Kutsikas

Cole Parker

4. Peatükk

Kui Kerry järgmisel hommikul hommikusööki sööma läks, oli talle köögi lauale sedel jäetud. "Helista härra Cavenderile," oli sinna kirjutatud. Kerry naeratas ja hakkas vilistama, kui ta endale helbeid kaussi valas.

See teade tähendas, et keegi arvatavasti soovis eratunde. Suurem jagu suusatunde anti hotellis gruppidele ja seda hotelli töötajate poolt. Kerry oli saadaval eratundide jaoks, harilikult lastele või noortele, kes ei tahtnud end häbistada grupitundides või soovisid eraldi tunde paljudel muudel põhjustel. Kerry nautis suusatundide andmist. Ta sai peaaegu kõigiga hästi läbi ja tema jaoks oli väljas külma käes suuskadel viibimine üks paremaid asju maailmas. See oli peaaegu täiuslik.

Kui Kerry sööma istus, tuletati talle meelde, et keegi on veel näljane.

"Oota oma järjekorda!" naeris ta, kui Õnneseen tema kiusamist jätkas. Kutsikas näris Kerry kingapaelu, siis tiris neid, tuues kuuldavale oma parimat urisemise imitatsiooni.

Söömise ajal haudus Kerry peas oma probleemi. Ta teadis, et kunagi see tuleb, ainult et mitte täna. Aga varsti hakkab ta jälle koolis käima ja oli algusest peale teadnud, et see on probleem, mis vajab lahendamist.

Ta pidi leidma koha, kuhu Õnneseent päeva ajaks jätta. Teda ei saanud üksinda jätta.

Ta ohkas. Ta nägi ainult ühte võimalust.

Peale Õnneseene söötmist helistas ta härra Cavenderile ja kuulis eeldatavast kliendist. Ta teatas härra Cavenderile, et saab täna peale lõunat temaga rääkima tulla. Kui ta kliendiga kokkuleppele saab, tuleb tal Õnneseene asi varem ära korraldada, kui ta arvanud oli.

Ta libistas oma välis-riided selga, siis pani Õnneseene seljakotti ja oli valmis minema. Õnneseen ei kaalunud kuigi palju ja ei mõjutanud Kerry suusatamist kuidagi moodi. Siiski polnud ta rahul sellega, et oli lukustatud seljakotti ilma et oleks midagi näinud ja laskumise ajal õnnestus tal pea seljakoti pealmise klapi vahelt välja pista. Talle paistis meeldivat vaade möödatormavatele puudele ja näkku puhuv tuul, kui nad koos mäest alla lendasid.

Kerry läks ümber maja loomakliiniku ukse juurde ja sisenes. Doktor istus leentoolis ja luges ajalehte, tass kohvi laual tema kõrval.

"Tere Jõmpsikas. Kuidas sul läheb?"

Kerry läks lähemale ja istus teisele toolile, kui oli seljakoti ja jope seljast võtnud. Ta avas seljakoti ja vabastas Õnneseene, siis võttis koera sülle. "Hästi läheb, Doktor. Ent mul on probleem ka."

Doktor naeratas. "Vaatame siis. Noor poiss, uus kutsikas ja esimene püüab teist oma ema eest peita. Ma ei suuda kujutleda, miks peaks sul probleeme olema!" Tema naer pahandas Kerryt. Ometi ei võinud ta antud olukorras seda välja näidata.

"Jah," nõustus ta, sundides end naeratama. "Mida ma vajan, on koht kus hoida Õnneseent siis, kui ma olen kas hotellis või koolis. Ja ma mõtlesin, kui saaks ta siia jätta."

Ta jälgis seda öeldes Doktorit ja kulmukortsutust ennustav muutus Doktori näos sundis teda rääkima, enne kui Doktor jõuaks mingeid vastuväiteid kuuldavale tuua. "Ta poleks üldse tüliks. Ta magab suurema osa ajast. Ja kui ta jalgu tikub jääma, võid ta alati ühte nendest puuridest panna, kus sa oma patsiente hoiad,"

"Kerry.."

"Palun, Doktor? Ma pean leidma koha, kuhu teda jätta. Ja täna pealelõunat ka."

