2. Peatükk

Poiss vaatas ringi, istus siis voodile. Koer nihutas end kohe tema juurde ja pani oma pea ta jalale. Alateadlikult pani poiss käe koera pea peale. Koer sulges silmad.

Nägin poisi silmades ja olekus otsustamatust ja kui ta oma suu lahti tegi, katkestasin teda, enne kui ta sai sõnagi öelda. „Ära valeta. Kui ma kuulen ühtegi valet, oled sa toast väljas. Sina ja su koer olete läinud. Arvatavasti jääte siis täna ka söömata. Koer väärib paremat. Ma ei tea miks, aga tundub, et olen sinu poolel. Enam ei ole, kui mulle valetama hakkad. Ja usu mind, kui sa valetad, siis ma saan sellest aru. Mul on imelik amet. See võib melodramaatiliselt kõlada, aga see on tõsi: mu elu sõltub sageli sellest, kas ma saan aru, kui keegi valetab. Ma tean täpselt, mida jälgida, mida kuulata. Seepärast ma sind katkestasingi enne kui sa jõudsid alustada. Sa kavatsesid valetama hakata. Ma tean tunnusmärke. Nii et mõtle järele. Pead mind usaldama, nagu mina sind usaldasin, kui su kaasa võtsin. Eespool võinuks kolm autot oodata, mind peatada, süüdistada seepärast, et sa autos oled ja sina võinuks väita, et olen sind röövinud. Peale seda kui ma oleks mõned tuhanded maksnud, oleks süüdistused tagasi võetud. Ma tean neid jõukusid ja ka teisi samasuguseid. Aga ma võtsin sind ikkagi. Nüüd pead sa sama tegema."

Vaatasin talle üksisilmi otsa. Alguses ta vaatas maha, siis tõstis pilgu ja vahtis tagasi just samamoodi. Lapses oli sädet.

„Ma arvan, et kahju sellest ei tule. Kui sa nende sõber oled, siis pole sellel tähtsust, mida ma ütlen ja sa oled mind juba nende kätte andnud. Miks ka mitte? Asi ei saa enam hullemaks minna."

Ma lõdvestusin. Kuid pidasin teda silmas, jälgides ta kehakeelt.

„Kas te tahate pikka või lühikest versiooni?"

„Niisugust, et aru saaksin, miks sa tee ääres seistes välja nägid, nagu kavatseksid kõik need vampiirid ja zombid, millest te lapsed raamatutest loete, kohe sinu peale laskuda. Ja miks sa ei näi teadvat, kuidas pääseda sellest jamast, milles sa oled."

Ta kortsutas kulmu, kuid näis olevat olukorraga leppinud. Lapse kehakeel räägib sama valjult, kui ta sõnad ja on enam usaldusväärne oma tõesuses.

„Ma ütlesin teile," alustas ta, „mu nimi on Colton. Colt. Colt Haddox. Ma elan Fredericksville-s, mis pole palju suurem kui siinne paik, ja see siin on olematu. Linnake ei ole siiski peatee ääres. Peate pingutama, et sinna pääseda. Vähem kui kolm tuhat inimest. Aga seal on maakonna keskus, uskuge või mitte. Kuid kogu maakonnas on veel ainult mõni tuhat inimest lisaks. Suuremaid linnu pole siin üldse.

„Mina elan seal selle pärast, et maakonna juhtimine käib sealt ja mu isa on šerif. Tema kontor on seal. Tal on kordnikud, kes sõidavad ringi kogu maakonnas ja Crocker Corners on tema maakond. Seepärast ma ei tahagi et Teddy valvelauas mind näeks. Maakonnas tunnevad mind paljud. Tema tunneb ka. Kui ta mind näeb, teab mu vanamees sellest minuti päras. Siis oleksid sa hädas."

„Miks?" küsisin mina. „Ta peaks rõõmus olema, et aitasin sul põgeneda selle eest, kes sind taga ajas."

„Tema oli see, kes mind taga ajas!"

Ma pilgutasin silmi. Ta jätkas. "Tema ja mu vennad. Nad on mõlemad kordnikud. Mõlemad lollid nagu laua jalad. Nad teevad täpselt seda, mida isa käsib neil teha."

„Miks nad sind taga ajasid?"

Ta vaatas maha, avas ja sulges siis suu, siis raputas pead. „ma ei taha teile rääkida."

Jälle näis ta vägagi 14-aastase lapse moodi, mitte enesekindla, vahel natuke kamandava vanema lapse moodi, keda ta mängis. Midagi polnud parata, mulle meeldis viimane versioon rohkem.

