11. Peatükk

 

Proua O’Connor sisenes oma majja, olles segaduses vastakatest tunnetest. Ta oli Kerryt usaldanud. Nüüd paistis, et usaldamine oli olnud paha otsus. Ja kuna  Kerry nendest asjadest teadis, oli see veelgi ärritavam ja kurvastavam. Isa oli enne oma surma talle rääkinud seksist ja selle moraalist. Kerry oli seda meest iidoliks pidanud, teda sõnas  ja teos austanud. Ja magamine tüdrukuga nii noorelt, salaja oma toas nende majas – see oli vastuolus kõigega, mida ta isa oli uskunud, mille eest seisnud ja talle õpetanud. Kas ta irvitas tema üle?  Kas ta vihkas teda sel määral? Kas ta oli ainult teeselnud temaga head läbisaamist? Doktor teadis seda. Kas kõik teadsid, peale tema enda? Kas oli ta kogu linna naerualune?

 

Aga nad kahekesi said ju nüüd hästi läbi! Nad ei tülitsenud  enam üldsegi. Kas see oli siis kõik vaid teesklus? Ta ei suutnud seda endale ette kujutada. Ta tundis oma poega. Ta oligi nii hea poiss, kui Doktor oli rääkinud. Ema ei suutnud uskuda, et ta seda kõike teinud oleks. Ja nii pikka aega? Kuidas suutis ta salajas hoida, et majas on tüdruk? Seda isegi siis, kui ta ise kodus oli?

 

Aga ta oli rääkimist kuulnud. Ta oli otsustanud sellest mitte välja teha.  Nüüd taipas ta, et oli valinud rahu oma vanemlike kohustuste täitmise asemel. Ta oli valinud kergema tee õige asemel.

 

Ta ei teadnud, mis oli hullem, kas viha, mida ta tundis või pettumus või kurvastus.

 

Ta teadis, et asi tuleb nüüd kohe korda ajada. Aitab salatsemisest, valedest, eksitamisest. Aitab seksist! Aitab enda lollitada laskmisest. Kui see tähendas tagasipöördumist sõjajalale, siis olgu! See oleks parem kui praegune olukord:

Alaealiste hullamine igal ööl kõrvaltoas, kui tema naiivselt magas.

 

Kerry oli oma toas, uks kinni. Emal oli kavatsus tuppa sisse tungida. Ta oli seda tegemas, käsi juba ukselingil, kui talle meenus midagi Doktori hääletoonis, kui ta oli soovitanud Kerryga rääkida, mitte karjuda, süüdistada teda kaitsesse suruda ... teda ära kuulata ... ära kuulata ...ära kuulata.

 

Ehk oligi see parim, mida teha.  Talle meenusid nende karjumised tülitsemiste ajal, kui kumbki polnud tolligi järele andud, kui kohutav see oli olnud. Kui ta sellest midagi õppinud oli, siis seda, et selline lähenemine Kerryle oli üdini vale olnud. Mida ta siis lõpuks nende vastuolus tahtis saada? Kas ta tahtis ainult karjuda ja kriisata, et oma viha lahutada? Tasu pettumuse eest? Kindlast tahtis ta ka seda, aga oli see siis parim viis selle saavutamiseks? Või tahtis ta teada, mis oli juhtunud, ja miks poiss seda teinud oli, teades, et see pole õige ja pahandab teda ning valmistab pettumust? Ja kas ei tahtnud ta hoopis jõuda sinnamaale, et parandada seda mõra, mille see nende suhetesse oli tekitanud?

 

Ta tahtis seda viimast ja õiendades ja karjudes nagu hullumeelne, eriti veel kui Õnne ka just praegu toas peaks olema, ei aitaks seda saavutada.

 

Nii koputas ta selle asemele, et ukselinki pöörata. Kerry tuli ukse juurde, ei avanud seda ja hüüdis läbi ukse ”Jah, ema?”

 

“Palun tee uks lahti. Me peame rääkima.” Nõudis väga suurt pingutust, oma häält rahulikuna hoida. Oma sisemuses ta märatses.