Doktor tõusis ja läks oma laua juurde. Ta vaatas maha, liigutas oma laual pabereid, siis läks akna juurde ja vaatas välja. Ilmselt pidas ta selle üle aru, mida Kerry oli öelnud. Lõpuks läks ta tagasi oma tooli juurde ja istus, võttis sõõmu oma kohvitassist ja tegi kõvera näo, kuna kohv oli külmaks läinud, pani tassi lauale ja pöördus Kerry poole. "Ma ei hakka su kutsikat sulle üles kasvatama. Ma ei hakka tema eest hoolitsema ka. See on ainult esimene paljudest probleemidest, mis sul saab olema. Sinu asi on need lahendada. Aga ma aitan sind praeguse juures nõuga, oled päri? Kuna sellele on vastus olemas. Enamuse probleemide jaoks on. Nad tunduvad seni lahendamatutena, kuni sa pole nende kallal väheke vaeva näinud. Mõnikord võib lahendus sulle mitte meeldida, aga tavaliselt on ta olemas."

"Mis selle probleemi lahendus on?"

"Ma ütlesin, et aitan sul seda lahendada, mitte ei lahenda seda sinu eest. Nii siis, mis su probleem on?"

"Sa tead ju, mis see on." Kerry tundis end ärrituvat. Aga ta tundis Doktorit. Asi tuli teha, nagu tema tahtis ja Kerry pidi oma vastuväited maha matma. Ta tegigi seda, vastumeelselt. "Hea küll. Hea küll. Mul on vaja, et vaataksid Õnneseene järgi, kui mina seda teha ei saa." Ta ei suutnud end talitseda, tema ilme muutus mossitavaks.

Doktor naeris, mis ei parandanud Kerry tuju sugugi.

"See ei ole sinu probleem, ja sa tead seda. Nüüd ütle mulle uuesti, mis probleem sul on. Kui sa seda selgesti formuleerida ei suuda, kuidas sa siis seda lahendada saad?"

Kerry ei suutnud hoida pahameelt oma hääles kõlamas. Mõnikord oli selle mehega rääkimine ülimalt pahandav. "Aga see on mu probleem. Ma pean leidma kedagi, keda võin usaldada kutsikat hoidma, kui ma ei saa temaga olla!"

"Ahaa! Aga see pole sama, mida sa enne ütlesid." Doktor nägi, et Kerry hakkab keemispunkti jõudma ja lasi gaasipedaali natuke järele, selgitades. „Enne sa ütlesid, et sul on vaja et mina Õnneseent valvaksin; nüüd ütled et sa vajad selleks kedagi. See on väga erinev. Ja siin ma saangi abistada. Ma soovitan kedagi."

"Keda?"

"Maryann."

Kerry emotsioonid tegid uperpalli. "Maryann? Ma ei taha, et Maryann Õnneseene järele vaataks! Ja ta ei saa seda teha, kui ma koolis olen. Ta on ka seal!"

"Miks sa ei taha, kui ta seda teha saab?" Doktor hoidus naeratamast ja vaatas Kerryle küsivalt otsa, nagu ei mõistaks ta poisi vastumeelsust. Ta mõistis seda. Ta teadis, et Kerry jaoks olid tüdrukud, eriti tüdrukud, kes ei suusatanud, nagu Maryann, tüütused ja pigem ei tahtnud ta nendega tegemist teha. Järgmisel aastal võib see teisiti olla, aga mitte nüüd. Siiski tegi see talle nalja ja ta tahtis näha, mida Kerry vastab, nii ta ootas ja jälgis.

"Aga..." Kerry polnud kindel, kuidas seda öelda, mida ta öelda tahtis. Maryann oli Doktori tütar, seepärast ei saanud tema kohta midagi pahasti öelda. Aga tüdruk vahtis teda kogu aeg; see oli jube!

Ta uuris Õnneseent, kes ta süles niheles, püüdes end nii pikalt püsti ajada, et ulatuks ta nägu lakkuma, vaatas ta suurtesse, pruunidesse, rõõmsatesse silmadesse ja otsus oli tehtud. Ta nõustus paratamatusega; ent Doktori küsimusele ta ei vastanud.

"Sa arvad, et ta teeks seda?"

"Ma arvan, et teeb kui sina palud."

"Aga mis järgmisel nädalal saab? Kool?"

"Lahenda praegu tänane probleem. Sul on veel aega järgmise nädalaga tegeleda. Naljakas, aga asjad leiavad mooduse, kuidas ise laheneda. Seda õnne-löök tähendabki (serendipity).

"Ah?"

