1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. Epi

TA EI SUUTNUD alguses tule juurest ära minna.

Tuli oli talle nii väärtuslik nii lähedane ja mõnus asi, kollased ja punased leegid pimedat varjualust valgustamas, kuiv põlev puu rõõmsalt praksumas, et ta ei suutnud selle juurest ära minna. Ta läks välja puude juurde ja tõi sisse nii palju kuivanud oksi, kui ta suutis maha raiuda ja sisse kanda, ja kui tal oli neid suur hunnik, istus ta tule ääres - kuigi oli saabumas kuum keskpäev ja tal oli palav - ning murdis oksi peenemaks ja toitis tuld.

Ma ei lase sul kustuda, ütles ta endale, leekidele - mitte iialgi. Ja nii istus ta suurema osa päevast, hoides leeke ühtlasena, sõi oma vaarikavarudest, käies järve ääres joomas, kui ta janu tundis. Pealelõunal, juba õhtu lähenedes, nägu suitsust määritud ja nahk kuumusest punane, hakkas ta lõpuks mõtlema, mida tal oleks vaja teha.

Tal oli tarvis suurt puupinu, mis kestaks läbi öö. Pimedas oli peaaegu võimatu puid leida, nii peavad kõik puud sees olema, parajaks raiutud ja virna laotud, enne kui päike looja läheb.

Brian lisas lõkkesse puid, siis läks välja head küttepuude kohta otsima. Laagripaigast ülesmäge oli seesama tormikeeris, mis oli talle jätnud koha, kuhu lennuk maandada - oli see olnud ainult kolm neli päeva tagasi? - oli murdnud kolm suurt mändi üksteise otsa. Need olid nüüd surnud, täis närtsinud kuivi oksi - küllalt kütet mitmeks päevaks.

Ta raius ja tükeldas ja kandis puud laagripaika, ladudes need varjualusesse, kuni tal oli enda arvates neid tohutu suur virn, tema pea kõrgune ja kolme meetri laiune. Käikude vahel lisas ta väikesi puutükke tulle, et see ei kustuks ja ühe käigu ajal puude järele märkas ta tule poolt pakutavat lisa-väärtust. Kui ta puude varjus oksi raius, parvlesid sääsed tema kallal, nagu harilikult, kuid kui ta tule juurde tuli, või ainult varjualuse lähedale, kus suitsu keerutas, olid putukad kadunud.

See oli imeline avastus. Sääsed olid teda peaaegu hulluks ajanud ja mõte nendest vabanemisest tõstis ta meeleolu.

Kui ta jälle puude järele minnes tagasi vaatas ja nägi suitsu puude vahelt üles keerdumas, mõistis ta esmakordselt, et nüüd oli tal vahend signaliseerimiseks. Ta võib põleva tuki üles seljandiku peale viia ja teha sinna signaallõkke, teha suitsupilvi ja niimoodi ehk endale tähelepanu tõmmata.

Mis tähendas veel enam puid. Ja ikka rohkem puid. Tema puude vajadusel ei paistnud lõppu olevat ja ta veetis kogu pärastlõuna kuni pimedani välja, puude järel käies.

Pimedas seadis ta end jälle ööks valmis, tule kõrvale, koos väikeste okste hunnikuga mida tulle lisada ja sõi ülejäänud vaarikad ära. Kogu päeva töötamisega oli jalg natuke järele andnud, kuid see valutas ikka veel natuke ja ta hõõrus seda, vaatas tuld ja mõtles, et esimest korda peale lennuavariid võib tal asjade üle kontroll olla, et võib hakata midagi muud tegema, selle asemele et ainult istuda.

Tal oli toit otsas, kuid homme võib ta seda otsida ja ta võib homme signaallõkke teha ja veel puid teha...

Tuli võttis ära öö jaheduse ja uinutas ta magama, sel ajal kui ta homsest mõtles.

Ta magas tugevasti ja polnud kindel, mis teda äratas, kuid ta silmad läksid lahti ja ta vahtis pimedusse. Tuli oli lõpuni põlenud ja näis kustunud olevat, kuid ta segas tuleaset puutükiga ja leidis hõõguvaid süsi, mis ikka veel soojust ja punast valgust kiirgasid. Väikeste puutükkide ja ettevaatliku puhumisega olid tal varsti leegid jälle üleval.

