Kutsikas

Cole Parker

7.Peatükk

Proua Randell avas ukse. "Tere õhtust, „ütles ta oma tavalisel ülemuslikul toonil.

"Tere, proua Randell," ütles Kerry oma loomupärase rõõmsameelsusega. Kas me võiksime üles Luke juurde minna?"

Ta nägi, et see idee ei sobinud hästi proua Randellile. Siis kuulsid nad trepil sammude müdinat ja kohale ilmus Luke, kes naeratas ja ütles, "Kõik on korras, ma kutsusin nad külla."

"Siiski.. " ütles proua Randell, nägu kivistumas. Ta ei olnud nõus nii kergesti kontrollist loobuma. "Ma ei tunne seda poissi. Kumbagi nendest tegelikult. Ma arvan –"

Ta poeg katkestas teda, mis teda selgesti üllatas; ta poeg oli harilikult tema suhtes väga aupaklik, ja kindlasti ei toiminud kunagi nii järsult. Ta oli passiivne, selline, kes ei haaranud juhtimist enda kätte, kui asju tuli emaga ajada.

"Kõik on korras, " kordas ta, "Kerry ütles mulle, et ühel teisel poisil on samad küsimused, mis temal ja ta palus, kas ta võiks täna temaga kaasa tulla. Mäletad? Ma rääkisin sulle, et nad tulevad, isegi kui minu arvates sul ei tohiks midagi selle vastu olla, et püüan aidata kahel teismelisel oma usus selgusele jõuda. Ma arvasin, et sa ülistad seda! Igatahes on nad nüüd siin ja poleks kristlik neid minema saata – see oleks jäme – ja eriti sobimatu, kuna nad tahavad srohkem teada saada meie kirikust ja kuidas sellega ühineda. Minu arvates selle takistamine oleks patt, kas pole?"

Proua Randelli nägu kaotas osa kalkusest. Luke põhjendused olid ilmselt märki tabanud. Siiski polnud ta nõus kontrolli loovutama ilma asja põhjalikult kontrollimata. Ta vaatas Roni otsa ja küsis, "Mis on su nimi, noormees?"

"Ron, proua. Ron Tasley. Ma rääkisin Kerryga eile, kui me suusatundide osas kokku leppisime. Küsin temalt, mida ta usub. Vaimses mõttes. Ma ei tahtnud vale poisi käest suusatunde võtta. Siis me rääkisime natuke, ja tal ei olnud vastuseid kõigile mu küsimustele selle kiriku kohta, millega ta kavatses ühineda, aga täna ütles ta, et teie poeg saab aidata seda paremini selgitada. Nii ma tulin kaasa. Kui teil midagi selle vastu ei ole, proua."

Kerry oleks peaaegu naeratanud, aga suutis siiski murelikku tõsist nägu hoida. Proua Randell ei teadnud, mida asjast arvata.

Nii astus ta tagasi. "Hästi, tulge sisse. Kõige parem on, kui me kõik köögi laua juures räägime."

"Ei, ema." Luke oli vankumatu. "Ma pean meie vestluse ajal oma arvutit kasutama. Peale selle olen ma niimoodi palju avatum. Ja ma tahan ise neid veenda, mitte et sina seda teeks. Tahan, et see oleks minu sooritus kiriku heaks."

Proua Randell nõustus kaotusega vastumeelselt. Ta lubas neil üles minna, öeldes Lukele, et ta on läheduses ja valmis igasuguseks abiks.

"Luke, see on Ron. Ron, Luke" Kerry pulbitses entusiasmist. Asi oligi õnnestunud, ta oli nad kokku viia suutnud ja paistis, et tal oli Õnneseene jaoks koht olemas, kui kool mõne päeva pärast algas. Kaks poissi naeratasid teineteisele. Luke küsis, "Kas emale räägitud jutus oli ka midagi tõtt?"

Ron punastas. "Tegelikult ei olnud. Ma pole üldse usklik, ega taha ka selleks saada."