Nii pidi Doktor seletama õnne-löögi asja, aga see ei parandanud Kerry tuju üldse. See oli nii Doktori moodi, ta aitas ja ei aidanud samaaegselt. Mitte aitamise osa oli see, mis Kerry vihaseks tegi kui ta lahkus, et ümber maja minna ja esiuksele koputada. Aga kõige rohkem imestas ta, et mida Doktor oli sellega mõelnud, kui ütles, et tema ise peab Maryanni paluma, rõhutades selle juures sõna ise.

Maryann tuli koputamise peale välja.

"Tere," ütles Kerry. Kas ma saan sinuga rääkida?"

Ta naeratas Kerryle säravalt, näides väga rõõmus ja mõnevõrra erutatud ning kutsus ta sisse. Maryann oli tegelikult ilus tüdruk, täitsa ilus tegelikult, keskmiselt pikkade blondide juustega ja sihvaka kehaga. Kerry jaoks oli ta, nagu iga tüdruk, ainult üks tüütus.

Elutoas ütles ta, "Pean sult teenet paluma."

Maryann istus tema kõrvale diivanile, tehes ta olemise ebamugavaks. "Muidugi," ütles ta.

Kerry kortsutas kulmu, aga ei öelnud, et Maryann pole veel kuulnudki, mis teenet ta vajab, kuna ei näinud, kuidas see võiks ta asja edendada. "Mul on täna pealelõunat hotelli juures kohtumine kokku lepitud aja ma ei saa seda koera endaga kaasa võtta. Ma mõtlesin, et võib-olla sa nõustuksid tema järele vaatama, kuni ma tagasi olen."

"Ta on nii armas! Mis ta nimi on?"

"Õnne. Mina kutsun teda Õnneseeneks."

"Tule siia, Õnne," ütles ta ja sirutas kutsika järele. Kutsikas tuli ilma igasuguse vastumeelsuseta ja Maryann surus ta oma põse vastu, pannes Kerry end väga ebamugavalt tundma. Ta tahtis ju, et Maryann Õnneseene järele vaataks, mitte temasse armuks. Või vastupidi.

Ta kallistas Õnneseent veel mõne hetke, siis ütles, „Muidugi, hoian teda kuna iganes sul vaja on."

Ta naeratas, "Tänan, Maryann. See on suur abi. Olen väga tänulik."

"Pole tänu väärt. Ehk saad sa minu jaoks kunagi midagi teha. Kas sa tahad, et ma teda nüüd hoiaks, kuni sa kohtumiselt tagasi tuled?"

Kerry vaatas oma kella ja ütles, "Jah, see oleks tore."

Oma maja juurde mäkke ronides olid tal segased tunded. Aga tema tõeline mure oli, mida koolipäevadel teha?

Ta sõitis oma jalgrattaga hotelli poole. Selleks kulus ligi tund aega, aga teed olid soolatud ja lumest puhtad, kuigi märjad. Tee keris mäest alla, Doktori majast mööda, siis suundus linna ja hotelli poole. Sõites mõtles ta sellest, mida kutsikaga teha. Vastus paistis olevat, et ta peab leidma kellegi, kelle juurde koera jätta nendeks tundideks mil ta tema juurest eemal pidi olema. Oma arvates saaks ta kodus koera ema eest peidus hoidmisega arvatavasti hakkama; probleemiks oleksid just koolitunnid ja lastele-suusatamise-õpetamise-tunnid.

Majas, mis tuli järgmisena peale Doktori maja, elas temaealine poiss. Nad olid enamvähem ühevanused, kuid ei tundud teineteist üldse, kuigi elasid väikeses külas kus oli väike kool. Kerry oli väga palju aega väljas, aktiivset sorti poiss, samal ajal kui see, kes elas temast mitte nii kaugel eemal oli väga suur raamatukoi, arvutisõltlane, kodus-istuja sorti; ta pidi seda olema, kuna Kerry ei näinud teda kunagi kusagil väljas. Kerry ja Luke olid nii erinevad, kui seda kaks poissi olla said, selles oli Kerry kindel. Kerryl oli õnne, et ta üldse poisi nime teadis; ta oli seda siis teada saanud, kui Doktor poisist rääkis. Kuna ta polnud kunagi Luket näinud väljas suusatamas ja isegi koolis mitte, teadis Kerry temast väga vähe.

Luke majast mööda sõites kahetses Kerry esimest korda, et ta poissi ei tundud. Koht kus Luke elas oli väga sobiv. Doktori majani oli sealt vähe maad ja kui poiss hoolitseks koolipäevadel Õnneseene eest, siis kutsika võtmine peale kooli oleks siit lihtne. Kuid see polnud kõige tähtsam. Põhiline trump oli see, et Doktor jutu järgi saab Luke kodu-õpet.

