14. Peatükk.

Kui ma hotelli tagasi pöördusin ja tuppa sisenesin, hüppas Colt üles ja kaisutas mind sama tugevasti, kui siis, kui me lahku läksime. Hoidsin teda ja sosistasin talle kõrva, „Su isa on surnud .“

Uudis ei häirinud teda. Tema haare ei nõrgenenud. Teadsin, et kogu emotsioon, mida ta välja näitas oli minu tagasitulekust tingitud. Kui ta mind lahti laskis, oli see ainult kaisutuse lõpetamine. Ta astus sammu tagasi, hoidis oma käed minu käsivartel, vaatas mulle otse silma ja kui ta rääkima hakkas, ütles ta ainult, „See on hea!“

„Mina tapsin ta, Colt, kuid see oli enesekaitse.“ „Ma kartsin, et tema tapab sind. Ta oli õel ja terane ja ta polnud kunagi kellelegi kaotanud – mitte milleski.“

„Välja arvatud üks kaotus. Ta kaotas sinule – metsas. Ta hindas sind valesti. Ta arvas, et on sind ära hirmutanud. Ta arvas selle põhjal, mida ta kuulnud oli, et sa oled gei. Ta ei mõistnud, et gei poisid ja mehed on sama vaprad ja võimekad kui iga mees ja poiss. Ma arvan et ta kavatses lasta sul koer tappa ja siis lasta Bartil või Burtil, võibolla neil mõlemal, sind tappa – ta oleks seda lojaalsuse prooviks nimetanud – ja vabanenud kõigest ohust, mida sa endast kujutasid. Aga ta ei suutnud seda, kuna sa kavaldasid ta üle. Nii et ta on ka varem kaotanud. Sinule.“ Lasin tal sellel kohale jõuda, siis ütlesin, „Meil on veel üks asi teha, ja siis on mul mu töö. Nii soovin ma, et ütleksid, mis järgmisena tuleb.“

Ta paistis kurvana, siis aga otsustavana. Ta oli teadnud, et lahkuminek tuleb. Ta oli end selleks valmistanud. Võib-olla isegi enam, kui mina. Ma olin teistele asjadele mõelnud – šerifiga kohtumisele eesmärgiga teda kui ohtu Colti elust eemaldada. Niipalju kui võimalik, olin vältinud mõtlemist sellest, mis peale seda tuleb.

Nad ootasid meid, kui saabusime. Minul oli ülikond seljas ja lips ees, ja Colt kandis ka oma uhkeid riideid. Leidsin ikka veel tähelepanuväärse olevat, kui täiskasvanud, kui vapustav ta niimoodi riietatuna välja nägi. Ta ütles, et ta kael sügeleb. Mina ütlesin, et kannatagu ära.

Veel enne kui me nende ukseni olime jõudnud, tormas Jerrod välja. Ta muidugi teadis, et Colt tuleb. Olin talle eile rääkinud. Kuid isegi teades, et Colt autost välja astub, peatus ta hämmingus, kui ta Colti nägi. Ma arvan, et ta polnud valmis nägema Colti kui noort härrasmeest. Ta eeldas Colti, poolpaljast metsikut maapoissi. Naeratasin tema reaktsiooni nähes. Mina olin Colti niimoodi riietatuna nüüdseks juba mitmel korral näinud ja leidsin ikka, et ta oli vapustav. Võisin ainult kujutleda, kuidas see võis tunduda, teades teda sellisena, nagu ta varem alati välja nägi ja siis nähes teda sellisena, nagu nüüd. Ma polnud üllatanud, nähes Jerrodit teda niimoodi suu lahti vahtimas. Jerrod oli seisma jäänud, silmad pärani ja püüdis järje peale saada erinevuse üle selle vahel, mida ta oli oodanud ja mida ta nägi. Siis ilmus ta näole lai naeratus. Colt polnud üldsegi peatunud, et Jerrodit vahtida; ta lihtsalt ruttas edasi ja haaras Jerrodi kaissu.

