Jake veetis peale oma hommikust pikka juttu mõnda aega üksinda oma toas. Ta luges veidike ja mängis oma kitarri, väljudes sellest pikast ja ebameeldivast kogemusest, mida oma loo jutustamine talle oli olnud. Ta märkas, et tunneb end paremini peale oma varajase elu jagamist hr. Scottiga. Muidugi polnud ta seda tervenisti jaganud, kuid osa sellest kindlasti.

Peale lõunat ütles hr. Scott Jake'le, et viib teda ostukeskusesse. “Kuulsin su lugu, isegi asju, mida sa ei öelnud. Jake , sa vajad kraami. Teismeliste kraami. Riideid, elektroonikat. Sul pole mitte midagi. Sul on absoluutne miinimum või vähem riideid ja ei midagi muud. Nii me peame ostukeskusesse minema ja sind riidesse panema.”

Jakke ajas vastu. “Mulle pole palju vaja. Ma olen sellega harjunud ja rahul. Peale selle, olete te vaadanud, kui palju asjad maksavad? See on kirjeldamatu. Sul on võimalik maksta ainult ühe paari teksade eest üle saja dollari! Teksade eest! Kaltsukast saan ma nad 5 dollari eest ja ei pea vaeva nägema nende katki rebimisega. Nad on juba aukudega!”

Ta naeratas, näidates, et püüab meeleolu vabamaks muuta. Hr. Scott ei tahtnud sellest midagi kuulda. “Sa ütlesid enamvähem seda, et kõik su sõbrad jätsid sind maha, kui sa kodutuks jäid. Ma ei taha, et see siin ka juhtuks. Tahan, et sa teistega sobiksid. Esmamuljed on tähtsad. Riietel on esmamuljes osa, suur osa, nii on nad tähtsad ka. Kuid me ostame muidki asju peale riiete. Sul on oma tuppa asju vaja. See ei pea välja nägema, nagu oleksid sa ühepäeva külaline, kõik valmis kergeks lahkumiseks järgmisel päeval. Tahan, et sa paneksid oma märgi oma toale, nii et see tõesti tunduks sinu olevat, kui sa sisse astud. Sa ei tunne kunagi seda oma koduna, kui sa seda ei tee.”

“Kuid kes teab?” ajas Jake vastu. Võibolla mulle öeldakse, et kohus on järgmisel nädalal ja kästakse kohe tagasi minna. Te ainult raiskate oma raha.”

“Võibolla, võibolla ka mitte, ja peale selle, WITEC maksab osa sellest. Mitte palju, mitte küllaldaselt teismelise jaoks – neil pole teismelistega tihti tegemist – kuid midagi siiski. Ma võin endale lubada ülejäänu eest maksmise. Ma saan korralikku palka ja mul pole palju, kuhu seda kulutada. Ma naudin su üles löömist. Mis kohtusse puutub, siis enamus kohtuasju, eriti mõrva asjad, võtavad tavaliselt palju aega, mis kulub enne istungit uurimistele ja kohtukutsetele ja tunnistustele ja dokumentide nõudmistele ja kohtuistungi toimumiskoha vaidlustele ja kohtunike kogu koostamisele ja kõiksugustele asjadele. Sa saad, arvatavasti pead siin kogu kooliaasta olema. See on, mida ma eeldan ja mulle ei meeldi et sa elad siin mõttega, et iga päev on su viimane päev siin. Kui su tuba näeb välja nagu motellituba, siis soodustab see sedasorti mõtlemist.”

Hr. Scott nägi, et Jake seisukohta see jutt ei mõjutanud. Tema arvates oleks Jake pidanud rõõmus olema väljavaate üle hunnik uusi riideid saada, näha kedagi end välja aitamas. Püüdes oma häälest pahameelt hoida, tasandas ta häält ja hoidis tooni toetava. “Jake sul on midagi muud südamel, kas pole? Võid sa mulle öelda, miks see sind ei rõõmusta? Mäletad, me pidime üksteisega ausad olema.”

