See oli kõik palju raskem, kui ta arvanud et olema saab – mida võib muidugi öelda kogu Briani elu kohta peale lennuõnnetust. Kuid nüüdsel juhtumil pidi ta kusagilt alustama.

Ta oli teinud kerge vibu ja oli proovinud teha natuke tugevamaid vibusid ja ta mõtles, et väga võimsa vibu tegemine on nagu lihtne väiksemate kahekordistamine.

See oli rohkem kui kahekordistamine. Kuna kõik oli tugevam, tekkis raskusi, mida ta polnud ette näinud.

Kolmandal tugevate vibude kuivatamise päeval hakkas vihma sadama. Õnneks on nad küllalt kuivanud, mõtles Brian ja tõstis nad varjualusesse kuni vihm lakkab.

Välja arvatud, et see ei lakanud. Kui suvel sadas, võis see kesta pool päeva, isegi terve päeva, kuid siis taevas selgines ja kõik kuivas ära. Isegi võimsad tormid, nagu tornaado mis teda tabas ja lennuki järvepõhjast üles tõi, olid lühikese elueaga.

Kuid nüüd oli sügis ja sügisesed vihmad olid täiesti uus mõõde ilmapildis. Sadu algas madalast hallist taevast ning see polnud tugev ja see polnud nõrk. Lihtsalt ... sadas … ja sadas. Briani ajas see peaaegu hulluks. Esimese täis sajupäeva lõpuks oli kõik mida ta teha suutis, leida kuiva puud, et tuli põlemas hoida. Teise lõputu, peene vihma päeva lõpus leidis ta end taevasse vaatamas, lootes leida auku, midagi, kust heledat valgust tuleks.

Kuid pidev sadu kestis viis päeva ja kogu aeg läks külmemaks nii et viiendal päeval tundis Brian, et hakkab külmuma. Ainuke koht, kust ta kuiva puud leidis, olid kuivanud puutüved, mis maapinna kohal rippusid ja nende alumised oksad polnud täiesti vett täis imbunud, nagu pealmised.

Selleks ajaks, kui ta piisavalt puid oli saanud, et mõne tunni põletada, ja tuld vihma vastu elus hoida, oli ta nii läbi ligunenud, et tal kulus kogu aeg mil puud põlesid, enda sedavõrd soojaks ja kuivaks saamiseks, et jälle välja uute puude järele minna.

Ta magamiskoti sisemus oli alguses niiske, siis lausa märg ja lõpuks nii läbi ligunenud ta kehast ja niiskusest, nagu oleks see väljas vihma käes olnud.

Kuid veelgi pahem. Ta ei arvanud, et ta vihmaga küttida oleks võinud ja nii polnud tal midagi süüa. Neljandal päeval leidis ta õnge otsast kahekilose põhja havi ja sõi selle ühe korraga, jättes pea ja sisikonna söödaks.

Kuid ta ei saanud rohkem kala ja kuuendaks päevaks, kui oli selge, et sadu ei lakka – nüüd uskus ta, et see ei lõppe enam kunagi – kuuenda päeva lõpuks ta otsustas, et lihtsalt peab elama oma ülejäänud elu külmas vihmas ja seitsmenda päeva hommikul istus ta oma kotis, vaatas välja ja ütles:

"Kuradile. Ma lähen jahile."

Ja seda ta tegi. Võttis vibu ja nooled – peale võlunoole puudutamist õnne jaoks – ning räbaldunud t-särk seljas ja jahinuga vööl läks ta välja vihma kätte.

Küttimine võttis ta mõtted külmalt ära ja ta leidis oma ülimaks üllatuseks, et vihmaga oli parem küttida kui selgel päeval. Jahiloomad võivad halva ilmaga päevaks või paariks urgu jääda, kuid loomi juhtis sama füüsika, mis Brianitki ja sadagu või mitte, olgu külm või mitte, nad pidid välja sööma tulema.

