Hommikul lükkas ta ukse ettevaatlikult kõrvale ja vaatas mõlemas suunas. Ta ei näinud skunksi ja lükkas ukse pärani ning läks välja. Skunksi polnud kusagil. Enne kemmergusse minekut lükkas ta ukse ava ette tagasi – polnud mõistlik riskida – ja sörkis metsa.

Kui ta tagasi tuli, otsis ta kogu ümbruse läbi kuid ei näinud skunksi kusagil ning kehitas õlgu. Paistis, et see oli ära läinud. Ta süütas välise lõkke varjualuse lõkkest võetud sütega ja varsti oli tal väike toidukeetmise tuli üleval. Hommikune külm kestis nüüd kauem ja jää oli kaugemale järvele liikunud, üle kümne meetri kaugusele kaldast ümber kogu järve. Jänesenahast vest ja tuli tundusid eriti head olevat.

Ta võttis viimase tardunud leemega poti, lisas tüki punast kuivatatud liha ja pani tulele äärepoole keema. Samal ajal hindas ta oma olukorda. Varjualune oli valmis, või peaaegu valmis nii hästi, kui ta seda suutis, peaaegu õhutihe ja soe, kui lõke sees põles. Tal oli üheksa noolt ka valmis, mis tundus päris palju olevat. Mitmel korral ta end siis kaitsma peab? Peale selle, kui ta ka kõik nooled ära kulutab, saab ta noolekivist uusi otsi. Ja puud noolevarte jaoks on ka talvel olemas.

Talv.

See sõna peatas ta. Ta ei teadnud sellest midagi. Kodus New Yorki osariigis oli lund, mõnikord päris palju, ja vahel oli külm ka, küllalt külm, et ta kõrvu näpistada, kuid ta võis tuppa minna ja tal olid head soojad riided. Ta kahtlustas, et siin on talv palju pahem, kuid ta ei teadnud, kui palju või kuidas selleks valmistuda.

Just siis sai liha valmis ja täpselt sel momendil, kui ta potti tulelt ära tõstis koperdas skunks taarudes ümber kaljunurga, peatus meetri kaugusel ja tõstis saba.

“Mida...” Brian võpatas ja ootas, kuid skunks ei pritsinud ja Brian võttis potist tüki liha ja viskas skunksi kõrvale. Skunks lasi saba alla, nuusutas liha kuid kui see söömise jaoks liiga kuumaks osutus, taganes ta ja tõstis jälle saba.

“Kuule, sina väike röövel - mul on kahju, et see liiga kuum on. Sa pead lihtsalt ootama, kuni see jahtub...”

Skunks hoidis oma saba üleval, kuid lasi selle natuke madalamale ja näis aru saavat ja hetkel, kui liha jahtunud oli, võttis ta kamaka üles ja kadus sellega varjualuse taagakülge moodustava suure kalju nurga taha.

“Kuhu sa lähed?”

Brian tõusis ja järgnes parajal kaugusel, aeglaselt liikudes ja kui ta ümber kalju jõudis, oli skunks läinud, täielikult kadunud.

“Aga...”

Brian kõndis kuni kalju lõpuni, siis tagasi ja oli teisel ringil, kui ta märkas rohu liikumist seal, kus kalju maasse läks. Rohi siin oli tihe ja umbes veerand meetri kõrgune ja peitis mullapinna. Brian läks lähemale ja nägi värsket mulda ja auku kalju all ja ta nägi musta—valget karvast kogu all augus liikumas.

“Sa elad siin!” Brian raputas pead. “Sa oled minu juurde sisse kolinud?”

Skunks peatus hetkeks, siis alustas jälle aj Brian nägi, kui väikesed mulla joad lendasid koopa avast välja, kui skunks kalju alla sügavamale kaevas.

Brian keeras ära. “Väga tore – mul on nüüd parandamatu hügieeni probleemiga toanaaber …"

Nelja päeva jooksul kujunes välja rutiin. Skunks tuli hommikul ukse juurde, lõi saba püsti ja ootas, kuni talle süüa antakse. Brian söötis teda ja ta läks tagasi oma urgu, kuni järgmise hommikuni.

See polnud just sõprus, kuid varsti Brian naeratas, kui ta skunksi nägi. Ta ristis skunksi Bettyks, kui oli otsustanud, et see on emane ja nägi välja nagu ta tädi, kes oli väikest kasvu ja ümmargune ja taarus sama moodi. Ta ootas, kuni teda jälle näha saab.

