Meie Samiga jätkasime koos aja veetmist kogu ülejäänud suve. Läksin esimest korda tema poole ja kohtusin tema perekonnaga, kes olid kõik minu vastu väga sõbralikud. Tema nooremad vennad olid minu suhtes väga uudishimulikud, kuid ma ei rääkinud neile kuigi palju.

Mäletan oma esimest korda Sami kemmergus. See oli elamus ja väga haisev! Ma ei suutnud uskuda, et perekond seda talvel ka kasutas ja otsustasin, et ühel päeval, kui mul selleks võimalus peaks olema, teen midagi perekonna heaks.

Augusti lõpuks olime Samiga üksteise pool mitmel korral ööbinud.

Ühel õhtul küsis Sam, “Joe, kas sa öösiti pihku lööd?”

Minu arvates oli ta päris julge, kuid vastasin, “Jah.” Mõistsin ta küsimusest, et ta peab ise ka seda tegema.

“Noh,” ütles ta, “pean seda nüüd tõesti tegema. Kas me võiksime seda koos teha, või peaks ma vannituppa minema?”

Asi lõppes selle koos tegemisega. Järgnevatel aegadel, kuni me mõlemad abiellusime, tegime seda sageli, lõpuks liikudes üksteisele tegemisele, kuid me ei proovinud kunagi midagi muud. Noil päevil võis väga harvadel juhtudel tuntuks saada kui homo või pede ja paistis juhtuvat ainult poistega, kes olid liiga ilmsed, et hoiduda ebasõbralikest nimedest. Võimatu on öelda, kui palju oli poisse, nagu meie, kellel olid tundmused teiste poiste suhtes, kuid kes ei saanud neid avaldada ega ei avaldanud neid.

Kolmapäeval peale Tööpüha, sõitsin koos Sami ja teist meie naabruses elavate poistega koolibussis. Olles koolis uustulnuk, olin närvis, kuid ilmnes, et ma ei pidanud olema. Kõik võtsid mind hästi vastu, alates sekretärist kuni õpetajate ja koolilasteni.

Lõunalauas istusin koos Sami ja ta sõpradega. Ta tutvustas mind neile kõigile kes olid: Toomas, Clayton Fred ja Tony. Kuulasin nende rõõmsat jutuvada, kuid ei öelnud midagi. Peale seda, kui olime mõnda aega söönud, märkis Fred, “Sa ei räägi kuigi palju, kas pole?”

Naeratasin ja raputasin pead, mille peale teised poisid naerma hakkasid, peale Sami, kes teadis mu lähiminevikku ja mõistis mind.

“Ta ei räägi,” astus Samm vahele, “kuid kui ta seda teeb, siis kuulake tähelepanelikult, sest ta ei kuluta sõnu.”

Koolis läks mul hästi. Keegi ei näinud minust kaugel ees olevat. Minu arvates olid mõned lapsed minust maas, kuid mitte nii paljud, kui mu endises koolis.

Kui me Samiga pärastlõunal bussiga koju sõitsime, rääkisime koolipäevast ja lastest, keda ma kohanud olin. Ta hoiatas mind olema äärmiselt ettevaatlik poisi juures nimega Weston, kuna, nagu ta ütles, oli Wes meist suurem ja kaldus kõigiga üleolevalt käituma.

Olin juba Wesiga kohtunud ja otsustanud temast eemale hoida.

Kooliaasta kuludes tundsin end üha mugavamalt. Mulle meeldis kool ja ma leidsin selle olevat hooliva koha kus olla, erinevalt koolist, kust ma olin tulnud. Võibolla tuli see sellest, et uus kool oli palju väiksem, kui mu vana. Nägin mõnesid oma klassikaaslasi ja õpetajaid kirikus ja me kõik paistsime hästi läbi saavat. Koolis ei olnud õpetajad formaalsed ja paistsid selgesti hoolivat oma õpilastest, nagu ka ainestest, mida nad õpetasid.

Kui ilmad külmememaks muutusid, kolis peale teenistust sotsiaaltund koguduse saali. Kaldusin sealset aega veetma oma uute sõpradega, kuigi rääkisin ka mõne õpetajaga. Arvan, et see oli esimene kord elus, kui mõistsin, et õpetajatel on elu ka väljaspool kooli. Mõned nendest olid abielus ja neil olid lapsed. Mõned lõid asktiivselt kaasa kirikuelus. Mõned elasid talus nagu meie ja me võisime rääkida viljasaagist, selle koristamisest ja kõigest juurdekuuluvast.

Ühel päeval põrkas Wes minuga koridoris kokku. Olin kindel, et see ei juhtunud kogemata, kuid ma ei öelnud midagi. Samal päeval hiljem põrkas ta minuga jälle kokku ja oli selge, et ta seda meelega tegi. “Mis su probleem on?” küsisin ma, talle vastu astudes.

