Ta ärkas, kui oli küllalt maganud ja vaatas ust paotades varjualusest välja. Väljas oli külm ja hall ja sadas masendust tekitavat vihma, väga sarnast sellega, mis varem sel sügisel nii kaua oli kestnud, ja tegi tule üles kuivade puudega, mis ta oli õhtul kõrvale pannud, kui vihmapilvi kogunevat nägi. Varsti oli varjualune rõõmsalt soe, suits väljumas suitsuagu kaudu lae all ja ta soovis, et oleks õhtul taibanud vett tuua ja soovis samuti, et ei peaks tegema seda, mida ta nüüd tegema pidi.

Kuid ta ei suutnud kauem kannatada ja lõpuks ronis ta kotist välja, haaras kirve ja kõige suurema alumiiniumpoti ja sööstis välja vihma kätte. Nii kiiresti kui võimalik, õiendas ta asjad kemmergus, seistes paljajalu külmetaval ja märjal maapinnal, siis jooksis järve äärde ja raius oma veeaugu lahti – see oli öösel õhukese jääkihiga kattunud – ja täitis poti veega ning jooksis varjualusesse tagasi. Ta libistas ukse paigale tagasi, pani poti tulele ja lasi sisse tüki kuivatatud liha et hommikusöögiks hautist teha.

Liha hakkas otsa saama. Ta oli venitanud huntide tapetud hirvega nii kaugele kui sai, püüdes süüa väiksemate annustena, kuid lähema nelja viie päeva jooksul pidi ta jahile minema.

Ta pani Betty jaoks lihatüki välja ukse kõrvale ja oli üllatunud, et teda juba seal polnud ning tõmbus sisse et edasi mõelda.

Viimastel päevadel oli külmemaks läinud. Õhul oli nagu selline püsiv tunne juures, et ta soojemaks ei lähe, vaid jääbki külmaks ja Brian oli silmitsi mõningate tõsiasjadega.

Ta polnud külma ilma jaoks lihtsalt valmis. Oh, mõtles ta, varjualune oli korralik. Ja mets oli täis küttepuid.

Kuid ta riietus oli haletsusväärne. Ta teksad seisid koos – vaevalt veel – kuid ta tenniskingad olid peaaegu läbi, sokid juba ammu ribadeks kulunud, ja T–särk (samuti peaaegu tükkidena) ning jänesenahast vest olid kõik mis tal selga panna oli.

Ma näen jube välja, mõtles ta. Teda ajas see naerma, kuid tegelikult polnud see üldse naljakas. Ta võib ju varjualuses istuda ja soojas olla, kuid kui ta jahile ei saa minna ta sureb ja ta ei saa jahile minna, kui tal midagi sooja selga panna pole, et end külmumast hoida.

Surnuks, mõtles ta, tõde sisse hiilimas nagu uss. Ma võin surnuks külmuda. Mitte nüüd kohe – veel ei olnud nii külm – aga varsti. Ta ei teadnud millised põhjamaa talved on, kuid teadis – varsti läheb küllalt külmaks, et teda tappa ja jääks külmutada.

Ta tegi jälle olukorrast ülevaatuse. Riideid pole, kuigi tal olid veel mõned jänesenahad, milledest ta võib oma vestile käised õmmelda. Oli veel hirve nahk. Ta vaatas seda ja mõtles, et sellest tuleks paar mokasiine välja. Nad tulevad rohmakad, kuid kui ta nad karvad sissepoole kokku õmbleb ja nad küllalt suured teeb, et neid tenniskingade peal kanda saab, oleks nendest abi.

Ta asus tööle selle kallal, mida ta teha sai ja veetis kogu päeva, õmmeldes ülejäänud jänesenahku torudeks, millised ta kinnitas vesti külge käisteks. Kui ta seda selga proovis, krabises kogu värk nagu oleks ta paberist, kuid tundus koos seisvat ja sellel ööl magades tundis ta end oma tuleviku suhtes natuke paremini.

Järgmisel hommikul uuris ta ilmaolusid – ikka sadas ja oli külmem kui eelmisel hommikul – ja asus ta tööle oma jalanõude kallal.