Jerrod oli terve päeva teadnud, et Colt tuleb. Colt sai pool tundi tagsi teada, et ta Jerrodit näha saab. Ta polnud ikka veel kindel et ta seda usub. Kuni need kaks kaisutasid, läksin maja trepile ja kohtusin härra ja proua Carteriga. Mees oli advokaat; tema naine õpetas keskkoolis maatemaatikat. Olin mõlemaga kahel korral telefoni teel rääkinud. Nad oli murest haiged, kui Colt kadus. Kuigi neil polnud aimugi, mis juhtunud oli, teadsid nad, milleks šerif võimeline on. Nad nägid, et šerif ei püüdnud linna elanikelt tema otsimiseks abi saada ega teinud eeldatavaid pingutusi poisi leidmiseks. See äratas neis kahtlust, mis omakorda pani neid kartma Colti julgeoleku pärast.

Tuli välja, et peaaegu mitte keegi linnas ei kahetsenud šerifi surma pärast. Või sellele järgnenud kohtuniku aresti pärast. Šerifi ja kohtuniku kohta olid aastaid jutud liikunud, kuid kellelgi polnud mingit tõestust ühegi väärteo kohta. Kuid neil kahel olid asjad korraldatud: Cavertoni maakonna šerifi amet polnud valitav, koht täideti kohtuniku määruse põhjal. Kohtunik ise oli kümneaastase ametiajaga, koos automaatse pikendamisega, kui tema ausus ja õiglus polnud kohtu poolt kahtluse alla seatud. Šerifil oli võimalus igasuguste kohtuniku vastu suunatud kaebuste uurimiseks – ja selliseid kaebusi tuli äärmiselt harva. Uurimised lõppesid millegipärast nii et kaebaja oli suuremas hädas kui kohtunik ja asi ei jõudnud kunagi kohtusse. Need kaks olid loonud väga efektiivse ennast teenindava meeskonna.

Me kõik kolmekesi jälgisime poisse. Kui kaisutamine oli tehtud, kummardus Jerrod ja Fitz paiskas ta oma entusiastliku tervitusega pikali. Fitz oli ta kallal, hüples ringi ja lakkus ta nägu iga nurga alt, ja Jerrod vaid naeris ja naeris ja naeris.

Peale seda, kui mõlemal täiskasvanul oli lõpuks avanenud võimalus Colti kaisutada, läksime me sisse. Oli ilmne, et mõlemale täiskasvanud Carterile Colt väga meeldis. Elutoas istusid poisid teineteise kõrvale sohvale, Fitz nende jalgade juures vaibal. Härra Carter küsis Coltilt formaalselt, kas ta tahaks nende juures elada. Mehel oli juba hädaolukorra kasuvanema litsents olemas, nii et ta võiks kohe elama asuda. Ta ütles, et Colt võiks hakata mõtlema hilisemale adopteerimisele kui ta seda tahab. Coltil tulid pisarad silmi. Siis aga minu jaoks täieliku üllatusena hüppas ta üles ja mulle sülle. Ta kaisutas mind ja vaatas mulle silma. Tema mõtteid lugedes ütlesin, „Ma ei saa sind adopteerida, Colt. „Aga ma saan ühendust hoida. Mul on vaba aega missioonide vahel ja tavaliselt ka pühade ajal ja kui Carterid seda pahaks ei pane, siis võiksin siin mõnda aega veeta. Sinuga.“

„Mulle see meeldiks,“ ütles ta mulle ja pöördudes Härra Carteri poole lisas, „Ja mulle meeldib ka adopteerimine. Ma ei taha enam kauem Haddoxi nime kanda.“

Siis sõime seal õhtust. Peale õhtusööki vestlesin härra Carteriga tema kabinetis. Selgitasin, mida ma maksuameti vihjetelefonil olin teinud, kuidas Coltile oli tulemas suur summa raha, arvatavasti üle miljoni, millest ta midagi ei teadnud ja et minu nimi ja olemasolu pidid igasugustes uurimistes täielikult puuduma.

Rääkisime tänastest sündmustest šerifi kontoris. Kindel oli, et mina polnud sellesse segatud – keegi ei teadnud, et ma seal olin; kordnikud teadsid, et mingi imelik naiselik kutt oli seal olnud, aga polnud eriti midagi, mida neil tema kohta oleks öelda, mis aitaks tema isikut kindlaks teha ja igal juhul võis olla, et neid kunagi küsitlemiseks ei leita.