Kerry teadis, et poisi vanemad olid väga usklikud ja tahtsid, et poiss kasvaks üles nende tõekspidamiste järgi; nad ei tahtnud, et ta puutuks kokku teiste lastega, kes avalikus koolis käisid, kes võisid Luke viia mõtetele, mida nad ei tahtnud, et ta mõtleks. Seetõttu hoidsid nad teda kodus, kus ta oleks sedasorti mõjude eest kaitstud.

Kerry teadis, et poiss ei suusatanud ja teda õpetati kodus; see tähendas, et poiss raiskas oma elu, eriti seda osa, millal ta oleks võinud väljas suusatamas olla; kooli osa, mitte nii palju. Ta teadis poisi nime ja juhuslikke kuulujutte temast aga mitte midagi rohkem. Aga see ei saanud ju olla põhjuseks, et paluda tal iga päev oma koera järele vaadata.

Ta kohtus hotellis härra Cavenderiga ja see tutvustas teda Taslydele, mehele ja naisele ja nende pojale.

"Ma lasen teil endal rääkida," Ütles härra Cavender naeratades vanematele Taslydele. "Nagu ma teile rääkisin, ei tööta Kerry hotellis, aga me tunneme teda ja soovitame teda selleks, mida te tahate. Kui te soovite, et ta Rolandiga töötaks, võite temaga selles kokku leppida."

Siis härra Cavender surus kõigil ümberringi kätt ja kõndis minema.

Kerry oli seda varem küllalt palju teinud, et ohjad enda kätte haarata ja end seejuures mugavalt tunda, isegi kui ta rääkis täiskasvanutega, keda kunagi varem polnud näinud. "Ehk läheksime mu kabinetti?" küsis ta, siis naeratas ja juhtis neid hotelli üldruumi ja viis nad ühe juurde paljudest tühjadest laudadest.

"Tunnid on siis arvatavasti Ronaldile?" Kui täiskasvanud noogutasid, küsis Kerry, "Ja kas see on ainult üheks päevaks, või kavatsete te siin mõnda aega olla ja soovite mitut järjestikust tundi?"

Härra Tasley vastas. Kerry märkas varsti, et peaaegu alati vastas härra Tasley. "Me oleme siin nädal aega. Siis peame tagasi minema, kuna tal algab jälle kool. Minu arvates teeb igapäevane suusatamine talle head. Ta vajab liikumist."

Kerry heitis kiire pilgu Ronaldile. Poiss vaatas suurest aknast välja, nähtavalt isegi mitte kuulates, mida räägiti.

"Annaksin talle meeleldi tunnise või kahetunnise suusa-tunni igal päeval." Kerry ütles siis neile oma tunni hinna, ja et kümne või enama tunni eest nädalas vähendab ta seda 10%. Härra Tasley ütles, et kaks tundi päevas on sobiv ja kui Kerry arvates Ronald sellest midagi õpib, on ta rõõmuga valmis aega pikendama.

Nii lepiti kokku kahele tunnile, ja et esimese tunniga alustatakse järgmisel hommikul. Kui nad püsti tõusid ja käsi surusid, küsis Kerry, "Kas ma võin nüüd mõne minuti Ronaldiga veeta, et tema kohta natuke teada saada, enne kui me homme alustame? Siin on noorukite tuba, kuhu me võiksime minna ja seal tutvuda."

Härra Tasley ütles, et temagi poolest, teatas Ronaldile, et nad on oma toas või hotelli üldruumis, kui ta valmis saab ja neid otsima tuleb. Siis nad lahkusid, jättes kaks poissi omavahele.

Ronald vaatas Kerryt, aga ei öelnud midagi. Kerry arvates oli ta temaga ühevanune. Ta juuksed olid pikavõitu, pikemad kui Kerryl aga sama tumedad ja tal oli kahetsusväärne komme Kerry pilku vältida. Tema kahvatu nahk nägi välja nii, nagu teeks ta päikesega harva tutvust. Seljas oli tal t-särk, jalas teksad ja tossud ja ta paistis täitvat t-särgis kogu võimaliku ruumi. Ta ei olnud just paks, aga kindlasti võis väljendit tüse tema puhul ilma tõde väänamata kasutada.

"Tule, lähme joome limpsi."