 

“Ma ei saa kohe praegu ust lahti teha. Ehk läheksid tuppa või kööki. Tulen minuti pärast sinu juurde.”

 

Ema ei saanud sinna midagi parata. Ta ütles süüdistava häälega, “Ja miks sa nüüd kohe ust lahti teha ei saa?”

 

Peale hetkelist pausi ütles Kerry “ Ma olen 14.ne. Emad ei tohiks oma 14 aastaseid poegi alasti näha. Ma tulin  just duši alt.”

 

“Oh,” ütles ta kergelt  hämmeldust tundes ja järsku aru saades, miks Doktor soovitas tal teda ära kuulata, mitte aga kaotada kontrolli olukorra üle ja ta taganes. „Hästi, ootan sind köögis.”

 

Ta istus köögilaua äärde ja hetke pärast tuli ka Kerry. “Millest sa rääkida tahtsid, ema?”

 

“Palun istu. Tahan sinult tõde kuulda.” Oih. See polnud viis, kuidas ta alustada oli tahtnud. Doktor oli ju öelnud, et ta ei sunniks teda kaitsesse, ja just seda oli ta teinud. Miks lubab ta alati oma tujul oma suud kontrollida?

 

Enne kui ta jõudis vastata, aga mitte enne, kui ta oli näinud poisi silmis solvumist,  lausus ta kiiresti, ”Pea! Ma ütlesin seda valesti. See on mulle nii raske. Mul on vaja mõningaid asju teada ja ma  olen vihane, aga tahan, et me võiksime rääkida, mitte karjuda. Nii et las ma alustan uuesti. Olen siin viimasel ajal mõningaid asju märganud ja tahan nende kohta küsida.  Arvan  et alustuseks sobib küsida – kas su toas on olnud kedagi, keda ma ei tea?”

 

Kerry kortsutas otsaesist. “Ei. Luke on ainuke, kes siin on olnud ja Luke sulle meeldib. Teisi pole siin olnud.”

 

“Nii et seal pole midagi sellist toimunud, mis mind pahandada võiks?”

 

“Noh..” Ta vaikis hetke, siis ütles, „Sellele on raske vastata. Varem  pahandas sind juba iga asi ja nii ma ei tea, mis sind nüüd pahandada võiks. Ma arvan, et võin sinu küsimusele vastata niimoodi: ma ei tee oma toas midagi sellist, mida iga teine poiss oma toas ei teeks.”

 

Proua O’Conner tundis pettumust. Soov karjuda oli peaaegu kontrollimatu.

Ta kiristas hambaid. “Ma olen su toast hääli kuulnud. Ma leidsin su linadelt blonde juukseid. Ja ma käisin Doktoriga rääkimas. Ta ütles mulle mõningaid asju. Asju, mis mind pahandavad. Ma tahan Õnne kohta teada saada.”

 

Kogu Kerry käitumine muutus hetkega. Ta kahvatas ja tundis nõrkust. Ema teadis Õnneseenest!

 

Ta oli teadnud, et nii  juhtub, varem või hiljem. Aga ta oli nii kõvasti lootnud, et nende paremad suhted tähendavad ka midagi, et tal õnnestub ema ära rääkida, et Õnneseen võiks siin elada. Aga nüüd nägi ta tema viha  ja kasvavat pettumust. Ema teadis - ja oli selle pärast maruvihane!

 

Siis ta taipas, mida ema oli öelnud. Ta oli öelnud Õnne. Jah, koera nimi oli Õnne Õnneseen, aga ainult Maryann kutsus teda Õnneks. Ta polnud seda kunagi Doktori suust kuulnud. Kindlasti Maryann. Tema peab olema sellest emale rääkinud. See oli just tema moodi; temaga  pidi kõik olema võimalikult raske. Esimesel päeval oli ta kutsikat Maryannile tutvustades öelnud, “Tema nimi on Õnne Õnneseen, aga mina kutsun teda Õnneseeneks.” Ja tema oli vastanud, “Mulle meeldib Õnne rohkem. Ma hakkan teda niimoodi kutsuma.” Ja oligi, kuni tänase päevani.