Jake tõmbas näo viltu. Ta pööras oma silmad maha, kui rääkima hakkas. “Mulle lihtsalt ei meeldi tunda, nagu ei saaks ma ise hakkama. Ma ei taha end kellelegi võlglasena tunda. Ma sain pikka aega hakkama. See tundub . . . ma ei tea . . . nagu annaks ma osas omast iseseisvusest ära, kui ma abi hakkan vastu võtma. Teie juures pole ma nii väga kaua. Kui ma niimoodi elama harjun, siis mida?”

“Ah. Okei, ma saan sellest aru. Kuid vaata, sa teed mulle teene, lubades mul midagi sinu abistamiseks teha. Tunnen end hästi seda tehes. Ja sa ei jää mulle midagi võlgu. Sinu elus on palju halba olnud, millega sa väga hästi toime tulid. Kuidas oleks sellega, kui lased kellelgi end aidata ainult selle pärast, et ta seda teha tahab? Mitte selle pärast, et sa seda vajad. Ma tean, et sinu elus pole toetajat olnud niikaua kui sa mäletad. Võibolla peaksid kogema, mis tunne on seda omada. Nüüd. Siin.”

Ostukeskus paiknes linna servas. Hr. Scott osutas suurele hoonele linnakeskuse lähedal, kui nad sellest mööda sõitsid. “See on gümnaasium inimeste jaoks, kes välja langevad ja hiljem taipavad, et neil on elus parem läbi saada vähemasti gümnaasiumi lõputunnistusega. See on ka Prescotty Gümnaasiumi – sinu ja minu kooli – distsipliini probleemidega laste jaoks ja samuti lastele ja täiskasvanutele, kes on siin kui migrant töölised. Meil on siin palju puuvilja aedu ja hooajatöölised tulevad siia puuvilja korjama. Mõned nendest jäävad kohale ja vajavad erinevat ümbrust, kui see, mis Prescottis. Nende jaoks võidakse spetsiaalsed programmid kokku panna ja neid võidakse õpetada Hispaania keeles. Hispaaniakeelsed klassid on siin suur asi.“

Jake oli läbi linna sõidul vaikinud. Hr. Scott oli rääkinud erinevatest huviväärtustest ja Jake oli neid vaadanud ja ainult noogutanud, kui midagi küsiti. Hr. Scott arvas et arvatavasti oli emotsionaalne pinge oma minevikust rääkimisest teda morniks muutnud, või ehk võitles ta asjaolu tunnistamisega, et ta ei tarvitsenud mõnda aega täielikult omal vastutusel olla. Või oli see midagi muud; mis see ka ei olnud, lootis et ostureis tõmbab Jake sellest välja.

Samuti lootis ta midagi muud ka. Ta tundis Jake vanuseid lapsi. Ta töötas tosinate niisugustega iga koolipäev. Ta teadis, et Jake polnud kõike rääkinud, oma minevikku paljastades ja tal oli tunne, et oli midagi tähtsat, mingi oluline osa tema elust, mida ta jaganud polnud. Ta teadis oma kogemustest, kui laps tahtis midagi varjata selle järgi, kuidas ta sellest mööda libises. Hr. Scottil polnud mingit probleemi privaatsusega, kui laps endast kõike ei rääkinud. Ta muretses ainult selle pärast, et mida Jake ka tagasi ei hoidnud, võib olla tema jaoks probleem, midagi mis takistab tal end avamast võimalusele, mis tal siin oli, mis tal nüüd oli.

Poiss oli liiga vaikne, liiga tagasitõmbunud. Ta kaldus liiga sageli endasse tõmbuma, ja maailma enda ümber sulgema, nagu ta just praegu tegi. Hr. Scott lootis, kui ta enam oma uue eluga harjub, isegi, kui see ainult piiratud aja kestab, siis ta lõdvestub piisavalt, et täielikult nautida seda, mis elu talle võimaldas. Et leiaks sõpru ja elaks normaalset teismelise elu. Ta tundis, et Jake tõesti vajab seda.

