1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. Epi

"EMA!"

Ta karjus seda ja ta polnud kindel, kas teda äratas karjatus või valu kõhus. Kogu ta alakeha rebisid tugevad rulluvad valusööstud, valu, mis teda ta väikeses varjupaigas kaheks murdis, surus teda näoga vastu liiva ja pani teda ühe jälle oigama: "Ema, ema, ema..."

Mitte kunagi polnud ta tundnud midagi sellist. Nagu oleksid kõik marjad ja kivid tema keskel lõhkenud, teda tükkideks kiskudes. Ta roomas läbi ukseava ja lebas liival, süda paha, siis roomas kaugemale, süda jälle paha, oksendas ja kannatas kohutavat kõhulahtisust rohkem kui tund aega, rohkem kui aasta, mõtles ta, enne kui ta lõpuks tühi oli ja kõik ta jõud läinud oli.

Siis roomas ta varjualusesse tagasi ja kukkus liivale, kuid ei suutnud alul magama jääda, ei suutnud teha midagi muud kui ainult lamada ja tema teadvus otsustas uuesti mälestuse esile tuua.

Ostukeskuses. Iga detaili. Ta ema istumas autos koos mehega. Ja ema oli end kallutanud ja teda suudelnud, oli suudelnud lühikeste blondide juustega meest, ja see polnud sõbralik puudutus huultlega, vaid suudlus. Suudlus, kui ta pööras pea viltu ja pani oma suu vastu blondi mehe suud, mehe kes polnud ta isa, ja suudles suu vastu suud ja siis tõstis oma käe, et mehe põske puudutada, selle otsmikku puudutada, sel ajal kui nad suudlesid. Ja Brian nägi seda.

Nägi seda asja, mida ta ema võõra mehega tegi. Nägi suudlust, millest sai Saladus millest ta isa ikka veel ei teadnud, mitte midagi ei teadnud.

Mälestus oli nii ehe, et ta tundis kuumust, mis tol päeval ostukeskuses oli, mäletas seda muret, et Terry võiks pöörduda ja ta ema näha, mäletas muret häbi pärast selle üle ja siis mälestus hajus ja ta magas jälle...

Ärkvel.

Sekundi või kahe jooksul ta ei teadnud, kus ta oli, viibis ikka veel oma unes kusagil. Siis nägi päikesevalgust varjualuse ukseavast sisse voolavat ja kuulis lähedal metsikut sääseparve vingumist ja teadis. Ta pühkis oma nägu, mis oli nüüd pikitud kahe päeva sääse-hammustustega, üleni kaetud muhkude ja hammustusjälgedega ning oli üllatunud, leides, et ta otsaesise paistetus oli suuresti vähenenud, peaaegu kadunud.

Hais oli kohutav ja ta ei saanud aru, millest see tuleb. Siis nägi ta marjahunnikut varjualuse tagaseina juures ja talle tuli meelde öö ja oksendamine.

"Liiga palju neid," ütles ta kõva häälega. "Liiga palju vatsa kirsse..."

Ta ronis varjualusest välja ja nägi kohta liival, mille ta oli ära määrinud. Ta puhastas selle nii hästi kui sai, kattes selle pulki kasutades värske liivaga ja läks alla järve äärde käsi pesema ja jooma.

Oli ikka veel väga vara, just peale koitu ja vesi oli nii vaikne, et ta nägi veepinnal enda peegeldust. See hirmutas teda - nägu katkine ja veritsev, paistes ja muhklik, juuksed üleni vanunud ja otsmikul olev lõikekoht paranenud, kuid jätnud juuksed määrituks vere ja korbaga. Ta silmad olid vaid pilud sääsehammustuste tõttu ja ta oli - millegipärast - üleni räpane. Ta lõi käega vastu vett, et peegel purustada.

Inetu, mõtles ta. Väga, väga inetu.

Ja sel hetkel oleks teda peaaegu enesehaletsus haaranud. Ta oli räpane ja puretud ja vigastatud ja üksik ja inetu ja hirmunud ja nii täielikult õnnetu nagu oleks ta augus, pimedas sügavas augus, kust pole väljapääsu.

