autor Pedro

pedro@awesomedude.org

Joosep pidas end tavaliseks poisiks, kes elas tavalises majas tavalises linnas ja oli osa tavalisest perest, kahe koma nelja lapsega. Tema õde ütles, et koma neljas oli perekass, kuni ta oma elu oli jätnud, hakates vaidlema tänaval sõitnud autoga.

Joosep uuris jalgteed, kui ta oma tavakoolist koju kõndis. See oli olnud tavaline päev, tegelikult tavalise vale külg. Alustuseks oli esmaspäev, pärast nädalavahetuse vabadust oli see alati ebameeldiv. Siis oli inglise keele õpetaja hr Ellis teda eelmise nädala esseeülesande määramisel tähelepanu pööramata jätmise pärast kritiseerinud. Tal oli täiesti puudu ülesande mõte: "Mul on unistus". Kuidas ta pidi teadma, et hr Ellis soovis sotsiaalset seisundit kommenteerida? Topelt ebameeldiv.

Kolmekordse löögi viis lõpule Drone Cooper. Drone'i tegelik nimi oli Tyrone, kuid ta oli otsustanud, et Drone kõlab kõvemini. Ta oli täielikus teadmatuses, miks Joosep ja tema sõber Paul seda nime sobivaks pidasid.

Selles ei olnud midagi erakordset, kui Drone ‘veenis’ Joosepi aasta lapsi panustama Drone’i heaolu fondi. Nad kõik pidid maksma mitu korda igal veerandil. Keegi ei keeldunud või vähemalt mitte teist korda. Tema suurus ja jõud kindlustasid selle. Joosep arvas, et Drone oli kõndiv Nobeli preemia kõigile, kes õppisid homo neandertalist.

Drone oli otsustanud, et Joosepi kord on kaotada oma nädala lõunasöögiraha tema heaolu fondi heaks. Joosep ei jäänud sel päeval mitte ainult nälga, vaid pidi ülejäänud nädala jooksul külmkapi kallal käima, et võtta kaasa pakitud lõunasöök. Ta ootas oma emalt mõningast pahandamist selle eest, et ta "sõi neid kodust ja majast välja", kuid see oli parem kui see, et ta pidi selgitama, miks ta koolis lõunat ei saanud. Lisaraha võtmisest poleks kasu olnud. Droon oleks teda ka sellest vabastanud.

Joosepi mõtiskluse omaenda sotsiaalse olukorra üle katkestas näugumine. Ta vaatas üles, ja nägi musta kassi, kes istus rinna kõrgusel kiviaial tee ääres. Kui nad silmside lõid, tõusis kass ja tegi Joosepi suunas sammu ning näugus uuesti, justkui paludes poisil kätt sirutada ja silitada.

Joosep tegi seda. Ta sirutas käe ja silitas kassi paar korda, enne kui hakkas seda kõrva tagant sügama. Nagu enamik kasse, näis ka tema seda nautivat ja surus end poisi käe vastu.

Kassiga askeldades sai Joosep aru, et ta igatseb ikka veel pere vana kassi Mogi. Tundus, et teised naabruses olevad kassid hoidsid end omaette. Võib-olla oli see kass selles piirkonnas uus; ta ei mäletanud, et oleks teda kunagi varem näinud.

Umbes viie minuti pärast arvas Joosep, et tal on parem kodus olla, muidu võib ema mõelda, kus ta on. Enne hüvasti jätmist silitas ta kassi veel viimast korda.

Koju kõndides mõistis ta, et tema meeleolu on paranenud ja maailm näis parema kohana. Samuti pidi ta käe taskusse pistma ja ennast sättima. Ta ei arvanud sellest midagi. See oli midagi, mis oli osa teismeliseks poisiks olemisest.

Järgmisel hommikul istus kass kiviaial, otsekui ootaks Joosepi möödumist. Ta tõusis püsti ja sirutas end. See tegevus äratas poisi tähelepanu.

"Tere, Lumivalgeke."

Joosep oli koolipoisile omase mõistetamatu loogika järgi otsustanud, et see on tema nimi mustale kassile. Ta sirutas käe, kõditas seda kõrva tagant ja silitas käega mööda selga, siis aga läks edasi kooli poole. Kui ta kauem peatuks, jääks ta hiljaks ja see ei oleks hea viis päeva alustada. See teeniks talle vähemalt peale tunde jäämise.

Kass kõndis aia otsani, hüppas siis alla jalgteele ja puges poisist mööda tema ette, kuni nad jõudsid ristmikule, mille Joosep pidi kooli jõudmiseks ületama. Rohelist tuld oodates kummardus ta alla ja kordas oma tervitust, seekord lastes käel kassi sabaotsani libiseda.