Ta sai loll linnu vähem kui viieteist meetri kaugusel laagrist ja lasi neljal korral kahe erineva jänese pihta järgmise kahekümne meetri kaugusel. Ta ei tabanud jäneseid, kuid oli rahul ja läks tagasi, et hubisev tuli veel kord üles teha ning valmistas kuuma hautist – koos südame ja maksaga ning tugeva lihasega, millest ta arvas, et see peaks pugu olema ja mis talle meeldima oli hakanud – ning sõi kõik ära enne kui omas märjas magamiskotis sügavasse unne vajus.

Ta magas sügavasti, vaatamata külmale ja niiskusele, kuid kesk ööd avas ta oma silmad, olles silmapilkselt ärkvel ning ootas, et ta silmad ja mõistus ütleksid, mis teda äratanud oli.

Mingit müra, mitte midagi ja siis sai ta aru, et see oli lõppenud. Vihma ei sadanud ja ta piilus varjualusest välja ja nägi tähti täis öist taevast ning hõbedast kuud, vaatas neid ja ütles tasakesi, “Tänan,” ja läks magama tagasi.

Hommik oli külm, tõeliselt külm. Ta nägi oma hingeauru läbi ukseava tulevas koiduvalguses ja kui ta välja vaatas, nägi ta kaldast pooleteise meetri kaugusele ulatuvat jääst ringi ümber kogu järve.

Ta tõusis oma magamiskotist värisedes üles, tegi tule üles, kuni see rõõmsalt leegitses ja siis istus tule lähedale ja vaatas ennast soojendades, kuidas päike tõusis. Kui värisemine oli lakanud, tõi ta oma magamiskoti välja ja laotas selle päikese kätte ning tulest eemale, nii et sädemed selle peale ei langeks ja jättis selle sinna kuivama.

Tunni pärast oli temperatuur mugavuse piirkonnas ja Brian sirutas ja lasi päikesel mõne minuti oma konte soojendada. Maapind oli ikka veel niiske, kuid ta istus kuiva kivi otsas, vaatas sinisesse taevasse, tundis päikest oma nahal ja tundus, nagu poleks päevi ja päevi kestnud vihmasadu kunagi olnudki. Teda haaras mingi letargia ja ta tahtis ainult päikese käes istuda ja püüda möödunud nädalat unustada. Ta pani silmad kinni ja uinus mõneks minutiks, kuid uus hääl, tugev ja peaaegu kaagutav, lõikas ta uinakusse ja ta avas oma silmad ja nägi kõrgel üleval haneparve lõuna poole rändamas.

See oli meeldetuletus – asjad ei saa ainult istudes tehtud – ning oma tagumises ajusopis oli tal mõte, et see mis temaga just juhtus, oli hoiatus. Nädal külma vihma näitas talle kui kehv ta oli, kui halvasti oli ta valmis selleks, mida ta nüüd tulevat teadis. Ja täna haned sellele punkti panemas.

Ta peab nüüd tööle hakkama, tegema kõva tööd, muidu ei pääse ta eluga. Kui ilus ilm ka ei olnud, teadis ta, et talle pole enam aega jäänud.

Esiteks varjualune. Ta pidi varjualuse külmakindlaks ja vihmakindlaks tegema. See tähendas, et tuli oli vaja sisse tuua ja uks mingil moel sulgeda, kuigi ta arvas, et suits ajab teda välja.

Kuid ta mõtles, et nad ikkagi tegid seda. Inimestel, kes enne teda olid olnud, olid telgid ja püstkojad ja koopad ja neil ei olnud ahjusid. Kuidas nad siis seda tegid?

Ta viis varju alla natuke tulepuid ja tegi sinna väikese lõkke ning sulges sissepääsu, et näha, mis juhtub. Nagu ta arvanud oligi, täitis suits kiiresti väikese ruumi ja ajas ta köhides ja sülitades välja õhu kätte.

Suits tuli välja lasta. Nad pidid teadma, kuidas seda teha. Mida nad siis tegid? Püstkodades tuli suits välja üles jäetud august. Ta oli seda telekas vanades filmides näinud.

Brian läks ja tegi seina ülaserva augu just lõkke kohale. Siis proovis uuesti.

