Ta oli end varem juba petnud. Oli mõelnud, et kuulis lennukeid, kui ühtegi polnud, oli kujutlenud, et nägi inimesi, oli mõelnud et püssi lastakse, kui puud lõhkesid ja – kõik valesti.

Ja nii mõtles ta nüüd, et mis see võiks olla. Kui need ei olnud lõhkevad puud, siis mis see oli? Ta ei osanud mõelda midagi muud kui püss, juhul kui puud ei lõhkenud ilma soojaks minnes samuti, kui ilm külmaks läks.

Ta oli laagri unarusse jätnud ja veetis kogu järgmise päeva varjualuse puhastamisega, küttepuude toomisega, lumekingade pingutamisega, vibunööri kontrollimisega ja kirve ja noa teritamisega. Ilm oli ikka veel soe ja ta pani oma magamiskoti välja tuulduma ja kui ta kõik need asjad tehtud sai, oli peaaegu pime ja jällegi aeg toitu valmistada ja end magama seada.

Kuid ta polnud väsinud ja kogu päeva, kui ta laagris töötas ja pimedas tuld üles tehes ja toitu valmistades, kuulatas ta kogu aeg et uuesti pauke kuulda, teades et ilm on soe ja et need võivad ka mitte puud olla, kuid mitte kaugemale mõeldes, ainult kuulates, oodates. Kuid ta ei kuulnud pauke enam uuesti.

Kui ta ärkvel olles lamas, vaadates sütele, nende soe kiirgus ta nägu valgustamas ja kui ta silmad kinni vajusid, teadis ta, et järgmisel päeval ta läheb ja püüab leida koha, kust ta popsatusi oli kuulnud tulevat. Ta arvas, et see peaks päris kaugel olema – paugud olid väga nõrgalt kuulda olnud – ja ta võib arvatavasti neile mingi mõistliku seletuse leida.

Kuid ta läheb ja otsib.

Ta peab otsima.

Ta ärkas enne koitu, tegi üles väikese tule toidu valmistamiseks ja pani korda oma varustuse. Ta polnud hunte unustanud ja haaras oda ja sõjavibu ja nooled, kinnitas kive ja noa vööle ja lahkus laagrist just enne päikesetõusu.

Brian teadis, et see võib olla kasutu käik ja otsustas läbi põigata huntide poolt tapetud põdra juurest. Hunte oli neli olnud, kuid põder oli suur ja arvatavasti on liha järele jäänud – kui hundid ära on läinud.

Tal poleks vaja olnud muretseda. Hundid olid söönud tagumise poole kuni keskpaigani, kuid tagumised ja esimesed õlad olid puutumata ja Brian pani meelde tagasiteel siit läbi põigata ja liha laagrisse tassida.

Soe ilm oli lumepinda pehmendanud, siis aga öösel uuesti külmetanud ja nii ei vajunud lumekingad üldsegi sisse vaid libisesid pinna peal ja Brian leidis, et see on peaaegu nagu suusatamine.

“Kui mul suusad oleksid,” pomises ta, “võiksin ma lennata...” Ja ta mõtiskles, kui raske oleks teha paar suuski, neid puust välja lõigata. Peaaegu võimatu, kuid ta jäi selle juurde, mõeldes, kuidas ta lõikab sirgest puutüvest tüki ja lõhestab selle kirvega, voolib sellest laua, kuidas mingil moel painutab üles otsa, nähes seda oma vaimus, visualiseerides iga sammu ja oli suuskade ideest sedavõrd haaratud, et see oleks tal peaaegu märkamata jäänud.

Joon.

Ta oli tulnud peaaegu kuus kilomeetrit, hoidudes seljandike peale, kust kaugemale näha oli. Metsas oli sadu järvi ja lompe laiali puistatud ning tema põikles nende vahel, ise kõrgemale jäädes. Ta nägi kolme põtra, rohkem kui tosinat hirve ja sadu jäneseid ja oleks võinud palju laske teha, kuid ta oli väljas, et leida mingit märki, midagi ebaharilikku ja seal see oli:

Joon.

Rohkem kui miili kaugusel keset järve ja sellest seljandikust allapoole, kus ta kõndis, avajääl järve idakaldalt läänekaldale, oli joon, sirge joon.

Ta nägi seda ja ei näinud, vaatas kõrvale ja läks edasi, suuskadest mõeldes ja siis peatus, vaatas uuesti ning seal see oli – sirge joon lumes üle järve.

Brian oli avastanud, et looduses peaaegu polnud sirgeid jooni. Puude tüved, horisont, kuid väga vähe muud. Loomade jäljed peaaegu alati vänderdasid, ringitasid; harva, kui nad mingi maa sirgelt kulgesid.

Kuid järv oli miili kaugusel. Joon võib olla mistahes asi. Ta kõndis lähemale, vaadates seda kõrgendikult alla tulles, kuni puud selle varjasid, siis aga lisas kiirust, libistades lumekingi üle kõva lumepinna nii kiiresti kui sai, seni kui nägi seda jälle – seekord mitte järvel, vaid puude vahel enne jääle välja minemist.

See sama joon.

Lähedalt oli näha, et see polnud lihtsalt joon, vaid süvend lumes, mis läks otse edasi ja kui ta veel lähemale läks, nägi ta et süvend oli umbes kümme sentimeetrit sügav, pool meetrit lai ja põhi oli sile nagu kokkusurutud jää, lumme surutud rada, mis viis kaldast alla järve pinnale.