"Parem oleks, kui koju läheksid. Sul pole turvaline üksi teed ületada. Nii sai Mog surma."

Kõlas tee ületamist lubav helisignaal ja kass kõndis minema. Joosep hakkas üle tee minema. Ta pistis käe taskusse ja kohendas end.

Kassiga kohtumine oli Joosepile selleks päevaks hea tuju loonud. Tal ei hakanud piinlik, kui hr Ellis noris tema kallal, et kinnitada, et kas sai uue nädala essee ülesandest aru.

Ta ei olnud isegi närvis, kui nägi Drone'i, kes otsis rahastajaid oma projektile. Mitte et ta oleks pidanud olema. Paul oli Josephile öelnud, et kõik, kaasa arvatud Drone, teadsid, et ta pole kunagi kooli raha toonud peale esmaspäevade lõunasöögiraha.

Kokkuvõttes oli see tavaline päev, välja arvatud see, et maailm ei tundunud tema vastu oma tavalist vimma.

Kui ta koolist koju minnes ristmikul teeületamist ootas, tundis Joosep midagi vastu jalga hõõruvat. Ta vaatas alla ja nägi Lumivalgekest seismas selle teeseldud süütu olekuga, mis kassidele nii loomulikult sobib. Kõlas helin ja poiss märkas, et kass näis enne üle tee minemist liiklust kontrollivat.

"Sul on rohkem liiklustaju kui Mogil kunagi oli." Ütles Joosep kassile, kui see teisel pool teed talle järele jõudis. Kass hõõrus end jälle vastu ta jalgu, enne kui nad Joosepi kodu poole suundusid.

Kui nad kiviaia äärde jõudsid, hüppas kass üles ja Joosep silitas seda mööda kõndides. Joosep arvas, et ta kuulis mööda teed mopeedi tulemas, enne kui aru sai, et see on kassi nurrumine. Väga valjuhäälne.

"Sul on päris mootor käima läinud, eks ole, Lumivalgeke."

Kassi hellitamist jätkates mõtles poiss, kas see on õnnelik kass, kes on lihtsalt sõbralik, või üritab ta parema elu lootuses võluv näida. Ta arvas, et kui peaks tekkima võimalus, küsiks ta emalt luba kassile kodu andmiseks.

Nad jõudsid aia otsani ja Lumivalgeke peatus. Joosep peatus ka selleks, et ta saaks kassi silitada. Seda tehes märkas ta, et ilmselt on väike kass tegelikult väga tugev. Ehkki ta oli lõdvestunud, võis ta klanitud karusnaha all siiski tugevaid lihaseid tunda.

‘Sinu eest on hästi hoolitsetud,’ arvas poiss. Kuid ta teadis, et see ei tähenda, et kass ei otsiks mujalt lisatoitu ja tähelepanu. Kuidas see ütlus oligi? ‘Koertel on peremehed, kassidel teenijad.’

Tema varasemale küsimusele saadi vähemalt esialgu vastus, kuna kass jäi aiale, kui Joosep otsustas, et on aeg temaga mängimine lõpetada, ja suundus koju, käsi taskus.

Järgmine päev oli peaaegu samasugune, nagu eelmine, välja arvatud see, et Lumivalgeke oli Joosepit järginud koolini välja. Poiss nägi päeval vilksamisi kassi, kuid too hoidis teelt kõrvale, nagu oleks ta teadlik, et see ei aita Joosepi imagole kaasa, kui teda koos poisiga koolis näha on.

Pärast kooli läksid nad lahku tavalises kohas. Kui Joosep taas käe taskusse pistis, tuli ta mõttele, et see on midagi enamat kui juhus. Ta ei mäletanud, et Mogil oli selline mõju, kuid samas oli Mog surnud enne, kui tema hääl oli murdunud ja need muud muutused tema kehas alanud olid.

Joosep pidi kontrollima, kas see mõju oli omane Lumivalgekesele või oli see lihtsalt sensuaalne mõju, suvalist kassi silitades. Ta teadis, kuidas saaks oma hüpoteesi proovile panna. Pauli perel oli punane triibuline kass. Ta küsib emalt, kas ta saaks järgmisel päeval Pauli juurde minna. See ei tohiks olla probleem, neil oleks matemaatika kodutöö vaja teha ja mõnikord töötasid nad koos selle kallal. Ta lootis, et Eric on seal. Ta elas Pauli lähedal ja oli natuke kimpus matemaatika ja loodusteadustega. Paul oli pakkunud talle abi, kui nad avastasid, et Eric Droneist halvemaid hindeid sai.