Sel korral, kui ta ukse sulges ja mõned oksas tulle pani, hakkas jälle suitsu ajama, kuid koos soojusega tõsis suits ja läks lae alla tehtud august välja. Alguses oli ruum hetkeks suitsu täis, kuid siis selgines kõik nagu nõiaväel ja Brian istus mugavas väikeses hütis, tuli ta nägu soojendamas. Selge oli, et väikese varjualuse soojana hoidmiseks oli vaja ainult väikest lõket, mis tähendas, et puid kulus vähem.

Varjualuse külgsein oli ikka veel kaugel õhutihedast, kuid Brian teadis täpselt, mida teha. Ta oli ühe terve päeva kulutanud jälgides, kuidas koprapere mudast ja okstest veetihedat tammi tegi. Tal kulus kolm tundi, et järvest kamaluga muda tuua ja seda okste ja lehtedega kokku seinaks pakkida. Kui ta valmis sai, kattis ta mudaseina kaitseks veel ühe oksakihiga ja kui sein õhtuks ära kuivas, oli tal tõeliselt ilmastikukindel varjualune. Tal oli vaja ka uks tihendada, kuid sel õhtul istus ta tule paistel, mis ta kodu soojendas ja teadis, et niikaua kui tal puid on – ja ta elas keset metsa – on tal soe, vaatamata sellele, missugune ilm tulemas on. Ta magas nii kõvasti, et karu oleks jälle võinud tulla ja seina maha tõmmata, ja tema poleks seda kuulnud.

Hommikul mudatas ta ukse ja pani selle kõrvale kuivama ning tegi mudast tihendi ka uksepiidale. Siis pöördus ta tagasi noolepea probleemi juurde.

Ta läks järvekaldale ja otsis noolepea tegemiseks sobilikke kive. Kive oli igal pool ja ta oli neid vast sadu uurinud, pöörates neid nii ja teist pidi, koputades neid üksteise vastu. Ükski nendest ei toiminud või ei sobinud või ei tundunud õige olevat ja ta peatus ja mõtles uuesti noolepeade kollektsioonist. Need polnud lihtalt noolepea kujulised kivid. Nad olid töödeldud, tahutud mingil viisil suurematest kividest vajaliku kuju ja äärte saamiseks. Kuid mis sorti kivist ja kuidas? Kas polnud see mingit eri tüüpi kivi, mis lõhestub teravate äärtega kihtidena?

Tal oli kirves vööl ja ta läks kaldale tagasi ja hakkas kive kirvesilmaga taguma. Kivid lihtsalt purunesid ega tekkinud mingeid teravaid ääri. Ühest kivist eraldus umbes kolme tolli pikkune ja õige kujuga õhuke tükk, kuid kui ta sellele kirvesilmaga koputas, lagunes see kõlbmatuteks tükkideks.

Ränikivi. Nüüd tuli talle sõna meelde. Nood polnud lihtsalt noolepead, nood olid ränikivist noolepead – ehk pidi see ränikivi olema, et õigesti lahti murduda.

Nii et kõik, mida ta tegema pidi, oli ränikivi leida.

Ta läks tagasi järve kaldale ja uuris uuesti seal leiduvaid kive, tagudes neid kirvesilmaga, et näha, kas mõni nendest on ränikivi. Tõttöelda ei teadnud ta, mida otsida, kui ainult seda, et ränikivi ja teras annavad sädemeid, kui neid kokku lüüa.

Ta oli nelja või viit kivi tagunud, sädemeid saada püüdes, kui talle meelde tuli. Varjualuse seinas oli kivi. Ta oli oma kirvega okassiga visanud sel ööl, kui ta okkad jalga sai ja see oli sädemeid puistanud ja teda tule tegemiseni viinud.

Seal see oli, tulekivi sees. Ta oli selle kivi unustanud, kuna nüüd olid tal tikud ja gaasisüütajad, mis ta lennuki ellujäämis pakist oli saanud ja tal polnud vaja olnud kivi enam kasutada.

