“Hallo?”

“See olen mina. Mulle helistati täna koolist. Tristan puudus.”

“Ja siis?”

“Siis … teda pole siin ka.”

“Kus kurat ta siis on? Sina pead teda jälgima. Ta on sinu probleem ja sinu vastutada! Ma ütlesin sulle, sa oleks pidanud juba midagi temaga olema teinud. Sa parem otsi ta üles, siis...”

“Jah, tean, tean.”

“Sa oled seda juba liiga kaua edasi lükanud. Kurat võtaks, tee see ära!”

“Ma teen. Kuid esiteks pean ta üles leidma. Sa pead ka otsima.”

“Jah, nagu alati. Sina istud perseli maas ja mina teen kogu töö. Kui tahad, et töö tehtud saaks, anna see naisele teha. OK. Ma arvan, et tean, kuidas teda leida. Kuid kui ma ta leidnud olen, on sinu asi probleem likvideerida.”

“Hea küll, kui sa ta üles leiad, kraba ta kinni ja topi Putnami. Siis me otsustame, mida teha.”

“Sa tead, mida me tegema peame. Sina pead seda tegema. Sina. Kui sa selline töllmokk poleks, oleksid selle eest juba hoolitsenud.”

“Jah, jah, jah. Vaata, sa ära sõida mulle sisse! Kuid arvan, et sul on õigus. On aeg.”

*

Sellel õhtul, peale päevast taastumist Jimi majas ja hulga mõtlemist, istus Tristan Jimiga köögi laua ääres, kohvitass Jimi ees. Jordy oli ka seal , rüübates klaasist mahla. Lauas oli ka neljas, mees, kellel oli ka kohvitass seltsiliseks.

Garlen Beeks, Jimi advokaat ja hea sõber oli seal, kuna Jim oli talle helistanud. Garlen oli kõhn mees, isegi pikem kui Jim, kondine ja hapra väljanägemisega. See oli rohkem väljanägemine kui fakt. Ta treenis ja jooksis maratone ja tal oli 16-aastase ainevahetus. Ta nägi nõrk välja; kuid ta polnud seda.

Nad pidasid strateegilist koosolekut, Nad kõik rääkisid, jagades ideesid ja rääkisid muret põhjustavatest asjadest, välja arvatud Jordy, kes suurema osa ajast imetledes Tristanit vahtis. Kui Jordy pärastlõunal koolist ja jalgpalli trennist tagasi saabus, leidis ta Tristani oma magamistoas voodil laiutamas, seljaga vastu voodi otsalauda toetumas, absoluutselt midagi tegemata. Jordy oli talle naeratanud. Ainult tema peale vaatamine oli midagi Jordy sisemuses teinud.

Tristan oli end voodi äärele nihutanud, siis aga püsti istunud. Jordy ei saanud sellest aru: kogu poisi olemine oli teistsugune. Ühe asjana ta vaatas Jordyle silma. Teiseks oli ta rüht sirge ja püstine - mitte küürus, endasse tõmbunud. Ta nägi täiesti teistsugune välja.

“Aa...” Jordy jäi vait. Ta ei teadnud, mida öelda.

“Ma olen mõelnud,” ütles Tristan. Isegi ta hääl oli erinev. Mitte madalam, aga kindlam. “Ma olen väsinud kartmisest. Olen väsinud pehmekene olemisest. Ma polnud enne ema surma kunagi niisugune. Kuid siis hakkas isa mind naeruvääristama, ma nutsin ema pärast palju ja tundus, et lähen ainult allamäge.”

Ta tõusis voodilt üles. Püsti seistes oli ta ikka veel lühike, ikka veel väga kerge, kuid nüüd oli ta selg sirge ja pea kõrgel. Temas oli särtsu, mida temas varem polnud. “Ma lasin tal endale teha mida ta tahtis, kordagi vastu panemata, olin liiga suures leinas. Noh, mulle ei meeldi see, kelleks olen muutunud. Ja ma ei taha seda kauem teha. Olen sellega lõpetanud.”

“Ohoo!” Jordy naeratas talle ettevaatlikult. “Aa, mida nimelt sa kavatsed tegema hakata?”

