Esimene osa.

Sügis.

Esimene peatükk.

Sügis saabus pehmelt, nii et Brian ei saanud arugi, mis teda ees ootas – põhjamaa metsa karm talv – enne kui oli peaaegu liiga hilja.

Ta polnud kunagi mõelnud, et ta siin nii kaua peab olema. Peale lennuki alla kukkumist, mis oli teda metsikusse loodusesse elama sundinud, oli ta päevast päeva elanud viiskümmend neli päeva, kuni ta oli leidnud lennuki ellujäämis paki. Seejärel veel kolmkümmend viis päeva läbi põhjamaa suve, elades sama päevast päeva malli järgi, mida ta peale alla kukkumist alustanud oli.

Kindlasti oli ta väga hõivatud. Hädaolukorra pakk oli talle andnud püssi viiekümne padruniga – 0.22 kaliibriga relva – jahinoa kompassiga käepideme sees, keedupotte ja panne, lusika ja noa, tikud, kaks gaasiga töötavat süütajat, magamiskoti ja vahtplastist magamisaluse, esmaabi paki kääridega, nokamütsi kirjaga CESSNA, õngenööri, peibutid, õngekonksud ja tinad ning hulga külm-kuivatatud toidupakke. Ta oli püüdnud toitu vähekaupa süüa, kuid leidnud selle võimatu olevat ja kahe nädalaga oli tal kõik söödud, isegi pakk kuivatatud ploome – mida ta omas vanas elus polnud sallinud. Nad maitsesid nagu kommid ja olid nii head, et ta sõi ühe korraga terve pakitäie. Tulemus oli ligilähedaselt sama paha, kui siis, kui ta peale maandumist liiga palju kirsse oli söönud. Kõht läks sõlme ja ta veetis üle tunni oma kemmergu-augu juures.

Tõtt öelda tundis ta kergendust, kui toit läinud oli. Toit oli teda pehmeks teinud, oli pannud teda üha rohkem tahtma ning ta tundis, et nihkub vaimses mõttes ära metsast, oma olukorrast. Ta hakkas jälle mõtlema nagu linna tingimustes, hamburgeritest ja limonaadidest ja ta unenäod muutusid ka. Maha kukkumise järgsetel päevadel, nädalatel ja kuudel oli ta paljudel kordadel und näinud. Alguses olid need kõik olnud toidust – toidust mida ta söönud oli, toidust, mida soovis et oleks süüa võinud ja toidust, mida ta tahtis süüa. Kuid kui aeg edasi läks, paistsid toidu unenäod asenduvat teiste asjadega – nüüd nägi ta und sõpradest, oma vanematest (alati nende murest, kuidas nad teda näha tahtsid; mõnikord olid nad kõik koos tagasi) ja üha rohkem ja rohkem tüdrukutest. Nagu toidugagi, nägi ta und tüdrukutest, keda ta teadis, keda ta soovis et teaks ning tüdrukutest, keda ta tahtis teada.

Kuid koos toiduvarudega lennukist olid ta unenäod tagasi toidule keskendunud ja kui toit oli läinud - mis tundus väga kiiresti juhtunud olevat - siis tuli tagasi sedasorti söögi tahtmine, mida ta polnud esimesest nädalast saadik enam tundunud. Ta piinles nädala või kaks rahuldamata söögiisu käes; isegi, kui tal oli hulga kala või jäneseliha või loll linnu liha süüa, mõtles ta asjadest, mida tal ei olnud. Millegipärast ei saanud ta kunagi söönuks ja ta tundus kogu aeg vihane olevat, nii vihane, et kulutas kogu päev asjade pildumisele ja vandumisele oma paha õnne üle.

Kui toit lõpuks otsa sai - ära kulus, oleks õigem öelda – tundis ta suurt kergendust. Tundus, nagu oleks keegi külaline, kes talle ei meeldinud, lõpuks ära läinud. Siis märkas ta esimest korda päriselt külma. Peaaegu pahvakat, mille lõhna ta tundis. Ta oli püssiga jahil, kui ta muutust märkas. Ta oli vara üles ärganud, enne esimesi päikesekiiri ja otsustanud terve päeva jahile kulutada ja kätte saada võibolla kaks või kolm loll lindu. Ta puhus eelmise õhtu lõkke sütele, kuni need punaselt hõõguma lõid, viskas nendele kuiva rohu tuuste, mis kohe leekidesse lahvatasid ja soojendas vett ühes lennuki ellujäämis pakist saadud alumiinium pottidest.

