See võttis mitu päeva, kuid lõpuks identifitseeriti Ricco surnukeha riikliku näpujälgede registri abil. Restoni politsei määratles mõrva kui professionaalse; mehe rahatasku, kuldsõrmus ja relv olid kõik sündmuskohal. Ilmselt polnud tegu röövimisega ja lubata relv vihjas sellele, et mehel võis olla mingil ajal oma elus tegemist olnud korrakaitse organitega – võimalik, et väljaspool Washingtoni osariiki. FBI oli üks agentuuridest, kellega kontakteeruti ja nende organiseeritud kuritegevuse osakonnal olid Ricco sõrmejäljed salvestatud.

Restoni politseil ei õnnestunud Ricco tapjat leida. Neil polnud kusagilt alustada ja nad andsid uurimise kiiresti FBJ’le üle. Lõpuks, palju aega hiljem, tuli FBI kooli hr Scottiga rääkima. Nad tahtsid Derrick Wintersiga rääkida, et näha, kas tollel ei olnud midagi tegemist tapjaga, kes paistis olevat mõrvatud. Hr Scott selgitas neile, et poiss, kelle WITSEC tallel saatnud oli, kadus varsti peale saabumist. Ta nimi oli Derric Winters ja Derrick oli talle öelnud, et ei tunne end Restonis kindlalt, et ta tunneb mõnesid inimesi, kelle juurde mujal jääda ja ta läheb sinna. Siis ta lihtsalt lahkus. Hr. Scott polnud kindel olnud, kellele sellest teatada, kuid kuna Marshali teenistus oli poisi toonud, teatas ta nendele. Ei, ta ei mäleta inimese nime, kellega ta telefoni teel rääkis. Teda oli korduvalt ümber suunatud, kuid neil peaks kõne salvestatud olema. Kui nad tema asukohta ei suuda tuvastada, on probleem nende poolel ja temal pole sellega midagi tegemist. Ei, ta polnud WITSEC’i ega FBI’sse teatanud, miks oleks ta pidanud seda tegema? Tema oli ainult Marshali teenistusega asju ajanud, kui nad poisi talle tõid. Ei, ta pole kunagi seda Riccot näinud. Tal polnud aimugi, miks ta tapeti – või et ta oli üldsegi Restonis viibinud – kuid nüüd näis, et Derrick’il oli olnud mõjuv põhjus end ebakindlana tunda ja lahkuda, kui ta seda tegi. Ei, Derrick polnud talle öelnud, kuhu läheb ja tal polnud aimugi, kus ta praegu viibib. ”Veel midagi?” oli ta küsinud ja siis oli FBI lahkunud.

See oli siis, kui Ricco lõpuks identifitseeritud sai, peale seda, kui kohtu süsteem oli jahvatanud nii aeglaselt, kui see sageli juhtus. Hr Scott polnud üllatunud, kui kuu aega hiljem Marshali teenistus temaga ühendust võttis ja nad tahtsid, et ta Derrick Wintersi tagasi New Yorki saadaks. Nad ei teadnud Restonis juhtunust kõige vähematki. Osakondade vaheline info jagamine paistis olevat nii vilets, nagu ta oli seda näinud loetud novellides.

Hr. Scott ütles neile, et FBI oli juba linnas olnud poissi otsimas ja kuidas see oli läinud. Siis küsis ta, miks Marshali teenistus Derrick’ut tagasi tahtis.

“Mida te sellega mõtlete, ‘miks’?” ütles mees telefoni otsas. Me saatsime ta teie juurde turva. Tal pole enam ohtu ja nii tuleb ta siia saata. Meil on see juhtum vaja lõpetada ja tema on lahtine ots. Siinne piirkonna advokaat otsustab, mida temaga teha. Nad plaanisid teda ta ema juurde tagasi saata, kuid see ei toimi. Kontrollisime seda. Ta on surnud. Üledoos. See arvatavasti tähendab, et ta läheb lastekodusse, või võibolla tahab ta end emantsipatsineerida. See on keerukas ja võib mõnda aega võtta, kuid on võimalik teha; see on üks võimalus. Igal juhul peab ta siia tagasi tulema, kuna ta siit ära läks. Nii see töötab. Ma korraldan talle lennureisi. Saadan teile varsti E-pileti.”