“Noh,” ütles Tristan ja viskas Jordyle ennast rumalana tundva naeratuse, ”esiteks, rääkisin ma Jimiga täna palju. Ta ütleb, et ma võin teie juurde jääda, nii tähendab see, et saan oma isale öelda, et keeraku endale.”

Jordy naeratas. “Tõsiselt? Sa jääd siia. Minuga? Aa, meiega?”

Tristan naeris jälle, suutmata oma head tuju tagasi hoida. ”Jah, teie mõlemaga ja ainult sinuga. See on teine asi. Olen gei, Jordy. Ma lihtsalt kartsin nii väga, kui keegi seda teaks. Isegi sina. Kuid olen veetnud päeva, jõudmaks paljudes asjades otsusele. Esimene on, ma usaldan sind. Teine, olen sinust sisse võetud, mis võib kujuneda millekski rohkemaks, kui sa seda lubad. Ja nii kolmas, mõtlemine sinust, olen kogu päeva erutatud olnud.”

“Tõesti?”

Tristan naeris. “Jah. Kuid hirmunud ka. Ma olen asjade tegemisest ainult mõelnud. Mulle võib nende tegemine tegelikult isegi mitte meeldida. Sa ütlesid, et sa pole poisiga asju teinud, kuid ma kahtlen selles. Vaata ennast! Sa näed välja nagu jumal! Olen kindel et tüdrukud ja poisid mõlemad on endid sulle kaela heitnud. Miks ei peaks sul palju kogemust olema?”

Jordy ei suutnud ikka veel uskuda, mida ta kuulis. Ta läks voodi juurde ja istus maha.

“Aa, noh, tead, me tõesti peame rääkima. Asjad selgeks tegema. Kuid see, mida ma ütlesin on ausalt tõde. Kindlasti oleks ma võinud asju teha. Paljudel kordadel. Mul oli piisavalt võimalusi. Kuid seal, kus ma elasin, oli seks kogu aeg õhus, ja ma olin seetõttu justkui välja lülitatud. See näis nii tavaline, nagu ei tähendaks see mitte midagi ja minu jaoks tegi see seksi vastikuks ja räpaseks. Mu ema ja ta sõber tegid seda ainult füüsilise tunde pärast. Ma nägin et kumbki neist ei tundud teise suhtes mitte mingit sorti armastust. Ja võibolla olen liiga romantiline, kuid tahan, et sellel oleks tehes rohkem tähendust. Tahan, et mul oleks tunded kuti suhtes, kellega seda teen.”

Ta vaikis, vaatas üles ja ütles, “Tristan, just praegu mul on tunded sinu suhtes.”

“Ja minul sinu vastu. Kuid Jordy, olen sinuga nõus. Esiteks peame rääkima. Teineteist paremini tundma õppima. Alustuseks lõpeta minu Tristaniks kutsumine. Vanasti kui mul sõbrad olid, enne kui mu maailm kokku kukkus ja ma oma kesta läksin, kutsuti mind nimega Tris. Mulle meeldib see nimi palju rohkem kui Tristan. Võid sa mind niimoodi kutsuma hakata?”

“Mulle meeldib selle kõla. Tris. See on äge. Hakkan seda tegema. Ja me räägime. Tahan, et tunneksime end mõlemad väga mugavalt, enne kui me midagi teeme. Kui me seda teeme, oleme me mõlemad otsustanud, mis see on ja mõlemad sellega päri. Nagu just praegu. Tahan sind suudelda. Milline on sinu arvamine?”

Tris naeris. “Minu arvamine on, et teeme seda.”

Trios tuli voodi juurde ja Jordy tõusis püsti. Nad pöördusid teineteise poolel natuke ettevaatlikult ja nägid kohe probleemi. Jordy pikkus oli 2.38; Tris pidi sirutuma, ulatumaks 1.70 ni. Jordy pani käed Trisi õlgadele, vaatas alla tema vapustavatesse hallidesse silmadesse ja naeratas närviliselt. Ta oli esimest korda poissi suudlemas, ja situatsioon oli absurdne.

“Tris?”

“Jah?” Trisi hääl oli järsku väga närviline, palju erinevam enesekindlusest, mida seal oli hetk varem olnud.

“Istume voodile, on see OK?” Jordy oma hääl oli kähe.