“Kohv,” ütles ta kuuma vett rüübates. Mitte, et talle kohv kunagi meeldinud oleks, kuid midagi selles võimaluses hommikul kuuma vedelikku juua tegi päeva alustamise kergemaks – andis talle aega mõelda, andis võimaluse oma hommikut planeerida. Kui ta seal vett rüüpas, tõusis päike järve kohale ning juba sajandat korda märkas ta, kui kaunis see oli – udu tõusmas, uus päike kuldselt säramas.

Ta kattis tuleaseme hoolikalt mullaga, et süsi hilisema jaoks kuumana hoida, võttis püssi ja läks metsa.

Silmapilk alustas ta jahiga.

Kõik hääled, iga liikumine läks temasse, täitis ta silmad, kõrvad, mõtlemise, nii et ta muutus kõige selle osaks, ja siis märkaski ta muutust.

Uus jahedus, õrn puudutus põsele. See oli sama õhk, sama päike, sama hommik, kuid selles oli erinevus, selline muutus, et ta peatus ja tõstis oma käe põse juurde ja puudutas kohta, kus külm teda riivanud oli.

“Miks see erinev on,” sosistas ta. “Mis lõhn...”

Kuid see ei olnud niipalju lõhn, kui tunne, uudsus õhus, jahedus. See oli olnud ja läinud, uus külm õhk ta põske riivamas, ja ta oleks pidanud teadma, mida see tähendab, kuid just siis nägi ta jänest, tõstis oma väikese püssi, vajutas päästikule ja kuulis ainult plõksu. Ta tõmbas löökraua tagasi, kontrollis, et padrun lukukambris oleks ja sihtis uuesti – jänes oli paigale istuma jäänud – ja vajutas veel korra päästikule. Plõks.

Ta võttis padruni välja ja keeras püssi vastu aovalgust. Alguses ei näinud ta midagi tavalisest erinevat. Ta oli oma püssi hästi tundma õppinud. Kuigi see talle ikka veel eriti ei meeldinud - väikese püssi müra tundus olevat kohutavalt ebakohane ning hirmutas jahiloomad minema – pidi ta tunnistama, et see tegi jahiloomade tabamise kergemaks ja kiiremaks. Tal oli piiratud arv paruneid ja ta sai aru, et neid ei jätku igaveseks, kuid ta oli ikkagi püssist sõltuvusse sattunud. Lõpuks, kui ta löökraua tagasi oli tõmmanud, nii et valgus luku sisse paistis, ta nägi seda.

Löökraua nõel - löökraua väljaulatuv osa - oli puhtalt ära murdunud. Halb oli see, et seda ei saanud parandada ilma vastavate tööriistadeta, mida tal polnud. See muutis püssi väärtusetuks, vähemasti nii palju, kui selle püssiks olemist arvesse võtta ning ta vandus ja keeras tagasi laagrisse oma vibu ja noolte järele, asjade käigus täielikult ignoreerides hoiatust, mille loodus ta põsele oli pannud just enne seda, kui ta jänest oli püüdnud lasta.

Laagris pani ta püssi kõrvale - sellele võis hiljem ehk mingi kasutuse leida – ja võttis vibu kätte.

Ta oli püssist niipalju sõltuma hakanud, et hetkeks tundusid vibu ja peotäis nooli ta käes võõrana. Enne laagrist äraminekut lasi ta vibust mõned nooled mättasse. Esimene lask läks üle poole meetri mööda ja pani teda pead raputama.

Keskendu, mõtles ta noolt tagasi tuues.

Teise lasu ajal vaatas ta sihtmärgile, sihtmärgi sisse, pingutas ja hoidis poole sekundi jagu – keskendudes mättale - ja kui ta noole vaikse tininaga lahti lasi, ta peaaegu ei pidanud vaatamagi, et näha kui see keset mätast lendas. Ta teadis, kuhu nool lendab, teadis enne, kui selle vabastas, teadis peaaegu juba enne, kui vibu pingule tõmbas.

Mu ajust, mõtles ta, mu ajust läbi mu käe vibusse ja läbi vibunööri nooleni peab kõik üks olema, ja see on kõik üks.

Ta lasi veel kolm korda ja nooled tabasid mätta keskkohta ning siis oli ta rahul.