“Noh, ärge saatke. Teda pole siin. Poiss, kelle te siia saatsite, lahkus varsti peale saabumist. Ma andsin teile siis sellest teada. Mõlemale – nii teile kui hiljem FBI’le. Kas te kaks agentuuri üldse räägite üksteisega, hoiate üksteist asjadega kursis? Kui te poissi tahate – ja teie põhjus selleks näib mulle kõhnavõitu – peate te ta üles leidma. Mina pole teda näinud peale seda päeva, kui ta saabus.”

“Am, pean sellest oma ülemusele rääkima.”

“Hea mõte. Kuid mis ka poleks, jätke mind sellest välja. Ma olen sellest kõigest väsinud ja olen teile öelnud kõik, mida ma tean. Nägemist.”

Õhtul vahendas hr Scott selle vestluse Jake’le.

“Kuid mis siis, kui nad mind otsima tulevad?”

“FBI juba käis ja nad ainult rääkisid minuga ja näisid rahule jäävat. Ma ei usu, et nad peale pressivad. Oleksin üllatunud, kui me neist jälle kuuleksime.”

“Miks nii?”

Hr Scott tõusis ja kallas endale klaasi punast veini juba avatud ja uuesti suletud pudelist. Kui ta jälle istus, ütles ta peale lonksu võtmist, “Nad keerasid asja vussi ja kui sa poleks alaealine ja ei ootaks minult moraalset eeskuju –” hr Scott peatus , et irvitada “– oleks ma kasutanud teistsugust sõna kui ‘vussi’. Nende ja WISEC’i süsteemid lasid sellel Riccol sind leida ning ta oli väga lähedal sinu tapmisele. Kaks agentuuri keerasid asja pe – , vussi. Kui nad sinu leidmiseks ja tagasi viimiseks vastu sinu ja minu tahtmist laineid tekitavad, teavad nad, et ma võin hädaohust, millesse nad sind asetasid, ajalehtedele rääkida. Nad ei soovi mingit avalikkust asjale, kuidas WITSECK , samuti nagu piirkonna advokaat ja politseijaoskond sinu kaitsmisega toime ei tulnud. Samuti Marshali teenistus. Näiteks pidi mees kandma jalavõru. Kuidagi õnnestus tal see desaktiveerida. Arvad sa neid tahtvat, et sellest teada saadakse?”

“Kuid see on ainult osa sellest. See on tähtis osa, kuna meil on tegemist bürokraatiaga, mis armastab i-dele punkte peale panna, kuid ainult üks osa. Mis on palju tähtsam, on lihtne fakt, et sa ei oma nende jaoks väärtust. Mis vajadust neil on sinu järele? Mitte mingit. Sa pole väärt tüli, mida neile valmistab sinu otsimine ja kui nad seda teeksid, sind välja tõmmates - küllalt tõenäoliselt vastu su soovi - kohast, kus sa võiksid olla, siis võid sa sellest prääksuda. Valjusti. Nii see on, ning samuti fakt, et kuna olen juba nende suhtes küllalt vastumeelsust näidanud, siis kui nad minu tülitamist jätkavad, püüdes sind leida ja sinna tagasi viia, põhjustab nende vahelesegamine tohutut lärmi.”

“Nii et ma võin siia jääda? Tõsiselt? Ja sina tahad mind ka? Enda juurde jääma?”

Hr Scott mõtles, et võis nüüd esimest korda Jake’i nutmas näha. Ta tõusis ja kaisutas poissi, mis oli raske, kuna Jake ikka veel istus. Järsku ta enam ei istunud. Ta seisis ja kaisutas tuliselt hr Scotty vastu.

