1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. Epi

BRIAN AVASTAS, et sädemetest tuleni on pikk maa.

Selge oli, et midagi pidi sädemetest tuld võtma, oli vaja mingit sorti taela või tulehakatist - kuid mida? Ta tõi kuivanud rohtu, lõi sädemeid ja vaatas, kuidas need surid. Ta proovis oksakesi, murdes need väikesteks tükikesteks. Kuid see oli halvem kui rohi. Siis proovis ta mõlemat koos - rohtu ja oksakesi.

Midagi. Tal polnud raskusi sädemete saamisega, kuid tillukesed kuumad metalli või kivi tükid - ta ei teadnud, kummad - ainult pihustusid ja surid.

Ta istus ja vaatas meeleheites haletsusväärset rohu ja oksakeste klompi.

Puruksrebitud paber oleks hea, kuid tal pole paberit.

"Nii lähedal", ütles ta kõva häälega. "Nii lähedal..."

Ta pani kirve vööle ja läks haiget jalga longates varjualusest välja. Midagi peab olema, peab olema. Inimene on tuld teinud. Tuhandeid, miljoneid aastaid. Peab olema mingi moodus. Ta soris oma taskutes ja leidis oma rahataskust kahekümnedollarilise. Paber. Väärtusetu paber siin metsas. Kuid kui sellega saab tule põlema...

Ta rebis kahekümneka pisikesteks tükikestes, kuhjas nad kokku ja lõi sinna peale sädemeid. Midagi ei juhtunud. Nad lihtsalt ei võtnud sädemetest tuld. Kuid peab olema mingi moodus - viis, kuidas seda teha.

Vähem kui kümne meetri kaugusel kasvasid üle vee kummardudes kased ja ta seisis neid vaadates oma pool minutit, enne kui nad ta teadvusse jõudsid. Nad olid kaunilt valged, nende koor näis puhta, kergelt täpilise paberina.

Paber.

Ta astus puude juurde. Kohtades, kus koor lahti tuli, tõusis ta väikeste ribaksetena, peaaegu nagu ehmestena. Brian kitkus mõned nendest lahti, rullis neid sõrmede vahel. Nad näisid kergesti süttivana, kuivad, peaaegu pulbrised. Ta kiskus ja väänas tükikesi puudelt, kogudes neid ühte kätte, kui ta neid teisega korjas, korjates ja kogudes, kuni tal oli peos peaaegu pesapalli suurune pall.

Siis läks ta varjualusesse tagasi ja sättis kasetohust palli musta kivi alla. Natuke mõelnud, viskas sinna hulka ka kahekümnedollarilise jäänused. Ta lõi kirvega ja sädemed langesid tohule ja surid kiiresti. Kuid seekord langes üks säde ühele väikesele kuivast kasetohust karvakesele - peaaegu tohust niidile - ja näis hõõguvat veidike heledamalt, enne kui kustus.

Materjal peab peenem olema. Sädemete jaoks peab olema pehme ja äärmiselt peenest tohust pesa. Ma pean tegema sädemetele kodu, mõtles ta. Täiusliku kodu, muidu nad ei jää sinna, ei anna tuld.

Ta hakkas tohtu rebima, alguses küüntega kuid kui see ei õnnestunud, siis kirveteraga, lõigates tohu ribadeks, nii peenteks, et neid polnud peaaegu nähagi. See oli vaevaline töö, aeglane töö ja selleks kulus üle kahe tunni. Kahel korral tegi ta vaheaja peotäie marjade söömiseks ja korra käis ta järvest joomas. Siis aga tagasi tööle, päike ta selga soojendamas, kuni tal oli umbes apelsini suurune kohev kasetohust pall.

Ta sättis oma kasetohust pesa - nagu ta sellest mõtles - kivi alla, tegi pöidlaga keskele väikese süvendi ja virutas kirvega vastu kivi. Sädemepilv sadas alla, suurem osa läks pesast mööda, kuid mõned nendest, umbes kolmkümmend või selle ringis, tabasid süvendit ja kuus või seitse nendest leidsid toitu ja kasvasid, tossasid ja panid tohu punaselt hõõguma.

Siis nad kustusid.

Lähedal - ta oli lähedal. Ta sättis pesa uuesti, tegi pöidlaga uue ja väiksema süvendi ja lõi jälle.

Uus sädemevihm, kerge hõõgumine ja siis mitte midagi.

Asi on minus, mõtles ta. Ma teen midagi valesti. Ma ei tea mida - koopaelanikul oleks nüüd tuli juba käes, Kromanjoonlasel oleks tuli nüüd juba olemas - kuid ma ei tea mida ma valesti teen. Ma ei tea, kuidas tuld teha.