“Mul pole probleemi,” ütles ta, “ka sul on?”

“Jah,” vastasin ma. “Mul on probleem inimestega, kes mind tõugata püüavad.”

Ta naeratas endamisi ja ütles, “Väljas, suure vahetunni ajal ja me klaarime selle ära.”

Ma ei saanud ikkagi veel aru, miks ta mind tõukas. Olli see ainult selle pärast, et siin koolis uus olin?

Rääkisin poistele söögilauas vastasseisust. Nad ütlesid, et tulevad ka sinna ja jälgivad, et ta mulle liiga palju haiget ei teeks.

Suur vaheaeg tuli peale lõunat. Kõndisin välja palju julgemana näides, kui ma end tundsin, kuid ma teadsin et ei tohi Wesil ega kellelgi teisel end tõugata lasta.

Väljas nägin Wesi üksinda keset õue seismas. Seal oli hulga teisi lapsi, kelledest osad olid moodustanud ümber Wesi suure ringi.

Trügisin läbi ringi ja läksin Wesi juurde.

“Nii siis,” ütles ta piisvalt valjusti, et kõik kuuleksid. “Mis probleem sul on?”

“Persevest tõukas mind tahtlikult.”

Kuulsin, kuidas osa pealtvaatajatest ahetas, ülejäänud aga naersid.

Selge oli, et Wesile naermine ei meeldinud.

“Ma arvan, et vajad väikest õppetundi,” ütles ta. Ettepoole astudes tegi ta kaarlöögi oma parema käega, sihtides mu pead. Võisin öelda, et ta polnud kakleja, sest ta telegrafeeris oma löögi ja ma vältisin seda kergesti. Ta oli mulle nii lähedal, et ma ei suutnud vastu panna ja virutasin rusikaga talle kõhtu.

Kuulsin kui õhk temast välja läks. Ta liikus tagasi, kogus end ja ründas mind. Jällegi tõmbusin kõrvale ja panin talle jala ette, kui ta tühja õhku virutas, kohal, kus ma seisnud olin.

Ta kukkus maha, vaatas üles ja ütles, “Aga nüüd sa alles saad!”

Enne kui ta üles sai, istusin tema peale, hoidsin oma rusikat ta näo ees ja küsisin, “Tahad sa seda vastu oma nina?”

Ta heitles, et üles tõusta. Ta oli minust suurem, kuid ta polnud nii tugev. Mõistsin, et ta oli linna poiss ja polnud suvel talus töötanud.

Lõpuks vajus ta pea tagasi ja ta ütles, “Ei”.

“Kas sa jätad nüüdsest alates mind rahule?”

“Jah.”

“Sa parem tee seda, sest järgmine kord ei peatu ma enne, kui sa haiglas oled.”

Siis ma tõusin ja kõndisin minema. Mu selg oli tema poole, ja ma pooleldi ootasin, et ta mind selja tagant rÜndab, kuid ta ei teinud seda.

Nägin ühte meesõpetajat meie poole tulemas. Alguses mõtlesin, et olen hädas, kuid ta ei kõndinud kiiresti, lihtsalt lonkides, nagu oleks tal aega küll.

Kui ta Wesini jõudis, kes ikka veel maas lamas, sirutas ta käe välja ja aitas Wesi üles. Ta ütles midagi Wesile, enne kui minu juurde tuli.

“Ma nägin kogu asja,” ütles ta. “Ma tean, et Wes selle algatas. mõtlesin kohe vahele segada, kuid sa paistsid olevat täiesti võimeline enda eest seisma, nii ma lihtsalt jälgisin. Ma ei usu, et sul Wesiga rohkem pistmis tuleb. Ta on kiusaja ja nagu enamik kiusajaid on ta südames argpüks.”

Tänasin teda ja siis kui kell just helises, läksime me sisse tagasi. Paljud poisid õnnitlesid mind ja üks ütles, “Tänan, Joe. Sa tegid meie kõigi jaoks elu palju turvalisemaks.”

Pealelõunal küsis Sam minult bussis, “Kus sa niimoodi kaklema oled õppinud?”

“Noh, pidin päris palju keskkooli ajal õppima. Selles koolis oli mitu kiusajat. Kuid lõpuks saime kõik ära klaaritud.”

Ta naeratas laialt, öeldes, “Noh, ma olen rõõmus, et sa siin oled. Hulga poisse kartis Wesi ja kui nad nüüd teavad, missugune ta tegelikult on, tunnevad nad arvatavasti end hulga paremini.

Me Samiga polnud kumbki tüdrukutest huvitatud, kuid mõned nendest olid selgelt meist huvitatud ja nendest oli raske hoiduda. Arutasime Sammiga olukorda ja otsustasime, et ainuke võimalus enamuse tüdrukute eemal hoidmiseks on valida nendest üks ja teeselda kavaleriks olemist.