Nad arutasid, milline peaks Jake’i nimi olema. Jake oli juba öelnud, et Jake talle meeldis. Meeldis rohkem kui Nick ja Derrick oli ta olnud palju erinevamas elus. Ta arvas ka, et uus nimi aitab tal enda vanast elust eralduda. Ta oli Jake’ga harjunud ja see tundus lihtsalt tema nimena. Kõik, mis vaja teha, on inimestele, kes teda Nickina tundsid, öelda et see oli olnud alias, mida ta oli oma probleemide tõttu New Yorgis kasutanud ja oli nüüd ja igavesti Jake. Vaene Jeremy ei saaks asjale üldse pihta; ta peab sellega harjuma. Perekonnanimi oli probleemsem. Hr Scott ütles talle, et kui Jake hakkab tema juures elama, või ta kasutada nime Scott. “Tegelikult,” ütles ta, “pole mul midagi sinu adopteerimise vastu, Jake, ja ma pean seda suureks auks, kui see sulle meeldiks. Peale selle,” ja ta vaikis piisavalt kaua, et naeratada, “vajad sa ametlikku nime, kui tahad juhiluba saada, mida sa lähitulevikus tahtma hakkad.”

Seda kuuldes tundis Jake soojusepuhangut. Jake Scott. Ohoo! Ta tundis oma elus midagi puuduvat peale seda, kui oli lahkunud oma vanematega jagatud majast. Ta ei mõelnud palju metafoorilistest illusioonidest, kuid oli endast sageli mõelnud, kui tuulest kantud umbrohust, mida kandsid jõud, mille üle tal kontroll puudus. Hr. Scotti juures elamine oli tal lasknud maitsta turvalisust, järjepidevust, isegi perekonda, mida ta nii kaua polnud tunda saanud. Nüüd tegi mees talle ettepaneku see ametlikult ära vormistada, muuta nende suhe püsivaks. Polnud ime, et Jake südameni ulatuvat soojusepuhangut tundis.

Ta mõte kandus tagasi parkimismajja ja Hr Scotti viskumisele arvatava kuuli ette. Ta võdises meenutusest, kuid mõtles uuesti hr Scotti teole, mõtles tema ohvrist Jake’le; mõtles, missugune suurepärane isa sellest mehest saaks.

Ta ei tundunud mingit lojaalsust nimega Winters ja kindlasti mitte nimedega Delgado või Karras, mille valimise põhjuseks polnud muud, kui tema varjamine. Talle meeldis nimi Scott ja ta oli vaimustuses hr Scotti poolt heidetavast võimalusest selle kaalumiseks. Kuid see näis liiga tähtis olevat et see nagu muuseas pakutud ja vastu võetud oleks. See oli väga suur asi!

Jake’le see mõte meeldis, kuid tema arvates oli parem lasta mõnda aeg mööduda enne kui kindlalt otsustada. Ta oli hr Scotti juures ajutine elanik; nüüd oleks ta püsiv. Kas nende vahekord muutuks selle pärast? Kas poleks tegelikult parem enne lõplikku otsust näha, mismoodi see välja näeb, kui nad koos elavad, mõlemad teades, et see jääv on?

Ta otsustas, et vajab seda aega. Kuid ta nägi hr Scotti endale otsa vaatavat ja ootavat. Ja ta ei tahtnud ta tundeid riivata.

“Tead sa, ma tahaksin enne selle muudatuse tegemist veidi oodata,” ütles Jake tõsiselt. “Ma olen ülimalt vaimustatud sinu soovist mind adopteerida. Ja ma olen päris kindel et jah ütlen. Kuid lasta natuke aega mööduda, lasta kõigel juhtunul sisse imbuda, saada oma jalad siin tugevalt maha – noh, ma tunneks end mugavamalt, kui saaksin veidi oodata.”

Hr Scott naeratas, mis oli Jake’le kergenduseks. Ta oli ikka veel samasugune eelarvamusteta mees ja Jake polnud ta tundeid riivanud. Tegelikult andis hr Scotti naeratus Jake’le võimaluse veelgi vähendada võimalikku pinget nende vahel.

“Peale selle,” ütles Jake, manades näole võltsi muige, “Ma pean selle üle mõtlema, kuna adopteerimine tähendaks arvatavasti muutusi maja reeglites ja mulle meeldib nende praegune puudumine.” Siis ta naeris, kui hr Scott teatas, et nad peavad selle üle aru pidama. Siis hakkas ka hr Scott naerma.

