1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. Epi

TA PÖÖRAS tagasi laagipaiga poole ja vaatas selle varemeid. Palju oli vaja teha. Oma varjualune uuesti üles ehitada, uus tuli põlema saada, toitu otsida või valmistuda toidu otsimiseks, uued jahirelvad valmistada - ja ta pidi töötama aeglaselt, kuna ta ribid tegid haiget.

Esimesed asjad esimesena. Ta püüdis leida kuiva rohtu ja oksaraage, siis võttis lähedal olevalt kaselt tohtu et seda tule pesa jaoks peeneks hakkida. Ta töötas aeglaselt, kuid sellest hoolimata, oma uusi oskusi rakendades, sai ta tule vähem kui tunniga põlema. Leegid lõikasid jahedasse niiskesse hommikusse, praksusid ja aitasid palju kaasa, et ta meeleolu tõsta, rääkimata lakkamatute sääskede eemale peletamisest. Kui tuli põles, hakkas ta kuiva puud otsima. Vihm oli märjaks teinud praktiliselt kõik puud, mis ta leida suutis - ja lõpuks leidis tiheda kuuse, mille ülemised rohelised oksad alumisi kuivanud oksi katsid, neid kuivana hoides.

Tal oli nende murdmisega suuri raskusi, kuna ei saanud oma käe ega rinnamusklitega kuigi palju tõmmata, kuid lõpuks sai piisavalt oksi, et tuld päeva ja saabuva öö jooksul põlemas hoida. Seejärel pidas ta vahet, andes puhkust oma rinnale ja asus siis varjupaika korrastama.

Suur hulk ta algse seina puumaterjalist oli läheduses ja natuke kaugemal seljandikul leidis ta oma seina põhiosa punutise ikka veel tervena. Tuul oli selle välja kiskunud, üles tõstnud ja visanud seljandiku peale ja Brian tundis et tal oli jälle õnne olnud, et ta polnud surma saanud või tõsiselt vigastada, mis oleks sama olnud, mõtles ta. Kui ta ei suuda jahti pidada, siis ta sureb ja kui ta tõsiselt vigastatud oleks, ei suudaks ta jahil käia.

Ta sikutas ja tassis puid, kuni sein oli jälle paigas - tahumatult, kuid ta võis seda hiljem parandada. Tal polnud mingeid raskusi uue voodi tegemiseks vajalike männiokste leidmisega. Torm oli metsa tükkideks rebinud - ülalt seljandikult vaadatuna paistis, nagu oleks mingi hiiglane vihastanud ja puud justkui läbi hiiglasuure lihamasina ajanud. Suured männid olid väändunud ja puruks murtud ning külili puhutud. Maapind oli täis risti rästi oksi ja puulatvu, nii et raske oli läbi pääseda. Ta vedas oma voodi tegemiseks piisavalt tihedaid oksi, rohelisi ja vürtsikaid, värske vaigu lõhnalisi ja õhtuks oli ta ülimalt väsinud, näljane ja valus, kuid tal oli olemas jälle midagi elukoha moodi, oli koht kus olla.

Homme, mõtles ta pimedas lebades. Homme tuleb ehk kala tagasi ja ta valmistab uue oda ning vibu ja hangib toitu. Homme hangib ta toitu, korrastab laagrit ja toob asjad tagasi mõistuse juurde täiesti hullumeelsest päevast.

Ta pööras näoga tule poole. Kõverasse tõmmates asetas ta pea käe peale ja hakkas magama jääma, kui talle pilt pähe ilmus. Lennuki saba veest välja ulatumas. See oli see, saba välja ulatumas. Ja lennuki sees, kusagil saba lähedal oli ellujäämise pakk. See pidi avarii üle elanud olema, sest lennuki kere oli ikka veel terve. See oli see pilt - lennuki saba veest välja ulatumas, ellujäämispakk selle sees - otse tema kujutluses kui ta magama oli jäämas. Ta silmad kargasid lahti. Kui ta pakini jõuaks, mõtles ta. Oh, kui ta paki kätte saaks. Seal oli arvatavasti toitu ja noad ja tikud. Seal võib magamiskott olla. Seal võivad kalapüügi tarbed olla. Oh, seal peab olema nii palju imelisi asju - kui ma saaksin paki ja saaksin ainult mõned nendest asjadest. Ma oleksin siis rikas. Nii rikas, kui ma paki kätte saaksin.

Homme. Ta vaatas leeke ja naeratas. Homme ma näen. Kõik asjad tulevad homme.