Jake oli silmnähtavalt nutikas. Isegi kõigi nende hädadega, mis tal olid, olid ta koolihinded väga head. Hr. Scottil oli ta koolist tulemuste väljavõte ja teada saanud Jake minevikust, imestas kuidas oli tal võimalik nii hästi kontsentreeruda ja koolis edasi saada. Koolis oli raske häid tulemusi näidata, kui saa püüdsid väljaspool kooli ainult ellu jääda.

Poiss meeldis hr. Scottile instinktiivselt. Jake oli viga saanud; seda oli kerge näha. Ta polnud küllalt liikuv, oli liiga ettevaatlik ja mõtles asjadest rohkem kui vaja. Hr. Scotty ametiks oli aidata lapsi, kes seda vajasid; see oli tema kutsumuseks, ja nüüd oli talle sülle kukkunud laps, kes vajas palju abi. Ta oli valmis paljuks, et sillutada teed Jake ees. Mida poiss paistis kõige enam vajavat, oli stabiilne kodune elu, kus ta võis loota vastutust kandvale isikule, kus ta hinnatud ja armastatud oleks ja kus ta võiks kasvada. Hr. Scott võis seda talle pakkuda.

Hr. Scott parkis auto ostukeskuse parkimismajja, leidnud lõpuks vaba koha kõige ülemisel korrusel. Oli laupäeva pärastlõuna ja keskus paistis olevat kõige populaarsem koht linnas. Nad läksid lifti juurde ja sõitsid ühe korruse allapoole. “Ostukeskusel on kaks korrust,” selgitas ta Jake'le. “See on teismeliste ajaviitepaik, eriti nädalalõppudel. Ma arvan, et me peaksime siin teisel korrusel liftist välja minema, siis aga lihtsalt ringi jalutama, nii et sa näeksid üldist plaani, kus erinevad poed on. Siit ülevalt näed sa samuti, mis all on ja kui selle korrusega valmis saame, siis läheme alla. On see sulle okei?”

Jake märkas, kuidas hr. Scott lubas tal oma arvamust avaldada enamuse otsuste juures, mida ta tegi. Jake polnud varem osalenud otsuste tegemises, kui ta täiskasvanutega koos oli ja te leidis sellele vastamise pingutava olevat. Samuti jõudis ta äratundmisele, et see, mida hr. Scott teeb on hea asi, hea asi tema jaoks ja ta tõotas enesele, et püüab programmiga kaasa minna.

Omalt poolt märkas hr. Scott midagi Jake juures, kui nad ringi jalutasid. Jake uuris pidevalt inimesi, kellest nad möödusid, vaadates rohkem neid kui poode. Ta võttis isegi aega inimeste vaatamiseks alumisel korrusel.

Jake'l oli selleks põhjus, kuid ta ei kuulutanud seda. Ta polnud harjunud oma tundmusi jagama rohkem kui oma arvamusi välja ütlema.

Seal kõnidides nägid nad paljusid teismeliste gruppe. Õige mitmed nendest tervitasid, kui nad hr. Scottiga nendest möödusid. Kui see jälle juhtunud oli, märkis Jake, “Te olete päris populaarne.”

“Ma olen üks täiskasvanutest, kes neid koolis mingil moel ei arvusta. Püüan neid ainult abistada. Nad näevad seda. Peale selle on enamus lapsi koolis head lapsed. Ja sõbralikud.”

“Kas nad teavad, et te gei olete?” küsis Jake, kuid piisavalt tasa, et teda poleks võidud pealt kuulda.

“Ma tõesti ei tea. Ma pole seda koolis kunagi kuulutanud. Ma arvan, et kui keegi seda arvab, on ta olnud küllalt viisakas, et seda mitte küsida.”

