mind uurinud esimesel korral, kui me kohtusime. Ma olin seda lubanud. Ta vaatas mu jalgu, mu armi, mu tooli. Kogu see aeg kui ta seda tegi, tundsin end imelikult. Ma ei sallinud, kui inimesed mind vaatasid ja tema lausa vahtis. Aga ma lubasin ja see oli imelik. Ja veel oli mul kummaline tunne, et ta ei vaadanud poissi ratastoolis, nähes vigast või mõeldes, kui kahju tal on. Mul oli selline kummaline tunne, et ta nägi just mind. Mitte ratastooli aheldatud poissi. Mind.

Ilma särgita, mu kõhn rind paljastatud soojale õhtuvideviku õhule, tõukas Tope mind jalgteed pidi sõidutee poole. Vaatasin tagasi maja poole ja nägin ema võrkukse taga seismas, meid jälgides, naeratus näol. Ma ei näinud ta silmi, kuid nägin, et ta tõstis käe silmade juurde. Võibolla ta lihtsalt lehvitas meile.

Tope asus minu taha ja hakkas tõukama. Ta oli tugev. Juba mõne sammu järel liikus ta oma tavalise kiirusega, samas tempos, ja mina lendasin koos temaga. Soe tuul mängles mu nahal. Ma sirutasin käed välja ja lasin tuulel end täielikult haarata. Sulgesin silmad.

Tope pidi mind niimoodi terve miili tõuganud olema. Tee oli täiesti tühi. Kui ta lõpuks kiiruse maha võttis, tundsin end nagu parimas lõbustuspargis, mis kunagi ehitatud on. Tunne oli inimmõistust ületav.

Ta peatus. Ta oli hingetu ja ahmis õhku, aga naeratas mulle.

Vaatasin talle silma ja ütlesin, “Ma olen ka gei, Tope.”

Ta vaatas mulle otsa, ilma et oleks vastanud, millega ma nüüdseks olin juba harjunud. Siis ta ütles, “No vaata siis, et ikka oled.”

Lõpp