Ta vajus sügavasse unne, meeles ainult üks pilt lennuki sabast pakiga selle sees. Tervistavasse unne.

Hommikul rullis ta end enne valget välja. Hallil koiduajal tegi ta tule üles ja otsis tulepuid päevaajaks, tundes end peaaegu rõõmsa ja elavana, kuna ta ribid olid nüüd palju paremad. Laager päevaks valmis, vaatas ta järvele. Osa temast pooleldi kartis, et lennuki saba on kadunud, uppunud taas järve sügavustesse, kuid ta nägi, et see on ikka veel seal, ei paistnud üldsegi liikunud olevat.

Ta vaatas alla oma jalgade juurde ja nägi, et mõned kalad olid tulnud kala-aedikusse otsima pisikesi söödatükikesi, mis sinna enne tuule tulemist ikka veel olid jäänud. Ta surus maha soovi kohe lennukiprojekti kallale asuda, meelde tuletades mõistlikkust, meelde tuletades, mida ta õppinud oli. Kõigepealt toit, sest toit andis jõudu; siis mõtlemine, siis tegutsemine. Siin oli kala käepärast, kuid lennukist ei tarvitse ta midagi saada. See kõik oli unistus.

Kalad olid reaalsed ja ta kõht, isegi ta uus kokkutõmbunud kõht saatis signaale et ta on jõhkralt tühi.

Ta valmistas kaheharulise kalaoda, koorimata kogu vart täielikult, vaid pöörates tähelepanu ainult teravale otsale. See võttis tal aega tunni ringis ja kogu aeg, kui ta töötas, istus ta vaadates lennuki veest väljaulatuvat saba, ta käed töötasid oda kallal, mõte aga lennuki probleemi kallal.

Kui oda valmis sai, kuigi tahumatu, lõi ta puukiilu harude vahele et neid üksteisest eemale saada ja läks kalatiigi äärde. Seal ei olnud kalu parvedena, kuid vähemasti kümme tükki ja ta valis ühe suurematest, ümmarguse kala, kes olid peaaegu viisteist sentimeetrit pikk ja pani oda otsa vette, hoidis seda ning lõi äkilise randmeliigutusega, kui kala just selle otsa all oli. Kala jäi kenasti oda otsa ning ta võttis veel kaks tükki sama kergesti, siis viis kõik kolm üles tule juurde. Nüüd oli tal kalalaud, puutükk, mida ta kirvega lamedamaks oli teinud, mille ta kala küpsetamiseks tule äärde püsti pani ja nii ei tarvitsenud ta kogu aeg orki hoida. Ta pani kolm kala lauale, surus teritatud pulgad läbi nende sabade laua pragudesse ja pani laua kõige punasemate süte juurde üles. Mõne hetkega kalad sisisesid ja küpsesid kuuma käes ja niipea, kui nad valmis olid, või kui ta enam kauem lõhna välja ei kannatanud, võttis ta lõdvenenud naha alt auravat liha ja sõi seda.

Tal ei saanud kalast kõht täis, isegi mitte sinna poolegi - kalaliha oli selle jaoks liiga kerge. Kuid see andis talle jõudu - ta tundis, kuidas see ta kätesse ja jalgadesse valgus ja ta hakkas lennuki projekti kallal tööle.

Oda tehes oli ta otsustanud, et peab valmistama parve ning sõudma parvel lennuki juurde ja selle sinna kinnitama, kui baasi, millel töötada.

Kuidagi pidi ta saba sisse, lennukisse sisse pääsema - rebides või lõigates endale sissepääsuks tee - ning kuidas ta seda ka ei teeks, vajas ta töö ajaks alust. Parve.

Mida oli, nagu ta murelikult märkas, palju lihtsam öelda kui teha. Ümberringi oli külluses puunotte. Kallas oli üle külvatud ajupuudega, uute ja vanematega, tornaado poolt kokku kuhjatud ja laiali pillutatud. Ja polnud suur vaev leida neli ühepikkust ja need kokku vedada.

Nende koos hoidmine oli probleem. Ilma nööri või vahetükkideta ja naelteta puunotid ainult rullusid ja vajusid laiali. Ta püüdis neid kokku kiiluda, üle üksteise panna - midagi ei paistnud õnnestuvat aga tal oli vaja stabiilset platvormi, et töö tehtud saaks. See muutus masendavaks ja ta oli kannatust kaotamas, mis temaga olekski juhtunud minevikus, kui ta veel teine inimene oli.