„Vaata Colt. Ma pean seda teadma. Nii et räägi mulle. Ja asjad ei saa hullemaks minna, nagu sa ütlesid, nii et sellest ei tõuse mingit kahju."

„Võivad küll, kui te mind välja viskate!"’

Ta seisukoht pidas paika. Nii ma siis lubasin, idiootlik samm, kuid me oleme, kes me oleme. „Räägi mulle tõtt, räägi mulle kõik ära, nii et ma tean, millega ma silmitsi seisan ja ma ei viska sind välja."

„Te tõotate?"

„Jah."

Ta oli hetke vait. Siis vaatas mulle jälle silma. „Parem, kui te ei valetaks!"

Raputasin pead. „Ei."

See kergenda õhkkonda. Ta peaaegu naeratas. Siis ohkas ja alustas. „Olen oma isa kolmas poeg. Peale minu sündi mu ema läks ära. Ta ei suutnud leppida kõige sellega, mis toimus. Ei suutnud teda rohkem välja kannatada, ma arvan. Seda, kas ta tahtis mind kaasa võtta ja isa ei lasknud tal seda taha, või ta ei tahtnud mind, ma ei tea. Isa ei rääkinud temast üldse ja vennad ainult naersid minu üle, iga kord kui ma tema kohta midagi küsisin.

„Minu isa mingis mõttes valitseb maakonda. Ta on rikastunud. Seda tallates vaestel ja harimata maakonna elanikel. Siiski ei saaks ta seda üksinda teha. Ta vajas abi, ja sai ka. Ta haakis end ringkonnakohtuniku külge; need kaks moodustasid paari. Kohtunik rikastus ka.

„Mu isa võttis kaks vanemat venda kordnikena tööle. Na mõlemad on minust palju vanemad – oma kahekümnendates. Mõlemad on paksud ja rumalad. Isa on ka paks, aga mitte rumal.

Ainult õel ja ahne. Tal ei ole südametunnistust."

Ta vaikis ja Fitz avas silmad. Ta ei paistnud väga kaitsev koer olevat, aga paistis tajuvat iga muutust Coltis. Colt mõtles oma isast, see pahandas teda ja koer paistis teadvat.

„Mu isas on peaaegu kõik inetud asjad, mida võib endale ette kujutada. Ta vihkab kõiki, kes pole täpselt samasugused kui ta ise. Ta vihkab musti ja geisid ja naisi ja katoliiklasi ja juute ja invaliide ja ajalehe reportereid ja advokaate – peaaegu igaühte.

„Pidin kasvama ilma emata, kuulates koormate viisi paska igal oma elu päeval. Paska sellest kui imeline ta oli ja kui palju targem kui keegi teine ja kuidas inimesed olid ära teeninud, mis nendega juhtus. Kuid kõige halvem oli see, kui ta mõnuga rääkis, mida ta nendele inimestele teinud oli, kellel ei olnud võimalik end kaitsta. Ta rikkus suure hulga inimeste elud, inimestel, kellel olid lapsed, perekonnad, inimesed, kes polnud haritud, kellel polnud võimu, kes ei teadnud, kuidas end tema vastu kaitsta. Ta lavastas nad süüdlasteks. Ta viis nende maale puskarit, siis leidis selle ja pani nad vangi. Või sokutas narkootikume. Siis arestis nende varanduse, ajas inimesed välja ja ostis selle pennide eest. Ta on praeguseks üks suuremaid maaomanikke maakonnas.

„Mina polnud kuigi kogenenud. Kui ma alles laps olin, kuulasin õhtusöögilauas istudes ta jutte ja arvasin et ta on kangelane, kuulates teda ja tema versiooni kõigest mida ta tegi. Ta oli musta naise palganud meile toitu valmistama, keda ta nimetas neegriks ja rääkis, kuidas ta maakonna teistele neegritele oli väga osavalt süütõendeid lavastanud. Talle meeldis, kui naine ainult kummardas ja midagi ei öelnud. Naine vajas seda tööd. Tal olid omad lapsed toita.

Kuid vanemaks saades ja rohkem õppides, hakkasin aru saama, kes ja mis ta oli. Kiusaja, varas, kurjategija, õel manipulaator, tõeline värdjas. Viimasel ajal ma ei suutnud alati varjata mida ma tundsin, kui ta seletas kuidas ta kellegi jälle üle oli kavaldanud, sageli röövides selle käigus kogu nende väärikuse. Ma arvan, et ta märkas, sest hakkas mulle enam tähelepanu pöörama.