Hr. Scott märkas, et sel ajal kui ta vastas, Jake pööras ära ja uuris jälle rahvast. Järsku plahvatas tal, mille pärast see võiks olla. Ja ta ei näinud põhjust, mis sellest mitte rääkida.

“Jake,” ütles ta, “ma olen näinud, kui palju tähelepanu sa pöörad siin olevatele inimestele. Arvad sa, et kutt, kelle vastu sa hakkad tunnistust andma, võiks siin olla? Et ta võiks olla teada saanud, kus sa oled ja sind otsima tulnud?”

Jake peatus ja pöördus hr. Scotti poole.. “Kui ta seda teeb, tahan ma teada, et ta siin on. Olen end nüüd mitmed aastad kaitsnud. Ma ei kavatse seda ainul selle pärast lõpetada, et ma teisele poole maad kolinud olen. Inimesed teavad, et ma siin olen. Inimesed on äraostetavad. Mõtet on olla ettevaatlik.”

Jake avaldas hr. Scottile muljet. Sellel lapsel oli meeles rohkem, kui enamusel temaealistest. Nood poisid muretsesid kohtamise või juhilubade saamise pärast. See laps muretses võimaluse päras tapetud saada ja tegi, mis sai, et end kaitsta.

Nad jätkasid vaikides oma ringkäiku teisel korrusel, siis läksid lõpuks esimesele korrusele. Seal osutas hr. Scott pingile. See oli inimvoolust väljaspool ja keegi ei istunud seal. Nad mõlemad istusid ja hr. Scott pöördus et Jakeile otsa vaadata.

“Mulle tui just mõte, mis sulle meeldida võiks. Keegi peale Jeremy ei tea siin sinu nime. Me juba muutsime selle Derricust Jacobiks ja siis Jakeiks, kuid see teine muutus pole õieti muutus. Ma ei näe põhjust, miks me ei võiks sind kellekski teiseks kutsuda. Ma võin su nime kooli arvutis küllalt kergesti ära muuta esimese asjana esmaspäeva hommikul. Kas see laseks sul end paremini tunda?”

“Las ma mõtlen selle üle,” ütles Jake ja nad tõusid pingilt ja jätkasid lonkimist.

Hr. Scott nägi Jaket jätkavat oma inimeste uurimist. Ta lootis, et nime muutmise ettepanek võiks Jake'l lasta end kindlamini tunda, kuid siis mõistis, et Jake polnud ei tormakas ega spontaanne. Ta mõtleb ettepaneku üle järele ja kui ta otsustanud on, ütleb ta hr. Scottile, mida ta mõtleb. Kuid see ei juhtu ilma mõningase järelemõtlemiseta.

Jake nägi seda enne hr. Scotti. Nendest eespool oli väike kamp poisse, ümber teise väiksema poisi. Jake'le näis, nagu oleks üks suur, tegelikult väga suur poiss, oleks ähvardanud väiksemat poissi ja siis nägi, et see on Jeremy. Jeremy paistis hirmunud olevat.

Jakkek haaras hr. Scotty käe ja osutas ning hr. Scott ei kõhelnud. Ta kiirendas oma sammu ja hõikas juba kaugemalt, “Hei, mis siin toimub?”

Pead pöördusid ja väga kiiresti lagunes kamp üksikuteks poisteks, kõik suundumas eri suundades, hoides pead maas ja lootes, et neid ära ei tuntaks. Jake nägi suurt poissi Jeremy kohal kõheldes seismas, siis aga lükkas teda ja jalutas vihasena kiirustamata minema.

Seal oli veel üks poiss, samuti suur, kuid mitte nii suur kui himutav poiss. Ta kummardus ja aitas Jeremy jalule. Ta tegi seda, üles midagi, siis vaatas korraks hr. Scotty ja Jaket ja kiirustas minema.