Päris kindlasti polnud see looduslik rada. Midagi oli siit läbi liikunud. Polnud mingeid muid jälgi, ainult lame lai süvend ning Brian kükitas selle kõrvale ja püüdis kujutleda, mis võis selle jälje jätta.

Miski tuli siit, mõtles ta ja seejärel, et mitte miski, aga keegi tuli siit.

Inimene.

Ahh, mõtles ta – teine isik kogu maailmas. Ta oli hakanud mõtlema, et siin pole teisi inimesi ja nüüd oli siin see imelik rada. Peaaegu päris kindlasti inimese tehtud, aga mis moodi...

Siis nägi ta raja ääres hundi jälge. Ühel pool tasandatud pinda, just ääre peal oli üks selge hundi jälg. See oli nii selge, nagu oleks hunt astunud kipsi sisse ja vormi teinud; sooja ilma tõttu pehmes lumes oli hundi jälg. Üks ainuke. Suundus järvelt ära.

Keegi koos hundiga?

Ei, see ei sobinud. Keegi kõndis, midagi järel vedades, siis tuli vanale hundi rajale ja kattis kõik jäljed peale ühe.

Vedas mida – mingit sorti kelku? Keegi kõnnib ja veab järel kelku vanal hundi rajal kesk metsikut loodust?

Siin?

See oli hullumeelne. Brian polnud kindel kus kohas ta oli, ta ei teadnud, kui palju lennuk oli kursilt kõrvale tulnud enne kui alla kukkus, kuid ta oli kindel selles, et keegi tsivilisatsioonist ei saanud siin kelku vedada ja hetkeks ta kahtles, kas ta ikka näeb seda, mida ta tegelikult näeb – inimese jäetud rada. Võibolla on tal hallutsinatsioonid.

Ta raputas pead, kuid see oli ikka seal, kogu ulatuses ja kui ta und näeks või hallutsinatsioone, siis oleks see kõik hallutsinatsioon pidanud olema, hundid, põdra tapmine, püssipaugud...

Ei. See oli reaalne.

Nii, et mida ta peaks tegema?

Jälgi mööda edasi minema, mõtles ta – ära ole rumal. Kuid kummas suunas? Tasase jälje pinnal polnud mingit märki suunast. Ainult hundi jälg, suundumas järvelt ära.

Noh, miks ka mitte? See oli sama hea suund kui iga teine ja Brian hakkas minema, kõndides raja peal, mis oli nagu kokkusurutud lumega maantee. Kui ta eriti erutatud polnud, siis sellepärast, et tõtt öelda mingi osa temast ei uskunud seda, mida ta nägi, mida ta tegi.

Ta ületas järve ja sisenes teises ääres metsa ning midagi ei muutunud, ainult kokkusurutud lumest rada jooksis tema ees. Edasi minnes oli nüüd hundi jälgi palju rohkem näha, eriti seal, kus rada ümber puude kaardus – jäljed jäid väljapoole – ja nii möödus päev.

Pärastlõunal läks tal kõht tühjaks ning ta tegi söögipeatuse, sõi kotist kaasavõetud liha ja jõi lund peale ja läks edasi. Just enne pimedat tundis ta väga tuttavat lõhna.

Suits.

Õige nõrka mille kerge tuulepuhang kaasa oli toonud. Kuiv puu ja natuke mändi, mõtles ta õhku nuusutades ning siis oli see läinud. Edasi minnes mõtles ta, et nüüd peaks ta lähedal olema, või kandis tuul lõhna kaugele ja kui ta õhtuvalguses ümber viimase suure kuuse keeras, seisis ta silmitsi nelja suure hundiga.

Kuid need polnud hundid. Alguses nägid nad välja nagu hundid, suured saledad metsloomad hämaras valguses, kuid siis nägi ta, et nad on ketis, puude külge kinnitatud. Nad vaatasid teda saba liputades, ja ta teadis et need on koerad.

Neli hiigelsuurt malmutti.

Üks nendest vingus tasakesi ja vingerdas, soovides et Brian tuleks ja teda silitaks. Brian seisis seal vapustatuna, kui nägi koerte taga rohmakat, peenemate okstega kaetud nahkuksega palkonni. Kui ta seda vaatas, astus püssiga indiaanlane uksest välja, nägi Brianit ja noogutas.

“See oled sina – ma mõtlesin et millal sa küll tuled.”

Brian seisis, suu lahti.

“Mul keeb siin kobras, küllalt meie kõigi jaoks.”

“Ma …"

“Kuid kuidas … miks … kes?”

“Ma tundsin kolm nädalat tagasi su suitsu lõhna. Ei tahtnud sind häirida – mõned tahavad metsas üksinda olla. Mõistsin, et oled siin juba enne minu tulekut olnud...”

Ta pöördus ja ütles midagi onni sisse ja kaks väikest last tulid välja ja seisid mehe kõrvale ja naine vaatas üle ta õla.

“Ma … ei tea, mida öelda.” Ja Brian mõtles seda tõsiselt. Ta polnud inimestega rääkinud juba … ta pidi mõtlema. Päevi polnud enam – alati olid nad ta alateadvuses olnud, iga päev, nende arv, ja nüüd olid nad läinud.

Mees kadus onni tagasi ja Brian seisis ikka veel, koerad vingusid tasa ning vingerdasid silitamist paludes ja hetke pärast ilmus mehe pea uuesti välja.

“Tuled sa sisse ka või?”

“Ma …, “ hakkas Brian ütlema, siis jäi vait, viskas lumekingad jalast ja astus onni.

<