Üheksas peatükk

Ta valmistus jahile minekuks, pannes kirve ja noa vööle ning ühe gaasisüütajatest taskusse. Ta hakkas oma kerget vibu võtma, kuid mõtles, et võib näha midagi suurt ja soovib selle pihta lasta, nii võttis ta sõjavibu põhimõttel, et ta võib lasta väikest looma suure vibuga, kuid ei saa lasta hirve väikese vibuga. Nii võttis ta suure vibu ja uue oda ning viis kivist otstega noolt ja läks jahile.

Alguses ei tulnud jahipidamisest midagi välja. Mets oli nii ilus, nii palju muutunud – oli kogunisti teistsugune maailm – et ta jalutas aeglaselt edasi, lastes silmadel rõõmustada ühest vaatpildist ja siis teisest. See tuleks raamida, mõtles ta – mingil viisil raamida et saaks tagasi kaasa võtta.

Tagasi kaasa. Ta polnud sellest pikka aega mõelnud. Pildid kodust tuhmusid. Kuid kui ta saaks seda oma emale näidata, ainult et ta seda näha saaks...

Ta raputas pead ja peaaegu samal hetkel nägi ta jänest. See istus rohelise kuuseoksa all varjus, kuid oli väga selgesti nähtav, kuna ta oli pruun. Ta seljal olid mõned valged laigud, umbes mündi suurused. Brian oli näinud mitut jänest samasuguste valgete laikudega ja oli arvanud, et need on mingid erandid või mutandid, kuid nüüd arvas ta, et tegelikult muudavad nad värvi ja muutuvad valgeks, et mitte nii nähtavad olla.

Ilma selleta, mõtles Brian, oleksid nad liiga kerge saak. Umbes nädal tagasi oli ta siit läbi minnes ühte jänest näinud. Nüüd astus ta kakskümmend sammu ja nägi seitset, kõik erinevatel kaugustel, kõik väljaspool laskeulatust, kõik hästi silmatorkavad, kuna olid pruunid valge lume taustal.

Ta liikus vaikselt ja aeglaselt, oodates võimalust lähedalt laskmiseks. Kui see tuli – jänes mitte kaugemal kui seitse meetrit – tegi ta hoolika lasu ja lasi ainult karva jagu mööda, tegelikult lõigates jänese turjalt karvad maha. Jänes põikas vasakule, siis paremale ja kadus alusmetsa ning Brian läks edasi oma noolele järgi.

Alguses ei suutnud ta seda leida. Ta oli näinud, kuidas see lendab, oli näinud, kuhu see täpselt lumme kadus – lumes oli auk, mis näitas noole sisenemiskohta – kuid seal noolt ei olnud. Ta kaevas lumes kuid ei suutnud noolt leida ja ei leidnud enne, kui astus tagasi, ja joondus noole lennujoonele ja soris lumes läbi iga meetri piki seda joont. Nool oli läinud lume all sisenemiskohast kümme meetrit edasi, libisedes maapinda mööda, enne kui peatus. Ta peab oma laskmistega ettevaatlik olema, mõtles ta noolt välja tõmmates ja lund sulgedelt ära puhudes – ta võib ühe jahilkäiguga kõik oma nooled kaotada.

Ta liikus edasi, ikka veel lummatud metsa ilust, ja tegi veel kolm lasku, mis kõik mööda läksid, kuna sihtmärgid nii väikesed olid – jänesed – ning ta polnud harjunud veel raskemast vibust laskma.

Pean neile lähemale minema, mõtles ta – otse nende juurde, tihedamasse võssa.

Ta võttis sammu veel aeglasemaks ja liikus noorendikku, mis oli nii tihe, et näha polnud rohkem kui kolme meetri kaugusele, ja sedagi ainult kummardades ja maa lähedalt vaadates. Liikuda oli päris raske. Vibu jäi iga oksa taha kinni ja ta pidi hoolega jälgima, et nooleotste suled viga ei saaks.