Jake nägi poissi ainult hetke, kuid nägi selgesti ta nägu, kui poiss tema suunas vaatas ja see põgus pilk keeras temas midagi. Jakil oli silmapilkne reaktsioon, selline mida ta polnud pikka aega tundnud. Ta arvas, et ta on sellest üle saanud, üle sellest külgetõmbest, mida ta tundis mõnede poiste suhtes. Ta polnud rõõmus, kui avastas et pole. Ta polnud rõõmus selle üle, kui palju selle poisi väljanägemine teda mõjutas. Ta oli selle tundega minevikus võidelnud. Oli pahandav teada, et ta peab sellega jälle võitlema.

“Mida see kõik tähendas?” küsis hr. Scott ilmselt ärritunud Jeremylt.

“See oli Grady Thoms, tegemas, mida ta teeb. Te ilmusite just õigel ajal.”

Jake ei öelnud midagi, ainult jälgis. Ta nägi, kui vihane hr Scott oli. Ta nägi, et ta püüdis kõvasti, et oma viha kontrolli all hoida.

“On sinuga kõik korras?” Hr. Scott pani oma käe Jeremy õlale ja Jake nägi Jeremit lõdvestumas. “Jah, härra. Kõik on korras.”

“On Grady seda ka varem teinud?”

“Ta on teinud hulga kommentaare, palju ähvardusi. Talle ei meeldi gei lapsed. See oli esimene kord, kui ta mind tegelikult puutus. Minu arvates tegi teda veelgi vihasemaks see, et kõik need lapsed pealt vaatasid. Kuid olen okei.”

“Kes on Grady Thoms?” küsis Jake.

Ta lootis vastust saada hr. Scottilt, kuid Jeremy ei andnud mehele võimalust rääkida. “Ta on jalgpalli mängija. Üle liiga, arvatavasti üle osariigi sel aastal. Kaitsemängija. Ta on sel aastal abiturient ja juba saanud õppetoetuse pakkumisi suurtelt koolidelt nagu Oklahoma ja Alabama ja Washington. Ta on ka kõige suurem persevest koolis. Kiusaja on tema jaoks liiga pehme sõna. Kuid ta võib seda teha, kuna direktriss armastab omada võitjat jalgpalli meeskonda ja suurem osa lastest, keda ta kiusab on küllalt targad, et Grady pärast tema poole mitte pöörduda.”

Hr. Scott ütles vahele, kui Jeremy hinge tõmbas. “Tegelikult on tema ülemus, koolide superintendent see, kellele meeldib kiidelda jalgpallimeeskonnaga ja direktriss teeb, mida ta peab, et oma töökohta pidada, kuigi ka talle meeldib jalgpall. Siiamaani on Grady end pidanud vaevalt vastuvõetavana jalgpallimeeskonna jaoks, vähemalt kooli territooriumil. Ma võin talle öelda, mis siin täna juhtus, kuid olen päris kindel, et kuna see ei juhtunud kooli territooriumil, pole sellest mingit kasu.”

Jeremy ütles, “Ma hoian tast eemale. Siiamaani olen teda enne näinud, kui tema mind. Täna mul ei vedanud, ei pööranud küllaldaselt tähelepanu. Kuid vedas ka, kui teie siin olite.”

Hr. Scott pigistas ta õla, siis lasi oma käe alla ja ütles, “Hei, tead sa, mida? Me oleme siin täna Jake'le kraami ostmas ja sina oled just õige kutt, kelle abi me vajame. Sa oled palju suurem moeekspert, kui mina ja võid meid riiete valimisel aidata.”

“Mida, selle pärast et ma gei olen?” Jeremy püüdis kõvasti, et vihane välja näha, kuid ei pidanud vastu ja puhkes naerma. “Kindlasti, aitan meeleldi. Teiega koos on kindlam ringi liikuda, kuid poodlemine on minu eriala. Mitte ostmine tegelikult, kuid vaatamine, mida ma ostaks kui mul raha oleks. Päriselt osta oleks lõbus.”