Vastamise asemel võttis Tris Jordy käe ja tõmbas ta alla, nii et, mõlemad istusid voodil.

“Jah, see on parem,” ütles Tris ja kummardus ettepoole.

Suudlus oli samasugune, kui nemad: ebakindel kuid lootusrikas. Ettevaatlik. Kuid kumbki nendest ei tahtnud et see lõpeks. Käed leidsid peaaegu imeväel oma koha üksteise ümber. Mõlemad tundsid järsku tugevat vajadust. Siis lamasid nad kõrvuti voodil, huuled ikka veel koos.

Lõpuks mõne minuti pärast tõmbus Jordy eemale, ja ahmis õhku. Tris kasutas võimalust ja tegi sama. Jordy ütles hingeldades, “Mis juhtus hapnikuga selles toas?”

“Arvan, et kasutasime selle kõik ära,” itsitas Tris. Siis nihutas ta end voodi äärele ja istus. “Kui me seda veel teeme, siis lendab sinu plaan rääkimisest, üksteise tundma õppimisest otse aknast välja, rääkimiseks pole enam üldse mahti.”

Jordy tõusis ka istuli. “Jah, nii see on, kuid ma tahan ikkagi seda teha. Nüüd siiski on mul tunne et rääkimine või mitte, kuid täna õhtul õpime me teineteist palju paremini tundma.”

See oligi Jordy mõtetes kui ta koos teistega lauas istus. Ta ei saanud seda suudlust oma peast välja, koos sellega, et ta ei suutnud unustada muutust, mis Tristaniga oli juhtunud. Teised rääkisid. Tema vahtis Trisi.

Trstan oli Jimile öelnud, et pole mingit võimalust, et ta isa lubaks tal nende juurde jääda. Ta polnud kindel, kas tal oli mõnd teist põhjust, kui see, mida ta Tristanile öelnud oli – et mees ei saa oma reputatsiooni sellega määrida, et ta poeg tema juures ei ela.

“Mu isa rääkis alati seda, mis tundus sobiv olevat. Tõest hoolis ta harva. Nii pole ma kindel, kas see oli põhjuseks, miks ta tahtis, et ma garaažis elaksin, kuid mis ka põhjuseks polnud, olen kindel, et ta mul siin elada ei laseks.”

Selle pärast oligi Jim Garleni sinna kutsunud. Jim ei teadnud, kuidas seadus mõjus lastele ja sellele, kus nad elasid. Garlen oli ühes kesklinna firmas partneriks, ja üks nende spetsialiteete oli perekonna seadus. Jim palus Tristanil valgustada Garlenile olukorda oma kodus.

“Kõik mida ta teeb,” selgitas Tristan, pahameele ja kurbusega hääles, “teeb ta oma huvi silmas pidades. Midagi muud – ja kindlasti mitte mina – ei tähenda tema jaoks kuigi palju. Tal on maailma parim töökoht, tema arvates. Tal on mingil määral võimu, mõningast sõnaõigust kohalikus valitsuses, ta saab kõrget palka, on positsioonis oma sissetulekut veelgi suurendada tänu siseinfo omamisele. Ta saab kõiksuguseid summasid linna poodidelt ja restoranidelt ning tema jaoks parimana ei pea ta suurt midagi muud oma töökohal tegema, kui nõu andma ja kohustusi teistele suunama.”

Jim hakkas rääkima. “See, et talle ta töö meeldib, paistab meile võimaluse andvat. Ta ei taha osaleda milleski nagu skandaal, milleski, mis võiks tema arvates võiks nii halb välja näha et nõukogu liige laseks ta nagu kuuma kartuli maha kukkuda. Nõukogu liige on poliitilises olukorras, kus korralik välja näha on tähtis. Selle aasta lõpupoole on linnanõukogu valimised. Ta tahab, et ta käed oleksid kampaania ajal ja hääletamise hetkel väga puhtad. Kui ta personaliülem on mingisse skandaali kaasatud, siis teda ei valita ja ta personaliülem on ka kohe tööta. Nii on Tristani isale tähtis olla positiivne tegija valimisprotsessis, seistes oma mehe taga ja olles valge nagu lumi. Arvan, et saame seda ära kasutada.

