Koidu ajal oli külm - järve ümber oli rohkem jääd ja pardid ning haned lendasid nüüd peaaegu vahetpidamatult – peale tule ülestegemist asus Brian jälle jänesenahkade kallale. Ta voltis nelinurga kokku, karvad sissepoole ja õmbles servad kokku, jättes mõlemas servas üles äärde augud käte jaoks, siis lõikas murdekohta nii suure augu, et pea läbi mahuks ning tõmbas kogu värgi üle pea alla, toppides käed aukudest välja.

See oli perfektne vest. Noh, mõtles ta, enda peale alla vaadates – võibolla mitte just perfektne. Tegelikult nägi see päris vilets välja, kuivanud lihatükid siin seal turritamas, ja jäme õmblus. Kuid ta oli soe, väga soe ja mõne hetkega hakkas ta higistama ning ta sai aru, et seda on rohkem kui talle vaja ja ta pidi selle seljast ära võtma.

Ta pani selle kõrvale ja oli just alustamas tööd nooltega – ta pidi neile suled varte külge panema – kui talle hundid meenusid. Ta sörkis üles oma piiri märkima, tuli ümber nurga puunoti juurde ning jäi kivistunult seisma.

Tema vastas oli hunt, suur isane, pea värske verega koos. Tal oli suur tükk liha koos kondiga kesk suud ja ta ei urisenud või vaadanud Brianit kuidagi teisiti kui kerge uudishimuga. Nad seisid niimoodi, Brian ilma relvadeta ja mingi muu mõtteta kui puunotile pissimine ja hunt lihatükk suus, siis hunt pöördus sörkis vasakule ära ja läinud ta oligi.

Kuid ta oli paremalt tulnud, mõtles Brian – kusagilt paremalt – ja kui ta vaatas, tuli teine hunt paremalt, ka lihatükk suus, kuigi natuke väiksem ja sörkis kergesti vasakule ära, esimese järgi.

Ja Brian oli üksinda. Ta seisis ja ootas ja kui rohkem hunte ei tulnud, lasi ta oma õlad mis pinges olid, lõdvaks ja mõtles sellest, mida ta just näinud oli.

Need pidid olema hundid, kes eelmisel õhtul just enne magama jäämist laulnud olid. Neil oli jaht hästi läinud ja mõeldes, kuidas nad end tundma pidid – kuidas tema end peale seda tundis, kui jaht hästi oli läinud – ta naeratas, ja pöördus, et oma puunoti juurde minna. Siis aga mõtles veel.

Nad olid liha tassinud. Värsket liha. Ta ei teadnud kelle oma, kuid see pidi suur loom olema. Võibolla hirv. Ja paistis, et nad olid sellega lõpetanud.

Võibolla on nende saagist midagi üle jäänud, mõtles ta; kui ma selle suudan leida, ehk siis seal on midagi, mida ma kasutada saan. Ta hakkas sinna poole minema, kust hundid tulnud olid, kuid peatus jälle, mõtles hetke, siis sörkis tagasi laagrisse, võttis noa, kirve ja tules kõvendatud otsaga oda. Tundes metsa ja selle kombeid, teadis ta, et on võimalus, et ta pole ainus, kes huntide saaki otsib.

Ta alustas suunas, kust hundid olid tulnud ja polnud sadat meetritki läinud, kui selle juurde jõudis.

See oli hirv olnud. Noor vasikas. Neid oli siin ümberringi tosinate kaupa ja Brian oli nende küttimisest mõelnud, kuid tal olid kerged relvad ja nende lähedale oli raske pääseda. Nii pühendus ta jänestele ja kaladele ja loll-lindudele.

Hirv oli pidanud tegema müra, mida ta õhtul kuulnud oli, kui hundid ulgusid ja ta peatus saagi ees, et märke lugeda. Hirv oli väikese lagendiku lähemal küljel. Ta pidi olema kaugemalt küljest välja jooksnud, hundid tihedalt kannul ja nad olid ta kätte saanud, kinni hoidnud ja teda rebinud, kuni ta suri.

Paistis et ta oli parasjagu ringi trampinud, sest rohi oli kümne meetri ulatuses verine ja maapind üles kistud. Kuid nad olid ta maha murdnud. Brian nägi jälgi, mille hirv oli jätnud lagendikule tulles ja kohta kus maapind oli üles kistud ning ta nägi huntide jälgi ning ta sulges hetkeks silmad ja kujutles, mismoodi see välja näha võis – hirv jooksmas läbi võsa, hundid talle järgi jõudmas, siis hambaid talle sisse löömas ja teda tagasi ja maha tirides …

Ta raputas pead ja tuli tegelikkusesse tagasi. Suurem jagu hirvest oli läinud. Nad olid tagaosast alustanud, kiskudes ja süües, siis mõlemad tagajalad maha võtnud kuni sisikonnani, samuti ta kaela närinud. Kõik mis tegelikult järele oli jäänud, olid pea ja kael ning esijalad ning räbaldunud nahatükid, kogu asi nägi välja, nagu suure auto alla jäänud.