Järgmise hommikusöögi ajal ütles Jake, “Ma ei maganud öösel kuigi palju. Mõtlesin kõige selle üle järele. Et sa tõesti tahad mind siin koos sinuga elama. Et oled nõus mind adopteerima. See muudab minu elu, kuid sinu oma ka. Sa oled veendunud poissmees. Sa ütlesid mulle, et sulle meeldib üksinda elada.”

“See oli enne seda, kui ma kellegagi koos elasin,” vastas hr. Scott, “Kui sa nüüd lahkud, Jake, jätad sa suure tühemiku mu majja ja mu südamesse ka.”

Ja nii oli sellega asi korras. Kui mitte seda arvesse võtta, et ametnikud tegid sellest suure asja, terve rood advokaate osales selles, Jake jäi, adoptsiooni protsess võis alata ja Jakest saab hr Scotti poeg. Oodata, nägemaks, missugune see välja näha võiks, oli Jacke meelest naeruväärne. Ta teadis, milline see välja hakkab nägema. Ja talle hakkab see meeldima. Ta hakkab kuuluma kellelegi, keda ta armastas ja usaldada võis.

Ta polnud enam tuulest kantud umbrohi.

Garyst sai hr Scotty majas pidev nähtus. Jeremy oli seal ka sageli ja kolm poissi ujusid palju. Ükski nendest ei vaevanud endid ujumisriietega. Hr Scott ei ühinenud nendega kunagi. Jake arvates oli majas vähemasti üks reegel, mida mees jälgis, isegi kui ta seda kunagi välja ei öelnud.

Järgmisel laupäeval, kui Jeremy tuli muru niitma, lillede eest hoolitsema ja ujuma, tõi ta endaga üllatuse kaasa. “Hr Scott,”ütles ta naeratusega, mis oli nii lai, kui üldse võimalik, “see on Evan. Evan on mu poisssõber!” Hr Scott polnud kunagi kuulnud sellist uhkust Jeremy hääles.

Evan oli poiss, kes näis Jeremyst natuke noorem välja ja oli palju häbelikum. Erepunaste juuste ja nendega sobiva heleda nahaga nägi ta armas välja. Kui Jeremyl oli harva mõni mõte, mida ta sõnadesse ei pannud, siis avastas hr Scott, et Evan avas harva oma suud. Ta punastas, kui teda esitleti ja nihkus Jeremyle lähemale. Jeremy haaras tal käest ja Evan vaatas talle tänulikult otsa.

“Evan hakkab mind aias aitama,” ütles Jeremy. “See on okei, eks ole?”

“Muidugi. Ta võib koos meiega einestada ka, ja ta võib koos teiega basseini minna. Sa tead ju Jeremy, et oled selle perekonna liige ja Evan on siin sama teretulnud kui sina. Olen teie mõlema pärast õnnelik.”

Hiljem õhtul tuli Gary ja neli poissi olid lõpuks kõik basseinis. Oli tükk tegemist, enne kui Evan nendega vette tuli, kui ta aru sai, et kellelgi riideid seljas polnud, kuid Jeremy rääkis temaga terrassil nelja silma all ja lõpuks, kui teised poisid olid mõnda ega ujunud, tulid Jeremy ja Evan bassein äärde, viskasid omad roobad maha, Evan üleni punastades ja kargasid kiiresti vette. Peale seda esimest korda polnud Evanil enam kunagi probleemi paljalt ujumisega. Siiski aeg ajalt ta punastas.

Bänd jätkas Peteri garaažis harjutamist ja jätkas ka esinemist baaris. Elava muusika õhtud, mis tähendas poiste seal esinemist, tõid täismaja. Nüüd ei käinud seal enam ainult vanemad mehed. Sõna oli liikvele läinud ja nooremad gei paarid hakkasid kohale ilmuma. Nad võisid selle muusikaga kursis olla või mitte, nagu vanemad mehed – see võis nende jaoks täiesti tundmatu muusika olla – kuid korra seda kuulanud, olid nad sellest haaratud ja tulid tagasi, et veel kuulda. Neljapäeva õhtud Kõveras Küünes muutusid õhtuteks täis romantikat kus paarid baaris käest kinni hoidsid ja tuliseid pilke vahetasid kes-teab-mida-kõike-veel pärast kodus tegid.

