See osutus palju raksemaks, kui ta arvanud oli. Sel ööl tuli soojafront ja temperatuur tõusis – teretulnud kergendus – arvata võib miinus kahekümne kraadini ja sadas lund. Seekord viieteist sentimeetri jagu ja kuigi see iseenesest polekski nii paha olnud, sadas see olemasoleva lume peale. Kokku sai seda poole meetri jagu kuiva pulbrit ja kui ta metsas liikuda püüdis, oli seda liiga palju. Lumi tuli ta saabastesse pealt sisse, külmetas ta jalad ja ta pidi varjualusesse tagasi minema et lumest vabaneda ja saapad ära kuivatada.

“See,” ütles ta tule juures istudes, “ei saa enam halvem olla...”

Tõsiasi oli, et see võis talle saatuslikuks saada. Tal oli vaja metsas liikuda, et küttepuid saada – rääkimata jahipidamisest ja asjade uurimisest, et õppida – ja kui tal pole võimalik liikuda ilma jalgu külmetamata, ei saa ta puid ja ilma puudeta külmub ta surnuks.

Tundus nagu oleks ta ees sein. Ta istus, põletades kahe viimase päeva puuvarusid ja tundis et külm ootab, ootab. Pimedus saabus järsku kella nelja ajal pärastlõunal ja ta istus tükk aega pimedas ja oma probleemi üle mõeldes ning tulle vahtides, kui talle jänesed meelde tulid.

Nad kasvatasid endile suuremad käpad.

Tema pidi sama tegema. Niipea, kui see talle meelde tuli, naeratas ta ja mõtles lumekingadest . Need olid tal täiesti meelest läinud.

Kõik mida ta tegema pidi, oli valmistada paar lumekingi.

Asun selle kallale kohe homme hommikul, mõtles ta kotis lebades ja magama jäädes ja oligi juba peaaegu uinunud, naeratades heaolu ja kergendustundest, et oli probleemile lahenduse leidnud, kui ta aru sai, et tal pole kõige vähematki aimu, kuidas lumekingi teha.

See hoidis teda tunni ärkvel, kuni ta lihtsalt ei suutnud oma silmi enam lahti hoida ja jäi lahendust leidmata magama.

Kaks kaart.

See tuli poolunes just enne ärkamist. Oli külm, tuli oli ära põlenud ja tal oli kotis soe ja mõnus olla ning ta ei tahtnud üles tõusta ja ta lamas silmad kinni, pea kotis ja tukkus, oli just tagasi magama jäämas, kui mõte talle pähe lõi.

Kaks kaart.

Kui ta teeb puust kaks kaart, kinnitab need otstest, paneb vahele mingid vahetükid, et kaari üksteisest eemal hoida, hoides neid ligikaudselt ovaalsetena, on tal olemas õige kujuga lumekingad.

Ja peaaegu nii lihtne see oligi. Ta lõikas alt järve äärest pajukeppe ja tõi neli pooleteist meetri pikkust tükki varju alla soojenema koos mõnede pulkadega mille ta lõikas sama paju jämedamatest, alumistest okstest.

Nad olid läbi külmunud, kuid sulasid tule ääres kiiresti ja olid sama painduvad kui suvel. Ta kooris nad noaga, siis võttis kaks tükki ja sidus otsad põdranahast paelaga kokku. Kui nad kokku olid seotud, tõmbas ta kepid keskelt üksteisest eemale, kuni sai kirve nende vahele panna – umbes kaksteist tolli – ning lõikas noaga vahetükid.

Ta pani kaks vahetükki pikkade külgede vahele, et neid üksteisest eemal hoida, sidus need põdranahast paelaga kohale kinni ja nüüd tal oli lumekingade raam olemas.

Ta tegi teise sama moodi – kõik see ei võtnud kahte tundigi – ja asus järgmise operatsiooni kallale.

Ta pidi paeltest põhjad punuma ja tal oli külluses põdranahka järel, kuid see oli külmununa väljas. Ta tõi selle sisse ja lasi sellel ülejäänud pärastlõuna tulepaistel sulada, kuni sai selle lahti rullida ja hakata paelu lõikama et lumekinga põhja jaoks võrku teha.

Siin oli kõik tema jaoks segane. Ta oli näinud pilte lumekingadest ja tal oli ähmane idee, et need nägid välja nagu tennise reket – väga jäme reket – kuid niisugused nad olid.

Tal oli palju põdranahka järel ja ta alustas sentimeetri laiuse paela lõikamisega. Ta ei teadnud, palju talle paela vaja läheb, kuid arvas, et see peab pikk olema ja nii jätkas ta lõikamist mööda suure nahatüki äärt, lõigates ring ringi järel, sageli nuga teritades, kuni tal oli tule ääres maas hunnik paela.

Selle aja peale oli väljas pime, kuid ta toitis tuld väikeste puutükkidega – varjualune oli väga tihe ja jäi üllatavalt soojaks õige väikesest leegist – ja jätkas tööd.

Ta ei teadnud, kuidas ülejäänud lumekinga teha. Ta oli pilte näinud ja teadis, et peab tegema mingisuguse võrgu, kuid ei kujutanud ette, kuidas alustada. Lõpuks alustas ta lihtsalt keskelt liikus otste poole sidudes paelad mõlemast otsast topelt sõlmega umbes viie sentimeetriste vahedega.

Nahk oli kõva ja ta pidi seda üle puupulga tõmmates pehmendama, mis aeglustas tööd ja oli juba päris hilja, kui ta ühe kinga ristipaelad kohale sai, kuid magama minemise asemel jätkas ta tööga.

Ta püüdis piki paelu lihtsalt ristipaelte vahele punuda, kuid nad jäid liiga lõdvalt ja nii sidus ta nad igas ristumiskohas sõlmega ristpaelte külge.