Luke naeris. "Aga Kerry ütles, et sulle meeldivad arvutid?"

"Oh jaa! Ma kulutan suurema osa oma ajast nende peale, kui ma koolis ei ole. Mulle meeldivad nood mängud, kus mitu mängijat ajab mingit objekti taga, nii, et nad saavad meeskonnaks ühineda ja teised sellised ka. Ma mängid Maailma Sõjakäiku ja teisi ka."

Luke nägu lõi särama ja nad hakkasid kiiresti rääkima, võrreldes oma tähelepanekuid ja Kerry jäeti seisma naeratus näol, neid jälgimas. Kerry ei mänginud arvutimänge. Tal polnud nende jaoks aega.

Õige varsti oli on-line mäng juba avatud ja Kerry pidi neid peatama. "Kuulge poisid, kuulake hetkeks!"

Vastumeelselt pöördusid nad teda kuulama.

"Poisid, ma pean nüüd jalga laskma. Aga ma tahan teile rääkida, mida ma teha tahaksin. Vaatame, kas me saame selles kokku leppida."

Mõlemad poisid olid kannatamatud, tahtsid tagasi arvuti juurde. Nad tahtsid proovida, kas suudavad oma vaevaga kogutud oskusi kahe peale liita, et seeläbi mängus veelgi enam edu saavutada. Päris maailm oli nende jaoks momendil vähem huvitav.

"Vaadake, meil on teine probleem ka. Ron peaks iga päev suusatunde võtma. Kui ta ei taha, siis ehk mul õnnestub ta isa ära rääkida, aga arvatavasti ei õnnestu. Ron üles, et ta on väga kangekaelne. Aga

– Ronile tänane tund meeldis. Ja ma mõtlesin, et sina Luke tahad ka suusatunde. Nii lõbus kui meil täna ka ei olnud, kolmekesi võib see veelgi lõbusam olla. Ja Ronil on siis põhjus õhtul vanematest vabanemiseks – uus sõber. See rõõmustab ta ema ja ei tohiks arvatavasti ka isale probleemiks olla. Ja", Roni poole pöördudes, "see oleks Luke poolt soovitud suusatreeningu alguseks. Minu küsimus oleks, Luke, kas sa saad selleks emalt loa?"

Luke näole ilmus otsustav ilme. "Ma surun selle läbi. Ma olen väsinud kogu aeg kodus istumisest, oma vanuseid poisse nägemata. Ja kui räägin talle, et Ron on siin veel ainult mõne päeva, siis ta ei muretse liiga palju et Ron võiks mu tõekspidamisi mõjutada. Jah. Ma teen seda."

"Hästi siis. Tund on plaani järgi homme kella 9 kuni 11-ni. Siit läheb hotellini jalgrattaga sõites 45 minutit. Võib olla parem, kui ma ei tule sulle siia järele; ma ei tea, kui palju su ema mind usaldab. Ma ootan sind all tee otsa juures. Ma olen seal väheke peale 8. Sul on ju jalgratas olemas?"

"Jah. Ja kui ta tahab mind suusakeskussesse Roniga kohtuma autoga viia, siis ütlen, et me leppisime kokku jalgratastega sõitmise ja et ma tahan niikuinii jalgrattaga minna."

"Suurepärane. Tore. Näeme natuke peale kaheksat homme hommikul. Ja Ron, sa saad ju ise üksinda tagasi sõita? Mina sinu asemel lahkuks siit kella nelja paiku. Parem, kui sa ei tuleks peale viit. See on hea, kui sa natuke varem tagasi jõuad, see tõstab su vanemate usaldust sinu suhtes.

Kerry läks alla üksinda, rääkides Lukele, et oleks parem, kui ta saaks emaga üksinda rääkida. Luke ei olnud nõus, aga Kerryt oli raske ümber veenda, kui ta midagi juba otsustanud oli.