 

“Maryann  rääkis sulle Õnnest, eks ole?”

“Ei rääkinud, miks sa seda arvad? Kas sa arvad, et ta on Õnne peale armukade ja seepärast rääkis mulle?”

 

“Ei. Miks ta peaks armukade olema?”

“Sest sa magad Õnnega!” Nii. Nüüd oli see öeldud. Nüüd oli asi selgelt välja toodud. Las ta kaitseb nüüd ennast!

 

Kerry oli segaduses. “Jah, ja mis siis. Maryann ei taha minuga magada ja teda ei huvita, kas ma Õnnega magan.”

 

“No mind see huvitab !” Proua O’Conner karjus täie häälega ja pidi ennast rahustama, mis tundus nüüd peaaegu  võimatu olevat. Kuid järgmised sõnad ütles ta madalama häälega, vähem meeletult. ”Doktor ütles, et sa ei maga Maryanniga. Tema arvates polnud see, et sa Õnnega magad mingi probleem. Ma oleks tahtnud teda lüüa. Ta oleks võinud taibata, et kui sa Õnnega magad, võid sa sama hästi Maryanniga ka magada. Aga teda ei häirinud see üldse, et sa Maryannile meeldid.”

 

“Sa rääkisid Doktoriga minu magamisest Maryanniga?”

 

“Jah, ja tema ütles, et ma ei muretseks. Ja siis ta järeldas, et sa magad Õnnega. Ja ma arvan, et kuulsin ühel õhtul su toast itsitamist. Kas Õnne oli siis seal? Sellel õhtul, kui ma itsitamist kuulsin?”

 

Järgi andes, noogutas Kerry alistunult. “Jah , Õnne oli siin. Ta on siin igal õhtul.“

 

“Mida?! Sa magad Õnnega igal ööl?!”

 

“Muidugi. Miks mitte?”

“Miks mitte?! MIKS MITTE?! Sa oled 14 aastat vana! Selle pärast! Sa oled seksi jaoks liiga noor! Sa käitud nii, nagu poleks see mingi probleem! Aga see on probleem! Suur probleem! Mis sul viga on? Sind pole kasvatatud vaimus, et arvata nagu oleks seks sinu vanuses loomulik asi! Ja sa oled seda kuude kaupa teinud, otse minu nina all?”

 

Sellega ta ei lõpetanud. Ta tigetses edasi, lastes lõpuks kogu viha ja pettumuse endast välja voolata. Ta ei peatunud, aga Kerry ei kuulnud teda enam. Ta oli asjale lõpuks pihta saanud, kui ema seksist rääkima hakkas. Seksist Õnnega. Alguses arvas Kerry, et ema oli Õnneseenest teada saanud. Aga ei, probleem polnud üldsegi selles. Ta arvas hoopis et Õnne oli tüdruk!

 

Lõpuks nähes ema plahvatamas, teades kui valesti ta asja on mõistnud, ei suutnud ta end tagasi hoida. Alguses naeratas ta selle peale, kui rumal oli mõte sellest, et tal oli suhe tüdrukuga  just oma ema nina all. Siis aga, kui ema veel vihasemaks läks, purskas ta valjusti naerma. Mida kõvemini ema karjus, seda valjemaks läks naer. Lõpuks ta ei kannatanud ta seda enam välja ja karjus emale, “PEA KINNI!” tõstes käe peatumise märgiks.

Ema vakatas, rohkem küll seepärast, et tal oli hingetu. Aga senikaua kui ta hinge tõmbas, oli Kerryl võimalus rääkida, ja ta kasutas seda kohe ära.

 

“Ema, sa oled asjast täiesti valesti aru saanud.  Ja ma arvan et kõige parem selgitus on see, kui sa Õnnega kohtud. Ta on mu toas. Tule, saa temaga tuttavaks.”