See oli lähedal olnud. Ta pidi olema kindel, et proovib magada lühikeste perioodide kaupa, nii saaks ta tule põlemas hoida ja ta püüdis mõelda, mil viisil oma magamist korraldada, kuid see tegi teda uniseks ja ta oli just uuesti magama jäämas, kui kuulis väljast häält.

See ei erinenud palju okassea häälest, midagi libisemas üle liiva veetavana, kuid kui ta läbi ukse-ava välja vaatas, oli seal liiga pime, et midagi näha.

Kes iganes see ei olnud, lõpetas ta mõne hetke pärast hääle tegemise ja ta arvas, et kuulis midagi kaldalt vette lohisemas, kuid tal oli nüüd tuli ja hulga puid, nii et ta ei muretsenud enam, nagu eelmisel ööl.

Ta jäi tukkuma, magas mõnda aega, ärkas jälle just koiduaegses hallis valguses ja lisas puid ikka veel suitsevasse lõkkesse enne kui välja seisis ja end sirutas. Seistes, käed pea kohal, kõht näljast tihedas sõlmes, vaatas ta järve poole ja nägi jälgi. Imelikud jäljed, keskel joon järvest üles liivale, küünejälgedega kahel pool, viisid jäljed väikese liivakuhilani, siis läksid tagasi vette.

Ta läks ja kükitas nende juurde, uuris neid, püüdes neist aru saada.

Sellel, kes jäljed tegi, oli lapik kõht, ja ta tõmbas end ilmselt edasi jalgadega, mis külgede pealt välja ulatusid. Veest üles väikese liivakuhila juurde, siis tagasi vette. Mingi loom. Mingi veeloom, kes tuli üles liivale ... mida tegema?

Tegi midagi liivaga, et mängida ja liivahunnik teha?

Ta naeratas. Linnapoiss, mõtles ta. Oh sa linnapois ja su linna kombed - ta vaatas mõttes peegeldust, iseenda peegeldust ja nägi, milline ta pidi välja nägema. Linnapoiss oma linna kommetega, liival istumas, püüdes jälgi lugeda, neist midagi teadmata, aru saamata. Miks peaks mingi metsiku looduse loom tulema veest üles liivale mängima? Mitte kunagi, loomad pole sellised. Nad ei raiska niimoodi aega.

Ta pidi veest üles tulema mingil põhjusel, hea põhjusega ja tema peab püüdma põhjusest aru saada, ta peab muutuma, et põhjusest täielikult aru saada, või ta ei saa siin hakkama.

Ta tuli veest üles mingil põhjusel ja põhjus, mõtles ta, põhjus peab olema seotud liivahunnikuga.

Ta lükkas liivahunniku ettevaatlikult käega laiali, kuid leidis ainult niisket liiva. Ikkagi peab olema põhjus ja ta jätkas ettevaatlikult kraapimist ja kaevamist, kuni umbes kümne sentimeetri sügavusel sattus ta jahedale niiskele kambrile ja seal olid munad, palju mune, tennisepalli suurused peaaegu täiuslikult ümarad munad ja ta hakkas naerma, kuna ta teadis, mis see on.

See oli kilpkonn olnud. Ta oli telekas näinud saadet meri-kilpkonnadest, kes tulid rannikule ja munesid liiva sisse. Magevee-kilpkonnad peaks samuti tegema. Võibolla on need hammustavad kilpkonnad. Ta oli nendest kuulnud. Nad kasvavad päris suureks, mõtles ta. See pidi olema hammustaja, kes öösel tuli, kui ta müra kuulis, mis teda äratas; see pidi siis tulnud ja munad munenud olema.

Toit.

Rohkem kui munad, rohkem kui teadmine, rohkem kui midagi muud, oli see toit. Ta kõht tõmbas kokku ja tegi häält, kui ta mune vaatas, nagu oleks ta kõht kellelegi teisele kuulunud või näinud mune oma silmadega ja nõudis toitu. Nälg, kogu aeg olemas, oli kuigivõrd kontrolli all ja uinunud, kui midagi süüa polnud kuid koos munadega tuli ta, nõudes karjudes süüa. Kogu ta keha janunes toidu järele niisuguse intensiivsusega, et ta hingamine kiirenes.