Jäneseid oli igal pool. Lumi oli nende jälgedega kaetud ning ta oli peaaegu viiskümmend meetrit tihnikusse sisse liikunud, kui murduva oksa praksatus teda kivistuma sundis. Jänesed ja loll linnud ei murdnud liikdes oksi. Hirved murdsid oksi, karu murdis oksi.

Samal hetkel nägi ta lumes erisuguseid jälgi. Suuri jälgi. Tohutu suuri jälgi. Ta kuklakarvad tõusid püsti. Jäljed olid küllalt suured, et karu omad olla ja mida ta tõesti eluski teha ei tahtnud oli kohtuda karuga tihnikus, eriti sellega, kellel olid mälestused halvast ööst skunksiga.

Kuid kui ta maha kummardas ja jälgi uuris, nägi ta et need on jäetud sõrgade poolt, samasuguste kui hirve omad, kuid suuremate poolt. Palju suuremate.

Põder. Ta teadis seda silmapilk. Ta oli põtru mitmel korral näinud peale seda, kui üks teda suvel rünnanud oli. Korra oli ta nii laiade sarvedega pulli näinud, et oleks vabalt selle sarved vahele ära mahtunud; ülejäänud olid lehmad olnud. Nad olid uskumatult suured ja peale seda, kui lehm teda rünnanud oli, läks ta nendest suure kaarega mööda. Kui nad vihaseks said, oli see nagu oleks Buick su peale vihane.

Aga, mõtles ta – ainult alustuseks. Aga.

Aga mida? Aga on siis põdrad nüüd väiksemad? Aga olen mina siis nüüd tugevam? Ta raputas pead, tõrjudes pähe hiilivaid mõtteid, neid mis ütlesid, et ta on toidu jaoks liha küttimas, et põdrad on lihast tehtud, et tal on nüüd suurem vibu, et algsed inimesed küttisid põtru samasuguste relvadega, nagu temal on, tema ise on nüüd teistsugune.

Ta kuulis jälle häält. Oksa murdumist. Päris lähedal, ehk kolmekümne meetri kaugusel ja ta kummardus et puude alt vaadata, nagu jäneseid otsideski.

Seal see oli. Pruun jalg, siis teine, liikusid nad nagu väikesed puud, järsku liikuma hakanud väikesed puud.

Ta hoidis hinge kinni ja jälgis kummargil. Ülejäänud osa põdrast polnud näha, ainult jalad, ja kui ta neid seal vaatas, liikusid nad natuke vasakule, kahtlesid hetke, siis pöördusid vasakule ja hakkasid aeglaselt liikuma.

Otse tema peale.

Ahh, mõtles ta. Siin see on – tahan ma seda või mitte, nüüd hakkan ma põtra küttima. Ta kõht tõmbas kokku, ta seisis ja heitis kiirpilgu oma olukorrale. Tihnik oli põgenemiseks liiga tihe, isegi kui ta oleks seda teha tahtnud ja tõtt öelda ei tahtnudki ta põgeneda. Ta oli muutunud, tal olid paremad relvad – ja põdras oli väga palju liha.

Ta mõtles, siin pole ruumi liikumiseks või laskmiseks. Ta pööras pea paremale ja kõik, mida ta nägi, oli tihe võsa, siis vasakule ja seal oli sama lugu.

Ei. Seal oli väike lagedam koht, mitte laiem kui meeter, ja sama kõrge maapinnast – otsekui tunnel läbi võsa – kuid kui kõik õigesti läheb, absoluutselt õigesti, võib tal võimalus olla lask teha.

Ta liikus vasakule ja seisis näoga lageda poole, toetas tapmisoda vastu põõsast, tõstis vibu üles – kergelt paremale kallutades, et seda tihnikust välja hoida – ja pani oma parima noole nöörile, mis valmis pingutamiseks ja ootas.

