1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. Epi

SEL AJAL, kui ta polnud asjast aru saanud, ei teinud ta midagi. Isegi kui ta mõistus tööle hakkas ja ta nägi, mis juhtunud oli, ei suutnud ta midagi teha. Nagu oleksid ta käed ja jalad tinast. Siis otsis ta võimalusi selle olematuks tegemiseks.
Ole uinunud, karjus ta mõistus piloodile. Lihtsalt maga ja nüüd su silmad avanevad, käed võtavad rooli ja jalad tõusevad pedaalidele - kuid seda ei juhtunud.
Piloot ei liigutanud, välja arvatud ta pea, mis liikus võimatult kergesti kaela otsas, kui lennuk väikesesse õhupöörisesse sattus.
Lennuk.
Kuidagimoodi lennuk lendas ikka veel. Sekundid olid möödunud, peaaegu minut, kuid lennuk lendas, nagu poleks midagi juhtunud ja ta pidi midagi tegema, pidi midagi tegema, kuid ta ei teadnud mida.
Abi.
Ta pidi aitama.
Ta sirutas käe piloodi poole ja nägi, et ta sõrmed värisevad ja ta puudutas piloodi rinda. Ta ei teadnud, mida teha. Ta teadis, et on olemas protseduurid. Südamerabanduse ohvrile tehti suust suhu hingamist ja suruti nende rinnale. Ta ei teadnud, kuidas seda teha ja ei saanudki midagi teha, kui piloot istus oma istmel ja oli turvavööga kinnitatud. Nii puudutas ta pilooti sõrmeotstega, puudutas ta rinda ja ei tundnud midagi, ei südamelööke, ega rinna tõusmist ja langemist hingamisest. Mis tähendas et piloot oli peaaegu kindlasti surnud.
"Palun," ütles Brian. Kuid ta ei teadnud kellelt või mida küsida. "Palun..."
Lennuk tõmbles jälle, sattudes järjekordsesse õhuauku. Brian tundis, kuidas lennuki nina allapoole pöördus. Ta ei sukeldunud otse alla, vaid nina kaldus kergelt allapoole ja sellise nurga all lennuki kiirus suurenes. Brian teadis, et sellise nurga all, kergelt allapoole nurga all lendab ta lõpuks puudesse. Ta nägi neid eemal horisondil, kus enne vaid taevas paistis. Ta pidi seda kuidagi juhtima. Ta pidi lennukit juhtima. Ta pidi end aitama. Piloot oli läinud. Ta ei saanud sinna midagi teha. Ta pidi proovima lennukit juhtida.
Ta pööras end istmel tagasi näoga ettepoole ja pani käed - mis ikka veel värisesid - roolile ja jalad ettevaatlikult tüürimispedaalidele. Rooli tuli lennuki tõstmiseks enda poole tõmmata, seda oli ta raamatutest lugenud. Rooli pidi alati tagasi tõmbama. Ta tõmbas seda ja see andis kergesti järele. Liiga kergesti. Lennuk oma suurenenud kiirusega allapoole suunatud kaldest sööstis innukalt üles ja surus Briani kõhu alla. Ta surus rooli tagasi, läks seekord liiga kaugele ja lennuki nina kaldus horisondist allapoole ja mootori kiirus suurenes kergest langusest.
Liiga palju.
Ta tõmbas rooli jälle tagasi, sel korral palju ettevaatlikumalt, kuid liiga kaugele, siiski mitte nii hirmsasti kui enne, siis natuke liiga palju alla, siis üles hästi väheke ja mootori katte esiots jäi paigale. Kui ta oli selle horisondile suunanud ja see tundus paigas olevat, hoidis rooli seal, kus see oli, hingas välja - ta oli kogu selle aja hinge kinni hoidnud - ja mõtles, mida edasi teha.
Oli selge sinise taevaga päev kohevate pilvekestega siin-seal, ja ta vaatas hetkeks aknast välja, lootes näha midagi, linna või küla, kuid seal polnud midagi. Ainult roheline lõputus, järvekesi üha tihedamalt täis külvatud, kui lennuk lendas - kuhu?