Mina valisin kena mustajuukselise tüdruku nimega Olivia. Peale kooli oli ta ka koguduse liige. Avastasin, et flirtimine tuli mul loomulikult välja. Me kohtusime ainult koolis ja kirikus. Seepärast ei teinud me midagi enamat, kui hoidime vahetevahel käest kinni.

Sam vahetas kaks või kolm tüdrukut, enne kui leidis ühe, keda ta võis ‘seedida’. Tema nimi oli Melissa.

Kevadel tegime topelt kohtamise, minnes kinno. Meie Oliviaga hoidsime üksteist käest. Ma ei tea, kas Sam ja Melissa seda ka tegid. Peale kino läksime jäätist sööma, enne kui Sami isa meile autoga järele tuli.

Suve edenedes muutusime me Samiga lähedasemaks kui kunagi varem. Selle asemel, et alati omal põllul töötada, töötasime me ühel päeval koos tema perekonna põllul ja järgmisel päeval meie põllul. Hilisõhtused käigud oja äärde toimusid igal päeval, kui just ei sadanud. Mõnikord me ei läinud isegi vette. Ainult lamasime, oja vulinat kuulates ja üksteise kehasid nautides ning endid rahuldades.

Vihmased päevad veetsime ühes või teises majas. Magaime tihti ööd üksteise pool. Olin saanud heaks sõbraks Sami vanematega ja isegi ta vendadega ning veetsin palju öid tema majas ja tema voodis. Jah, me jätkasime oma öiseid tegevusi, võttes maha üksteise pingeid. Vahel ma mõtlesin, mis tunne oleks teda suudelda, kuid ma ei teinud seda kunagi.

Järgnevatel aastatel jäime me Oliviaga kokku. Sami suhe Melissaga oli veidi tormine, kuid nad paistsid alati suutvat oma probleemid lahendada.

Oma abituuriumi aastal rääkisime me Samiga, mida tahame peale kooli teha. Kumbki meist ei tahtnud kolledžisse minna. Mõlemad tahtsime oma farmi jääda. Vanaisa märkis, et kui me soovime edasi õppida, võime me käia kursustel, kus õpime kaasaegset talupidamist. Mõtlesime selle üle ja otsustasime, et arvatavasti saame kõike vajalikku õppida nädalalõppudel kohaliku kolledži juures antavatel kursustel.

Varakevadel palusime Oliivial ja Melissal meiega abielluda. Nad olid mõlemad talutüdrukud ja teadsid, et kui nad nõustuvad, ootab neid ees traditsiooniline abielu, töö talus ja lapsed. Nad mõlemad nõustusid ja me plaanisime juunis topelt laulatust kirikus.

Laulatusel oli palju rahvast, perekonnad ja sõbrad ning mõned õpetajad. Kaks paari läksid erievatesse kohtadesse mesinädalaid veetma. Siis kogesin ma esimest korda täis seksi, nagu eeldatavasti Samgi. Tegelikult kogesime seda kõik neli. See oli tore ja rahuldas mu vajadusi, kuid see polnud kungi väga seikluslik või erutav.

Sellega oli kõik korras. Vahel nägin ma linnas mõnda poissi ja tundsin tema järele igatsust. Ma teadsin, et pole täiesti ‘normaalne’, kuid nondel päevadel, kui me just polnud oma seksuaalsuses liiga ilmsed, me ei teinud selleks midagi. Nii olid asjad sel kaugel ajal.

Aja möödudes saime me mõlemad Samiga lastele isaks. Meil Oliviaga oli kaks poissi ja tüdruk, Samil aga kolm poega. Kõik lapsed tegid talus tööd, alguses täites kergemaid ülesandeid nagu kanade söötmine ja munade kogumine. Hiljem, kui nad vanemad olid, töötasid nad põllul või juurviljaaias.

Kui mul kakskümmend üks aastat täitus, sain ma oma suureks üllatuseks suure päranduse. Mõlemal mu vanemal oli elukindlustus poliisid, samuti säästud, investeeringud ja kinnisvara. Mõtlesin, mida rahaga ette võtta. Teadsin, et ei suuda seda kõike ära kulutada, isegi kui püüaksin.

Esimene asi, mida ma tegin, oli osta mõned masinad, et me saaksime rohkem toota ja ei peaks nii kõvasti töötama. Nii kaua, kui ma mäletan, olid meil talus söötis põllud olnud, mida vanaisa ringluses hoidis. Igal aastal jättis ta paar põldu sööti, samal ajal teisi harides. Uute masinatega vanaisa lihtsalt vahetas seda, mida erinevatel põldudel kasvatati.