Garlen vaatas Jordy otsa, lootes et tal võib ka midagi öelda olla. Tal oligi.

“Ma arvan, et kui me Trisi isale ütleme, et tõstame tema garaažis magamise pärast suurt kära ja ütleme, et me sõnagi ei ütle, kui ta laseb Tristanil meiega olla, annab ta järgi, isegi, kui see talle ei meeldi. Uurimine ajalehtedes on viimane asi, mida ta tahab: me ei usu, et ta sellega riskiks. Peale valimise, noh, võib olla. Kuid sinnamaani ei ütle ega tee ta midagi.”

“Kuid isegi siis ei taha me, et Tris sinna tagasi peab minema. Kas on midagi, mida saame teha, et kindlustada tema meiega jäämist?”

Garlen vaatas igat ühte nendest, nägi neid kõikki tema otsa vaatamas, temale lootmas ja avas oma suu rääkimiseks. Uksekell valis just selle momendi, et heliseda. Nupp paistis kinni jäänud olevat, kuna kell jäi helisema kauaks peale viisaka aja. Helinale lisandus äkki tugev ja pidev tagumine uksele.

“Mida …?” Jim tundis oma vererõhku tõusvat. “Kes …?”

Jordy iste oli ukesle kõige lähemal ja ta sai enne Jimi oma toolil tpüsti ning suundus otsustavalt piki koridori. Ta vaatas läbi kitsa külgakna, siis tegi ukse lahti. Selleks ajaks seisis Jim tema kõrval. Käsi tõstetud tagumise jätkamiseks, seisis trepil keskealine naine. Ta oli pikk, tüse ja punase näoga. Tal oli seljas kleit, mis võis olla moes olnud paar aastakümmet varem. Hallinevad juuksed – kuigi ta ei paistnud selleks küllalt vana olevat – kroonisid ebasobivas stiilis ta pead, ega teinud midagi ta vihase ilme pehmendamiseks.

“Jah?”pomises Jordy, kõrvale astumata, kogu ukseava oma kehaga täites.

“Kas sina oled Ttristan Cooley?”

Jordy hakkas vastama, kuid Jim pani oma käe ta õlale ja pigistas. Naisega rääkimise asemel pööras Jordy pilgu Jimile, kes oma pead raputas. “Vabanda mind,” ütles Jim ja astus Jordy ette. Siis pööras ta end natuke, vaadates otse naise peale.

Sageli oli Jim naistega vastasseisu puhul leidnud, et ainult tema suurus oli neid natuke vaigistanud. Tema eesmärgiks polnud hirmutamine, kuid ta teadis, et selline mõju tal oli.

See naine, nagu ta näha võis, polnud grammigi hirmunud. Tegelikult liikus poole sammu jagu edasi Jimi ruumi tungides. Ehk lootis ta, et Jim tagasi astub. Ta ei astunud.

“Saan ma teid aidata?” küsis Jim viisakalt.

Naise vihane ilme näis püsiv olevat. Ta tõstis käe, mida oli kasutanud kellanupu vastu nõjatumiseks ja avas rahakoti, millel oli ametimärk ühel pool ja ID teisel pool. Andmata Jimile aeg kumbagi lähemalt uurida, lasi ta käe alla tagasi ja ütles, “See on ametlik asi. Palun astuge kõrvale.” Siis astus ta veel sammu edasi.

Jimi arvates oli ta harjunud kuulekusega oma käskudele. Ta käitumismaneerist võis seda järeldada. Naine eeldas, et Jim kõrvale astub. Ta ei astunud ja nii põrkas naine tema vastu.

Ta oli suur, raske naine, kuid Jim oli suurem, raskem mees ja naine oli see, kes tagurpidi komistas. Ta jõllitas Jimi vihase pilguga. “Nüüd tuleb teil pahandusi, härra,” ütles ta häält tõstes. “Valitsuse ametnikule vastu hakkamise pärast tema ametikohuste täitmisel. Võin nüüd kohe kutsuda abijõud ja te veedate mõnda aega soolaputkas ja maksate terve varanduse, et kautsjoni vastu vabaks saada. Teil on viimane võimalus, astuge kõrvale.”