Ta istus kaldale ja võitles nutuga. Siis lasi sel tulla ja nuttis ehk kolm - neli minutit. Pikad pisarad, enesehaletsuse pisarad, raisatud pisarad.

Ta tõusis, läks vee äärde tagasi ja jõi väikeste lonksudega. Niipea kui külm vesi kõhtu jõudis, tundis ta nälga teravnevat, nagu ennegi ja ta seisis püsti, hoides oma alakehast kinni, kuni näljakrambid taandusid.

Ta pidi sööma. Ta oli jälle nälja pärast nõrk ja ta pidi sööma.

Varjualuses oli marjahunnik seal, kuhu ta nad oli kallanud, kui ta tuulepluusi haaranud oli - vatsa kirsid, nagu ta neid nüüd oma mõttes kutsus - ja ta mõtles neid natuke süüa. Mitte sellisel hullumeelsel hulgal, mis tema arvates oli toonud öise haigushoo - vaid ainult niipalju, et nälga veidike taltsutada.

Ta ronis sisse. Marjade peal oli kärbseid ja ta pühkis need minema. Ta valis ainult marju, mis olid täiesti küpsed - mitte helepunaseid, vaid ainult marju, mis olid pruunikaspunased või mustad, küpsusest pakatamas. Kui tal oli neid peotäis, läks ta tagasi järve äärde ja pesi neid vees - väike kala lookles minema, kui ta vett puutus ja ta soovis, et tal oleks õngenöör ja konks - ja sõi neid ettevaatlikult, kive välja sülitades. Nad olid ikka veel hapukad, kuid neis oli magusust, kuigi paistsid huuled väheke tuimaks tegevat.

Kui ta lõpetas, oli ta ikka veel näljane, kuid teravus oli näljast kadunud ja jalad ei tundunud enam nii nõrgad.

Ta läks tagasi varjualusesse. Tal kulus pool tundi, et ülejäänud marjad ära sortida, pannes küpsed ühte hunnikusse lehtede peale ja ülejäänud teise.

Kui ta lõpetanud oli, kattis ta hunnikud järve äärest kisutud rohuga, et kärbsed ligi ei pääseks ja läks uuesti välja.

Need olid jubedad marjad, nood vatsa kirsid, mõtles ta. Kuid see oli toit, mingit sorti toit ja ta võib õhtul veel natuke süüa, kui vaja.

Nüüd oli tal terve päev ees. Ta vaatas läbi puude taevasse ja nägi, et kuigi seal oli pilvi, ei paistnud need vihmapilved olevat. Puhus kerge tuuleke, mis paistis sääsed eemal hoidvat ja ta mõtles järve kallast mööda üles vaadates, kui metsas oli ühte sorti marju, peaks seal ka teisi sorte olema. Magusamaid sorte.

Kui ta hoiab järve vaateväljas, nagu eile, peaks ta suutma leida tee koju tagasi - ja see peatas teda. Ta oli seda sel korral tegelikult mõelnud.

Kodu. Kolm päeva. Ei, kaks - või oli see kolm? Jah, oli kolmas päev ja ta oli varjualusest kui kodust mõelnud.

Ta pöördus ja vaatas seda, uurides rohmakat tööd. Võsast sein oli korralik, mitte küll ilmastikukindel, kuid hoidis suurema osa tuulest kinni. Tal polnud nii kehvasti läinud. Võibolla polnud seda kuigi palju, kuid võibolla oli see kõik, mida tal kodu jaoks vaja oli.

Hea küll, mõtles ta, nii hakkan ma seda koduks nimetama.

Ta pööras ümber ja hakkas järvekallast mööda astuma, suundudes vatsakirsi põõsaste poole, tuulepluusist kandekott käes. Asjad on halvad, mõtles ta, kuid võib-olla mitte nii pahad.

Ehk leiab ta paremaid marju.

Kui ta vatsakirsi põõsasteni jõudis, peatus ta korraks. Okstel polnud linde, kuid seal oli ikka veel palju marju ja mõned nendest, mis eile olid vaevalt punased olnud, nende värv oli nüüd tumepruunist mustani. Ehk peaks ta peatuma ja neid tagavaraks korjama.