Võimalik, et Colti küsitletakse maksude asjas, kus tema nimi kirjas on ja selleks vajab ta advokaati, kes talle nõu annaks – sellist, et ta üldse küsimustele ei vastaks. Ta ei teadnud kõigest sellest midagi, ei teadnud midagi maksuameti vihjetelefonist, ja kui tal ka oleks mingit infot, mida tal ei olnud, oleksid need kuulujutud ja kohtus kasutamiseks kõlbmatud.

Ma ütlesin härra Carterile, et isik kes tappis enesekaitseks šerifi, on olematu, illusioon, tähtsusetu isik ja tema jälitamine on võimatu.

Selles linnas läheb märuliks. Šerifi kontoris on surnukeha, seal on suurel hulgal diskimineerivat materjali igasuguste jamade kohta, kõik tema juures töötavad politseinikud, kaasa arvatud ta pojad, on kadunud ja šerifi tapjast pole jälgegi. On olemas tõendid tulistamise kohta; šerif tulistas kellegi pihta ja keegi omakorda tulistas teda. Sealt leitakse tõendid – püssirohu jäägid – Šerifi kätelt ja riietelt, tema käes olev püstol, jäljed selle kohta, et ta hoidis püstolit seifis ja tema tulistatud kuul paikneb arvatavasti ta kontori laes või seinas. Ma arvan – see on puhas oletus – et ta lasti maha väiksemakaliibrilisest relvast kui see, mis temal oli ja ma oletan, et juurdlus lõpeb järeldusega, et šerif lasti maha enesekaitseks.

Miks ta tulistas seda, kes-iganes ta maha lasi, miks ta oma seifi lahti oli teinud, miks ta oli oma tapjaga üksinda, miks see isik üleüldse tema kontoris viibis – noh need küsimused võivad igaveseks vastuseid ootama jääda. Kuid šerifi süü paljudes kuritegudes leiab kinnitust, selles pole kahtlust. Korruptsioon, milles tema ja ta töötajad osalesid, paljastakse. Arvatavasti makstakse paljudele maakonna inimestele kahjutasu. Ma oletan, et teie kui advokaat satute selle kõige keskele. Minu arvates vajab kõige suuremat tähelepanu šerifi ja kohtuniku poolt kahjustatud inimeste rehabiliteerimine.

„Ma arvan, ja see on ainult veel üks oletus, et nende kordnike leidmine ja küsitlemine, kes olid kontoris, kui šerifi tulistanud mees sisse tuli, ei aitaks teada saada, kes too mees oli. Lõpuks on nii, nagu poleks teda kunagi olemas olnudki.“

Mulle härra Carter meeldis. Ta oli kahe jalga maapeal seisev praktiline mees ta paistis aru saavat, et must ja valge olid paljalt ideaalid ja et hall värv oli see, kuidas asjad reaalses maailmas töötasid. Ma ütlesin talle, et arvatavasti jääb nüüd maakonnas ringkonnakohtuniku amet vabaks ja ta naeratas. Ta küsis ega ma pole huvitatud seadusekaitsja positsioonist, võib-olla šerifiks hakkamisest, tuletades mulle meelde, et ringkonnakohtunikul on voli valida igaühte, kes talle meeldib. Naersin selle peale.
Võimalus jälgida, kuidas Colt üles kasvab, oli ahvatlev, kuid olin oma südames üksildane ja minu praegune töö oli meie maa julgeoleku jaoks tähtis. Coltiga hüvastijätt oli üks raskemaid asju, mida ma kunagi teinud olin. Kuidas üks poiss saab nii sügavale su südamesse tungida? Me kaisutasime. Lubasin talle, et tulen Fredericksvillesse Tänupühadeks ja siis sõitsin Escaladega ära. Tagastasin ta Atlantasse. Mu bossile meeldiks minu kokkuhoidlikkus, tagastades ta kohta, kust rentisin. Piletid San Francisco Rahvusvahelisse olid mul taskus.