Jim ei astunud. Ta vaatas ainult alla, kus naine seisis trepil, üks aste sissepääsust madalamal. Ta ei öelnud isegi midagi – ainult vaatas teda.

Naisel oli niipalju mõistust, et mitte üritada uuesti jõuga sisse pääseda. Kuid ta oli ikkagi veel vihane ja ta nägu oli veel punasem kui enne. “Noh?” ütles ta.

“Mis noh?” küsis Jim väga rahulikult.

“Loll olete või! Noh, kas te astute kõrvale, või ma helistan?” Ta tõmbas oma mahukast kotist välja mobiiltelefoni.

“Ausalt öelda, proua, mind ei huvita, mida te teete.” Jimi hääl oli kaotanud oma viisakuse ja muutunud teravaks, näidates tema tundeid naise ülbe ja jämeda käitumise suhtes. ”Te võite helistada, kellele soovite. Kuid siia majja ei sisene te enne, kui mulle ütlete, kes te olete ja mida te siin teete. Siis ma otsustan.”

“Ma näitasin teile oma ametimärki ja ID-d.”

“Ei näidanud. Te vehkisite millegagi, mis võis ID olla, kuid võis ka mängu-ametimärk olla. Te ei ole öelnud oma nime ega ametivolitusi, kui teil neid muidugi on, või mis asja te siin ajate. Võibolla üritate müüa maavärina kindlustust. Meil ei ole üle 50 aasta maavärinaid olnud.” Jim naeratas. Selles ei olnud naljatlemist.

“Ma ei aja asju väljas. Nüüd astuge kõrvale ja laske mind sisse, või siia tuleb politseisalk ja võtab teid maha.”

“Tehke siis seda enda moodi. Head ööd proua.” Jim astus tagasi ja sulges ukse.

Siis ootas. Möödus kaks minutit ja siis helises uksekell jälle. Ta vaatas järele. Sama naine jälle kellanuppu vajutades. Ta oli ikka veel üksinda. Jim tegi ukse lahti. “Jah?”

Naise vihane ilme polnud muutunud. Kuid tema hoiak oli pehmenenud, kuigi õige natukene.

“Tere õhtust,” ütles ta tooniga, nagu oleks teda selleks sunnitud. “Olen Mildred Coppinger. Ma olen linna Sotsiaalosakonna uurija. Töötan uurimiste ja kaebustega. Meile on tulnud kaebus, et teie juures elab ebaseaduslikult teismeline Tristan Cooley. Teismelised, kes ei ela kodus ilma vanemate nõusolekuta, on meie kaitse all. Olen siin, et eemaldada Tristan siit majast. Kui te vastustate seda seaduslikku käsku, teid arreteeritakse. Loodan, et tegin end väga selgeks. Nüüd, kas ma tohin sisse tulla?”

Ta astus jälle sammu edasi. Jim jälle ei nihkunud. Naine peatus, enne kui tema vastu põrkas.

“Tohin ma mingit ID-d näha, palun?” küsis Jim.

Naine pööritas rahulolematult silmi, kuid kaevas välja oma ID ja ulatas selle Jimile. “Te tõesti tõmbate endale pahandust kaela, härra,” ütles ta. Jim teegi märkust mitte märkama. Ta uuris naise kaarti põhjalikult. Seal oli kirjas tema nimi ja amet kui Sotsiaalosakonna uurija.

Enne kui ta oleks uuesti jõudnud sisse laskmist nõuda, naeratas Jim talle meelitava valenaeratuse. “Kas te ei sooviks sisse tulla?” ja astus tagasi. Naine ei vastanud, ainult astus uksest sisse. Ta tahtis kaugemale minna, kui Jim ust sulges, kuid Jordy seisis tal ees, blokeerides tee. “Teil pole vaja kaugemale minna,” ütles Jim tema poole tagasi pöördudes. ”Me saame selle asja, mis teil ajada on, siinsamas seistes ära ajada. Nüüd aga, miks te arvate et Tristan Cooley siin on ja mis õigused teil on tema eemaldamiseks?”