Ta lahkus uuesti laagrist, pani oma vana tuulepluusi käisest tehtud nooletupe oma paremale õlale ja kõndis aeglaselt, vaadates, kuulates, kuni ta nägi jänese selja kumerust väikese pähklipõõsa juures.

See oli laskmiseks liiga kaugel ja ta pööras kiiresti silmad kõrvale ja kivistus hetkeks, enne kui edasi liikus. Ta oli palju õppinud metsast, oma vigadest ja üks asi, mida ta teada oli saanud oli see, et jahiloom kohkus, kui ta tundis, et teda märgatud on. Alati oli parem kõrvale vaadata, liikuda kõrvale, selle asemel, et otse tema poole minna ja nüüd läks ta vasakule, jäädes oma liikumisega põõsaste varju, kuni ta polnud jänesest kaugemal kui viis meetrit.

Ta tõmbas vibu pingule, sihtis jänese keskele ja lasi noole lahti, kui tundis, et see õigesti lendab.

Nool tabas jänest peaaegu täpselt kesk rinda, läks sellest puhtalt läbi ja tappis ta peaaegu silmapilkselt.

Nad ei onud alati nii puhtad, need tapmised, ja ta oli tänulik. Ta ei olnud tapmisega ära harjunud, vaatamata sellele, kui palju ta seda teinud oli.

Ta oli õppinud järgmist: Keegi, kes elas, keegi, kes kõndis, või roomas, või lendas, või ujus, või libises – keegi, mitte ükski Jumala maailmas ei tahtnud surra. Hoolimata sellest, mida inimesed rääkisid lindudest, või kaladest või kariloomadest – nad kõik tahtsid elada.

Kuid Brianist oli saanud looduse osa, oli saanud kiskja, kahejalgne hunt. Ja selle aluseks, põhifaktiks, peaaegu seaduseks oli: Et hunt elada saaks, peab keegi teine surema. Ja et Brian elada saaks oli see samuti. Ta keha oli masin. See nõudis toitu, nõudis kaloreid ja selle saamiseks pidi keegi surema. Kuid mõnikord ei läinud see nii hästi. Mõnikord ei tabanud nool elutähtsat kohta – ei tabanud südant või kopse – ja jänes või püü surid palju aeglasemalt. Esimene kord, kui see juhtunud oli, tabas teda midagi paanika moodi. Ta oli lasknud noole läbi jänese keskkoha, läbi kõhu ja jänes püüdis ära joosta, siis aga kargles koha peal ja ta oli üha uuesti ja uuesti vaest looma lasknud, kuni see lõpuks suri ja kui ta selle keetnud oli ja sööma hakkas – mida nälg teda tegema sundis – oli jänes maitsenud nagu puu ja tal südame pahaks ajanud, nii et ta peaaegu oksendanud oleks.

Ainuke asi, mis talle püssi juures meeldis - see tappis kiiresti, põhjustades haava shoki, mis uimastas ja tappis.

Kuid nüüd oli ta jälle vibuga ja selle vaiksus tõi ta tagasi metsa osaks olemisse ja ta liikus kergelt, surnud jänest laagrisse tagasi viies.

Selleks ajaks, kui ta oli tule uuesti üles saanud ja asus jänest puhastama, oli pealelõuna. Sellest peale, kui ta lennukist ellujäämispaki oli saanud, oli palju muutunud. Nüüd oli tal jahinuga, mis tegi saagi puhastamise palju kiiremaks ja kergemaks.

Ta ei visanud midagi ära. Ta poolitas jänese kõhu keskelt ja võttis ettevaatlikult naha maha, seejärel eemaldas sisikonna, kasutades noa kumerust kõhuõõne puhastamiseks. Pea, kopsud ja soolikad ja mao ja maksa pani ta kõrvale kalatoiduks, samuti südame. Siis lõikas ta keha tükkideks, lõigates selle liigeste kohalt lahti ja pani tükid värske järveveega täidetud potti, mille ta sättis tulele keema. Ta leidis, et parim oli kõike keeta. Alguses oli ta liha toki otsas tule kohal küpsetanud - nii nagu ta oli filmides ja telekas näinud - kuid see polnud õige viis toidu valmistamiseks. Leegid kuumutasid liha ja kõik mahlad - kõik vitamiinid ja toiteained – tilkusid tulle. Kõik läks kaduma. Kuid liha keetes sai ta hautise ja kui ta mahla- puljongit jõi, polnud tal ainult rikkalik supp, vaid midagi rüüpamiseks ka.