Brian naeratas. See on varandus, mõtles ta ning tal hakka sülg suust jooksma, ning ta naeratus läks veel laiemaks, kui ta kujutles, mida nad tema maailmas võiks mõelda, kui nad näeks teda nüüd ilastamas auto alla jäänud looma nähes.

Ta peab kiiresti töötama. Teised kiskjad – karu, rebased, võibolla veel hunte – võivad iga hetk tulla ja ta polnud kindel, et suudab oma uue rikkuse eest seista, enne kui tule kaitse alla jõudnud on.

Hirvest ülejäänud ports kaalus vähem kui veerandsada kilo ja alguses lohistas ta seda vaevata, kuid siis aga nähes, et maha jääb vererada hakkas ta muretsema, et seda mööda on liiga kerge järele tulla, tõstis korjuse õlgadele ja kandis seda.

Varjualuses pani ta selle maha, lisas lõkkesse puid ja võttis välja oma noa. Esiteks tuli see ära nülgida. Nahk oli tagapool rebitud ja räbaldunud, kust hundid seda kiskunud ja söönud olid, kuid oli suuremalt osalt terve rinnal ja kaelal ning ta töötas ettevaatlikult. Esiteks lõikas ta kõri alt kuni rinna keskele ja siin oli ta esimene üllatus. Jäneseid oli kerge nülgida – nahk peaaegu et kukkus neilt maha. Hirve nahk oli tihedasti liha küljes kinni ja ei tulnud lihtsalt tõmmates maha, nii nagu jänestel. Brian pidi noaotsaga naha liha küljest lahti lõikama, koorides seda poole sentimeetri haaval ja tal kulus suur osa tunnist pidevat tööd, et nahka lahti saada, lõigates selle ära esijalgadest alates kaela mööda üles ja pea taha. Hirve silmad häirisid teda alguses. Need oli suured ja pruunid ja avatud ning tundusid Brianit jälgivat, kui ta nahka nülgis ja ta vabandas hirve ees selle pärast, mis temaga oli juhtunud, mida ta temaga tegi.

See küll ei vähendanud ebamugavustunnet kuid ta lootis, et hirve vaim teadis, kuidas ta end tunneb ja ta tõotas, et midagi ei lähe kaduma.

Ja kui palju seda seal oli – rohkem, kui ta lennuõnnetusest saati näinud oli. Nahk – palju tugevam ja paksem kui jäneste nahad – oli küllalt suur, et sellest veel üks vest teha ja ta laotas selle oma varjualuse kõrvale kuivama, kuni ta liha kallal töötas.

Hundid olid söönud nii palju kui jaksasid ja viinud oma koopasse nii palju kui suutsid, kuid teda hämmastas, kui palju liha oli järele jäänud. Ta hakkas seda ribadena ära lõikama, lahjat punast liha, mille ta lamedale kivile pani. Ainuüksi ühe õla liha oli rohkem kui ta kunagi ühes kohas väljaspool lihapoodi näinud oli. Oma tubli kolm kilo ilma kondita ja siis teine õlg ja siis selg kuni kaelani ja kui ta lõpuks valmis oli – just pimeda saabudes – oli tal kümne kilo ringis liha.

Ta keetis tohutu laari liha, peaaegu kolm kilo, istudes tule ääres oma jänesenahast vestis, kuna õhtune jahedus oli maha langenud. Siis ta sõi ja sõi ja sõi ja kui ta söönud sai, oli ikka veel liha ja leent järel. Ta jäi tukkuma, magas ja ärkas keset ööd ja sõi veel ja jõi leent ja ikka jäi veel liha järele.

Hommikul ärkas kõht ikka veel punnis ja huuled rasvased ning millegi rõõmu lähedasega südames.

Ta polnud hirve kehaga veel lõpetanud. Pea häiris teda – see kuidas selle avatud silmad justkui kõike nägid, eraldas ta selle kaela küljest ja viis üles puuoksale, küllalt kõrgele maapinnast ja sättis ta üle järve vaatama. Ta polnud kindel, miks ta seda tegi, kuid see tundus olevat õige asi teha ja ta tänas teda veelkord liha eest, enne kui töö juurde tagasi pöördus.

Öised külmad olid kärbsed ära võtnud ja nii nad ei tülitanud ja ta laotas lihatükid laiali, et nad õhku saaksid ning pärastlõunal nägi ta, et need olid kuivanud päikese käes vinutatud liha sarnaseks. Kuid enne seda tegeles ta kontidega. Nende küljes oli ikka veel palju liha ka te tagus nad kirvega katki ning keetis kogu päeva nende küljest liha ja üdi. Kui lõpuks kõik tehtud oli - jällegi hiliseks õhtuks - oli ta üllatunud, nähes et potis olev vedelik muutus poolkõvaks, nagu sült ja lõpuks sai sellest tihe mass, täis keenud lihatükke.

