Kõik oli muutunud.

Ta oli arvanud, et jaht tuleb selline nagu alati, ainult natuke külmem ja valgem, kuid see polnud nii – kõik tundus nagu erinevas maailmas olevat.

Ta valmistas hommikusöögi ja sõi, kui veel väljas pime oli ja ei teinud varjualuse ust enne lahti kui kella kümne ümber, siis kui päike korralikult üleval oli.

Brian polnud kunagi niisugust külma tunnetanud, polnud kunagi arvanud, et ta seda näeb, polnud kunagi arvanud, et kui ta sellist külma näeb, siis selle üle elada suudab. Tal oli kapuuts üleval ja pidi hingama aeglaselt ja läbi nina et õhku soojendada, et see talle kurku kinni ei jääks.

Oli külmem kui eelmine kord, kui külm, ei osanud ta arvata, kuid kemmergus ta uriin külmus enne maha jõudmist ja purunes vastu maad ja kui ta sülitas kinni trambitud kohale, siis sülg põrkas maast tagasi.

Kuid siiski polnud tal külm. Tuult polnud, mitte tuule hingustki ja kui ta liikuma ja jahti pidama hakkas, soojenes ta oma parka sees.

Ta polnud tükil ajal vibust lasknud ja tahtis teha mõned proovilasud, kuid teadis, et kaotab nooled lume alla. Ta tõmbas vibu mõned korrad tagasi, lihaseid pingutades ja leidis, et kuna parka nii kohmakas on, peab ta ettepoole kummarduma, et vibunöör varrukasse ei takerduks. Ja ta ei saanud käpikut kaua käest ära hoida, või ta käsi külmuks, nii pidi tal enne lasku aega olema, et käpikut maha raputada.

Jahiloomi oli igal pool. Nad ei paistnud külmast väljagi tegevat ja jäneseid oli igal pool näha. Ta oleks mitu tükki võinud lasta, kuid põder oli ta ära rikkunud. Suures loomas oli nii palju toitu ja ainult üks surmamine – tapmine häiris teda ikka veel – ja see tundus mõneti õigem olevat. Ta peaks tapma arvatavasti sada viiskümmend jänest, mis võrduks ühe põdraga...

Juhtus nii, et põtra ta ei saanud. Ta isegi ei näinud põtra. Ta nägi nende jälgi ja need näisid värsked olevat, kuid kui ta jälgi mööda paar kilomeetrit läinud oli, kuid polnud põtra näinud, ega mingit muutust jälgedes, otsustas ta, et kohevas lumes on värskeid jälgi vanadest võimatu eristada. Kõik nad nägid ühesugused välja.

Ta liikus tagasi laagri poole ja oli otsustanud, et peab hakkama proovima jänest lasta, kui ta hirve nägi.

See oli ühe sarvega pull. Brian arvas, et teine oli kas maha löödud, või polnud kunagi kasvanudki. Kuid pull oli korralikku kasvu – mitte põdra lähedastki, kuid suurt hirve jaoks – ja Brian uuris olukorda hoolikalt.

Brian oli väikesel kõrgendikul ja hirv oli natuke madalamal, seistes külmunud ümmarguse veelombi servas umbes viiekümne meetri kaugusel – laskmiseks liiga kaugel. Hirv oli kõhuni lumes, hammustades väikeste punaste pajude latvu ja neid aeglaselt süües, kuid ta kõrvad pöörlesid pidevalt ja Brian teadis, et ei saa lähemale minna, ilma et hirv teda kuuleks.

Kuid temast vasakul all, kui ta näoga hirve poole seisis, oli madal orvand, nurgaga hirve suunas – mitte päris kraav, kuid küllalt sügav, et peita kõike, kui vaid ta pead, kui ta liikus ja Brian liikus alla orvandisse, ettevaatlikult ja aeglaselt oma lumekingi tõstes, sammu jagu korraga ettepoole liikudes.

Ta jälgis hirve ja tõstis jala ainult siis, kui hirve pea oli all et paju hammustada, samm, veel üks samm, aeglaselt, nii aeglaselt ja tundus tunde olevat kulunud, kui ta külitsi liikudes oli hirvele viisteist meetrit lähemale oli jõudnud.

Kolmkümmend viis meetrit, ikka veel liiga kaugel – kaks korda kaugemal kui vaja.

Ootamine, veel üks samm, kuni hirv sõi, jälle ootamine, hinge kinni hoides, kaks sammu, üks, pool sammu...

Kakskümmend meetrit.

Üheksateist, kuusteist, viisteist.

Viisteist pikka sammu.

Ta oli küttima õppinud - kuidas oodata täpselt õiget momenti ja mitte lasku raisata ja ta vabastas käe käpikust, haaras sõrmedega vibunöörist, millel nool valmis oli ja ootas, liikumatuks kivistununa.

Hirv vaatas otse tema peale, vahtis teda, siis vaatas maha, siis jälle üles, trampis oma parema jalaga, vaatas jälle tema poole ja lõpuks rahunenuna pöördus, et järgimist suutäit pajulatvu hammustada.

Paremat hetke ei tule.

Brian tõstis ettevaatlikult vibu, tõmbas selle pingule, vaatas, kuhu nool läheks, kuhu ta tahtis et see läheks ja lasi noole lendu.