Ta lendas, kuid tal polnud aimugi, kuskohas või kuhu ta läks. Ta vaatas lennuki juhtpaneeli, uuris näidikuid ja lootis mingit abi saada, lootis leida kompassi, kuid seal oli kõik nii segadusse ajav, numbrite ja tulukeste segadik. Üks valgustatud näidik üleval keskel näitas numbrit 342, teine selle kõrval 22. All olid näidikud joontega, mis näisid näitavat mida tiivad teevad ja üks, mille osuti näitas 70 millest ta arvas - ainult arvas - et see võiks altimeeter olla. Seade, mis näitas kõrgust maapinnast. Või mere pinnast. Kusagilt oli ta lugenud altimeetritest, kuid ei mäletanud millal või kust või üldse midagi nendest. Natuke vasemal ja allpool altimeetrist nägi ta väikest neljakandilist aknakest valgustatud näidiku ja kahe nupuga. Ta silmad olid sellest kolm neli korda üle libisenud, enne kui ta nägi mis oli tillukeste tähtedega paneeli kohale kirjutatud. Transmitter 221, oli metalli sisse stantsitud ja lõpuks lõi talle pähe, et see on raadio.
Raadio. Muidugi. Ta pidi raadiot kasutama. Kui pilooti tabas - tabas haigushoog (ta ei suutnud endale öelda, et piloot surnud oli, ei suutnud sellest mõelda), oli ta raadiot kasutada püüdnud. Brian vaatas pilooti. Kõrvaklapid olid tal ikka veel peas, natuke viltu löökidest vastu istet ja mikrofoni lüliti oli ta vöö külge näpistatud. Brian pidi piloodilt võtma kõrvaklapid. Pidi käe sirutama ja piloodilt kõrvaklapid võtma, muidu ei saaks ta raadio teel abi kutsuda. Ta pidi käe sirutama...
Ta käed hakkasid jälle värisema. Ta ei tahtnud pilooti puudutada, ei tahtnud kätt välja sirutada. Kuid ta pidi. Ta pidi raadio enda kätte saama. Ta tõstis käed kergelt roolilt, hoidis neid ülal ja ootas, et näha mis juhtub. Lennuk lendas normaalselt sujuvalt edasi.
Hea küll, mõtles ta. Nüüd. Nüüd tee see ära. Ta pöördus ja sirutas käed kõrvaklappide järele, libistas need piloodi peast, üks silm lennukil, oodates, et see langusesse läheb. Kõrvaklapid tulid kergesti, kuid mikrofoni lüliti piloodi vööl oli kinni jäänud ja ta pidi tirima, et seda kätte saada. Kui ta seda tõmbas, puutus ta küünarnukiga vastu rooli ja lennuk hakkas kergelt langema. Brian krabas roolist ja tõmbas tagasi, jällegi liiga kõvasti ja lennuk läbis jällegi kõhtu keerava seeria sööste üles ja alla, enne kui Brian ta enda kontrolli alla sai.
Kui asjad jälle rahunenud olid, tõmbas ta veelkord mikrofoni juhet ja lõpuks rapsas selle vabaks. Tal kulus veel sekund või kaks et klapid pähe panna väike mikrofon oma suu ette seada. Brian oli näinud, kuidas piloot seda kasutas, oli näinud, kui ta vajutas nuppu oma vööl. Nii Brian vajutas nuppu ja puhus mikrofoni.
Ta kuulis oma puhumist kõrvaklappides.
"Hallo. Kas keegi kuuleb seda? Hallo..."
Brian kordas seda kolm neli korda, siis ootas, aga ei kuulnud midagi peale enda hingamise.
Siis tuli paanika. Ta oli kartnud, oli seiskunud hirmust selle pärast, mis juhtunud oli, kuid nüüd tuli paanika ja ta kisendas mikrofoni, üha uuesti ja uuesti.
"Aidake! Kas keegi saab mind aidata! Olen selles lennukis ja ei tea... ei tea... ei tea..."
Ja ta hakkas nutma karjumise vahele, tagudes kätega vastu rooli ja pannes lennuki üles ja alla hüppama. Kuid jällegi ei kuulnud ta midagi peale oma nuuksumise mikrofoni, oma karjumise, mis teda narrides kõrvaklappidest tagasi kostus.
Mikrofon. Teadmine lõikas temasse. Ta oli korra kasutanud lühimaa raadiot oma onu pikapis. Mikrofoni lüliti tuli välja lülitada, et kedagi teist kuulda oleks. Ta sirutas käe vöö juurde ja avas lüliti. Sekundi jooksul ei kuulnud ta muud kui eetri suhinat. Siis aga, läbi müra ja sahina kuulis ta häält.
"Kes iganes kutsub selles raadiovõrgus, ma kordan, lase oma mikrofoni lüliti lahti - sa blokeerid mind. Sa blokeerid mind. Läbi."
Hääl vaikis ja Brian lõi oma mikrofoni lüliti kinni. "Ма kuulen sind! Ma kuulen sind! See olen mina...!" Ta lasi lüliti lahti.