Kerry leidis ta köögist. "Tere, proua Randell. Tahtsin teile öelda, et lähen ära. Mul on täna pärastlõunal veel üks suusatund anda ja enne seda pean kodus  ära käima. Ma tahtsin teid tänada, et lubasite meil Lukega rääkida. Ma arvan, et tulen varsti teie kirikut vaatama. Tundub päris hea olevat, selle järgi, mida Luke rääkinud on. Ta on väga entusiastlik selle üle ja Roni üle ja minu kirikuga ühinemise üle. Ron uurib juba arvuti abil, kas seal kus ta elab, on teie konfessiooni kirikut."

Proua Randell tänas teda hüvastijätu eest ja tegelikult isegi naeratas, kui tema järel ust sulges.

Kerry peatus Doktori juures enne Õnneseene võtmist. Ta leidis mehe suurt Labradori süstimas.

"Tere Jõmpsikas. Näed seda koera? Õnneseenest saab arvatavasti umbes sama suur."

"Oi, see on suur."

"Kuldsed on mõnikord isegi suuremad. Sul saab olema korralikku mõõtu koer."

Kerry vajus toolile, mida ta Doktoriga rääkides harilikult kasutas ja ohkas.

Doktor viskas talle pilgu. "Ema ei tea ikka veel?"

"Jah. Ja mul on tunne, nagu

˛ongleeriksin kuue munaga ja olen iga hetk ühte maha pillamas. Mul on kõik rauad tules ja püüan end mitte kõrvetada.

"Jah, ja oht on, et sul saavad kõnekäänud ka otsa."

Kerry turtsatas. "Oleks ainult see. Sain Maryanni Õnneseent hoidma ja minu arvates tähendab see tema arvates justkui oleksin nüüd tema peika. Ta käitub täiesti imelikult. Noh, ta on alati imelik, aga nüüd on asi veel hullem. Ja siis arenevad asjad Lukega, et ta mu koera järele vaataks, kui ma koolis olen, aga see tähendab, et pean ta emale valetama. Siis on suusakeskuses see poiss kellele ma vastu ta tahtmist suusatamist õpetan ja ma pole tema vanematega ka päris avameelne olnud."

Doktor kihistas naeru. "Siis selleks et koera pidada, tüssad sa kolmesid vanemaid? Päris hea. Nüüd ma mõistan, miks sa väsinud oled! Kui kaua sa vastu pead?"

Kerry kehitas õlgu. "Nii kaua kui suudan. Minu ema on see, kelle pärast ma muretsen. Aga senikaua on kõik hästi läinud, ma arvan. Siiamaani pole keegi midagi märganud."

"No õnn kaasa siis. Kas vajad minult midagi, või puhkad vaid hetkeks täiskasvanu juures, kellega sa paistab et ainsana saad ausalt rääkida?"

Kerry naeris. "Hea tunne on, kui saad aus olla, kas tead. Vähem survet."

Doktor sai Labradoriga valmis ja lasi ta põrandale. Koer tuli kohe saba liputades Kerryt uurima. Kerry sügas teda kõrva tagant ja koer surus pead ettepoole, et survet suurendada. Kerry sügas teda mõne minuti, siis lõpetas, "Arvan, et pean Õnneseene järele minema."

"Ole armas kui Maryanni teretad," kudrutas Doktor.

"Pole lootustki! Ma ei taha teda julgustada."

"Minu arvates ei vaja ta mingit julgustamist. Kuulsin eile õhtul pealt, kui  ta telefoniga rääkis. Ma arvan, et ta valib juba pulmakleiti."

Kerryl oli vastikuse ilme näol, kui Doktor teda naeratusega uksest välja saatis.

Sel õhtul sai Kerry ehmatuse osaliseks. Ta mängis Õnneseenega oma voodis, kui see esimest korda teravalt haugatas. Kerry ema oli sel ajal pesutoas ja Kerry stereo mängis valjusega, mille tema ja teised teismelised leidsid sobiva olevat, ja haugatus jäi märkamata. Aga Kerry kordistas oma mitte-haukumise treeningut.