Võibolla on sädemeid liiga vähe. Ta seadis pesa uuesti paigale ja lõi vastu kivi mitu korda järjest, nii kiiresti kui suutis. Sädemed voolasid nagu kuldne kosk. Alul tundus, et toht võtab tuld, mitmed, paljud sädemed elustusid ja süttisid hetkeks, kuid nad kõik surid.

Nälga.

Ta lasi end tagasi. Nad on nagu mina. Nad on näljas. Asi polnud hulgas, sädemeid oli külluses, kuid neile oli enamat vaja.

Ma tapaksin, mõtles ta äkki, ühe tikutopsi pärast. Ainult ühe topsi pärast. Ainult ühe tiku pärast. Tapaksin.

Mis tuli on? Ta mõtles koolis õpitu peale. Kõigi nende loodusõpetuse tundide peale. Oli ta kunagi õppinud, mis tuli on? Oli õpetaja kunagi püsti tõusnud ja öelnud, "Tuli on ..."

Ta raputas pead, püüdes keskenduda. Mis tule jaoks vaja läheb? Sul peab kütust olema, mõtles ta - ja seda tal oli. Kasetoht oli kütus. Hapnik - õhku pidi ka olema.

Tal oli õhku vaja juurde lisada. Ta pidi tule peale õhku lehvitama või puhuma.

Ta tegi pesa jälle valmis, hoidis kirvest löögivalmis, tõmbus pingule ja lõi neli kiiret lööki. Sädemed sadasid alla ja ta kummardus ettepoole nii kiiresti kui sai ja puhus.

Liiga kõvasti. Toht hõõgus eredalt, ja siis kustus. Ta oli selle surnuks puhunud.

Veel lööke, siis sädemeid. Ta kummardas ja puhus, kuid seekord ettevaatlikult, tagasi hoides ja suunates õhujuga oma suust kõige heledamatele kohtadele. Viis või kuus sädet olid langenud tihedasse tohuniidistikku ja Brian keskendas oma pingutused sinna.

Sädemed kasvasid ta ettevaalikust puhumisest. Punane hõõgumine levis sädemetelt endilt tohu sisse ja kasvas ja muutus ussikesteks, hõõguvateks punasteks ussikesteks mis ronisid üles mööda kasetohu niidikesi ja haarasid teisi niidikesi ja kasvasid kuni tohupalli sees oli veeranddollari suurune punane hõõguv soojust kiirgav kolle.

Ja kui tal õhk otsa sai ning ta peatus, et sisse hingata, plahvatas punane pall järsku leekidesse.

"Tuli!" Karjus ta. "Mul on tuli! Mul on tuli! Mul on tuli..."

Kuid leegid olid tihedad ja õlised ja põlesid kiiresti, neelates kasetohupalli nii kiiresti, nagu oleks see bensiinist. Ta pidi leeke toitma, neid elus hoidma. Tegutsedes nii kiiresti, kui suutis pani ta tule peale kuiva rohu ja oksatükikesed, mida ta alguses oli proovinud süüdata ja oli rõõmus, nähes kuidas nad tuld võtavad.

Kuid nad põlesid nii kiiresti. Ta vajas veel ja veel kütust. Ta ei võinud leekidel kustuda lasta.

Ta jooksis varjualusest mändide juurde ja hakkas murdma madalaid, väikesi kuivanud oksi. Viskas need varjualusesse, läks ja tõi veel, siis kükitas maha, et oksakesi murda ja näljaseid leeke toita. Kui peenikesed oksad juba hästi põlesid, läks ta välja ja otsis jämedamaid oksi ja ei rahunenud enne, kui need põlesid. Siis lasi ta end vastu oma ukseava serva lõdvaks ja naeratas.

Mul on sõber, mõtles ta - mul on nüüd sõber.

Näljane, kuid hea sõber. Mul on sõber nimega tuli.

"Tere, tuli..."

Kumer kivine tagasein moodustas peaaegu täiusliku suitsulõõri, mis viis suitsu üles läbi laepragude, kuid hoidis sooja. Kui ta tule väikese hoiab, on see täiuslik ja hoiab kõiki, nagu okassiga, jälle läbi ukse sisse tulemast.

Sõber ja valvur, mõtles ta.

Nii palju väikesest sädemest. Sõber ja valvur tillukesest sädemest.

Ta vaatas ümber ja soovis, et oleks keegi, kellele sellest rääkida, näidata, mida ta teinud oli. Kuid kedagi ei olnud.

Midagi peale puude ja päikese ja kerge tuulekese ja järve.

Mitte kedagi.

Ja ta mõtles, lastes mõtetel veereda, suits üle ta pea kaardumas ja naeratus ikka veel poolenisti näol, mõtles ta: mida nad peaksid praegu tegema.

Mida isa peaks tegema.

Mida ema peaks tegema.

Kas ta on koos temaga.

1. 2. 3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16. 17. 18. 19. Epi