Ta nõjatus vastu kaljuseina oma varjualuse ukse kõrval ja mõtles, kuni liha kees. Teda hämmastas, kui vähe tal selleks aega jäi - et istuda ja mõelda. Näis, et mida kauem ta metsas oli – tal oli märgitud kuuskümmend kaheksa päeva, see päev kaasa arvatud – seda rohkem oli vaja teha. Tulepuude tegemine oli muidugi lõputu kohustus – ta hoidis tule põlemas kogu aeg, kui laagris viibis ja kattis kinni, kui ära läks. Ja kuna ta oli kõik kergesti saadavad puud laagri lähedalt ära põletanud, läks puude toomisega kauem aega. Kuid see polnud ainuke asi, mida ta tegema pidi ja näis, et kõik ta kohustused olid kahekordistunud.

Hommikul ta tõusis, kontrollis oma õngesid, eemaldas kõik õnge jäänud kalad ja lasi nad eluskala tiiki järve kalda lähedal. Siis õhutas oma magamiskotti, tegeles tualetiga, läks päevase liha jahile ja puhastas selle (kui tal õnnestus kedagi tappa – sageli see ei õnnestunud) ning keetis ja pani naha kuivama (kui see jänes oli), sõi, pani puid ööseks tulle ja päev oligi läinud...

Maha istuda ja mõelda oli harv asi. Alguses see talle eriti ei meeldinud, kuna tõi esile mälestusi ja tekitas koduigatsust, pani teda emast ja isast ja teisest elust puudust tundma. Kuid nüüd ta nautis seda aega ja kulutas seda sellel päeval, tehes midagi, mida ta nimetas ‘külastamiseks’. Ta valis kellegi minevikust, millest ta mõtles kui “maailmast” ning istus ja pidas temaga kujuteldavat vestlust. Harilikult oli see ta isa või ema, mõnikord sõber ja paaril korral kino- või rokistaar.

Alguses oli ta kartnud, et hakkab hulluks minema. Kuid siis otsustas, et kui sa tunned, et oled hulluks läinud, siis tegelikult sa seda ei ole, sest ta oli kusagilt lugenud, et hullud ei teadnud, et nad peast segased on. Seepärast jätkas ta oma külastamisi.

Nüüd istus ta ja külastas oma ema. Üle järve vaadates ja lastes silmadel fookuse kaotada, suutis ta ema nägu visualiseerida, kuulda tema naeru, ja ta istus, oma mõttes temaga vesteldes, küsides, kuidas tal läheb, rääkides talle oma praegusest elust ja varsti nägi ta üllatusega, et liha on valmis.

Brian tõstis poti tulelt jahtuma ja läks alla õngesid kontrollima. Õngede otsas oli väikest pannikala – siniste lõpustega - ning ta võttis nad õngede otsast ja pani teiste juurde hoiutiiki. See oli ta ainuke "säästetud” toit, väike kalatiik ja vaatamata sellele, kui väikesed kalad olid, ta hoidis kõik alles. Ja ta oli ka seda õppinud - toit oli kõik. Tõesti kõik. Ja midagi, isegi kõige väiksemat kala ei saanud minema lasta.

Kui ta varju alla tagasi jõudis, olid liha ja puljong jahtunud ja ta sõi kiiresti. Kärbsed olid tulnud, kui ta jänest puhastas ja nad jäid ka õhtusöögi ajaks, kuni ta sõi. Ta ajas neid ära, kui liha kontidelt sõi ja puljongit jõi, terve liitri. Kärbsed järgnesid talle, kui ta järve äärde potte pesema läks ja jätsid teda alles siis rahule, kui kusagil enam toidu lõhna tunda polnud.

Ta pani öise tule puud virna ja tegi voodi üles, kohendades männiokstest madratsit ja laotas neile magamiskoti ja vahtplastist aluse ja siis sai ta teise hoiatuse, mida ta ignoreeris. Kui ta kotti ronis ja keeras end nii et tundis läbi koti ava näkku paistvat tule kuumust, mis ei tundunud ebamugavana. Ta sättis end kotis mugavalt ja tundis rõõmu tule soojusest ning mõte, et see on esimest korda selle hooaja jooksul, kui ta tule soojusest rõõmu tunneb – et ilm külmemaks muutub – see läks temast kuidagi mööda. Ta sulges silmad ja jäi magama nagu väike laps.

Järgmine peatükk Garry Paulseni kodu