Ta ajas käe pessa ja võttis munad ühekaupa välja. Seal oli neid seitseteist tükki, kõik ümmargused nagu pallid ja valged. Neil oli nahkne koor, mis lohku vajus selle asemel et katki minna, kui Brian neid pigistas.

Kui ta nad oli liivale püramiidi kuhjanud - ta polnud kunagi varem end nii rikkana tundud - mõistis ta järsku, et ei tea, kuidas neid süüa.

Tal oli tuli, kuid polnud mingit võimalust neid keeta, polnud mingit keedunõud, ja ta ei mõelnud, et võiks toorest muna süüa. Tal oli onu, nimega Carter, isa vend, kes alati pani muna piimaklaasi ja jõi seda hommikul. Brian oli seda ühe korra vaadanud, ainult ühe korra ja kui vedel muna läks klaasist onu suhu ja ühe neelatusega kõrist alla, oleks Brian peaaegu kõik välja oksendanud, mida ta söönud oli.

Siiski, mõtles ta. Siiski. Sedavõrd, kuidas ta kõht selgroo poole liikus, muutus ta üha vähem ja vähem valivamaks.

Ta võttis ühe muna ja proovis koort katki teha ja leidis selle üllatavalt tugeva olevat. Lõpuks teritas ta kirvega pulga ja torkas sellega augu munasse. Ta tegi sõrmaga ava suuremaks ja vaatas muna sisse. Lihtsalt muna. Seal oli tume kollane ja mitte nii palju valget, kui ta arvas seal olevat.

Lihtsalt muna.

Toit.

Lihtsalt muna, mida ta pidi sööma.

Toorelt.

Ta vaatas üle järve ja tõstis muna suu kohale, pani silmad kinni ning imes ja pigistas muna üheaegselt ja neelas nii kiiresti kui suutis.

"Ohh..."

Munal oli rasvane, peaaegu õline maitse, kuid ta oli ikkagi muna. Ta kõri püüdis seda tagasi visata, kogu ta keha näis tõmblevat, kuid ta magu võttis selle vastu, hoidis seda ja nõudis veel.

Teine muna läks kergemini, ja kolmandaga polnud üldse mingit probleemi - see lihtsalt libises alla. Ta sõi kuus muna, oleks kergesti kõik võinud ära süüa ja ikka näljane olla, kuid osa temast ütles, et ta end tagasi hoiaks, ülejäänud tagavaraks jätaks.

Ta ei suutnud uskuda milline nälg tal nüüd oli. Munad olid selle täielikult äratanud, möirgavalt, nii et see teda rebis. Peale kuuendat muna rebis ta koore lahti ja lakkus sisemuse puhtaks, siis läks ja rebis ülejäänud viis lahti ja lakkus need samuti puhtaks ja mõtles, kas ka koored süüa kõlbavad. Nendes peab ka toiteväärtust olema. Kuid kui ta neid proovis, olid nad närimiseks liiga nahksed ja ta ei suutnud neid alla neelata.

Ta astus munade juurest eemale. Pööras ära, et neid mitte näha. Kui ta neid vaataks, sööks ta neid veel.

Ta viib nad varjualusesse ja sööb iga päev ühe. Ta surus nälja jälle maha, kontrollis seda. Nüüd võtab ta nad, paneb varuks ja sööb ühe päevas ja kui ta sellest mõtles, sai ta aru, et oli unustanud, et nemad võivad tulla. Otsijad. Kindlasti tulevad nad enne, kui ta kõik munad ära jõuab süüa, üks muna päevas.

Ta oli unustanud nendest mõelda ja see ei olnud hea. Ta pidi nendest mõtlema, sest kui ta nad unustab ja nendest ei mõtle, võivad nad tema unustada.

Ja ta ei tohtinud lootust kaotada.

Ta pidi lootust ülal hoidma.

1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. Epi