Sellesse punkti jõudnud, istus ta maha ja uuris probleemi uuesti. Mõistus, ta pidi oma mõistust kasutama. See oli kõik, mida probleemide lahendamisel vaja läks - mõistus.

Siis tuli lahendus. Tema valitud notid olid siledad ja ümarad, neil polnud oksi. Mida ta vajas olid notid, milledest oksad välja ulatuksid, siis saaks ta ühe noti oksad teise omadega risti panna ja nad kokku “punuda” nagu ta varjualuse seinaga, toiduriiuli luugi ja kala-väravaga oli teinud.

Ta uuris piirkonda järve kaldast üles ja leidis neli tormi poolt maha murtud kuiva puulatva. Neil olid oksad küljes ja ta tiris nad järve äärde tööplatsile ja sobitas nad omavahel kokku.

Selleks kulus suurem osa päevast. Oksad olid ebakorrapärased ja ta pidi ühe maha raiuma, et teine sobiks, siis teiselt tüvelt, tagasi esimese juurde, siis veel üks kolmandalt tuli sisse tõmmata.

Kuid lõpuks hilisel pärastlõunal oli ta tööga valmis ja parv - ta pani sellele nimeks Oksahunnik Esimene, selle väljanägemise järgi - seisis koos, isegi peale kaldalt vette tõmbamist. See seisis hästi vee peal, kuigi natuke sügaval ja põnevusega hakkas ta lennuki poole liikuma. Ta ei seisnud parve peal, vaid ujus selle kõrval.

Kui ta oli rinnakõrgusesse vette jõudnud, tuli talle pähe, et ei saa parve kuidagi lennuki külge kinnitada. Tal oli vaja parv mingil viisil paigal pidada, et ta saaks tööd teha.

Ja hetkeks oli ta rabatud. Tal polnud mingit nööri peale vibunööri ja pooleks lõigatud kingapaela ta tenniskingadel, mis nüüdseks paistsid oma lõpu lähedal olevat, varbad pealt välja paistmas. Siis meenus talle tuulepluus ja ta otsis üles räbaldunud osa mida ta oma nooletasku tegemiseks oli kasutanud. Ta rebis selle kitsasteks ribadeks, sidudes need otstest kokku nii, et moodustus umbes nelja meetri pikkune nöör või lõõg. See polnud tugev, Tarzan poleks saanud sellega puult puule kiikuda, kuid see peaks parve lennuki küljes hoidma.

Ta libistas parve kaldalt jälle vette, kuni ta oli rinna sügavuses vees. Ta oli oma tenniskingad varjualusesse jätnud ja kui ta tundis, et liiv asendus mudaga ta varvaste vahel, lükkas ta end lahti ja hakkas ujuma.

Parve tõugates märkas ta et seda on umbes sama raske, kui lennukikandjat tõugata. Kõik oksad, mis tüve küljest alla vette ulatusid takistasid liikumist ja puutüved ise ajasid igasugusele liikumisele vastu ning ta polnud jõudnud viie meetri kauguselegi, kui ta aru sai, et parve lennuki juurde saamine on palju raskem kui ta arvanud oli. Parv vaevalt liikus ja kui ta niimoodi jätkaks, jõuaks ta lennuki juurde alles pimedas. Ta otsustas jälle tagasi pöörduda, öö mööda saata ja hommikul vara startida ja ta tõmbas parve veelkord liivale ning pühkis-kraapis selle kätega kuivaks.

Kannatlikkus. Ta oli nüüd kannatlikum, kuid kannatamatus näris teda ikka veel natuke ja nii istus ta kallatiigi ääres oma uue odaga ja võttis sealt veel kolm kala, küpsetas need ja sõi ära, mis aitas tal kuni pimedani aega mööda saata. Ta tassis sisse veel puid - lõputud puud - siis aga lasi end lõdvemaks ja vaatas, kuidas päike seljandiku otsa juures puude taha kadus. Lääs, mõtles ta. Ma vaatan päikese loojumist läänes. Ja selles suunas oli põhi, kus ta isa oli ja selles lõuna - ja kusagil lõuna pool oli ta ema. Uudised on telekas. Ta suutis oma ema tegemisi palju kergemini kujutleda, kui isa omi, kuna ta polnud kunagi seal olnud, kus isa nüüd elas. Ta teadis ema elamisest kõike. Tal on köögis väike telekas sisse lülitatud ja ta vaatab uudiseid rääkides sellest, kui kole oli Lõuna Aafrikas või kui armas oli beebi reklaamis. Rääkis, hääli tekitades, toiduvalmistamise hääli.