“Ma kontrollisin. Olen uurija ja ma uurisin. Ta esitas mõned kuud tagasi taotluse tööloa saamiseks. Kontrollisin tööluba, mis on linnavalitsuses registreeritud ja leidsin, et ta töötab Antonio juures. Ma kontrollisin seal ja mulle öeldi, et ta oli eelmisel õhtul seal olnud ja koos teiega lahkunud. Nii olen ma ametlikult siin, et näha, kas ta on teie majas, ta kaasa võtta ja ta Putnami majja panna, kuni probleem lahendatud on.”

Ta püüdis ümber Jordy ja Jimi vaadata ja näha, mida võimalik. Küllaltki kitsast esikust ei näinud ta paljut midagi. Jim tunnetas tema pahameelt ja ärritust.

“Igatahes pole see teie mure, kuidas me teame, et ta siin on. Ta tuleb koos minuga. Te võite teda kindlaksmääratud tundidel külastada peale mõne päeva möödumist, kui ta on maja reeglite ja kommetega tutvunud. See on kõik, mida te praegu teadma peate. Palun tooge ta siia ja ma ütlen teile head õhtut.”

Jim vahtis teda ilma midagi ütlemata küllalt kaua, et ta nägu veel punasemaks läks. Siis ta küsis, “Ja mis paneb teid arvama, et Tristan siin ilma vanemate loata viibib? Või et ta siin elab? Minu arvates olete te kogu asja välja mõelnud. Ma arvan, et hoopis meie oleme need, kes politsei kutsuma peavad.”

Nüüdseks olid ka Tristan ja Garlen kitsasse esikusse teist juurde tulnud. Sotsiaaltöötaja vaatas esiti Jordit, siis aga Tristanit, silmad edasi tagasi käimas. Ilmselt polnud talle Tristani kirjeldust antud, kuna poisid nägid täiesti erinevad välja ja tal polnud aimugi, kumb neist Tristan oli, või kas üks nendest isegi oli üldse Tristan.

Tristan oli väga närviline. Ta tahtis rääkima hakata, kuid Galen pani käe poisi käsivarrele ja pigistas, oma pead raputades, nii teda peatades.

“See kogu asi tundub mulle väga vildakas olevat.” ütles Jim, uuesti sotsiaaltöötaja poole pöördudes. “Ma küsisin teilt küsimuse. Miks te arvate, et ta on siin ilma vanemate nõusolekuta?”

“Ma olen vastanud kõigile küsimustele, millele ma vastata kavatsen. Te kas annate ta mulle üle, või lähete vangi. Teie oma valik.”

Jim raputas pead. “Mul pole mingit ettekujutust, kui turvaline tal on koos teiega minna ja ma olen väga mures tema turvalisuse pärast. Ma olen kuulnud, et Putnami maja on see, kuhu poisid saadetakse, kelle Sotsiaal teenistus üles korjab; olen ka kuulnud, et see on kehvalt toimiv asutus. Olen lugenud juhtumitest kus poisid on viga saanud kaklustes ja isegi personali poolt.”

Ta ignoreeris Jimi poolt öeldut, selle kõrvale visates. “Kui te teda nüüd kohe mulle üle ei anna, olete suures hädas, härra.” Ta oli jällegi oma häält tõstnud. “Ma olen juba liiga palju aega kulutanud, püüdes seda ära teha. Te olete ametlikule korraldusele vastu hakanud, kui ta pole silmapilk üle antud. Ka see on, kuidas te tahate seda teha?”

Selles punktis polnud Jim enam kindel, mida teha. Idee lasta naisel Tristan endale saada oli vastik. Kuid ta paistis ametlik olevat ja ta oli järele andmas.

Sel hetkel astus Garlen ette. “Tere õhtust, proua Coppinger. Olen Garlen Beeks, advokaat. Härra Redford siin on meeleldi nõus alluma igale kohtu korraldusele. Minust oleks siiski vastutustundetu, lubada seda poissi kaasa võtta, nägemata esiteks orderit, mis teil lubab teda eemaldada. Tohin ma seda näha, palun?”