Seda sõi ta õhetusöögiks - peaaegu poole sellest - süües seda lusikaga ja kui ta lõpuks tagasi oma varjupaigas oli, liha tahapoole kindlalt ära pandud ja pott tulelt kõrvale tõstetud (ikka veel poolenisti täis) tundis ta end kõige rikkama inimesena maailmas

Tööle oli väga rakse keskenduda. Kõik temas tahtis nüüd magada – ta kõht polnud kunagi nii täis olnud, varjualune oli soe ja mõnus ja kõik, mida ta tahtis, oli silmad kinni panna ja magada päeva lõpuni.

Kuid ta ei saanud unustada karu rünnakut või vihma ja külma ja ta teadis, et ilus ilm ja tema õnn ei kesta igavesti ja tal pole üldsegi aega raisata.

Ta võttis oma nooled välja ja soris ellujäämis pakis otsides oma suletaskut. Ta oli kohe alguses avastanud, et loll-linnu saba ja tiivasuled sobisid kõige paremini nooltele ja ta oli alles hoidnud iga lastud loll-linnu tiiva ja sabasuled ja võttis nad nüüd välja.

Need nooled olid teistsugused. Nad olid raskemad ja ta muretses, et lai nooleots hakkab kuidagimoodi sulgedele vastu töötama. Ta tundis, et lahendus oleks pikemad suled. Ta valis iga noole jaoks ainult kaks sulge, kuid jättis nad täis kuue tolli pikkuseks ja kooris lapiku poole noaga kogu sule pikkuses, nii et nad noolevarrele sobiksid.

Ta kinnitas suled niidiga oma vana tuulepluusi küljest ning määris mähised niidi kaitsmiseks soojendatud männivaiguga - trikk mille ta oli õppinud, kui oli vastu vaigust puud nõjatunud ja sinna külge kinni jäänud.

Ta tegi aeglaselt ja hoolikalt töötades kolm noolt, enne kui lõpuks magama läks.

Jällegi oli ta nii kõvasti maganud, et ärkas pea vastu maad ja kael kange öö läbi samas asendis olemisest.

Tänu hirvelihale ei olnud tal vaja nüüd jahil käia, võibolla kümme või kaskteist päeva võibolla kaks nädalat ja ta töötas kogu päeva noolte ja vibu kallal, istudes varjualuse kõrval sooja päikese käes, aegajalt süldistunud lihaga maiustades.

Selle päeva lõpuks olid kõik üheksa noolt lõpetatud. Ta oli vibusid noaga ühtlasemaks vestnud ja nööri jaoks sälgud teinud, valmis nööri kinnitamiseks järgmisel päeval esimese laskekatse jaoks. Ta oli just end lõdvaks laskmas, natuke upsakas, selle pärast, kui hästi kõik läks, kui ta skunksi haisu tundis.

Muidugi oli ta ka varem nendega kokku puutunud, nägi neid kogu aja, kuid tal oli ainult üks väga halb kogemus kui ta otsetabamuse oli saanud. Ta teadis, et nad liikusid öösiti jahti pidades ja ei paistnud midagi kartvat. Ta vaatas ettevaatlikult varjualuse ukseavast välja.

Skunks oli meetri kaugusel, teda, varjualust ja tuld vaadates ja kui Brian teda vaatas, lõi ta oma tagaotsa üles, tõmbas saba kõverasse ja sihtis otse Briani näkku.

Olen surnud, mõtles Brian ja jäigastus. Nad jäid sedamoodi pikaks ajaks, Brian hinge kinni hoides ja oodates, kuni teda kinni naelutatakse ning skunks tema peale sihtides. Skunks ei pritsinud, ainult sihtis.

Ta on näljane, mõtles Brian. See on kõik. Ta on jahil ja näljane. Brian sirutas aeglaselt käe paremale, kus ta lihatagavara oli taga nurgas ja võttis tüki kuivatatud liha. Sujuva, aeglase liigutusega viskas ta lihatüki skunksist paremale. Sekundi murdosa kestel arvas ta et kõik on läbi. Skunksi saba jõnksatas, kui lihatükk maha kukkus, kuid siis krimpsutas ta lihatükki haistes nina, lasi oma saba alla, pöördus ja hakkas liha sööma.

Brian sirutas ettevaatlikult käe ja tõmbas ukse ava ette ja jättis skunksi välja sööma.

Suurepärane, mõtles ta oma kotti tagasi ronides – mul on nüüd lemmikloomaks skunks – terrorist. Kui ma teda ei sööda, pritsib ta mind. Suurepärane lugu. Ta pani silmad kinni ja ohkas. Ehk on ta hommikus läinud.