Peale skunksiga tutvuse sõlmimist läks Brian tagasi oma raske vibu kallale. Nooled olid valmis, kuid ta oli nurka aetud vibunööri probleemiga – kust saada küllalt pikka nööri, kuni ta nägi nööri magamiskoti ühes otsas. See oli punutud nailon, kolme millimeetri jämedune ja peaaegu kaks meetrit pikk – küllalt pikk, et kaks tiiru ümber koti ulatuda, kui kott kokku rullitud oli.

Nöör oli ühte otsa pidi koti külge õmmeldud, kuid ta teritas oma noa teritamiskivil, ja sai noaotsaga õmblust nii palju avada, et nööri vabastada.

Nööri vibule kinnitamine osutus päris raskeks. Vaatamata tehtud kraapimisele ja voolimisele oli vibu ikka veel väga jäik ja paindus ainult väga tegeva survega. Ta sidus nööri vibu ühe otsa külge, siis pani seotud otsa maa peale kivi õnarusse, siis aga painutas vibu kogu oma keharaskusega ja kinnitas nööri kohale ülemise otsa külge. Nöör tinises, kui ta seda näppis ja puu tundus nööris laulvat. Ta võttis neli noolt ja suundus järve ääres oleva mätta juurde.

Ta pani noole vibule ja sobitas selle nöörile, tõstis vibu, vaatas piki noolt sihtmärki ja tõmbas noole tagasi.

Või püüdis tõmmata. Kui see oli poole tee peal lõuast, tundus vibu oma tugevust kahekordistavat ja selleks ajaks, kui ta suled lõpuni tagasi sai, värises ta pingutusest ja nöör tundus sõrmedesse lõikavat. Ta lasi kiiresti lahti, enne kui korralikult sihtida sai ja nägi kuidas nool mätta peale vao lõikas, vastu järvejääd põrkas, jäält üles hüppas ja üle avatud vee lendas, teisele poole jääle maandus ja jääd mööda teisel pool järve liugles - oma tubli kakssada meetrit.

Samal hetkel lõi nöör talle nii tugevasti vastu käsivart et tundus naha maha tõmbavat. Sulgede ebatasane esiosa lõikas ta kätte, kui üle läks.

“Ohoo...”

Noolt ei olnud näha kuid ta teadis, kuhu see läks ja ta läheb ümber järve ning toob selle hiljem ära. Nüüd aga peab ta harjutama. Ta muutis laskenurka, et nooled üle järve ei lendaks, kui ta mööda peas laskma – kui ta mööda laseb, mõtles ta naeratades – ja läks mättale lähemale.

Raske oli öelda kui suurt jõudu oli vaja vibu vinna tõmbamiseks. Ta arvas, et nööri lõuani tõmbamine nõudis kahekümne viie kolmekümne kilost tõmmet ja iga lask tegi haiget ta käsivarrele, sõrmedele ja käele. Kuid asi oli seda väärt. Nooled läksid vibult nii kiiresti, et ta ei näinud neid lendamas ja nad lõid nii kõvasti et kaks nendest lendas läbi mätta ja edasi veel viisteist - kakskümmend meetrit ning murdis nende otsad katki. Ta tegi sellel õhtul uued nooleotsad ja neid tehes teadis ta, et ta hakkab suurematele loomadele jahti pidama. See oli imelik, kuidas see mõte tuli, võis paistis lihtsalt olemas olevat. Ta oli vibu teinud enese kaitseks, oli nooli tehes sellest, kui ainult kaitserelvast mõelnud, kuid kusagil töö käigus oli tulnud teadmine, et kasutab seda jahirelvana. Võibolla oli hirveliha söömine seda teinud. Seda oli nii palju ja see oli nii maitsev ja sellega oli kergem õiendada, kui väikeste loomadega. Mis ka selle põhjuseks polnud, kuid harjutamise ajal mättale sihtides nägi ta seal hirve rinda.

Ta lasi terve päeva, kuni ta õlad valusad olid ja oli noole murdnud ja veel kaks nooleotsa ära lõhkunud, väikesi maapinnal olevaid kive tabades. Siis tegi ta pimedas tule üles, keetis liha, söötis Bettyt, kes saabus just siis, kui liha valmis oli ja tõmbus varjualusesse nooli parandama.

Homme läheb ta suurele jahile, mõtles ta. Ta püüab hirve kätte saada.