...Ja ingel nuttis.
2. Peatükk.
"Sa oled nüüd üksinda," ütles Marcus. "Pead uksele koputama, ennast tutvustama ja oma vennale rääkima, milles probleem on."
"Kas sa tuled minuga?"
"Ei. Pead seda ise tegema."
"Ma pole kindel, et suudan."
"Mõtle oma isale ja kujuta ette, et suudad," ütles Marcus, kes siis jälle kadus.
Sügavalt sisse hingates astus Piet välisukse juurde ja koputas. Ukse avas Pietist veidi noorem poiss.
"Tere," ütles poiss, "kas ma saan sind aidata?"
Piet ütles kõhklevalt: "Ma pean Conradiga rääkima."
"Minu isa? Ta pole veel töölt koju jõudnud."
Piet ütles ohates: „Olgu. Istun kõnnitee äärekivil, kuni ta tuleb."
"Oota natuke," ütles poiss ja kadus majja.
Mõne hetke pärast tuli üks naine ukse jurde ja küsis, mida Piet tahab. Kui ta ütles naisele, et tal on vaja Conradit näha, kuid ta võib teepervel oodata, mõtles naine hetke ja kutsus ta siis elutuppa.
"Ma olen Wally," ütles poiss elutoas endale tooli võttes. "Ema toob jooke."
"Ma olen Piet." Diivanil istudes kuulis Piet, kuidas teised lapsed kuskil üleval mängisid.
Naine tõi mõned karastusjoogid ja istus ning ütles: "Võib-olla saan ma aidata. Kas sa saad mulle öelda, miks sa Conradit näha tahad?”
Piet peatus enne vastamist hetkeks. Seejärel ütles: "Ta on mu vanim vend ja ma pean temaga rääkima."
"Nii et me oleme sugulased?" küsis Wally.
"Sa oled vist mu vennapoeg. Mulle on räägitud, et mul on neid palju."
Nad istusid kolmekesi üsna ebamugavas vaikuses, kuni kuulsid, kuidas auto sissesõiduteele sõitis. Hetke pärast astus uksest sisse mees. Wally läks tema juurde ja kallistas teda, rääkides talle Pietist.
Conrad võttis mantli seljast ja riputas selle üles, enne kui ütles: "Sa oled mu vend?"
"Jah, härra."
Mees naeratas ja vastas: "Noh, kui me tõesti vennad oleme, ei pea sa mind härraks kutsuma." Siis pani ta käe Pieti õlale ja ütles: "Tule minuga."
Ta juhatas Pieti tuppa, mis näis olevat kontor. Ta istus laua taha ja palus Pieti enda vastas olevale toolile istuma.
"Räägi nüüd, mis toimub." Piet rääkis Conradile nende isast, tema füüsilisest ja verbaalsest vägivallatsemisest ja sellest, et ta Alexi tappis.
Conrad kuulas mõtlikult, enne kui ütles: "Ma tean, et ta on tõesti muutunud. Ta ei olnud selline, kui ma üles kasvasin, aga see oli 20 aastat tagasi. Miks sa siis siin oled?”
"Ma põgenesin kodust," ütles Piet maha vaibale vaadates.
"Kuidas sa mu leidsid?”
"Mul oli sõber abiks."
„See ei selgita palju, aga jätame selle hetkeks. Mida sa minust tahad?"
"Ma vajan elukohta ja mõtlesin, et ehk saad mind aidata."
Conrad tõmbas näo pisut viltu ja pomises endamisi: "Seda ma kartsin." Siis lisas ta valjusti: "Noh, sa ei saa siia jääda, Piet. Me oleme selles majas sellises seisus, nagu me oleme, ja meil pole lihtsalt ruumi veel ühe lapse jaoks.”
Uksele koputati ja Conradi naine pistis pea sisse ja küsis: "Kas Piet jääb õhtust sööma?"
"Ma arvan, et nii palju saame teha," vastas Conrad. Pieti vaadates ütles ta: "Sa võid ööbida diivanil, aga sa pead hommikul lahkuma."
"Kuhu ma lähen?" küsis Piet.
"Ma arvan, et ma pean emale helistama ja ütlema, kus sa oled."
Perel õnnestus Pietile õhtusöögilauas ruumi teha. Laua taga istusid Piet, Conrad, tema naine, Wally, veel üks poiss ja kaks nooremat tüdrukut. Eriti uudishimulikud olid tüdrukud, kes uurisid Pieti kohta, kus ta elab, kuidas ta nende majja jõudis, kas tal on tüdruksõber ja kui kaua ta seal viibib.
Pärast õhtusööki helistas Conrad oma emale ja rääkis Pietist. Ta ütles, et ta ei saa poissi vastu võtta, vend või mitte. Neil oli pikk vestlus, enne kui ema ütles, et tuleb järgmisel päeval Pietile järele.
Kui pere end magama seadis, anti Pietile padi, lina ja paar tekki, mis ta diivanile sättis. Täiskasvanud küsisid, kas temaga on kõik korras ja ta vastas, et kõik on korras.