Aeg hakkas hommikusse jõudma, kui ta ühe kingapõhja punumise lõpetas ja teda ajas naerma, milline king välja nägi. Ta ei olnud paeltelt karvu maha võtnud, ja nende küljes oli piisavalt karvu, et võrgu augud kinni katta. Ta hakkas karvu ära põletama, kuid siis taipas, et need hoiavad teda pehmesse lumme vajumast. Lõpuks ronis ta umbes kella nelja paiku magama, ikka veel naeratades selle üle, kuidas king välja nägi.

Ta magas sügavasti kuni päevavalgeni – umbes kella üheksani – ja siis alustas tulega ikka veel hõõguvatest sütest. Ta oli mõned põdraliha kamakad raiunud ja pani katla lihatükkide ja lumega tulele, et teha hommikusööki ja niipea, kui varjualune soe oli, asus ta uuesti tööle.

Esimesest saadud kogemuse tõttu läks teine king palju kiiremini ja keskpäevaks oli see tal valmis. Ta sõi liha, jõi leent ja vaatas veelkord oma kätetööd.

Nad nägid imelikud välja, kui viisakalt öelda – tegelikult väga koledad. Karvad olid nii tihedasti, et paelad peaaegu ei paistnud nende alt. Kuid kingad paistsid tugevad olevat ja kõik, mis veel teha oli jäänud, leida võimalus kuidas nad saabaste külge kinnitada.

Ta ei suutnud meenutada ühtegi mälupilti mis näitaks lumekingade kinnitusi ja lõpuks köitis ta lihtsalt paelad üle keskkoha, nii tihedalt kui võimalik, et oma jalad nende alla toppida.

Nüüd polnud midagi muud teha jäänud, kui neid proovida. Ta mattis tule kinni, nii et söed kauem vastu peaksid, pani riidesse ja viis kingad välja.

Nad olid tihedasti saabaste küljes ja ta püüdis nendega kõndida. Varjualuse ümber oli lumi kinni trambitud ja kingad olid kerged–kohmakad, kuid ta sai neid libistada.

Kohe kui ta varjualuse juurest värskele lumele liikus, muutus kõik . Ta astus kaks sammu ja kukkus ninali lumme. Otsad kaevusid lumme ja kukutasid teda ja ta proovis varbaid üleval hoida, kuid see ei aidanud ja ta muudkui komistas, ettepoole kukkudes kuni talle tuli pähe kinnituspaela natuke ettepoole nihutada.

Selleks kulus ainult minut ja siis, kui ta minema hakkas, oli jalg natuke eespool ja tõstis alguses kinga esiosa, tõstes otsa üles lume peale.

See oli suur vahe. Ta kukkus veel paar korda, enne kui omandas kõnnaku, kus jalad olid üksteisest küllalt kaugel, et takistada kingi teineteise vastu puutumast ja siis läks ta sügavamasse lumme.

See oli väga muljetavaldav. Lumi oli pulbrine ja kingad ei hoidnud teda päris lume peal, nagu ta oli arvanud. Kuid ta vajus ainult kuni kümme sentimeetrit, selle asemele, et vajuda põhjani üle poole meetri sügavusse lumme ja lisaväärtusena hoidsid lumekingad lume ta jalgadest ja säärtest eemal.

Lumi ei tulnud saabastesse, jalad olid soojemad ja kuivemad ning see omakorda hoidis kogu ülejäänud keha soojemana ja kuivemana, kuid kõige tähtsam – ta sai jälle liikuda.

Ta läks otse kuivanud paplite juurde poole kilomeetri kaugusele piki järvekallast. Paplid surid sageli püsti seistes ja jäid seetõttu kuivaks ja lumest välja, olles seega head tulepuud. Ta ei saanud varem lume pärast nende juurde tulla, kuid lumekingad tegid tulemise kergeks.

Ta murdis oksi ja lükkas ümber väikesi kuivi puid, ja kingadel ringi liikudes veetis ta ülejäänud päeva küttepuude kogumisega, kuni tal oli varju all seda tohutu virn – piisavalt terveks nädalaks.

Uskumatu, mõtles ta, kuidas lumekingad näisid kõike muutvat, muutvat kogu ta hoiakut. Ta oli hakanud sulguma, kesta sisse tõmbuma, enam asjadele mitte tähelepanu pöörama, ühe enam ja enam oma mõtetesse süvenema ja kingad olid kõik selle muutnud. Ta tundis, et tahab jälle liikuda, küttida, uusi asju näha, uusi asju teha.

Küttimisest mõtlemine tõi ta mõtetesse toidutagavarad ning ta pühkis põdralihalt lume ja oli vapustatud, kui palju ta söönud oli. Ta polnud kaalus juurde võtnud, tegelikult oli natuke kaalu kaotanud ja ise seda teadmata oli ilmselt söönud nagu hunt.

Ta oli ära söönud mõlemad esimesed õlad, tagaosa ja küüru ja ühe tagajala – kogu liha oli nendes piirkondades kontide pealt ära raiutud. Vasak tagumine jalg ja kondid, millest sülti teha sai, olid tegelikult kõik mis järele jäänud.

Ta peab jälle jahile minema ja enne magama minekut kulutas ta mitu tundi oma sõjavibu ja noolte töökorda seadmiseks, kontrollis oda ja teritas kirve ja noa ning kinnitas lumekingadel paelu, kus need terve päeva kestnud puukogumisega järele olid andnud.

Öösel langes temperatuur kivina, nii et ta kuulis jälle puude lõhkemise pauke, kuid ta magas sügavasti oma varjualuses ja nägi unes, et kõnnib valgetel pilvedel...