Colt vaikis ja jõi oma limpsi lõpuni. Vaatasin välja ja märkasin, et hämarus oli muutumas pimeduseks. „Lähme parem sööma," ütlesin. „Ma ei tea, kaua söögikoht lahti on niisuguses kohas nagu see. Sa võid õhtusöögi ajal edasi rääkida"

„Ma ei saa minna," ütles Colt. „Nad tunneks mind ära. Kas te saaks mulle – ah, meile – midagi tuua?"

Vaatasin talle otsa, saades ta seisukorrast aru. „Hästi," ütlesin. „Hamburger ja friikartulid?"

„Jah, ja midagi ehk Fitzi jaoks ka?"

„Olgu. Olen tagasi nii kiiresti kui saan. Kustuta parem valgus."

Kui ma söögikohta jõudsin, oli maja ette maakonna šerifi auto pargitud. Otsustasin, et see pole probleem ja läksin sisse. Nägin tohutu suurt kordnikku kassa juures seismas, rääkimas kellegi mehega, kes paistis end ebamugavalt tundvat. Kordnik kaalus arvatavasti üle 140 kilo. Tohutu kael, rasvarullid krae ümber välja punnitamas, higist läbi imbunud vormisärk. Kõndisin nendest mööda ja istusin lauda.

Ettekandja tõi mulle menüü ja klaasi vett. Hakkasin menüüd uurima, kui tundsin kellegi kohalolekut. Kordnik seisis mu laua otsas, tõkestades mu väljapääsu ja vaadates alla minu peale. Ta varjas oma kerega kogu ülejäänud ruumi.

Ta kõht rippus üle rihma ja nägu oli punane. Oma väljanägemise järele oli ta oma hilistes kahekümnendates.

Noor, kuid näis õel. Hea tahtmise korral võisin näha mingit sarnasust Coltiga, aga Colt oli sale ja viisaka väljanägemisega. See mees oli punase näoga ja inetu.

„Kes sa oled?" küsis ta, kui olin talle rohkem kui silmapilgu otsa vaadanud.

Ma teadsin, kuidas seda mängu peab mängima. Kui ma oleks ka kõige vähemat ärritumist üles näidanud, oleks ta rõõmuga mulle demonstreerinud, kuidas asi tema pool otsas Georgiat käib, milline võim tal käes on. Mina teadsin tema võimu seaduslikke piire, aga ma polnud kindel, et tema neid teadis. Kui ta oleks pähe võtnud mind kinni pidada, siis ei tohtinud ma ka poissi unustada. Aga mulle polnud see mingi probleem. Mul oli tulnud aastate jooksul mängida mitmeid osi ja mul õnnestus vägagi kahtlustavaid ja ettevaatlikke mehi veenda et olen just see, keda teesklesin olevat.

„Kent Lewis," ütlesin ilma rõhutamata, seda öeldes ise kõrvale vaadates.

„Mis asja sa siin ajad?"

Tung talle vastu hakata oli suur, aga ma surusin selle maha. „Lihtsalt läbisõidul. Homme hommikul vara olen siit läinud."

„See ei ole peatee. Keegi ei sõida siit lihtsalt läbi. Vaatame mingit ID-d." Ta venis natuke pikemaks. Et enam võimukas näida, arvasin.

Küünitasin tagatasku poole ja tõmbasin oma rahakoti välja. Hakkasin sellest oma juhiluba otsima. Järsku oli ta käsi sellest kinni haaranud. Teadsin, et rahakotis pole midagi kriminaalset. Ainult paarsada dollarit, juhiluba, mõned pildid inimestest, kellega ma kunagi kohtunud polnud, mõned krediitkaardid. Kõigi peal nimi Kent Lewis. Juhiluba oli Virginiast ja aadress oli Richmondis. Seal oli kirjutatud - juuksed: mustad; silmad: tumesinised; vanus: 36; pikkus 188 cm; kaal: 93 kg. Kõik see klappis, ainult nimi ja aadress ei olnud õiged, aga Georgia maakonnašerif ei saanud seda kuidagi kontrollida. Teda oleks kohe oma otsingu alguses lõpetama sunnitud.

Vaatasin talle üles otsa, hoides rahakotti hetke kinni, siis lasin lahti. Püüdsin näida just õigel määral hirmununa. Püüdsin talle näidata, et olen teadlik et rahakoti võtmine ei ole seaduslik, aga ma ei hakka sellest numbrit tegema.