Keith rääkis Jake’ga proovis, kui teisi lähedal polnud. “Nii et kuna sa seda laulu esitada tahad?” Siis ta irvitas. Jake võis öelda, et too oli aru saanud, mida asja salajas hoidmine tähendas. Ta oli näinud vaikivat suhtlust Gary ja Jake vahel.

“Sellel neljapäeval,” ütles Jake ja Keith noogutas ja patsutas ta selga.

Grupp tegi nagu neil nüüd tavaks oli, kümne laulu komplekti. Kõveras küünes oli kiiresti traditsiooniks saanud et nad kordasid ühe esitatud lauludest,valituna publiku poolt selle õhtu laulude hulgast. Sel nädalal ei teinud Jake tavapärast kuulutust, et nad laulavad ühe laulu uuesti ja rahvas otsustab, millise. Selle asemel - “Härrad, daamid, täna õhtul laulan ma õhtu lõpetuseks midagi erinevat. Laulu, mida meie grupp pole veel mänginud. Tegelikult ei tea kogu grupp, et me seda täna esitame. Kui see natuke roosteselt kõlab, siis seepärast, et me pole kunagi seda koos isegi harjutanud. Kuid seda laulda on minu valik ja te kui te seda kuulete saate aru, mispärast. Olen kindel, et see teile meeldib. Laul on 1953 aasta muusikafilmist Calamity Jane ja laulu nimeks on Salajane armastus .”

Kui Jake rääkis, jagas Keith Peterile ja Garyle noodid välja. Siis mängis ta klahvidel sissejuhatuse, teised ühinesid ja Jake laulis

Jake kordas viimast salmi veelgi emotsionaalsemalt, kui ta kogu laulu laulnud oli, ja see oli väga emotsionaalne olnud. Ruumis valitses hetke vaikus, kui ta lõpetanud oli ja näis nagu oleks ta peaaegu muserdatud. Tegelikult pani Gary oma bassi maha ja tuli teda toetama. Jake vaatas teda, siis võttis tal käest kinni ja pöördus peale Keithile noogutamist publiku pooles. Keih mõistis ja alustas laulu uuesti ja Jake laulis seda teist korda, seekord Garyt käest hoides ja talle otse silma vaadates. Kui ta lõpetanud oli, tõmbas ta Gary enda juurde ja suudles teda. Mitte kerge huultega puudutus. Ta suudles teda kirglikult ja rahvas hullus.

Tuleb ära märkida, järgmisel nädalal, peale oma komplekti ära mängimist karjus keegi rahva hulgast, “Tee Salajast armastust,” ja kõik karjusid heakskiitvalt. Jake vaatas karjuja peale ja ütles, “Teen seda rõõmuga, kuid sa pead teda mulle näitama.”

Peale seda naeris ja karjus rahvas nii kõvasti, et poisid pääsesid sel õhtul lavalt ilma ühtegi laulu kordamata.

Peale laulu laulmist sel esimesel korral ja kui ta seda uuesti Garyle laulis, oli Gary mõneks hetkeks peast segi, siis vaatas Jacke’t harda imetlusega. Poole laulu aegu, enne ja pärast järgnevat suudlust oli ta näol gigantne, õnnis naeratus, mis sealt kuidagi kaduda ei tahtnud.

Jake deklaratsioonile – kogu maailmale et tema ja Garry on armunud, Jake oma laulu ja suudlusega, Gary suudlusele vastamisega ja oma entusiastliku naeratusega peale seda – järgneva nädalalõpu öö veetis Gary koos Jake’ga esimest korda üldse. Ta oli närviline.

Kuid ta närvilisus oli segatud erutusega. “Ma . . . ma pole kunagi varem midagi teinud. Mitte kellegagi, ma mõtlen. Midagi. Ma olen muidugi pornot vaadanud. Ma . . . ma tahan teha mõnesid nondest asjadest, mida ma näinud olen. Ma ei arva . . . ma pole valmis kõige selle jaoks. Kuid palju sellest näib . . . Noh, on lihtsalt nii, et ma pole kunagi kellegi teise, ah, sa tead.” Selleks ajaks oli ta näost metsikult punaseks läinud.