Ja ootas.

Aeg tundus seisma jäänud olevat.

Kusagilt vasemalt kostus linnu tiibade tasast sahinat, siis aga cickadee (Ameerika tihase) kriipivat häält.

Tihnik ragises otse ta ees, kuid näha polnud midagi.

Teine lind lendas mööda.

Ta vananes oodates ja nüüd kuulis ta põdra astumist, ta sõrgade häält lumes ning jälle oksa murdumist ja siis ilmus põdra rinna esiosa kõverjoon ta vaatevälja tunnelis.

Brian tõmbus pingule, sõrmed vibunöörist haaramas. Rinna äär liikus aeglaselt, nii aeglaselt vasakule, tuues üha rohkem ja rohkem põdra rinnast nähtavale.

Kolmandik, siis pool, siis kaks kolmandikku ja siis kogu rind.

Brian tõmbas noole tagasi.

Põdralehm, registreeris ta aju, suur lehm. Ilma sarvedeta.

Natuke sülge suust tilkumas. Pruunid silmad tema peale vaatamas, kuid teda mitte nähes, või vähemasti ta lootis seda.

Seitse meetrit, mitte kaugemal. Kuus, seitse sammu kõige rohkem.

Ta lasi vibunööri vabaks.

Ta nägi seda kõike hiljem oma vaimusilmas, nii et see pidi kõik registreeruma, kuid kui ta seda tegi, siis juhtus kõik nii kiiresti – ja siiski nii kirjeldamatult aeglaselt – et see kõik näis ühe sündmusena.

Nool hüppas nöörilt ja ta nägi kuidas suled temast eemale lendasid põdra poole ja nool põdra kaela sisse põrkas otse ta rinna kesk joonest natuke kõrgemal ja kohe samal hetkel, sekundi murdosa jooksul märkas põder vibu ja noole liikumist ja Briani pead ja ründas sellise kiirusega, mis peaaegu sama suur oli kui noolel.

Kui Brian oli oodanud, et võsa põtra aeglustab, või teda tabanud nool teda sandistab, siis eksis ta rängalt. Põder oli ta kallal nagu kass, nii kiiresti, et ta kujutis ähmane oli, ja ometi jäi kõik see talle meelde.

Ma tabasin teda. Nool tabas teda kaela. Ta ründab. Ta ründab mind. Teine nool. Ei, pole aega. Oda. Muidugi, oda.

Ta viskas vibu kõrvale ja haaras oda järele, kõik ühe liigutusega ja kõik liiga hilja. Ta tundis, kuidas ta käsi ümber odavarre sulgus ja samal hetkel nägi ta põtra võsast väljumas ja enda peale tulemas. Ta nägi hetkeks pilti pruunist karvasest müürist, mille keskelt noole suled välja turritasid ning siis paisati ta maha.

Ta ei saa kunagi teada, mis teda päästis. Põder oli gigantne ja tuli ta peale ja ta arvas, et litsutakse laiaks, määritakse maapinnale laiali. Kuid kas segas ta liikumist nool, või viis inerts teda liiga kaugele, kuid ta läks üle Briani, pidi ümber pöörama ja ta peale tagasi tulema.

Brian oli vigastatud. Ta jalg, ta õlg, kuid ta sai veel liikuda ja rullis end, tapaoda ikka veel käes hoides ja tõusis põlvedele. Ta tõstis oda pea just siis, kui põder teda jälle tabas.

Üks kujutluspilt. Põder viskas end tema peale, silmad raevust punased ja ta nägi, kuidas see oda otsa jooksis, teravik ta rinda minemas just noolest allpool. Siis lõi põdra pea vastu ta otsmikku. Brian nägi valge valguse sähvatust, nii heledat kui kogu lumi, siis aga mitte midagi muud kui valu ja pimedust.

Kümnes peatükk Garry Paulseni kodu