1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. Epi

BRIAN SEISIS järve L laiema osa otsas ja jälgis vett, haistis vett, ühildus veega, oli vesi.

Kala liikus ja ta silmad pöördusid järsult külje poole, et näha virvendust, kuid ei liigutanud ühtegi teist kehaosa ning ei tõstnud vibu ega haaranud oma vöötaskust kalanoolt. See ei olnud õiget sorti kala, polnud toidukala.

Toidukala hoidis madalasse ja ei rullunud sedamoodi, vaid tegi kiiremaid liigutusi, väiksemaid liigutusi, toidu liigutusi. Suur kala rullis ja hoidis sügavale ja seda ei saanud kätte, kuid see ei tähendanud midagi. Sellel päeval, sellel hommikul ei otsinud ta kala. Kalaliha oli kerge ja ta oli kaladest küllastunud.

Ta otsis ühte rumalatest lindudest - ta kutsus neid lollindudeks - ja parv neid elas järve pikema otsa lähedal. Kuid miski, millest ta aru ei saanud, oli teda peatanud ja ta seisis, hingates kergelt suu kaudu ning lastes oma silmadel ja kõrvadel välja minna ja enda eest tööd teha.

Seda oli ka varemalt niimoodi juhtunud, midagi oli väljastpoolt tulnud ja hoiatanud ning ta oli peatunud. Ükskord oli see jälle karu olnud. Ta oli viimaseid vaarikaid korjamas ja midagi oli temasse tulnud ja teda peatanud ja kui ta vaatas sinna, kuhu ta kõrvad ütlesid, et ta peaks vaatama, oli seal karuema karupoegadega.

Oleks ta veel kaks sammu astunud, oleks ta sattunud karuema ja poegade vahele ja see oli paha koht, kus olla. Nagu oleks karuema seisma tõusnud, tema poole pöördunud ja häält teinud, tasast kurgust tulevat urinat, et teda hirmutada ja hoiatada. Nüüd kuuletus ta tundele ja seisis ja ootas kannatlikult, teades et tal on õigus ja keegi on tulemas.

Pööras, haistis, kuulas ja tunnetas ja siis tuli heli, väga vaikne sahin ning ta vaatas üles, järvest eemale ja nägi hunti. Hunt seisis poole mäe peal, pea ja õlad välja paistmas väikesest vahest taimede vahel, vaatamas alla tema peale oma suurte kollaste silmadega. Ta polnud kunagi varem hunti näinud ja selle suurus vapustas teda - mitte nii suur kui karu, kuid kuidagi väga suur näides. Hunt pidas kõiki, kes temast nõrgemad olid, enda omaks, võttis Brianit kui enda oma.

Brian vaatas vastu ja tundis hetkeks kartust, sest hunt oli nii... nii ehtne. Hunt teadis Brianit, teadis teda ja omas teda ning valis talle mitte midagi teha. Kuid siis hirm läks, läks minema ja Brian teadis mis hunt on - veel üks metsa osa, veel üks kõige selle osa. Brian vabastas oda oma käe survest, lasi vibu oma teise kätte, kust see oli hakanud üles tulema. Nüüd ta teadis hunti, nagu hunt teda teadis ja ta noogutas talle, noogutas ja naeratas.

Hunt vaatas teda mõnda aega, ühe osa ta elust, siis pöördus ja läks sundimatult mäest üles ja kui ta võsast välja tuli, järgnesid talle kolm teist hunti, kõik sama suured, hallid ja kaunid, kõik vaatasid alla tema poole, kui nad mööda ja ära sörkisid ja Brian noogutas igaühele neist.

Ta ei olnud nüüd enam sama - Brian, kes seisis ja vaatas hunte eemaldumas ja neile noogutas, oli täielikult muutunud. Aeg oli tulnud, aeg, mida ta mõõtis, kuid millest ta ei hoolinud; aeg oli ta ellu tulnud ja välja läinud teda erinevana maha jättes.

Mõõdetud ajas oli avariist möödunud nelikümmend seitse päeva. Nelikümmend kaks päeva, mõtles ta, sellest kui ta surnud oli ja siis sündinud kui uus Brian.