Ericul oli raskusi mõistmaks õpetaja selgitusi mõistete kohta. See aidanud ka kaasa, et õpetaja oli kõige sügavamast Northumberlandist ja pool klassi ei suutnud tema öeldust aru saada. Eric mõistis tavaliselt siis, kui poisid talle tõlkisid ja seletasid. Ta ei olnud rumal. Tegelikult oli ta tavaliselt tipu lähedal ühes aines: inglise keeles. Joosep arvas, et tahaks Ericut lähemalt tundma õppida, ja soovis, et ta elaks lähemal. Samuti võib ta aidata Joosepit ingliskeelsete kodutöödega. Eric oli eelmisel nädalal saanud hr Ellise ülesande eest tipphinde.

Kui Joosep koju jõudis, leidis ta köögist ema külmkapi sisu kontrollimas. Ta teadis, et too hakkab küsima, kas ta oli kapi kallal käinud. Ta arvas, et vajalik on teema ennetav muutmine.

"Tere, ema. Kas sa tead, kas keegi uus on siia piirkonda kolinud?"

"Tere, Joosep. Ei, ma ei tea seda. Miks sa küsid?"

Joosep arvas, et oli pääsenud. Tema ema ei olnud tegelikult klatšija, kuid talle meeldis teada, mis ümberringi toimub, ja see oli midagi, mida ta kuulnud polnud.

"Noh, seal on üks must kass, kes on terve nädala minuga kooli ja tagasi jalutanud. Tundub, et see elab kiviaia juures majas. Ma pole teda kunagi varem näinud. Kas arvad, et kui ta hulkuv on, võime ta endile võtta? "

Joosep õnnitles end rääkimise ajal. Tal oli vaja lihtsalt Pauli juurde mineku kohta küsida ja arvas, et kodutööde mainimine oleks tema vihje oma tuppa pääsemiseks, enne kui ema midagi külmkapi kohta küsiks.

"Mõni ütleb, et mustad kassid toovad õnne. Tahaksin seda kõigepealt näha ja olla kindel, et see ei kuulu kellelegi teisele. Ikka igatsed Mogi’t, kas pole?"

"Jah, ma arvan, et igatsen." Joosep jäi natukeseks vaikseks, kui talle meenus, kuidas kass oli olnud tema vaikiv usaldusisik. Ta arvas, et ka tema õde Melanie rääkis Mogile oma saladusi. Kuid kass ei ütleks kunagi, kui temalt küsitaks, ta lihtsalt heidaks teadva pilgu.

Paus võimaldas Joosepi emal end uuesti kokku võtta.

"Ja noormees, ära vaheta teemat. Kas oled külmkapi kallal käinud?"

Joosep tundis end näost punaseks minevat ja ta niheles ebamugavust tundes.

"Ma võtan seda kui jah. Kas see kiusaja, Tyrone Cooper, on su lõunasöögiraha jälle ära võtnud?"

"Kuidas sa sellest teadsid?" Pahvatas Joosep, enne kui ta taipas, et on koolipoisi reegleid rikkunud.

"See on minu teada ja sinu ära arvata."

Tegelikult olid mitmed emad rääkinud ja jõudnud järeldusele, et kiusaja röövis nende laste lõunasöögiraha. Melanie oli näinud üht last Drone'ile raha andmas ja maininud seda sõbrale ema kuuldekaugusel, nii et neil oli kahtlusalune, kuid kinnitust polnud. Joosep oli selle just esitanud. Nüüd said nad planeerida, mida sellega ette võtta.

"Kuna oled meid kodust ja majast väljas söönud, võid poodi joosta ja toidukraami osta. Ma teen sulle nimekirja."

"Ma lähen, kui saan homme pärast kooli Pauli juurde minna. Meil on matemaatika kodutöö."

"Sul pole võimalust kaubelda, noormees. Lähed, sest homseks pole meil lõunasöögiks midagi."

"Ah, tundub, et ma parem siis lähen. Kas ma saan ikkagi Pauli juurde minna?"

"Ei saa; võid." Joosepi ema rõhutas muudetud verbi. Ta ulatas talle ostunimekirja ja natuke raha. "Ära unusta mulle vahetusraha tagasi tuua, muidu võid homse mineku unustada."

Joosep asus teele poe juurde. Talle ei meeldinud omapäi minna. Droon elas poe lähedal ja oli suur võimalus temaga kokku põrgata. Kuna ta tahtis võimalikult kiiresti tagasi saada, otsustas ta kasutada majade taha rajatud alleed. See oli küll kiirem, kuid pääsu poleks, kui ta Drone'iga kohtuks.