Teine asi, mida ma tegin, oli Samile ja ta perekonnale raha anda. Alguses Sam keeldus, kuid ma rääkisin talle, et ta perekonnal on aeg kahekümnendasse sajandisse tulla. Nad said korraliku majasisese veevärgi, kuhu kaevust vesi pumbati ja vabanesid välipeldikust. Teatud mõttes tundis ta kurvastust kui veepump ja välipeldik kadusid, kuna need asjad olid osa ta lapsepõlvest. Kogu ta perekond tänas mind kingituse eest, nautides kuuma ja külma vett kraanidest ja sooja dušši või vanni.

Kui vanaisa oli 68, langes ta ühel päeval maisipõllul töötades surnult maha. Me korraldasime matused kiriku juures ja oli meeldidv näha, kui palju sõpru tal oli olnud.

Vanaema elas mõned aastad kauem ja lõpuks paistis lihtsalt ära kustuvat, kuni ta 75 aasta vanuselt suri.

Muidugi tundsin ma nendest väga puudust, kuid perekonnaga enda ümber ei olnud mul võimalust kaua leinata. Kui mu vanim poeg, Max kaheteistkümneseks sai, andisn ma talle sõrmuse ja rääkisin loo. Peale seda tundisn end alati natuke alasti olevana, kuid ta oli hea poiss, hea poeg ja ma olin ta üle uhke.

Sam jäi mu eriliseks sõbraks. Armastasin teda nagu venda ja enam. Vahetevahel saime lakas kokku ja lasime teineteisel lahti, kuid ikkagi oli see kõige enam, kui kaugele me läksime. Jätkasime parimate sõpradena ja aegajalt füüsilist kontakti palju, palju aastaid, pidades oma kõrvuti asuvaid talusid.

Kui ma vanemaks sain, hakkas Max talus üha rohkem töid minult üle võtma, nagu Sami vanim poeg tema taluski. Meie naised surid oma seitsmekümnendate keskel.

Peale seda istusime Samiga aega veetes ühel meie treppidest. Selleks ajaks olid meil lapselapsed ja me jumaldasime neid. Max kaebas, et me rikume nad ära, kuid mina ütlesin talle, et see ongi vanavanemate töö. Ta naeris ja ei öelnud selle kohta enam kunagi midagi.

Me Samiga veetsime enamuse päevadest lihtsalt rääkides. Mina olin ikkagi see sõnaaher ja Sam rääkis, nagu alati enamjagu aega. Kuumadel suvepäevadel läksime vahel oja äärde lastes veel endid jahutada ja päikesel kuivatada. Teadsime, et mõned meie lastelastest teevad seda ka, kuid polnud nendega kunagi oja ääres kohtunud, kuni ühel päeval, kui me trepil istusime vaatas Sam mulle otsa ja küsis, “Kas lähme?” Noogutasin ja me kõndisime kõrgete maisivarte vahel oja poole.

Ilma midagi ütlemata võtsime tunked seljast, mis oli kõik, mis meil seljas oli ja ronisime alla vette. Heitsime pikali ja nautisime jahutavat vett. Kui otsustasime, et oleme küllalt lesinud, ronisime välja kaldale.

Kui me päikese käes lamades endid kuivatasime, kuulsime lähenevaid hääli. Häälte järgi teadsime, et need on meie kõige vanemad lapselapsed Greg ja Seth. Nad olid mõlemad kolmeteistkümnesed, kuid Seth nõudis eesõigust, olles kolm kuud vanem. Seth oli minu perekonnast ja Greg Sami omast.

“Mida me teeme?” küsis Sam.

“Teeskleme, nagu magaksime,” vastasin mina.

Kuulsime kui hääled ja maisivarte kahin lähenesid. Siis hääled ja kahin vaikisid.

“Oi oi,” ütles Seah vaikselt.

“Mida me teeme?” küsis Greg, ise teadmata oma vanaisa sõnu korrates.

Pärast mõningast vaikust ütles Seth peaaegu hääletult, “Lähme lihtsalt vette, nagu alati. Lõppude lõpuks paistab, et seda nad on teinud.”

Kuulsime, kui nad vaikselt riided seljast võtsid ja vette ronisid. Ootasime mõne minuti ja siis tõusime istuli, vahtides oma paljaid lapselapsi ja nende tugevaid kehasid.

Sam vaatas minu otsa ja mina tema otsa.

“Arvad sa?” küsis tema.

“Võibolla,” vastasin.

Paari minuti pärast tõusime koos. Poisid vaatasid meie poole ja mina ütlesin, “Lõbutsege hästi,” ja naeratasin laialt. Me panime oma tunked selga ja läksime tagasi minu maja poole. Ma mõtlesin, et kas poisid tegid üksteise kehadega samu asju, mida meie Samiga ikka veel tegime. Ma küll lootsin seda.