Ta vahtis hetke Garleni, siis tõstis jälle häält. “Ma ei vaja erakorraliseks eemaldamiseks orderit. Minu, kui kogenud kaebuste lahendaja ametniku arvamusel on see poiss siin – “ ja ta osutas Tristanile. Jim arvas, et naine pidi olema märganud ilmset sarnasust Jordy ja Jimi vahel ja teinud järelduse et ülejäänu on Tristan “– viibib siin ohus. Siin on kolm meest, kõik suuremad kui tema, seisavad tema ümber. Tal pole mingit võimalust enda kaitsmiseks ühegi vastu teist. Võin ainult kujutleda, mis juhtuma hakkab, kui ma läinud olen. Nii rakendan ma oma erakorralise tegutsemise õigust ja eemaldan ta ohu käest.”

“Mõttetus!” ütles Garlen irvitades. “Ta ei ole ohus; ta on siin, kuna tahab olla, ja erakorraline order, millest te räägite käib alla 11 aastaste kohta, keda loetakse olevad võimetud enda eest rääkima. See ei kehti 15 aastase poisi kohta, kes päris ilmselt võib enda eest kosta ja oma soove avaldada. Te pole isegi küsinud talt, millised nood soovid on.”

Ta pidas vahet, andes naisele võimaluse Tristanit küsitleda. Naine ei küsinud midagi ja nii ta jätkas. “Kui te arvate, et teil on õigus teda eemaldada, siis laske käia ja proovige ja ma olen tunnistajaks tõsiasjale, et teile on tutvustatud teie õigusi, nagu nad meie positsiooni suhtes on, et teie õigus on faktiliselt puudulik ja kõik füüsilised vigastused, mida te kannate kui püüate Tristanit jõuga eemaldada, on õigustatud nende poolt, kes püüvad teda kaitsta teie ebaseadusliku tegevuse eest.”

Naine vaatas esiti teda, siis Jimi. Ilmselt oli ta jõudnud punkti, kus tal kaas pealt ära lendama hakkas. Punane ei kirjeldanud ligilähedaseltki tema näo värvi. Helepunane oleks olnud palju õigem.

“Tulen koos politseiga tagasi!” lasi ta viimaks kuuldavale.

“Vaadake, et teil order kaasas oleks, kui te tulete. Kuna teil seda pole, pole teil arvatavasti midagi, mida kohtunikule tema siit eemaldamise põhjusena esitada. Tahaksin teada, kes käskis teil tema järele tulla? Oli see ta isa? Kas osutate talle teenet? Kasu saamiseks kelleltki nõukogu liikmele lähedaselt isikult? Olete te teadlik, et millegi niisuguse eest võidakse teid arreteerida?” Garleni küsimused tabasid märki ja Jim nägi naist igale nendest reageerivat. Järsku ta lihtsalt pöördus, astus ühe sammu, mis teda uksest lahutas, avas selle ja oli läinud.

Jim kaalus talle hüvasti järele hüüda, kuid ei teinud seda.

Nad läksid kõik neljakesi kööki tagasi. Jim oli ärritunud ja närviline. Adrenaliin, mõistis ta. Tristan näis hirmununa. Jordy paistis otsustavana. Garleen ei paistnud üldsegi mõjutatud olevat. Jim arvas, et võibolla oli tal sageli vihaseid kokkupõrkeid ja ta oli õppinud neid jagama.

Garlen oli esimene, kes rääkis. “Teate, lõpus ma rääkisin täiesti oletuste põhjal. Püüdsin teda natuke raputada. Kuid see, kuidas ta reageeris, näitas minu arvates, et midagi võis täppi minna. Ma ei usu, et tal oleks olnud mingit õigust Tristanit siit ära viia. Ja ta ei vastanud su küsimusele, kui küsisid, miks ta arvab, et Tristanil pole luba siin olla.”

Jim raputas pead. “Ma arvan, et täna õhtul oleme OK. Kuid ta võib orderi saada. Võibolla on tal mingi tuttav kohtunik, kes annab talle eemaldamise orderi. Kuidas me saaksime Tristanit seaduslikult kaitsta? Ja kuidas teda siis kaitsta, kui naine ebaseaduslikult tegutseb? Võin hästi ette kujutada, kuidas ta teda väljaspool kooli varitseb ja jõuga oma autosse sunnib ning Putnami viib ja kui kaua läheb aega, et teda välja tagasi saada?”