Ta pööras oma tähelepanu taas järvele. Järv oli väga kaunis - peaaegu uskumatult ilus.

Päike purskas oma värve taevasse ja need värvid tulid alla järve vette, puid valgustades. Hämmastav ilu ja ta soovis, et võiks seda kellegagi jagada ja öelda, “Vaata sinna ja sinna ja vaata seda...”

Kuid isegi üksinda oli see kaunis ja ta toitis õhtuse jaheduse peletamiseks tuld. Seal see on jälle, mõtles ta, hilissuve õhtune jahedus õhus, sügise lõhn. Ta jäi magama justkui ümberpööratud küsimusega. Ta ei teadnud, kas ta siit kunagi pääseb, ei näinud, kuidas see saaks juhtuda, kuid kui ta kuidagi koju pääseks ja hakaks elama, nagu ta elanud oli, kas siis oleks see just vastupidi? Võiks ta teleka ees istudes järsku mõelda päikeseloojangust seljandiku otsa juures, tahtes teada kuidas võiks värvid järves välja näha.

Uni.

Hommikul oli jahedus veelgi märgatavam ja ta nägi oma hingeauru. Ta viskas puid tulle, puhus, kuni nad leegitsesid ja siis lisas puid, et tuli kestaks ja läks järve äärde. Võibolla selle pärast, et õhk nii külm oli, tundus järvevesi soojana ja ta sumas järve. Ta kontrollis, et kirves vööl oleks ja parv ikka koos seisab, siis hakkas lennuki saba poole ujuma, parve enda ees tõugates ja jalgadega sõudes.

Nagu varemgi, oli minek väga raske. Ühel korral oli vastu puhuv briis ta peaaegu seisma pannud ja selleks ajaks, kui ta sabale küllalt lähedal oli, et näha neete alumiiniumi sees, oli ta üle kahe tunni jalgadega sõudnud, oli kurnatud ja soovis, et oleks natuke aeg kulutanud et kala või kaks võtta ja hommikusööki süüa. Ta oli ka kortsus nagu kuivatatud ploom ja valmis katkestama.

Saba näis palju suurem, kui ta selle juurde tuli, vertikaalne stabilisaator ja ehk poole jagu elevaatoritest paistmas. Ainult väike osa kere pealmisest osast oli veest väljas, ainult kaardus alumiinium ja alguses ta ei näinud kohta, kuhu parv kinnitada. Kuid ta tõmbas end piki elevaatoreid edasi kuni lõpuni ja seal ta leidis vahe, mis ulatus üles käändekohani ja ta sai nööri sinna vahele toppida.

Parv kinni, ronis ta selle peale ja puhkas veerand tundi selili, lastes päikesel end soojendada. Asi tundus võimatuna, mõtles ta. Et tal mingitki võimalust oleks edu saavutada, pidi ta alustades tugev olema.

Kuidagi pidi ta lennuki sisse pääsema. Kõik sissepääsud, isegi väikene tagumine kaubaluuk, olid vee all nii et ta ei pääsenud nendeni ilma sukeldumata ja lennuki sees üles tulemata.

Kus ta lõksu jääks.

Ta võbises selle mõtte juures, ja siis meenus talle, mis lennuki esiosas oli, all järvepõhjas, ikka veel istme külge kinnitatuna, piloodi surnukeha. Istumas vees - Brian nägi teda, suur mees juuksed vees lehvimas, silmad lahti...

Jäta, mõtles ta. Jäta kohe. Lõpeta selline mõtlemine. Ta oli peaaegu tagasi ujumas ja valmis kogu asja unustama. Kuid avariipaki kujutis hoidis teda paigal. Kui ta selle lennukist kätte saaks, kui ta sellest midagigi kätte saaks. Maiustusi.

Isegi see - ainult natuke maiustusi. See oleks asja väärt.

Kuid kuidas pääseda lennuki sisse?

Ta rullis end parvelt maha ja tõmbas end ümber lennuki. Avasid polnud. Kolmel korral pani ta näo vette, tegi silmad lahti ja vaatas alla. Vesi oli sogane, kuid ta nägi ehk kahe meetri kaugusele ja lennuki sisse polnud silmnähtavat teed.

Sissepääs oli blokeeritud.

1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. Epi