Ta läks ja vaatas kivi esimest korda rohkem kui kuu jooksul ja uuris seda. See oli tume kivi; see läks sügavuti ning paistis, et selles olid pragunemisjooned. Ta lõi seda kirvega ja naeratas sädemeid nähes, meenutades ööd, kui okassiga oli tulnud.

Kuid kivi ei pragunenud ega kihistunud. Ta vaatas seda erineva nurga alt ja nägi väikest etteulatuvat serva, natuke rohkem kui ainult joont ja seekord sihtis ta ettevaatlikult ja lõi seda kirvesilma servaga, järsu löögiga ja natuke rohkem jõudu kasutades.

Seekord eraldus kahe sõrme laiune ja kolme tolli pikkune tükk, mis kukkus maha kalju jalamile.

Ta võttis selle üles.

“Ai!” Ta lasi selle maha kukkuda. Kivi äär oli terav nagu habemenuga ja lõikas talle kergelt sõrme. Ta imes vere ära ja võttis kivitüki ettevaatlikumalt üles ja pööras selle vastu valgust. Sellel oli kergelt ovaalne kuju, ühest otsast terav ja teisest ümar. Mõlemad teravikust algavad servad olid nii teravad, et ta oleks võinud sellega oma käeseljalt karvad maha raseerida.

Kõik, mida see vajas, et sellest päris noolepea teha, olid kaks sälku, teine teisel pool ümmargust otsa. Ta pani killu tasasele kivile ja hoidis seda jalaga paigas, tugevasti vastu kivi surudes, samal ajal oma jahinoa teraotsaga sälgu kohtadest kivitükikesi eemaldades. Ta alustas liiga suure tükiga ja murdis kogu ovaalse osa maha, jättes killu sirge tagaosaga. Siitpeale võttis ta pisikesi kivitükikesi, mitte suuremaid kui nööpnõela pea, kuni tal oli noolepea, mis meenutas kollektsioonis nähtuid. Ta polnud viimistletud nagu iidsed, kuid tal olid teravad servad, õige kuju ja sälgud varre kinnitamiseks.

Ta võttis ühe sõjavibu noolevartest ja lõhestas selle otsa noaga. Ta sobitas nooleotsa niimoodi varre sisse, et kinnituskohad olid kergelt puu sisse süvistatud.

Tal polnud midagi, millega seda kinni siduda. Ta vaatas ringi et leida nöörijuppi – mida polnud, kui mitte arvestada algse vibu nööriga, või ta oleks selle juba ammu ära kasutanud – kui nägi jänesenahkadega puud.

Iga kord, kui ta jänese kätte sai, võttis ta naha ettevaatlikult maha ja venitas selle tammepuule, kinnitatuna kooresse torgatud puutikkudega, kuni see ära kuivas. Ta polnud nahkadele kasutust leidnud, kuid talle oli vastumeelne midagi ära visata ja mõtles, et neid võib millekski vaja olla. Kui nad ära kuivasid, olid nad nagu ühelt poolt karvane tihe paber, kuiv ja krõbe, kergesti rebitav. Kuid viimane nahk, mille ta vihma ajal üles oli pannud, polnud veel ära kuivanud ja ta võttis selle puu küljest alla. Niiskes nahas oli tugevust ja sellest võiks nööri saada. Ta lõikas jänesnahast ribasid, ning mässis ja köitis ühe toornahast ribaga nooleotsa lõhestatud varre külge.

Kui ta valmis sai, paistis et see on küllalt tihe ja ta oli kuulnud, et toornahk tõmbab kuivades kokku, nii et see võib kinnituse veelgi paremaks muuta. Muidugi oli nahk karvane ja karvad turritasid ümberringi välja ning nool nägi välja nagu mütsitutt, kuid peale hetkelist tule kohal hoidmist põlesid kõik karvad ära ja siis lõikas sideme otsad ära ning asi nägi hea välja.