Nöör tegi kergelt häält ja nool sööstis vibust minema. Hirv kuulis seda häält, tal oli aega, et oma pead pöörama hakata ja siis kadus nool tema külje sisse õla tagaosas.

Mitte midagi ei juhtunud.

Brian seisis, hinge kinni pidades, vibu ikka veel tema ees väljas.

Hirv seisis, talle otsa vahtides, teda nüüd nähes, tundes valu noolest, mis oli ta südant tabanud, kuid ikka vahtides ja siis heitis ta maha, laskis esiosa aeglaselt alla – sama aeglaselt kui Brian oli kõndinud - siis tagumise poole, pea kaardumas tagasi, kuni ta sarv õlga puudutas ja suri niimoodi, üles taevasse vaadates.

Terve igaviku, mõtles Brian. See võttis terve igaviku. Põdraga oli olnud vägivald, rünnak, ta tapaoda, kuid see...

See oli nagu mõrv.

Ma oleks pidanud mööda laskma, mõtles ta, seistes ikka veel vibu enda ees välja sirutatud. Ma oleks pidanud käe tõstma ja nool oleks natuke ülespoole läinud ja ma oleks võinud mööda lasta, oleks pidanud mööda laskma.

Jahi terminites oli see täiuslik tapmine, kuid see pani Briani end täiesti kohutavalt tundma. Hirv oli söönud, ainult söönud ja polnud teadnud, et ta seal on ja nool oli ta tapnud...

Ta raputas pead. Ta oli teinud, mida pidi tegema ja sellega oli lõpp; ta oli liha saanud ja nüüd oleks vale sellel lasta raisku minna.

Ta läks surnud pulli juurde. See oli suur hirv – enne põtra oleks ta seda tohutu suureks pidanud – kuid ta oli põdrast palju õppinud ja ta võttis hirvel sisikonna välja, nülgis naha ühelt küljelt, siis rullis selle teisele küljele ja nülgis selle, kuni nahk oli vaba.

Korjusel ja nahal rippusid kollakasvalge rasva tükid ja ta jättis nad momendil sinna, kus nad olid. Tal oli palju valget aega jäänud kuid ka palju tööd teha ja ta alustas jalgade lahti lõikamisest, nagu ta põdragagi oli teinud, siis raius kere tükkideks. Ta jättis pea jällegi puutumata, lõikas selle naha küljest lahti ja sättis selle üles puuharu vahele. Ta ei suutnud ikkagi veel selle silmadesse vaadata, kuigi need olid varjutatud ja tuimad.

Kui hirv oli tükeldatud, laotas ta naha laiali ja pani kaks tagajalga selle peale. Ta oli mõelnud nahka nagu kandkotti kasutada, kuid see oli laiali laotatuna külmunud ja oli kõva nagu laud.

Või nagu kelk, mõtles ta, vaadates seda teisest vaatenurgast. Ta ladus kogu liha koos südame ja maksaga nahale ja siis haaras sealt, kus pea oli olnud ja tõmbas täiest jõust.

See libises kergesti edasi, nii kergesti, et ta oleks peaaegu selili kukkunud. Pullil olid tihedad karvad, kuid need olid tahapoole kaldu ja kui ta edasi tõmbas, suruti karvad vastu nahka ja nahk libises nagu lameda põhjaga kelk.

“Libe,” ütles ta kõva häälega. ”Väga libe...”

Ta oli plaaninud teha mitu reisi kolme kilomeetri kaugusele laagrisse ja tagasi, kuid nüüd sai kõik ühe käiguga tehtud, ning ta läks kiirustamata, vedades nahka piki lumekingade jäetud jälgi, jõudes varjualusesse tagasi tükk aega enne pimedat.

“Olen rikas,” ütles ta vaadates kõike mis tal oli: ülejäänud põder, kõik puud, mis ta kogunud oli, varjualust ja nüüd veel hirv. “Olen end korralikult sisse seadnud. Nüüd on kõik mida ma tegema pean...”

Ta ei suutnud leida sõna. Ta tahtis öelda “mängima,” kuid ta ei mõelnud enam mängimise terminites. Või mõtles ta, et kõik see on üks mäng.

Sel õhtul ta laiutas, ega keetnud liha. Selle asemel lõikas ta tüki hirvest ja küpsetas seda tule kohal keppide otsas. See polnud täiuslik – kepid läksid põlema ja liha kukkus kahel korral tulle, kogu mahl läks leekides kaduma, varjualune täitus suitsuga, nii et ta pidi tuulutamiseks ukse avama – kuid see oli hea. Rasv oli küpsenud ja natuke kõrbenud ja ta sõi senikaua, kui arvas, et lõhki läheb.

Öösel äratas teda muutus ilmas ja ta lamas pimedas, silmad pärani, kuni aru sai, et tuul on tõusnud ja et temperatuur tõuseb ja et hammustav külm on läinud ja arvatavasti hakkab lund sadama.

Ta ei hoolinud sellest. Ta igatses suve ja sellele järgnenud lühikese sügise järele, kuid mõnes suhtes meeldis talv talle rohkem.

Ta mõtles magama jäädes naeratades, et pole mitu kuud sääski näinud...