Õnneseen oli tal ainult mõne päeva olnud, aga ta oli kindel, et kutsikas oli juba suurem. Ta kasukas kasvas ka ja pehme kutsika-karv paistis asenduvat peene kuldse karvaga.

"Sinust tuleb kena leedi, eks ole?" küsis ta, ja koer, oma ea kohta taibukas, liputas saba, selle asemel et haugatusega vastata. Kerry naeris ja kaisutas teda.

 

Kerry ootas Luke teeotsa juures ja vaatas oma kella. See oli 8:20 ja Lukest ei olnud märkigi.

Viis minutit hiljem nägi ta Luket teekäänaku tagant tulemas, meeleheitlikult pedaalides. Tal oli kulm kortsus, kuid Kerryt nähes aeglustas ta kuni seismajäämiseni ja näis kergendust tundvat.

"Ma arvasin, et sa oled juba läinud," ütles ta.

"Kavatsesin sulle veel viis minutit anda ja siis oleksin pidanud minema. Pole hea kooli hiljaks jääda, kui ise õpetaja oled. Mis juhtus?’"

"Mu ema otsustas, et ma ei lähe suusatundi. Ei nüüd ega kunagi. Nii me siis  rääkisime selle üle. Tegelikult karjusime selle üle. See oli esimene kord, kui ma enese eest seisin ja see ei meeldinud talle. Nii et meil oli suur tüli.

"Kas sulle jäi võit, või sa lihtsalt tulid ära?"

"Ei, ma võitsin. Ma veel kuulen sellest täna õhtul oma isa käest, aga ma sain enne lahkumist tema jah sõna."

"Kuidas see sul õnnestus?" Kerry arutles, et Luke võis olla teinud midagi niisugust, mida ta peaks ka õppima, kuigi tal polnud juba paar päeva emaga kokkupõrget olnud.

"Ütlesin talle, et kui ta kavatseb mind majas kinni hoida, siis jään ma pühapäeval ka koju. Kui mind ei saa usaldada üksinda välja minema, siis ei saa mind ka kirikusse minema usaldada, et ma ära ei jookseks või teeks mistahes hirmsaid asju, mida ma tema arvates plaanisin teha. Nii et hästi, ma jään nüüd koju, aga jään pühapäeval ka.

Siis võtsin jope seljast ja hakkasin oma tuppa minema. Ta nägi, et ma seda tõsiselt mõtlesin. Minu kirikusse minek koos nendega on tema jaoks hirmus tähtis. Ta tahab, et kõik teised perekonnad kirkus näeksid, kui täiuslikud me oleme. Missugune laitmatu poeg ma olen. Missugune laitmatu ema tema on. Seepärast hirmutas ähvardus teda. Ta ütles, et võin minna, aga õhtul me räägime sellest isaga."

Nad kiirustasid suusakeskuse poole. Kerry lootis, et nad võiks siiski õigeks ajaks jõuda.

"Kuidas see läheb?" Kerry polnud kunagi oma isaga tülitsenud. Ta ei teadnud, kuidas see peaks välja nägema.

"Ma tõesti ei tea. Ma pole kunagi kummalegi neist vastu hakanud. Aga on aeg. Kõik mida ma teen, on sõitmine jalgrattaga suusatundi ja tagasi ning siis pealelõunat kodus sõbra lõbustamine. Ja ma hoolitsen su koera eest koolitundide ajal, aga seda ma ei mainiks; me juba saime emalt selle jaoks loa, ja kuna ta pole koera veel näinud, on ta arvatavasti selle täielikult unustanud.

"Aga isa on mõistlik. Range, aga mõistlik. Ta kuulab ära, mis mul öelda on. Ja ma plaanin tema jaoks terve hulga argumente valmis panna. Nagu see, et kuidas ma peaks iseseisvaks saama, kui ma kunagi mingit kogemust ei saa? Kuidas peaks ma sotsiaalseid oskusi omandama, istudes päevad läbi oma toas? Kuidas saavad nad mind usaldama õppida, kui mul pole kordagi võimalust seda usaldust ära  teenida?"