“Peaaegu professionaalne.” Ta pani noole kõrvale ja läks tagasi tulekivi juurde – mõeldes sellest juba kui noolekivist – ja uuris seda veel. Seal, kust ta killu välja oli murdnud, oli jäänud veel kaks serva, jooned, mis paistsid samasugused kui esimene ja virutas neile kirvesilma äärega, samamoodi nagu esimesel korral.

Veel kaks kildu tulid ära, peaaegus identsed esimesega, jättes veel kaks joont järele. Kui ta nende peale koputas, juhtus sama ja nii mitmel korral, kuni tal oli üheksa kildu. Ta viis nad oma töökivile ja surus jalaga vastu kivi ja uuristas nendesse kinnitus süvendid ja kinnitas nad toore jänesenaha abil noolevarte külge ja kõike seda, kivist nooleotsteni, ühe päevaga.

Brian leidis, et sama moodi nagu halvad asjad, võivad ka head lumepallina kuhjuda. Kui ta jänesenaha kallal töötas ja külmal õhtul seda parema nurga alla keeras, puutusid karvad vastu ta kätt ning ta tundis soojust ja ta mõistis, et on leidnud viisi, kuidas soojaks jääda.

Tal oli viisteist kuivatatud nahka ja ta tõi nad varjualusesse kui pimedaks oli läinud. Ta polnud jällegi midagi söönud, kuid nälg ei olnud nii hirmus, kuna ta elevil oli. Tulevalgel töötades lõikas ta nahad sirgete äärtega neljakandilisteks tükkideks. Ühte nahka kasutas ta kinni nöörimiseks, lõigates noaga kitsad ribad – esmaabi käärid olid liiga väiksed, et neid kasutada – ja ta hakkas teisi omavahel kokku nöörima suure nelinurga saamiseks. See võttis mõnda aega, kuna tal polnud nõela ja pidi naha sisse väikeste aukude tegemiseks nuga kasutama ja siis teritatud oksakest naharibade läbi tõmbamiseks. Samuti polnud ribad pikad ja ta sai ainult seitse kaheksa tolli ‘õmmelda’, kui pidi otsa kinnitama ja uue ribaga alustama ja kui ta neli nahka kokku oli õmmelnud, tundis ta et väsimus teda maha murrab. Ta ronis magamiskotti ja magas sügavasti ega ärganud enne koitu.

Nälg oli teda äratanud ja ta teadis, et enne kui saab tööd nahkadega jätkata, peab ta jahile minema ja nii võttis ta oma kerge vibu ning suundus loll lindude piirkonda. Seekord polnud õnn temaga ja ta lasi kolmest linnust mööda, enne kui tabas jänest. Ta puhastas jänese ja kasutas toorest nahka ribade valmistamiseks ja hakkas uuesti õmblema, kuni liha kees ja õige varsti oli ta tagasi varjualuses, töötades tulevalgel, kõht täis ja sõrmed lendamas. Kuid seekord oli ta enne magama jäämist valmis saanud jänesenahkade kokku õmblemisega nelinurgaks mis oli umbes kuuskümmend sentimeetrit lai ja peaaegu kaks meetrit pikk.

“Sellest saab hea sõba,” ütles ta kotti magama ronides, arvata kella kolme nelja ajal vastu hommikut.

Just enne magama jäämist kuulis ta hunte. Kuuldus nagu oleks neid kaks. Kõva, itkev ulgumine, kui nad üksteisele laulsid ja siis ragin võsas, kui nad kedagi taga ajasid – võibolla hirve. Peaaegu kaks nädalat polnud neist midagi kuulda olnud. Olid ajad, kui ulgumine teda hirmutanud oleks, temas ebausklikku kartust tekitanud, kuid nüüd ta naeratas. Nad pidid olema ilma tõttu viibinud, kui neil nii kaua aega oli kulunud oma piirkonna läbi jooksmiseks ja ta oletas, et nad märgivad läbi minekul oma territooriumi ääre. Ta peab üles minema ja enda oma ka uuesti märkima - vihm on ilmselt lõhna maha pesnud – esimese asjana hommikul.

Head jahti, mõtles ta huntidele – head jahti teile. Hea jaht – see oli kõik.