Seitsmes peatükk.

Ta ei teadnud mis kell, kuid kesk ööd ärkas ta järsku. Ta oli õppinud oma aistinguid usaldama ja teadis, et midagi oli muutunud, mis teda järsku äratas ning ta lamas pimeduses, silmad pärani, kuulates, haistes, püüdes näha.

Tal ei tulnud kaua oodata.

Kuulda oli tasast sahinat, siis nohinat ja kogu varjualuse sein kooriti kalju küljest nagu maavärina käes, ära ja maha ja Brian – ikka veel magamiskotis – vaatas pimeduses üles enda üle kummarduvale tohutu suurele karule.

Polnud aega reageerida, liikuda, mitte midagi teha.

Brianil oli aega mõelda: Liha – karu oli liha lõhna tundud ja tuli seda sööma. Ta oli liha järele tulnud.

Ning tõsi ta oli. Karu oli liha järgi tulnud, kuid probleem oli selles, et Brian lamas karu ja liha vahel ja karu lõi ta käpaga kõrvale. Ja asi polnud niipalju käpalöögis - mis polnud kaugeltki nii tugev, kui karu oleks võinud lüüa ja murda Briani jalad – kuid kotti lukk oli kinni tõmmatud ja Brian ei saanud küllalt kiiresti eest ära, nii et karu virutas uuesti. Sel korral kõvasti. Löök tabas Briani puusa ja isegi läbi koti oli see nii tugev, et oleks peaaegu ta puusa nikastanud.

Ta karjus “Ahhh.”

Karu kivistus pimeduses. Brian nägi ta tohutu suurt pead aeglaselt ja ähvardavalt teda vaatama pöördumas ning karu hingeõhk puhus tema peale ja ning ta mõtles, nüüd ma suren.

Ja kõik selle pärast, et karu tahab süüa ja mina olen tal ees. Ta nägi karu hambaid, kui see need paljastas ja ta ei suutnud, lihtsalt ei suutnud midagi teha; ei suutnud liikuda, ei suutnud reageerida. Kõik oli läbi.

Karu hakkas pead alla, Briani poole langetama, kuid siis kõhkles, peatus, tõstis pea uuesti üles ja pööras ümber, et üle oma vasaku õla tagasi vaadata.

Pool sekundit lamas Brian liikumatult, vahtides üles karu peale. Kuid nüüd oli tunda uut haisu, üle karu haisu käivat vänget, jäledat, väävlist ja oksele ajavat, kui karu oli vaatama pööranud ja saanud skunksilt täistabamuse otse vastu silmi.

Betty oli saabunud. Kas oli ta just jahilt naasnud, või äratatud, või talle lihtsalt karud eriti ei meeldinud – mis ka põhjuseks polnud, oli ta karule täis laadungi näkku paisanud.

Tulemus oli silmapilkne ja laastav.

“Rowwrrrmph!”

Karu näis enda sisse pöörduvat, lüües Briani veel kaugemale kõrvale ja veeres tagurpidi varjualuse alt välja, tagus oma pead vastu maad, püüdes oma silmi puhtaks saada ning kadus põtkides ja oksendades pimedusse.

Brian vaatas selle kõige põhjustajat. Betty seisis varjualuse otsa juures, saba ikka veel püsti, nüüd ainult Brianile suunatud. Ta jõnksatas korra, siis jälle ja Brian raputas pead.

“Mul on kahju. Ma lihtsalt ei mõelnud, et sa toidust mõtled …" Ta võttis hunnikust tüki liha – eriti suure – ja viskas Bettyle ja too lasi saba alla, võttis lihatüki üles ja vaarus oma uru suunas ära pimedusse.

Brian ronis oma kotti tagasi. Varjualune oli segamini, sein maha kistud ja ta puus valutas, kuid vihma ei sadanud ja kotis oli soe. Ta võib asjad hommikul korda seada ja parandada.

Igal pool haises skunksi järele - suur osa Betty karu peale lastud laengust oli tema ümbert läinud ja seina tabanud – kuid Brian ei pannud seda pahaks. Tegelikult, mõtles ta, on see mulle isegi meeldima hakanud. Pean talle veel rohkem süüa andma. See oli justkui lemmikloomast aatomipommi omada.

Ta jäi magama naeratusega näol.

Hommikul leidis ta, et purustused polnud nii äärmuslikud, kui ta oli arvanud. Karu oli seina paigast ja maha lükanud, kuid kuivanud muda oli selle koos hoidnud ja peale nelja kõigutamist lükkas Brian ta üles tagasi vastu kaljut. Ta raius augu õhukesesse jäässe järve kalda lähedal ja tõi sealt muda, millega pakkis kinni liitekoha ja seina sisepinna ja tunni pärast oli sein nagu uus.

Siis naasis ta oma mõtte juurde. Sõjavibust poleks kasu – vähemasti kaitserelvana. Ta oli sellest lasknud ja ta toimima saanud, kuid pimedas, öösel varjualuses polnud mingit võimalust vibu sihtimiseks või noole karusse laskmiseks. Ja Jumal teab, mis oleks juhtunud, kui ta oleks karu noolega tabanud – eriti kui ta poleks tabanud midagi elutähtsat. Karu oleks siis väga vihane olnud – isegi Betty poleks teda peatada suutnud.

Võibolla oda, mõtles ta – tappev oda. Kui ta kasutaks sama põhimõtet kui nooltega...

Ta läks tagasi kivi juurde, kust ta nooleotsi oli saanud ja uuris seda. Tal oleks vaja laiemat ja pikemat pead ning killud tulid liiga väikesed oda jaoks. Siiski olid selle koha lähedal teise musta kivi lademed ja ta kopsis neid kirvesilmaga, kuni sai ühe suurema tüki. Kolmel korral sai ta ebaõige kujuga või liiga hapraid tükke. Kuid neljandal katsel sai ta kätte tüki, mis oli peaaegu ta peopesa laiune ja seitsmeteistkümne sentimeetri pikkune habemeoana teravate, teravaks tipuks koonduvate servadega.

Ta uuristas kivitüki lamedasse otsa kinnitussälgud ja monteeris selle ühe oma kõvast puust oda otsa, puud ettevaatlikult lõhestades ja seejärel sidudes hirvnahast lõigatud kitsa ribaga – mis osutus palju tugevamaks kui jänese nahast – ja kõrvetas karvad tules ära, kui kõik valmis oli.

Ta kaalus oda käes ja sirutas selle välja. Visata seda poleks saanud, kuid lähedalt, nagu viimasel ööl – kui tal see oleks olnud – oleks oda ots natuke hävitustööd teinud.

Või vähemasti karu hirmutanud. Ta noogutas. Hea. Kui mitte muud, siis turvatunde see talle andis.

Hiljem ta mõtles, kui imelikud asjad võivad olla. Ta ei näinud enam kunagi karu ja varjualuses polnud teda enam kunagi oht ähvardanud.

Kuid siiski oleks oda ta elu võinud päästa.

Järgmine peatükk Garry Paulseni kodu