 

“Kas ta on siin?”

 

“Jah.” Kerry tõusis ja kõndis minema. Emal ei jäänud muud üle kui talle järgneda. Kerry läks ja avas laia kaarega oma toa ukse. “Tule saa Õnnega tuttavaks. Kõik peale Maryanni kutsuvad teda Õnneseeneks. Ja kui tal tõesti õnne on, lubad sa tal siia elama jääda.”

 

Proua O’Conner vaatas tuppa. Toas voodil istus kõige toredam Kuldne Retriiver, keda ta eales näinud oli. Tal olid suured väljendusrikkad pruunid silmad ja hästi hoolitsetud läikiv karvakasukas ja ta liputas energiliselt saba.

 

“Ema, see on Õnne. Õnne, see on mu ema.” Õnne hüppas põrandale, tuli proua O’Conneri juurde, istus tema ette maha ja tõstis ühe käpa.

 

Proua O’Connor, üllatunud, aga võlutud, kummardus ja võttis käpast kinni, hoidis seda hetke, siis aga pöördus ja haaras Kerryst ja kaisutas teda, nagu ei kavatseks ta teda enam kunagi lahti lasta. Hiljem köögis istudes tundsid mõlemad end palju vabamalt. Õnneseen istus põrandal Kerry tooli kõrval, üks käpp ta jalale tõstetud.

¤¤¤

 

“Palun tõsiselt vabandust. Ma oleksin pidanud sind usaldama.“ Kerry ema tundis piinlikkust ja uhkust üheaegselt. “Olin kindel, et tunnen sind läbinisti ja et sul siin tüdruk oli, ei saanud tõsi olla, see ei sobinud kuidagi poisile, keda mina tundsin. Ma olin sellises segaduses, et hakkasin kahtlema nii endas kui sinus.”

 

“Ma oleks arvatavasti pidanud sind ka usaldama, ema. Siis kui me veel tülitsesime, otsustasin  Õnneseent salajas hoida. Aga viimaste kuude jooksul olen ma palju õppinud. Ja üks asi, mida ma teada sain on see, et sa mind armastad. Ma oleksin pidanud seda armastust usaldama ja teadma, et sa ei sunniks mind hülgama looma, keda olin armastama hakanud.”

 

Proua O’Conner sirutas käe ja silitas Õnneseene pead. “Ta on kaunis loom. Minu arvates su püüe teda salajas hoida muutis sind ja see omakorda muutis ka mind. Me mõlemad leinasime su isa taga ja ei teadnud, kuidas tülitsemist lõpetada. Õnneseen andis su mõtetele uue suuna ja tegelikult  oli see just see, mida sa vajasid.”

 

Kerry naeratas. “Ma olen nii rõõmus, et teda enam peitma ei pea. Aga ta on palju korda saatnud.  Tema tõttu sain uue sõbra, parima, kes mul iial on olnud.

 

Ja ma kogesin ka, et Maryann polegi nii paha kui ma olin arvanud.”

 

Ema naeratas. “Doktor ütles, et sa meeldid talle, kas sa tunned sama?”

 

“Jah, ma meeldin endale ka.” Kerry naeris. “Aga kui sa mõtlesid, et kas ta meeldib mulle kui tüdruk, siis ei. Arvan, et ma pole selleks veel valmis. Luke räägib, et see on paratamatu, et ta leiab võimalusi et ma teda märkaks. Ma loodan et mitte. Ma tahan olla vaba ja teha, mida ma soovin, ilma et tüdruk mu ümber keerleks.”

 

Siis vaatas ta maha ja naeris. “Välja arvatud sina, tüdruk, välja arvatud sina.”

 

¤¤¤

 

Kerry helistas Lukele ja teatas talle uudised. Õnneseen pole enam saladus ja emal pole midagi tema perekonda vastuvõtmise vastu.