Kui lennuk oli tulnud ja ära läinud, oli see teda maha löönud, rappinud ja maha visanud ja kõigest ilma jätnud. Ülejäänud sellest esimesest päevast oli ta üha madalamale langenud kuni pimedani. Ta oli tulel lasknud kustuda, unustanud isegi muna söömata, ta oli lasknud oma ajul end sinnamaale viia, kus ta lõpetatud oli, kus ta tahtis lõpetatud olla.

Kus ta tahtis surra. Ta oli langenud halli hirmu, üha sügavamale ja sügavamale, kuni viimaks oli ta pimedas üles seljandikule läinud, kirve võtnud ja püüdnud seda lõpetada, ennast lõigates.

Hullus. Sisistav hullus oli see, mis ta aju haaras. Tema jaoks ei olnud enam midagi ja ta oli püüdnud muutuda eimillekski, kuid lõikamist oli raske olnud teha, võimatu teha ja lõpuks oli ta külili kukkunud, surma soovides, lõppu soovides ja ta magas, kuid ta ei maganud ka.

Silmad suletud ja ta vaim avatud oli ta kaljul kogu öö lamanud ja vihanud ja soovinud et see lõppeks ja mõtles sõnale Allavett, Allavett läbi selle kohutava öö. Üha uuesti see sõna, soovides, et alla jõuaks, kuid hommikul oli ta ikka veel alles.

Ikka veel külili maas ja päike tõusis ja kui ta oma silmad avas nägi ta lõikehaavu oma kätel, kuivanud veri mustaks muutunud; ta nägi verd ja vihkas verd, vihkas mida ta endale teinud oli, siis kui ta vana Brian oli ja nõrk oli, ning kaks asja tulid ta teadvusesse - kaks tõest asja.

Ta polnud enam sama. Lennuki möödumine oli teda muutnud, pettumus oli ta maha lõiganud ja uueks teinud. Ta polnud enam sama ja ei ole enam kunagi selline, kui ta oli. See oli üks tõestest asjadest, uutest asjadest. Ja teine asi oli, et ta ei sure, ei lase surma uuesti sisse.

Ta oli uus.

Muidugi tegi ta palju vigu. Ta naeratas nüüd, kõndides piki järveranda üles peale seda, kui hundid läinud olid, mõeldes varasematest vigadest, vigadest mis tulid enne kui ta mõistis, et ta peab leidma uue tee, et olla see, kelleks ta saanud oli.

Ta oli uue tule teinud, mida ta nüüd osaliselt mädanenud puudega käigus hoidis, sest mäda puu võib tunde hõõguda ja ikka uuesti põlema süttida. Kuid mõnda aega oli asjade õigesti tegemine raske. Ta esimene vibu oli katastroof ja oleks peaaegu ta silmad peast löönud.

Ta oli kogu õhtu istunud ja oksa hoolikalt voolinud, kuni vibu näis kaunina. Siis oli ta veetnud kaks päeva nooli valmistades.

Noolevarred olid pajust, sirged ja kooritud ning ta kõvendas nende otsad tules ning lõhestas paar tükki, et saada kahvli moodi nooli, nagu ta odaga oli teinud. Tal polnud sulgi, nii jättis ta nooled lihtsalt nii nagu nad olid, mõeldes, et kala püüdmiseks peavad nad ainult mõned sentimeetrid lendama. Tal ei olnud vibunööri ja see vaevas teda seni, kuni ta vaatas alla oma tenniskingadele. Neil olid pikad paelad. Liiga pikad ning ta leidis, et üks pael pooleks lõigatuna ajas asja ära mõlemale kingale ja nii jäi tal üks pael vibunööriks.

Kõik paistis hästi minevad, enne kui ta proovi-lasku püüdis teha. Ta pani noole vastu vibunööri, tõstis vibu oma põse juurde, suunas noole mättale ja sel hetkel lendas vibu ta käes tükkideks, saates pinnud ja puutükid talle näkku. Kaks tükki lendasid vastu ta laupa, natuke silmadest kõrgemale ja oleks nad natuke madalamale sattunud, oleks ta võinud pimedaks jääda.

Liiga jäik.