Ta magas korralikult ja ärkas varakult. Kuna ta ei tahtnud ema saabudes seal olla, tõusis ta voodist ja riietus, enne kui vaikselt majast lahkus.
Kui Conrad hommikul elutuppa tuli, avastas ta, et Piet on kadunud. Ta helistas uuesti oma emale, rääkis talle juhtunust ja soovitas tal mitte pikka maad tema maja juurde sõita, enne kui Piet uuesti välja ei ilmu. Tema ema oli väga mures, kuid ta ei saanud midagi teha.
Väljas kõnniteel polnud Pietil õrna aimugi, kuhu poole minna. Järsku ilmus tema kõrvale Marcus.
"Noh," ütles ta kurvalt, "see ei läinud väga hästi, eks?"
"Sa olid seal?"
Marcus noogutas pead ja küsis siis: "Mis nüüd saab?"
"Ma ei tea," vastas Piet. "Ma arvan, et võiksime proovida mõnda teist õde-venda."
"Aga noorim, Benjamin?" küsis Marcus. "Tõenäoliselt pole ta end veel päris sisse seadnud, nii et ta on võib olla rohkem valmis aitama."
"Vähemalt tunnen ma teda natuke. Ta on minust vaid viis aastat vanem."
"Noh, lähme teda vaatama. Võta mu käsi."
Piet tegi seda ja ta transporditi kohe kolledži ühiselamutuppa. Üks noormees magas, kuid ärkas ehmatusega.
"Kes sa oled?" küsis ta.
Piet vaatas ringi, kuid Marcus oli kadunud.
"Ma olen Piet ja ma otsin oma venda Benjamini."
Noormees ronis voodist välja ja pani riidesse. "Lähme otsime ta üles," ütles ta.
Ta viis Pieti toast välja ja mõnest trepist alla esimese korruse söögisaali. "Seal ta on," ütles ta ja osutas teisele noormehele, kes istus üksi laua taga.
"Aitäh," ütles Piet ja astus laua juurde. Tema vend vaatas üles, võpatas ja küsis: "Piet?"
"Jah," vastas Piet.
"Mida sa siin teed? Sa näed kohutav välja."
"Ma tunnen end üsna kohutavalt."
"Kas sa söönud oled?" Piet raputas pead, nii viis Benjamin ta kohviku järjekorda ja ostis talle süüa. Taas laua taga asus Piet oma toidu kallale, samal ajal kui Benjamin talle otsa vaatas.
"Nii, sa ei vastanud mu küsimusele. Mida sa siin teed?"
"Otsin sind."
"Miks?"
Piet rääkis Benjaminile kodus juhtunust, ja lõpetas taaskord Alexi mõrvaga.
"Kurat," ütles ta vend. „Ma teadsin, et ta joob palju, aga mul polnud õrna aimugi, mida ta sinuga teeb. Aga miks sa minu juurde tulid?"
"Ma lootsin, et saad mind aidata. Tundub, et mul pole ühtegi teist kohta, kuhu minna."
Benjamin vaatas talle otsa ja ütles: "Ma soovin, et saaksin aidata, aga ilmselgelt ei saa sa siia jääda."
"Mida ma teha saan?" küsis Piet.
"Kas olete teisi proovinud?"
"Ainult Conradit."
"Ta on ilmselt meist kõigist parimal järjel. Mida ta ütles?"
Piet rääkis talle.
"Ta pole kunagi perekonnast hoolinud," ütles Benjamin. "Ma lihtsalt ei tea, mida öelda. Ma soovin, et saaksin aidata, aga ülikoolis käimise ajal pole mul seda võimalust."
Piet ohkas. "See on okei. Küllap ma kuskilt leian."
"Kui kuskile koha leiad, anna mulle teada, kuhu jõuad."
Piet nõustus ja lahkus löödult ühiselamust.
Väljas leidis ta Marcuse ootamas.
"Olgu," ütles Marcus. "Ilmselt see ei toimi. Võta mu käsi."
Piet võttis tal käest kinni ja nad kadusid koos.
Piet leidis end üksi lilli täis heinamaalt. Tal polnud aimugi, kus ta on, ja mis veelgi hullem, ta oli üksi. Ta kutsus "Marcus! Marcus!" Aga Marcus ei ilmunud.
Aeglaselt kõndis ta läbi heinamaa, nautides sooja päikest ja lillede lõhna, kuni lõpuks järve äärde jõudis. Vesi loksus vaikselt vastu kallast. Ta istus järve kaldale ja püüdis mõelda, mida edasi teha. Talle ei tulnud midagi pähe. Ta kuulis haukumist ja tema üllatuseks kihutas Alex tema poole. Alex hüppas Pietile sülle ja neil oli õnnelik taaskohtumine. Piet kaisutas ja valas oma armastust koera peale, Alex aga lakkus entusiastlikult poisi nägu.