 

Lukel endal oli ka uudiseid. „Rääkisin isaga. Meil oli tõsine jutuajamine  ja ma ütlesin asju, mida ma kunagi varem pole saanud öelda. Ütlesin, et olen nüüd 14 ja on aeg, et teeksin ise oma elu puudutavaid otsuseid. Ütlesin, et vajan ikkagi veel nende juhtimist, aga mõned otsused pean ma ise tegema.”

 

Kerry naeris, “ Vean kihla, et see läks üle nagu tinast õhupall.”

 

“Ta üllatas mind, Kerry. Ta ütles et on mind jälginud sellest ajast kui sinuga kohtusin ja ta ei näe, et sinuga suhtlemine oleks mind kuidagi kahjustanud. Ta ütles, et sinu mõtteviis erineb tema omast palju, aga ta on endale teadvustanud, et asjadele võib  olla erinevaid vaatenurki. Ta ütles, et sul ehk pole sama usku, mis temal, aga sa oled ikkagi hea inimene. Vaba, sõltumatu, kuid hea. Ta ütles et sinuga suhtlemine on minust rõõmsa inimese teinud  ja pole pööranud mind metsikuks mässuliseks noorukiks.

 

“Ma ütlesin talle, et minust saaks arvatavasti üks nendest, kui mind ainult kodus hoitakse ja liialt kaitstakse ja minu üllatuseks ta nõustus minuga. Põhiasi  on see, et lähen ma koos sinuga sügisel kooli. Ta ütles, et jälgib mind, kui ma jätkan kirikus käimist, olen usklik ja ei tee midagi hullu, võin ise valida, millises koolis ma nüüdsest käima hakkan.”

 

Kerry huikas heameelset. Sellest oli tulemas suurepärane päev. Kõik ta probleemid olid nüüd läinud. Kõik peale Maryanni, aga tema oli rohkem tüütus kui probleem. Ja kuni teda oli võimalik endast natuke eemal hoida, oli see tüütus talutav.

 

Kerry pidi nõustuma Luke tuleviku-ennustusega Maryanni osas. Ta oli andnud endast parima, et kogu aeg Kerry ümber keerelda. Kõigile kooli tantsupidudele oli ta siiamaani  Kerryt palunud. Iga tantsupeo jaoks oli Kerry leidnud põhjuse, miks ta minna ei saanud. Iga jalgpalli ja korvpallimäng, mida ta Lukega vaatama oli läinud, lõppes Maryanni istumisega nende ees. Ta hoidis temast eemale, aga see muutus järjest raskemaks.

 

Sellel aastal tuli lumi varakult ja lõpuks ometi sai Kerry Maryanni oma meelest. Ta sai jälle suusatada ja veetis nõlvadel nii palju aega kui sai. Luke oli ikka veel algaja, aga ta õppis kiiresti ja Kerry veetis mõnda aega koos temaga, aga enamasti suusatas ta üksinda. Ta oli küllalt hea, et mõnedel võistlustel esineda, aga polnud veel oma vanusegrupis võiduni jõudnud.

 

Asjad läksid Kerry elus hästi. Ta oli rõõmsam kui kunagi varem peale isa surma. Kui Luke nägi  suusahotellis Kerryt, kes peale sauna riietusruumis pingil istus ja vastu riidekappi nõjatus, oli ta väga üllatunud, kui viimane pika näoga oli.

 

“Mis lahti on?” küsis ta, suusariideid seljast ajades, et duði alla minna. “Võiks arvata, et oled kaotanud oma parima sõbra, kuigi siin ma olen!”

 

Ta naeris ja Kerry ei saanud muidu, kui pidi ka naerma. Siis  kaebas, “Kuule, ma nautisin siin nukrutsemist! Kuidas sa julged mind rõõmsaks teha!”

 

“See käib mu tööülesannete hulka,” ütles Luke oma aluspükse kaotades ja käterätikut endale ümber mässides. “Aga mille üle sa nukrutsesid?”

 

Kerry tegi grimassi. “Maryann! Arva ära, kes end just suusatundideks kirja pani!”

LÕPP

Kutsika kodu