Vead. Oma mõttes peetavas päevikus luges ta nad üles, et oma isale rääkida, kirjutas üles kõik vead. Ta oli uue vibu teinud, sihvakama kaarega ja nõtkema, kergema tõmbega, kuid ei saanud kaladele pihta, kuigi ta istus vees ja oli lõpuks ümbritsetud lausa väikeste kalade parvest. See oli vihale ajav. Ta tõmbas vibu pingule, hoidis noolt vee kohal ja kui kala oli ainult mõne sentimeetri kaugusel, lasi noole lahti.

Ainult selleks, et mööda lasta. Talle näis nagu oleks nool otse läbi kala läinud, ikka uuesti ja uuesti, kuid kala ei saanud viga. Lõpuks mitme tunni pärast pani ta noole vette ja ootas, kuni kala tuleks ja kui ta ootas, märkas ta et vesi tundus noolt keskelt painutavat või murdvat.

Muidugi - ta oli unustanud, et vesi murrab või painutab valguskiiri. Ta oli seda mingis tunnis õppinud, võibolla bioloogias - ta ei suutnud meenutada. Kuid vesi painutas valguskiiri ja see tähendas, et kala ei olnud seal, kus ta paistis olevat. Nad olid madalamal, just allpool, mis tähendas, et ta pidi sihtima nende alla.

Ta ei unusta oma esimest tabamust. Mitte kunagi. Ümar kala kuldsete külgedega, küljed kuldsed nagu päikene, peatus noole ees ja ta sihtis selle alla, kala alumisele osale ning lasi noole lahti ja vees oli hele rabelemine, kullane pladin. Ta haaras noolest ja tõstis selle üles ja selle otsas oli kala, rabeledes sinise taeva taustal. Ta hoidis kala vastu taevast, kuni see rabelemise lõpetas, hoidis seda ja vaatas taevasse ja tundis oma kõri pingulduvat, paisuvat, täituvat uhkusega selle üle, mida ta teinud oli. Ta oli toitu hankinud.

Oma vibuga, oma kätega valmistatud noolega oli ta toidu hankinud, oli leidnud võimaluse elada. Vibu oli talle selle võimaluse andunud ja ta rõõmustas selle üle, vibu üle, noole üle, kala üle, kirve üle, taeva üle. Ta tõusis ja läks veest, ikka veel kala, noolt ja vibu taeva poole hoides ja nähes, kuidas nad ta kätte sobisid, nagu oleksid nad osa temast.

Tal oli toitu.

Ta lõikas rohelisest pajuoksast kahvli ja hoidis kala tule kohal, kuni selle nahk pragunes ja maha koorus ja liha sees oli kihiline, niiske ja õrn. Ta võttis seda ettevaatlikult oma sõrmedega, nautides iga palakest, surudes neid suus keelega, et saada neist mahla välja, kuumad, auravad kalatükid...

Tal ei saa sellest kunagi küllalt, oli ta siis mõelnud. Ja kogu selle esimese päeva, uue päeva, veetis ta järve äärde minnes, kala lastes, tagasi tule juurde tuues, küpsetades ja süües, siis tagasi järve äärde, kala lastes, küpsetades ja süües, ja niimoodi kuni väljas pimedaks läks.

Ta oli jäänused tagasi vette viinud, mõttega et need võiks söödana toimida ja teised kalad tulid sadadena seda koristama. Ta võis nende hulgast valida nagu kalapoes, oli ta mõelnud, just nagu poes ning hiljem ei suutnud ta meenutada, kui palju ta neid sel päeval ära sõi, kuid arvas, et neid pidi üle kahekümne olema.

See oli pidupäev olnud, ta esimene pidupäev ja oma elusolemise ning uue toiduhankimis viisi tähistamine.

Selle päeva lõpus, kui ta lõkke ääres lebas, kõht kala täis ja suu ümbrus määritud rasvaga, tundis ta endas uut lootust tärkavat. Mitte lootust et teda päästetakse - see oli läinud.

Kuid lootust oma teadmises. Lootust faktist, et ta võib õppida ja ellu jääda ja enda eest hoolitseda.

Karm lootus, mõtles ta sel õhtul. Olen täis karmi lootust.

1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. Epi