"Roger. Oled mul nüüd käes." Hääl oli väga nõrk ja katkev. "Palun teata millised on su raskused ja asukoht. Ja ütle 'läbi' märkimaks oma ülekande lõppu. Läbi."
Palun teata, millised on mu raskused, mõtles Brian. Jumal, mu raskused. "Olen lennukis piloodiga, kes - kes on saanud südamerabanduse või midagi sellist. Ta on - ta ei saa lennukit juhtida. Ja mina ei oska lennukit juhtida. Aidake mind. Aidake..." Ta lülitas oma mikrofoni välja ilma korraliku lõpetamiseta.
Peale hetkelist kõhklust tuli vastus. "Su signaal on katkemas ja mul läks sellest suurem osa kaduma. Sain aru ... piloot ... ei saa lennukit juhtida. Õigus? Läbi."
Brian suutis teda nüüd vaevalt kuulda, kuulis enamuses müra ja raginaid. "Õigus. Ma ei oska lennukit juhtida. Lennuk lendab praegu, aga ma ei tea kui kaua veel. Läbi."
"... kaotasin signaali. Teie asukoht palun. Lennu number ... asukoht ..bi."
"Ma ei tea oma asukohta. Ma ei tea lennu numbrit. Ma ütlesin seda juba teile. Läbi."
Nüüd ta ootas, ootas kuid sealt ei olnud midagi kuulda. Ühe korra, sekundi jooksul ta arvas et kuulis müras katkestust, mingi sõna osa, kuid see võis ka ragin olla. Kaks, kolm, kümme minutit, lennuk möirgas ja Brian kuulas, kuid ei kuulnud midagi. Siis vajutas ta uuesti lülitit.
"Ma ei tea lennu numbrit, mu nimi on Brian Robeson ja me lahkusime Hamptonist, New Yorgis suundudes Kanada naftaväljadele külla oma isale. Ma ei oska lennukit juhtida ja piloot..." Ta lasi mikrofoni lüliti lahti. Ta hääl oli katkendlikuks muutunud ja ta tundis, et võib iga hetk jälle kisendama hakata. Ta hingas sügavalt sisse. "Kui seal on keegi, kes võiks aidata mul lennukit juhtida, palun vastake."
Jälle lasi ta mikrofonilüliti lahti, kuid ei kuulnud klappidest muud kui sisisevat müra. Peale pooletunnist kuulamist ja oma appikutse kordamist kiskus ta klapid peast ja viskas need põrandale. Kõik näis nii lootusetu. Isegi kui ta kellegagi ühenduse saaks, siis mida võiks keegi teha. Öelda talle, et olgu ettevaatlik?
Kõik oli nii lootusetu.
Ta püüdis jällegi midagi mõõteriistadest aru saada. Ta arvas, et võib teada, milline nendest oli kiirusenäidik - see oli valgustatud number 160, kuid ta ei teadnud, oli see tegelikult miili tunnis või kilomeetrit. Või näitas see lihtsalt, kui kiiresti lennuk läbi õhu liikus, või maa suhtes. Ta teadis, et õhukiirus on erinev maa kiiruset, kuid ei teadnud kui palju. Osad raamatutest, mida ta oli lendamisest lugenud, tulid talle nüüd meelde.
Kuidas tiivad töötavad, kuidas propeller lennukit läbi õhu tõmbab. Lihtsad asjad, mis teda praegu ei aidanud.
Ei saanud aidata.
Tund möödus. Ta korjas klapid üles ja proovis jälle - ta teadis, et lõpuks oli see kõik, mis tal oli - kuid vastust ei tulnud. Ta tundis end justkui vangina, keda hoitakse väikeses kongis, mis tormab läbi taeva 160 miilise tunnikiirusega, nagu ta arvas - suundudes, ta ei teadnud kuhu - lihtsalt suundus kusagile, kuni...
Seal see oli. Kuni milleni? Kuni kütus otsa saab. Kui lennukil kütus otsa saab, kukub ta alla.
Punkt.
Või ta võib gaasihoova välja tõmmata ja lasta tal nüüd alla kukkuda. Ta oli näinud, kuidas piloot kiiruse suurendamiseks gaasihoovale surunud oli. Kui ta gaasi välja tõmbab, jääb mootor seisma ja lennuk kukub alla. Sellised olid ta valikud. Ta võib oodata, kuni kütus otsa saab, ja lennuk alla kukub, või ta võib gaasi välja tõmmata ja lasta sel varem juhtuda. Kui ta laseb kütusel otsa saada, läheb lennuk kaugemale - kuid ta ei teadnud, mis marsruudil ta liigub. Kui piloot oli tõmmelnud, oli lennuk suunda muutnud, kuid Brian ei mäletanud, kui palju, juhul kui ta tahaks algsele kursile tagasi minna. Kuna ta algset kurssi ei teadnud ja võis ainult arvata, milline mõõteriist kompass oli - see, mis näitas 342 - ei teadnud ta, kus ta oli olnud või kuhu ta läks nii et polnud suurt vahet, kas ta nüüd alla kukuks või ootaks.