Kerry kihistas naerda. "Kuule, see viimane asi kõlab nagu minulgi. Süüdistada neid selles, et nad sind ei usalda, samal ajal ise neid ninapidi vedades. See on ju klassikaline."

"Ma arvasingi, et see sulle meeldib!"

Poisid naeratasid teineteisele. Kerry tundis selle poisiga lähedust, mis teda üllatas.

Siiski oli Kerryl küsimus. "Nii et sa pole kindel, kas sa homme hommikul tuled?"

"Ma ütleksin, et võimalused on päris head. Aga kui ma pole kella 8:15 seal, kus me kohtusime, siis sõida ära."

Nad jäid hotelli juurde ainult mõne minuti hiljaks. Sellest polnud ka midagi, sest Ron ootas neid üksinda.

"Tere poisid," ütles ta tõustes, kui nad hotelli üldruumi tulid, endal nägu säramas

"Tere Ron," ütlesid nad korraga.

Kerry viis nad varustust rentima. Ta näitas Lukele, mida ja milleks ta vajas ja jälgis, kui Ron enda kraami valis, järgides nõudeid, mida Kerry talle eile oli selgitanud.

Ron kuulas uuesti algõpetuse ära, kuid ütles Kerryle, et seda kõike on hea ka teist korda kuulata. Luke taipas põhi asju natuke kiiremini, kui Ron, olles sportlaslikum, aga ta oli algaja ja kõigil algajatel on esialgu probleeme. Luke kukkus päris sageli, Kerry kukkus ka. Ron jälgis seda ja ütles lõpuks, "Kuule, sa teed seda meelega, kas pole?"

Kerry tundis end natuke rumalana, kuid noogutas. "See teeb asja kergemaks. Kui sa kukud ja keegi teine ei kuku, siis hakkad sa päris kiiresti piinlikkust tundma. Hea on, kui sul seltsilisi on."

Ron mõtles selle üle, siis ütles,

„Tänan."

Teine tunni pool oli sama lõbus, kui eilnegi. Ron oli üllatunud, et ta oli esimesest päevast Kerryga midagi õppinud ja oli vaimustuses, kuna tal läks paremini kui Lukel. Ta ei olnud palju parem, aga ta oli parem ja see paisutas ta valulikku egot nagu ei miski muu viimasel ajal. Luke muidugi ei lootnudki kohe esimesel päeval hiilata ja nautis lihtsalt omavanuste poiste seltskonda ja suusatamise algete õppimist.

Tunni lõpu poole Kerry puudutas Roni võrdlemisi tasasel kohal ja ütles, "Kull!" ja suusatas kiiresti kaugemale. Ron oli üllatunud, siis hakkas Luket taga ajama. "See pole õiglane," karjus Luke püüdes naerdes eest ära pääseda. Lõpuks ajas ta oma suusad risti ja kukkus naerdes pikali. Ron, suutmata peatuda, kukkus siruli tema peale. Roni hoo tõttu libisesid nad aeglaselt lumehange. Kerry möirgas naerda, kui ta neil tõusta aitas. "Ma arvan, et te pole veel musta teemandi nõlva jaoks valmis," ütles ta ja pidi siis selgitama, mis nõlv see oli.

Kui aeg täis sai, siis kolm poissi sõid veidi, koos istudes ja tunni üle nalja heites. Kui nad valmis said, sõitsid kõik kolmekesi Luke maja juurde. Kerry ei jäänud kauaks, just nii kauaks, et Luke ema tema seal-viibimisega harjuks, siis pani minema. Tal oli vaja koer võtta ja tüdrukut lepitada, või siis võimaluse korral vältida.

Kutsika kodu Järgmine peatükk