“Me ei saa teda lasta Putnami panna!”Jordy ütles seda. ”See koht... Ma olen sellest kuulnud. Kõik koolis on sellest kuulnud. Lapsed, kes sinna saadetud on... Olen kuulnud lugusid...” Ta vaikis ja vaatas Tristanit, kes nüüd paistis end veelgi ebamugavamalt tundvat. Jordy viis oma tooli Tristani juurde, asetas selle tema kõrvale ja pani käe ümber väiksema poisi. Tristan sulas tema sisse.

“OK, esimene asi.” Ütles Jim Garlenile. “Kas me võime hankida minigi lähenemiskeelu orderi?”

“Sotsiaalosakonna vastu lähenemiskeelu orderit on raske saada,” vastas ta. “Kuid arvatavasti saame sulle hankida kasuvanema erakorralise loa. Kui sul see on ja nad püüavad teda eemaldada, võid sa nõuda kohtuistungit, enne kui mingi eemaldamine aset leiab. Isegi, kui ta isa püüab teda ära võtta, võid sa kohtus asja väga suure kella külge panna, kaevates ahistamise üle, või et ebainimlikud elamistingimused on põhjuseks, miks sa Tristanit talle ei anna. Sellest, mis sa ütlesid, võib järeldada, et Tristani isa sellega praegusel hetkel ei riskiks. Nii peaks see luba võrdlemisi hästi toimima.”

“Saame me seda teha? Luba saada? See peab arvatavasti tulema osakonna kaudu, kus ta töötab? Võib ta seda takistada?”

“Kahtlen selles.” Garlen tõusis, et endale kohvi valada. “Kui tal polnud õigusi teha seda, mida ta täna tegi, ning oli päris ilmne, et tal neid polnud, siis ma kahtlen, kas ta tahab, et see ilmsiks tuleks. See võib talle töökoha maksta. Peale selle tunnen ma mõnesid inimesi, kellega rääkida. Ma ajan kogu aja nendega asju. Arvan, et saan loa kiiresti, homme isegi.”

“Kas on midagi, mida ma tegema pean?” küsis Jim.

“Nad võivad tahta su maja üle vaadata. Nad tahavad kinnitust, et tal on siin oma ruum. Kuid võibolla ka mitte. Siiski oleks soovitav ta asjad su tühja tuppa panna.”

“Teeksin seda, kui tal oleks ühtegi asja. Me peame talle need hankima. Mis siis, kui naine, või keegi tema poolt palgatu, haarab Tristani tänavalt?”

“See on palju raskem. Kui sa just ei taha maksta turvamehe palkamiseks, pole eriti palju, mida me teha saaks.”

“On küll!” Jordy paistis vihane olevat. “Mina võin teda valvata. Ta võib senikaua raamatukogusse jääda, kuni ma trenniga valmis olen ja ma võin talle järele minna. Siis tuleme koos koju. Siis pole kellelgi võimalik teda kätte saada.”

“Noh... “ ütles Jim, kellele meeldis Jordy otsustavus ja kaitseinstinkt, kuid kellele ei meeldinud mõte, et ta peab võibolla täiskasvanu, või enama kui ühe vastu välja astuma, kes võvad ka relvastatud olla. Kuid sellele mõeldes ja mõeldes ka, milline oli Tristani isa positsioon, arvas ta, et selline oht on ebatõenäoline. Kõige tõenäolisem põhjus selle naise ilmumisele oli olnud soov Tristani isa aidata ja nüüd, kus ta paljastatud oli, noh, kas ei peaks see asja lõpetama? Tristani eemaldamine polnud õnnestunud. Jah, näis, et piisab sellest, kui ainult Jordy teda valvab.

“OK,” ütles Jim Jordyle. “See peaks toimima.” Siis pöördus ta Garleni poole. “Olen tõesti väga rõõmus, et sa täna õhtul siin olid.” Jim naeratas talle, ja Garlen noogutas vastuseks, siis jõi oma kohvi. Kui ta oma tassi maha oli pannud, tõusis ta üles, surus Jimil kätt ja patsutas Jordyt ja Tristanit õlale. “Olge head poisid,” ütles ta, naeris ja ütles Jimile, et hangib erakorralise loa esimese asjana hommikul. Siis sammus ta ukse juurde ja lahkus.