Ta juhtis vaikiva poisi noorukite tuppa. Ühes seinas oli karastusjookide baar. Joogid hotelli külastajatele olid tasuta ja Kerry kui juhataja sõber, ei pidanud kunagi maksma.

"Mida sa tahad?" küsis Kerry.

Ronald vaatas talle otsa ja ütles, „Kas ma võiksin ühe koka saada?"

Kerry oleks peaaegu pead raputanud, aga sai veel pidama. Nad võtsid oma joogid ja istusid lauda. Ronald vaatas iga natukese aja tagant Kerry poole, siis jälle kiiresti maha. Kerry oli vait, soovides näha, kas Ronald kunagi midagi ka ise ütleb, kui see tema hooleks jätta. Mõne-minutise vaikuse järel Kerry ohkas ja ütles. "Las ma arvan ära. Nad tirisid sind siia, ära sealt kus sa arvatavasti olid täiesti rahul. Su isa tahab et oleksid rohkem väljas, kohtuksid inimestega, jookseksid ringi, võib-olla satuksid isegi pahandustesse, ja sina tahad koju jääda ja raamatut lugeda, või ennast arvutiga lõbustada. Olen ma tõele lähedal?"

Ronald naeratas nüüd esimest korda, "Kas sa oled mingi mõtete lugeja või?"

Kerry naeris. "Ei ole, aga ma tean lahingutest vanematega. Ma ise vaevalt räägin oma emaga praegu. Nüüdseks juba mõnda aega, tõesti. Ma arvan, et kuna sa siin oled, oled sa pigis. Aga ma ei taha kulutada oma aega, või sinu oma, näidates sulle, kuidas teha midagi, mida sa arvatavasti vihkad. Ja ma ei saa võtta su isalt raha ja sind mitte õpetada. Nii et meil on probleem, Roland."

"Ron. Ma vihkan Rolandit. Aga mu vanemad kutsuvad mind ainult nii. Nad ei kuula mind üldse."

"Tuttav lugu!"

Nad naeratasid teineteisele. Siis Kerry küsis, sulle siis meeldivad arvutid? Või lugemine? Või mõlemad."

"Mõlemad. Ma ei ole sportlane ja mind arvustatakse kogu aeg ja isegi narritakse, kui ma sporti teha proovin. Tuppa jääda on palju kergem. Isa arvab, et ma olen nannipunn. Tema mängis jalgpalli!" Ron judises selle mõtte juures.

Kerry mõtles. Ronile ei paistnud vaikimise vastu midagi olevat. Toas oli aken vaatega lähemale laskumisnõlvale ja Ron vaatas suusatajaid väljas.

Lõpuks Kerry küsis, "Kui ma siis annan sulle ühe- või kahetunnise õppetunni, jääb sul kogu ülejäänud päev vabaks. Kuidas sa seda aega veedad? Või võtsid sa sülearvuti kaasa?"

"Hah! Võimatu asi. Nad sundisid mind selle maha jätma ja isa läks isegi sisse kontrollima, kui ma juba autos olin, et see ikka veel seal alles oleks. Ma arvan, et pean nendega igale poole kaasa lohisema, mis neid sama palju pahandab kui mindki.

Kerry noogutas, siis ütles, "Ütle mulle. Kas sul kodus sõpru on?"

"Koolis on paar arvutiveidrikku, kellega ma koos lõunat söön. Peale kooli me siiski kokku ei saa."

"Nii et sa oled päris üksildane, eks ole?"

Ron vaatas maha ega vastanud.

Kerry ootas hetke, siis ütles, "Mul on üks idee."

Ron vaatas üles. Kerry nägi, et ta silmad olid natuke punased. "Ma ei tea, kas see õnnestub. Aga ehk toimib. Pean järele proovima. Vaata, see ei tee sulle liiga kui sa homme ühe suusa-tunni saad. Ja kui mul väga veab, ehk suudan midagi korda saata, mis meid mõlemat aitaks."

"Millest sa räägid?" Küsis Ron.

"Ma seletan sulle homme, kui see õnnestub. Mul peab ikka hirmsasti õnne olema, aga võib-olla, ehk...Kes püüab, see suudab; Doktor ütles mulle ükskord niimoodi. Ta mõtleb hulga selliseid ägedaid ütlemisi välja ja Doktor ütleb, et ära üllatu, kui sa õnne-laksu vastu vahtimist saad. Nii et kunagi ei tea."

Ron vahtis Kerryle järele, kui see minema kõndis, täielikus pimeduses selles, mida ta just öelnud oli.

Kutsika kodu Järgmine peatükk