Ta vaatas kõiki asju rahakotis, luges isegi raha üle. Korraks kahtlesin et ta võib osa sellest endale võtta, aga ta teadis et kõik siin söögikohas teda jälgivad. Küll tekkis mul mõte, et parem on temaga mitte kohtuda maanteel, kus ainult tema ja mina oleksime. Siis oleks see raha läinud.

Kui ta vaatamisega valmis oli saanud, ei andnud ta rahakotti tagasi vaid hoidis seda enda käes. „Nii et räägi, miks sa siin oled. See ’ainult läbisõidul’ on jama ja me mõlemad teame seda.

Raputasin pead ja siis langetasin pilgu. „See on tõsi. Ma olen lepinguline töötaja. Just sain valmis tööga all Jcksonvilles sealsele tuttavale, kes palkas mind vastutuleku korras. Mul ei ole järgmise paari nädala plaanis midagi ja ma tahtsin puhata, nii ma siis sõidan tagasi koju. Sõidan sinna kiirustamata. Hoian eelmale kiirteedest, sõidan kõrvalisi teid mööda. Ööbin odavates motellides, söön söögimajades. Lõdvestun. Pole muretsemist, pole kiirustamist. See on kõik, mida ma teen."

Ta vahtis mulle peaaegu minuti vaikides otsa – pikk aeg. Ma pidin vist kartma hakkama või närviliseks muutuma ja oleks võinud nii ka välja näha, aga ma ei tahtnud näida nii kergesti märgitav.

Sama moodi, kui ma võisin ära tunda, kui keegi valetas, teadsin samuti, kuidas olla nii, nagu ma ei valetaks. Ja osa mu jutust oli tõsi. Tegi asja kergemaks. Ma polnud andnud talle mingit põhjust minuga jätkata.

Lõpuks ta rääkis. „Kui sa siin ’ainult läbisõidul’ oled olnud, ega sa pole juhtunud kedagi tee ääres nägema, kas oled?"

Raputasin pead. „Ei ole, mitte viimasel paaril päeval. Ma pole kunagi nii tühju teid näinud kui siin. Isegi autosid pole kuigi palju. Mäletan et ainult üks auto must täna möödus – kaks, kolm tundi tagasi, ja see sõitis lõuna poole."

Ta nihkus mulle lähemale. „Nägid sa tee ääres poissi. Ilma särgita. Võib-olla koos koeraga. Võib-olla küüti palumas?"

Raputasin pead. „ Ei. Mitte kedagi. Ei poissi. Ei koera. Mitte kedagi."

Ta uuris mu silmi. Seekord hoidsin pilgu ta silmades.

Ta tõusis püsti ja laskis mu rahatasku lauale kukkuda. „Kõige parem kui sa homme hommikul hästi vara ära lähed. Sul pole mingit põhjust siin olla. Parem, kui sa isegi hommikusööki sööma ei tule. Parem kao maakonnast enne kui ma patrullkäigule lähen, mis on kell 8 homme hommikul. Kas sa kuuled mind, poiss?"

Neelatasin märgatavalt kui pilgu langetasin, siis noogutasin, näitamata välja kergendust, mõistes, et ta oli just lahendanud minu ees seisva probleemi. „Kindlasti, konstaabel. Lahkun esimese asjana. Ma isegi tellin paar hamburgerit kohe nüüd homme hommikuks – söön nad teel. Pole vaja hommikusöögiks peatuda."

Ta vahtis mulle veel natuke aega otsa, siis pöördus ümber ja kõndis tagasi leti juurde ja istus seal pukile. Kui ta läinud oli, tuli ettekandja tagasi. Tellisin kolm juustuburgerit, kaks lisanditega ja ühe ilma ja suure hunniku friikartuleid, kõik kaasa võtmiseks, öeldes, et mul läks isu ära ja söön kui olen tagasi oma motellitoas. Ta noogutas ja ma nägin ta silmades kaastunnet. Või väsimust. Need näivad justkui sarnased.

Kordnik jälgis, kui ma toidukoti võtsin, maksin ja lahkusin. Kujutlen, et ta vahtis mulle järele kogu tee kuni parkimisplatsile välja.

Motellis tagasi oli tuba pime ja uks lukus. Kedagi polnud näha. Polnud isegi ühtegi autot; tuli välja, et olin ainuke külastaja sel õhtul. Mõtlesin, et see pole kuigi üllatav, arvestades autode vähesusega, mida olin teel näinud. Imestasin, kuidas hotell omadega välja tuli.