See osutus ühtaegu nii kergemaks kui raskemaks, kui ta mõelnud oli. Kerge osa oli piirjoonte tegemine. Ta astus kuivale nahale ja tõmbas lõkkeasemelt võetud söega ümber jala joone. Kui ta oli kaks talda välja lõiganud, lõikas ta ülejäänud nahast kaks nelinurkset tükki ja õmbles – mõningast vaeva nähes, kuna nahk oli paks ja kõva – mõlemad rohmakateks torudeks. Siis õmbles ta torud taldade külge, kinnitades ümber kogu ääre ja kui ta sellega valmis sa, oli tal kaks kohmakat saabast, milledesse ta sai oma tenniskingades jalad sisse pista; karvadega sissepoole tundusid nad kohe soojad, kui ta jala sisse oli torganud. Viimastest nahatükkidest lõikas ta kaks riba paelte tegemiseks, millega torude ülemised otsad tihedalt ümber jalasäärte tõmmata – torud ulatusid umbes poole sääreni – ja siin õppis ta nahka pehmemaks tegema. Hirvenahk oli kuivanud ja meenutas vineeri. Ta ei paindunud ja oli habras ja kõva ja väga, väga tugev. Kitsaste ribadega sai ta torud taldade külge õmmelda, torgates noaotsaga augud nahasse. Kuid säärte kinnituspaelad pidid olema küllalt tugevad, et neid kinni siduda saaks. Alguses mõtles ta õngenööri kasutada, kuid ei tahtnud seda raisata. Siis avastas ta, et nahka töödeldes – alul sõrmedega ja siis üle puupulga tõmmates – on võimalik seda pehmemaks saada. See ei muutunud küll kunagi nii pehmeks ja painduvaks kui pargitud hirvenahk, kuid sellega sai töötada ja asi sai aetud.

Enne pimeda tulekut korjas ta veel tulepuid ja uinus nähes sel ööl und noaotsaga aukude nahasse torkimisest – pilt mis oli ta silmisse põlenud kogu päeva istumisest ja õmblemisest.

Öösel, arvata kesköö paiku jäi vaikseks ja see muutus äratas ta üles. Ta kuulatas mõnda aega ja taipas, et vihm oli järele jäänud ja ta sättis end mugavalt kotti tagasi, mõeldes et kuiva ilmaga läheb ta järgmisel päeval jahile.

Hommikul ärgates teadis ta silmapilk, et midagi on muutunud. Midagi helidega. Tavaliselt oli hommikul kuulda lindude laulu või tuule sahinat.

Nüüd polnud ühtegi häält kuulda.

Ta ronis kotist välja ja tegi varjualuse ukse lahti. Või püüdis teha. See tundus kinni jäänud olevat, kinni külmunud. Ta tõukas tugevamalt ja lõpuks poolpüsti, kummardus ja surus õlaga vastu ust.

Alguses ei liikunud see ikka veel, kuid kui ta hoogu võttis ja õlaga virutas, kukkus uks eest, avades talle vaate välja.

See peaaegu pimestas teda.

Kogu maailm oli valge, ere valge, ja hommikune päike peegeldumas ja läbi selle säramas nii intensiivselt, et pani ta oimukohad valust tuikkama.

Ja külm oli. Külmem kui siiamaani oli olnud. Ta ninasõõrmed tundusid kokku kleepuvat, kui ta hingas ja külma õhku oli kurgus tunda. Maailm oli nii kirjeldamatult imeliselt, vapustavalt kaunis et terve minuti ei suutnud ta muud kui ringi vahtida.

“Ohh … “

Ta oli näinud pilte lumisest metsast ja oli näinud lund pargis ja linnas, kuid nüüd oli see erinev. Ta oli selle sees, lumise maastiku sees, ja selle ilu muutus osaks temast.

Ta astus varjualusest välja ja kui ta lume sisse astus, märkas ta, et on paljajalu. Ta hüppas sisse tagasi ja pani oma tenniskingad ja karusnahksed saapad jalga ning jänesenahast särgi selga ja läks välja tagasi.

Ta polnud kunagi midagi nii puhast näinud. Kuna kõik oli uus, polnud lumel mingit märki ega jälge ja ta astus mõned sammud, et oma jälgedele tagasi vaadata.

“Nagu lumeinimese omad,” ütles ta kõva häälega. Ja ta saapad olidki lumme jätnud suured, ümmargused augud.

Ta liikus ringi, tegi oma hommikuse tualeti, joonistades lumele pildi ja oli hämmastuses, kui hästi saapad ta jalad mugavalt soojad hoidsid. Kui ta varjualusele lähenes nägi ta, kuidas nagu peaaegu nõiaväel ilmus lumest hiir, jooksis meetri mööda lund ja sukeldus jälle. Brian läks sinna, kus hiir oli jooksnud ja uuris jälgi . Väikeste kõrvutiste täppide rida väikese joonega nende vahel, kus saba oli lohisenud.

Kui puhas, mõtles ta, ja kena ning nii kerge näha ja jälitada ja kõik, kõik, kes metsas liiguvad, jätavad jäljed.

Mida on kerge näha.

Mida on kerge järgida.

Mispärast on palju kergem jahti pidada.

Tal oli veel kuivatatud liha järel, kuid ta otsustas jahile minna. Kuna lumi oli värske ja ta polnud kunagi lumega küttinud, kuna päike oli ere ja särav, kuna ta riided näisid sooja pidavat, siis otsustas ta jahtida ja sedamoodi ta leidiski põdra.