Kõik temas oli selle vastu, et mootor peatada ja nüüd alla kukkuda. Tal oli tunne, et pole õige lasta lennukil minna sinna kuhu ta läheb, tunne, et lennuk võib minna vales suunas, kuid ta ei suutnud end sundida mootorit peatama ja alla kukkuma. Nüüd oli tal turvaline olla, või turvalisem, kui lennuk alla kukuks - lennuk lendas ja tema hingas ikka veel. Kui mootor seiskuks, kukuks ta alla.
Nii lasi ta mootoril käia, hoidis lennuki kõrgust ja jätkas raadio proovimist. Ta töötas välja süsteemi. Iga 10 minuti järel paneelil oleva väikese kella järgi proovis ta raadiot lihtsa teatega: "Ma vajan abi. Kas keegi kuuleb mind?" Vaheaegadel püüdis ta end ette valmistuda selleks, millest ta teadis et see tuleb.
Kui kütus otsa saab, hakkab lennuk langema. Ta arvas, et ilma propelleri tõmbeta peab ta lennuki nina alla suunama, et seda lendamas hoida - ta mõtles, et võis seda kusagilt lugenud olla, või tuli ta lihtsalt ise selle peale. Igal juhul oli sellel mõtet. Tal tuleb lennuki nina all hoida et lennukit lendamas hoida ja siis, just enne lööki, nina üles tõmbama, et aeglustada lennukit nii palju kui võimalik.
Sel kõigel tundus mõtet olevat. Alla liuelda, siis aeglustada ja lüüa.
Löök.
Ta peab leidma puudeta koha, kui ta alla läheb. Probleem sellega oli, et ta polnud näinud puudeta kohti sellest ajast, kui nad metsa kohal lendama hakkasid. Mõned sood, kuid need olid puudega pikitud. Ei teid, ei radasid, ei puudeta kohti.
Ainult järved. Ja siis tuli talle mõte, et ta võiks maandumiseks järve kasutada. Kui ta puudesse maanduks, saaks ta kindlasti surma. Puud kisuksid lennuki tükkideks, kui ta nendesse laskuks.
Ta peaks järve laskuma. Ei. Järve äärde. Ta peaks alla tulema järve kalda lähedale ja aeglustama lennukit niipalju kui võimalik, enne lööki vastu vett.
Kerge öelda, mõtles ta, raske teha.
Kerge öelda, raske teha. Kerge öelda, raske teha. See muutus mantraks, mis käis taktis mootori müraga. Kerge öelda, raske teha.
Kerge öelda, võimatu teha.
Ta kordas raadio kutsungit seitseteist korda kümneminutiste intervallidega, töötades vaheaegadel selle kallal, mida ta tegema hakkab.
Ta pöördus piloodi pole ja puudutas ta nägu, kuid nahk oli külm, väga külm, surma külm ja Brian pöördus tagasi juhtpaneeli poole. Ta tegi mida sai teha, pingutas turvavööd, sättis ennast keset tooli, kordas mõttes üha uuesti üle, milliseid protseduure ta tegema peaks.
Kui lennukil kütus otsa saab, peab ta nina alla tõmbama ja lähema järve poole suunduma ja püüdma lennukit justkui vette juhtida. Nii mõtles ta sellest. Lennuk justkui vette juhtida. Ja just enne kokkupõrget peab ta rooli tagasi tõmbama, et aeglustada lennuki kiirust ja vähendada kokkupõrke mõju. Üha uuesti ja uuesti jooksis ta mõistuses pilt, kuidas see peaks minema. Lennukil lõpeb kütus, lennuki juhtimine vette, kokkupõrge - piltidest mis ta telekas oli näinud. Ta püüdis seda visualiseerida. Ta püüdis valmis olla.
Kuid seitsmeteistkümnenda ja kaheksateistkümnenda raadiosaate vahel, ilma hoiatuseta, mootor köhis, möirgas hetke koledasti ja suri välja. Järsku oli ümberringi vaikus, lõhestatud ainult tuules pöörleva propelleri ja kokpitist mööduva tuule poolt.
Brian tõmbas lennuki nina alla ja oksendas.

1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. Epi