Ta vaatas voodit.

Jake teadis, et peab kõike aeglustama. Ta tõmbas Gary endaga koos voodisse, siis aga väänles tagasi seljaga vastu päitsi lauda, siis sai Gary enda kõrvale.

“Ma olen natuke midagi teinud, kuid see oli mõnda aega tagasi ja oli laste värk. Ma rääkisin teile kuidas ma kõiki noid võitluskunste õppisin koos poisiga, kes mind kiusajate käest päästis. Ütlesin, et ta nimi oli Kim ja et ta oli minu vanune. Veetsin tema majas peale kodust lahkumist palju öid. Noh, me olime noored ja nagu noored poisid on ja mõlemad olime innukad järele proovima, kuidas seks tundub. Magasime tema voodis koos, noored ja uudishimulikud ning muidugi ei läinud kaua, enne kui teineteist katsusime ja teineteisega mängisime. Nii et jah, olen teise poisiga mõnda asja teinud. Ja asi on selles, et see meeldis mulle. Ma ei armunud Kimi, kuid armastasin seda, mida me tegime.

“Umbes sellel ajal hakkasin poiste vastu suurt huvi tundma. Ma ei tahtnud gei olla, isegi kui mulle meeldis seks Kimiga. Tema polnud gei, kuid mis vahet sellel selles eas on?

“Ma püüdsin mitte olla gei, võitlesin endaga selle pärast, kuid jäin kaotajaks. Siis nägin ma sind. Esimesel korral, kui sind ostukeskuses nägin, kui sa Jeremy ja Gradyga olid, tundisn ma midagi ja sedamööda, kuidas sinust rohkem teada olen saanud, on see tunne palju tugevamaks kasvanud. Teadsin, et ma sulle meeldin. Sa tegid selle päris selgeks ja kui sa koolis välja tulid, kui Grady läinud olid, ei arvanud ma, et sellega, mis ma baaris tegin, mingit probleemi tuleks."

Jake peatus, et Garyt suudelda, siis aga ninaga ta kaela hõõruda. Ta käed libisesid üle Gary palja ülakeha. “Tahtsin, et sa seda teaksid,” sosistas ta Gary kõrva, enne kui seda keelega kõditas, “ja teaksid, et mul on väheke rohkem kogemust kui sul, kuid mitte viimasel ajal. Midagi sellest saadik, kui olin rohkem väike laps kui praegu olen. Tahtsin sulle seda öelda, ja samuti seda, jah, me hakkame täna asju proovima, kohe nüüd ja me teeme seda aeglaselt või kiiresti või kuidas iganes sa tahad. Sina võid tempo määrata. Kui sa ei taha midagi muud, kui ainult katsuda, siis see on, mida me teeme. Kui tahad rohkemat, on see ka okei.”

Ta peatus, et tõsta oma pea ja Garyle naeratada. Hr Scott räägib mulle pidevalt, et meil on vaja rääkida igast asjast ja kõigest. Noh, see kehtib ka siin. Me hakkame asju proovima. Räägi mulle, mida sa tunned. Mida sa tahad ja mida ei taha teha. Sedasi oleme me sellega üheskoos. Okei? Rääkimine on hea.”

Gary noogutas, paistes nüüd enam erutunud kui närviline olevat. Alla vaadates võis Jake näha, kui erutatud ta juba oli.

Gary neelatas, kui Jake käe sirutas ja puudutas Gary bokserites olevat väljapunnitust. “Ohhhh,“ ütles ta – või vähemasti tegi häält, mis seda ütlust meenutas. “Jah, tee seda. Jah. Ohhhh. Aa, noh, vaata, mind pole kunagi keegi niimoodi isegi puudutanud. Mitte iialgi.”

Jake manas näole irvituse, mille ta lootis kuratliku välja nägevat. Ta ootas, kuni Gery oma pilgu tõsis ja seda nägi, siis aga ütles seksi häälega, “Hommikul sa seda enam öelda ei saa.”

Gary silmad läksid suureks, siis välgatas neis midagi, mis jättis Jake’le mulje, et ta püüdis samasuguse irvitusega vastata. Gary ütles käheda häälega ainult ühe sõna.

“Hea.”