Kuid öine plahvatus oli tal ikka veel selgesti meeles ja ta otsustas edasi minna. Vatsakirsid olid toit, kuid söömiseks riukalikud. Tal oli vaja midagi paremat.

Veel sada meetrit mööda kallast edasi oli koht, kus tuul oli veel ühe lagendiku tekitanud. Need pidid olema raevukad tuuled, mõtles ta, et murda metsa selliseid kohti - nagu see, mille ta oli lennukiga leidnud oli, kui nad alla kukkusid. Siin polnud puud kõik jala pealt maha murdunud, vaid väändunud ja pooleks murdunud, nii et nende ladvad olid maas ja mädanenud ja kadunud jättes tüükad taeva poole püsti nagu katkised hambad. nad moodustasid tonnide viisi surnud ja kuiva puud ning ta soovis jälle, et saaks kuidagi tule põlema. Nii moodustus jällegi justkui lagendik - puude ladvad olid läinud ja päike ulatus maapinnani - ja see oli täis marjadega kaetud väikesi okkalisi põõsaid.

Vaarikad.

Neid ta teadis, kuna pargis oli selliseid põõsaid ning tema ja Terry olid alati neid korjanud ja söönud, kui nad jalgratastel mööda sõitsid.

Marjad olid suured ja küpsed ja ta leidis neid maitstes magusad olevat ja ilma vatsakirsside probleemideta. Kuigi nad ei kasvanud kobaratena, oli neid palju ja neid sai kergesti korjata ning Brian naeratas ja hakkas sööma.

Magus mahl, mõtles ta. Oh, nad olid magusad, just kergelt mõrkjad ja ta noppis ja sõi ja noppis ja sõi ja mõtles, et ta pole kunagi midagi nii head saanud. Varsti, nagu varem, oli ta kõht täis, kuid nüüd oli tal rohkem mõistust, nii et ta ei õginud neid ega toppinud rohkem suhu. Selle asemele korjas ta marju tuulepluusi sisse, tundes hommikuse päikese paitust oma seljal ja mõtles et oli nüüd rikas, rikas toidu poolest, lihsalt rikas, kui kuulis müra oma selja taga, kerget müra ja pööras ja nägi karu .

Ta ei suutnud midagi teha, midagi mõelda. Ta keel, mahlast määritud, jäi ta suulakke kinni, ja ta vahtis karu. Karu oli must, kaneeli värvi ninaga, vähem kui seitsme meetri kaugusel temast ja suur. Ei, tohutu suur. Ta karv oli musta värvi ja ta oli tohutu suur. Ta oli korra näinud ühte loomaaias, kuid see oli olnud Indiast või kusagilt. See siin oli metsik, ja palju suurem kui too loomaaias ja ta oli nii lähedal.

Nii lähedal.

Päike pani ta karvaotsad särama. Särav must ja läikiv, seisis karu oma tagajalgadel, poolpüsti ja uuris Brianit, ainult uuris teda, siis lasi end alla ja liikus aeglaselt vasakule, marju süües, matsutades ja õrnalt suuga igat marja eraldi varrelt haarates ja mõne sekundiga oli ta läinud. Läinud, ja Brian polnud ikka veel liigutanud. Ta keel oli vastu suulage, keelots natuke väljas, silmad pärani ja käsi marja järele välja sirutatud.

Siis tegi ta häält, tasase: "Nnnnnnnnnggg." Sellel polnud mingit mõtet, oli lihtsalt hirmu ja uskumatust väljendav hääl, et midagi nii suurt võis tulla talle nii lähedale, ilma et ta seda märganud oleks. Karu oli lihtsalt ta juurde kõndinud ja oleks võinud ta ära süüa ning tema poleks midagi saanud teha. Midagi. Ja kui häälitsus veel pooleli oli, juhus tema jalgadega midagi niisugust, millega temal midagi tegemist polnud ja nad jooksid eemale karust, varjupaiga poole.