Nad läksid ostma. Jake'l oli heameel Jeremyst, sest kui Jeremy kohal oli, ei tarvitsenud keegi teine rääkida. Jeremy rääkis kõigi kolme eest. Vaikimine tundus talle väljakutsena, millele ta rõõmuga vastas. Jake tundis end ikka veel mugavamalt, kui ei pidanud täitma oma osa vestluses. Talle meeldis kuulata, tagaplaanile jääda, jälgida, mis toimub, ilma suurema osavõtuta. Jeeremyl paistis olevat silma ka riietusele ja päeva lõpuks olid Jake kooli jaoks riided olemas ja ta tema riietus on väga lähedane mõnetuhande Prescott Gümnaasiumi lapse omale.

Nad ostsid ka mobiiltelefoni ja sülearvuti. Jake oli jahmunud kulutatud raha hulgast. Hr. Scott ainult naeratas.

Enne lahkumist viis hr. Scott Jakei juuksuri juurde ja lasi tal juukseid lõigata. Jake oli vastu kõigele muule, kui ainult kergele piiramisele ja hr. Scott nõustus kergesti. Tall meedis näha, kui Jake ütles, mida ta tahab.

Kui nad ära läksid, sõidutas hr. Scott esiteks Jeremy koju ja Jeremy tuletas Jake'le meelde, et homme näitab ta talle linna.

Sõit läbi kogu maa oli tüütu. Ricco hoidis end ärkvel, kuulates kõige valjemat, sitemat ja söövitavamat rokki, mida ta raadiost leida suutis, täiendatud sagedaste amfetamiini annustega. Üldine tulemus oli selline, et kui ta Wyomingisse jõudnud oli, viskas ta pikali ja magas 20 tundi järjest. Kui ta üles ärkas, oli ta oimetu, kuid ronis autosse tagasi ja suundus jälle läände.

Tal polnud vaja ookeanini välja minna. Reston oli Idaho piirile lähemal kui Vaiksele Ookeanile. Ta peaks 9 tunni pärast seal olema, kui ta tugevasti gaasipedaali tallab, suundudes nüüd loodesse otse lääne asemel.

Kuid Missoulasse jõudmisel tundis ta teistsugust vajadust. Ta polnud harjunud nii pikka aega ilma naisteta läbi ajama ja tarvitatud amfetamiin oli ta seksuaalvajaduse üle talutavuse piiri tõstnud. Ta otsustas, et naise leidmine oli tähtsam , kui nii kiiresti Restonisse jõuda. Ja kuhu tal lõpuks nii kiire oli? Tal oli aega küllalt. Nii ta peatus, leidis odava motelli, läks viletsasse baari ja leidis naise, kes küsis ainult $50. Teine $50 kulutati järgmisel hommikul ja teda ei häirinud üldse hiline lahkumine.

Ta naeratas, lahkudes söögimajast, kus hommikust sõi ja istus oma autosse. Show aeg lähenes ja ta tundis adrenaliini. Tal oli nimi – Mildred oli helistanud, nagu oodata võis. Derrick Winters oli nüüd Jake Delgado, võrdlemisi kerge oli kindlaks teha, kus ta Restonis elas, kuna talle oli antud üksikasjalik info, kuidas gümnaasiumi õpilaste andmebaasi sisse häkkida. Kogu see töö ei võta rohkem kui päeva; siis võib ta tagasi minema hakata. Ta oli otsustanud, et lendab lennukiga autoga tagasisõitmise asemel. See läbi kogu maa sõitmine oli jama. Teleskoopsihikuga püssi ja oma lemmikpüstoli kaasatoomine tegi selle siiski vajalikuks. Peale tapmist võib ta auto ja relvad maha müüa või lihtsalt hüljata; mõlemal juhul on ta New Yorkis ainult mõne tunniga tagasi. Käkitegu.