Aga kui ma seal ringi vaadates seisin, sõitis üks pik-up maja ette ja parkis sinna. Noor kutt tuli välja ja noor naine, riietatud nagu ma ei tahaks, et mu tütar riietuks, kui mul tütar oleks, tuli teiselt poolt välja. Kutt kõndis tema juurde ja pani käe talle ümber ja naine justkui poolenisti sulas tema sisse, käsi maandus kuti jalale kõrgel üleval, ja ta kõkutas naerda.

Arvan, et sain teada, kuidas motell omadega välja tuli.

Kui paarike sisse kadus, kumbki minu poole vaatamata, haaratuna eelolevast meelelahutusest, keerasin ukse lukust lahti ja läksin sisse. Ruum oli jahe ja pime, kliimaseade nüüd natuke vaiksemaks jäänud. Poiss oli selili voodil, käsi koera peal, kelle pea oli üleval minule vaadates. Poiss magas.

Panin põlema tuhmi laevalguse vannituppa viiva ukse kohal. See ei paistnud otse poisi peale. Aga sellest piisas; sain teda korralikult vaadelda, ma polnud seda varem saanud teha.

Ma arvan, et ta oli oma vanuse kohta keskmist kasvu; mul polnud aimugi, kui pikk 14 – aastane peaks olema. Ta juuksed olid pruunikad ja liiga pikad. Näis, nagu oleks neid aiakääridega lõigatud. Need ei paistnud seepärast pikad olevat, et talle selline soeng oleks meeldinud. Tema väljanägemisest võis öelda, et ühtegi sorti soengut ega poissi polnud omavahel kunagi tutvustatud. Ta juuksed olid ainult üks väikestest asjadest, mis näitasid, et tegelikult polnud mitte keegi talle eriti tähelepanu pööranud.

Ta kandis lühikeseks lõigatud säärtega teksasid, mis olid räbaldunud ja määrdunud. Ta oli kõhn, aga ei paistnud alatoidetud olevat. Ma järeldasin, et ta oli aktiivne ja see hoidis ta saledana. Ma ise olin tema vanuses kõhn nagu aia teivas. Ma arvan, et palju poisse on.

Kogu näha olev nahk oli tal pruun, niisugune suvine päevitus, nagu poistel, kes peaaegu iga ärkveloldud hetke väljas veedavad. Ta ei olnud ainult pruun; ta oli pesemata ka. Ma arvan, et kui ta veetis vähemasti osa päevast metsas ja polnud sellest ajast duši alla saanud, oli see loomulik. Aga ta vajas dušši. Nüüd kus ruum oli jahtunud ja ta higi kuivanud, oli ilmne, et pesemine on vajalik.

Nüüd pöörasin oma tähelepanu ta näole. Mulle tundus see korras olevat. Kõik vajalikud osad olid olemas. Ta ei olnud kena, aga ka mitte inetu. Mul oli raske teda tavaliseks nimetada, sest mul polnud aimugi, milline tavaline peaks olema, aga temas ei puudunud atraktiivsus. Tal oli kitsas nina; lõug oli rohkem terav, kui kandiline või ümar, aga mitte liiga. Silmad olid tal kinni, aga ma olin neid näinud, kui ta minu nime küsides mulle etteheitvalt otsa vaatas; need olid pruunid. Kõrvad olid nagu kõrvad ikka. Tal ei paistnud tätoveeringuid ega rõnga-auke olevat. Kui mult oleks arvamust nõutud, oleksin öelnud, et ta on harilikku sorti poiss. Mida ta iseloomu kohta küll öelda ei saa. Selle põhjal, mida ma näinud olin, oli see temast suurem.

Harilik poiss. Väheke tugevama vaimuga kui enamik. Sõltumatu. Arvatavasti võimekas. Ja praegu mingit sorti hädas, millest ta ise ei osanud välja rabeleda. Arvatavasti tema jaoks midagi harjumatut – olla võimetu ise hädast pääsema – mida võis tema enesekindlast käitumisest järeldada.

Nägin, kuidas Fitz mind jälgis. Siis nägin teda mu käes olevale kotile pilku heitvat ja ta nina tõmbus krimpsu. Ma naeratasin.

„Tere," ütlesin kõva häälega, aga pehmelt, soovides Colti äratada, mitte teda hirmutada.