Ta oleks võinud kogu tee paanikas joosta, kuid kui ta oli jooksnud võibolla viiskümmend meetrit, võttis aju juhtimise enda kätte ja aeglustas ning lõpuks jättis ta seisma.

Ta aju ütles, kui karu sind oleks tahtnud, oleks ta sind söönud. Midagi, millest aru saada, mõtles ta, mitte mille eest ära joosta. Karu sõi marju.

Mitte inimesi.

Karu ei teinud midagi et sulle haiget teha, sind ähvardada. Ta oli seisma tõusnud, et sind paremini näha, siis aga läks marju süües oma teed. See oli suur karu, aga ta ei tahtnud sind, ei tahtnud sulle paha teha, ja see oli asi, millest siin aru tuli saada.

Ta pöördus ja vaatas tagasi vaarikakohale. Karu oli läinud, linnud laulsid ja ta ei näinud midagi, mis talle paha võiks teha. Polnud enam ohtu, mida ta oleks tunnetanud, mida ta oleks tundnud. Linnas oli õhtuti mõnikord ohtlik. Ei saanud minna parki õhtul, kui pimedaks oli läinud selle ohu pärast. Kuid siin oli karu teda vaadanud ja edasi liikunud ja - see täitis ta mõtted - marjad olid nii head.

Nii head. Nii magusad ja rikkalikud ja ta keha oli nii tühi.

Ja karu oli peaaegu näidanud, et tal pole midagi marjade jagamise vastu - oli lihtsalt temast eemaldunud.

Ja marjad olid nii head.

Ja lõpuks võib ta täna õhtul jälle vatsakirsse süüa, kui ta tagasi marjade järele ei lähe.

See veenis teda ning ta läks tagasi vaarikalagendikule ja jätkas terve hommikupooliku marjade korjamist, kuigi suure ettevaatusega ja korra, kui orav kahistas männiokastega ühe puu all, ta peaaegu et hüppas nahast välja.

Lõuna paiku - päike oli peaaegu otse ta kohal - hakkasid pilved tihenema ja paistsid tumedatena. Mõne hetke pärast hakkas sadama ja ta võttis, mis ta korjanud oli ja sörkis tagasi varjupaikka. Ta oli söönud arvatavasti kilo jagu vaarikaid ja tal oli ehk poolteist kilo kandekotiks rullitud tuulepluusis.

Ta jõudis varjualusesse just siis, kui pilved täielikult avanesid ja vihma hakkas ojadena kallama. Varsti oli ümbrus veest läbi imbunud ja vesi jooksis niredena järve. Kuid sees oli kuiv ja mõnus. Ta hakkas vaarikaid vatsamarjade sorteeritud hunnikusse panema, kui märkas, et vaarikamahl läbi tuulepluusi imbus. Need olid palju pehmemad kui vatsakirsid, ja olid ilmselt omaenda raskusest natuke muljuda saanud.

Kui ta tuulepluusi üles tõstis ja selle alla vaatas, nägi ta punase vedeliku niret. Ta pani sõrme selle sisse ja leidis maitstes, et see oli magus ja tugeva maitsega, nagu limps ilma gaasita ja ta naeratas laialt, lasi selili liivale hoides marjakotti oma näo kohal ja lastes mahlal oma suhu nõrguda. Väljas valas vihma, kuid Brian lebas selili, juues marja siirupit, kuivas ja valud peaaegu kadunud, kõht täis ja hea maitse suus.

Esimest korda peale avariid ei mõelnud Brian ainult endast, enda elust. Brian mõtles, et kas karu võis olla üllatunud, leides teise olendi marju söömas.

Hiljem pärastlõunal, kui õhtu saabus, läks ta järve äärde ja pesi kleepuva marjamahla oma näolt ja kätelt, siis läks tagasi tegema ettevalmistusi ööks.

Kuigi ta nõustus ja sai aru, et karu talle haiget teha ei tahtnud, oli see ikka veel tugevasti ta mõtetes ja kui pimedus saabus, võttis ta kirve vöölt ja pani selle oma pea juurde, käsi kirvevarrel siis kui päev lõppes ja ta uinus.

1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. Epi