Ta oli just mööda alleed minema hakanud, kui nägi Drone'i ja tema koera Chase'i teises otsas sisse keeramas. Chase oli segavereline koer, koosnes 57 sordist, millest suur osa tundus olevat terjer. Koera nimetati tabavalt, kuna ta jälitas kõike, eriti kasse. Tõepoolest, ta võis olla seotud vaese vana Mogi surmaga, kuid keegi polnud suutnud koera osa selles kindlalt tuvastada.

"Mine," kuulis Joseph, kuidas Drone koera kamandas.

Ta mõistis, et Drone pole teda näinud ja kiusaja tähelepanu oli köitnud midagi muud. Siis nägi ta Lumivalgekest umbes viiekümne jala kaugusel päikesepaistel laisalt sirutamas. Koer läks , kuid peatus üllatununa, kui kass ei tõusnud ja minema ei jooksnud. Selle asemel sirutas ta kähku käpa ja toetas koera ninale.

Joosep luges kassi näoilmet. Nagu midagi otse filmist, võiks see olla ainult "Tee mu päev, Punk".

Chase tegi vea ja urises. Joosep arvas, et nägi kassi käpa lihaste lainet enne koera vingumist ja minema jooksmist, et minna Drone'i kõrvale.

Kui nad temaga kohakuti jõudsid, märkas Joosep, et Chase hoidis ettevaatlikult Drone'i enda ja kassi vahel. Joosep mõtles, kas Drone lööks kassi temast möödudes . Ta ei pidanud kassi pärast muretsema. Drooni mõtetel oli raskusi mitme asjaga korraga toimetulekuks ja praeguseks oli Joosep tema tähelepanu keskpunktis.

"Oh vaata, Chase. See on väike Joosep. Tundub, et ta läheb poodi. See tähendab, et tal on minu jaoks natuke raha."

Drooni lõbus toon häiris Joosepit. Ta tundis end tõsiselt ähvardatuna. Kinnisel alleel ei paistnud pääsu. Tundus, nagu saaks ta Droneilt peksa, kuni ta raha üle annab. Sellele järgneks tühjade kätega koju naastes ema tänitamine: ilma toidukraami ja vahetusrahata.

Ta sulges silmad ja leppis saatusega, oodates esimest lööki. Ta kuulis müra nagu oleks keegi kukkunud, kuid ei tundnud midagi. Järsku õppis ta uusi vandesõnu ja juba tuttavate uusi huvitavaid kombinatsioone. Kahju, et need olid hr Ellise klassis vastuvõetamatud. Ta avas silmad ja vaatas maha.

Droon oli pikali maas. Ta oli näoli kukkunud ja nina purustanud. Verd oli palju. Tal oleks järgmise paari nädala jooksul omavahel kokkusobiv mustade silmade paar. Ennast rumalana tundev Chase vaatas peremehele otsa punktist, mis oli ohutult jalgade või rusikate ulatusest väljas.

Kaks poissi olid üksteise lähedale jõudes kassi unustanud. Chase ei olnud. Koer oli märganud tema taga ringi tiirutavat Lumivalgekest. Esimesest kohtumisest ikka veel valus koer valis põgenemiseks võimalikult lühikese tee; Drooni jalgade vahelt. Ootamata rünnakut oma jõudude poolt, oli Drone koera otsa komistanud ja kukkunud nagu kartulikott.

Joosep ei oodanud Drone'i taastumist. Ta pidas mõistlikuks olukorra ärakasutamist ja jätkas teekonda poodi.

Ostud tehtud, otsustas Joseph, et läheb koju teist teed pidi, juhul kui Drone teda alleel ootab. Lumivalgeke lebas oma tavapärases kohas kiviaial, nagu kinnise ilme kehastus. Muidugi peatus Joosep et kassi hellitada ja temaga rääkida.

"Ma ei tea täpselt, kuidas sa seda tegid, kuid olen kindel, et pean sind tänama, et takistasid Drone'i mind löömast ja raha võtmast.

"Kindlasti andsid sellele koerale midagi mõelda. Ta ei taha tulevikus enam nii väga kasse taga ajada."

Hoolikalt, et vältida kassi hirmutamist, kummardus Joseph ja kallistas Lumivalgekest vastu oma nägu surudes. Nad nägid välja meeskonnana, must kass ja mustade juuste ning kahvatu jumega poiss. Kass hakkas nurruma ja Joosepil hakkas taas meeldivalt ebamugav.

Koju jõudes oli Joosep välja mõelnud, mis pidi alleel juhtunud olema, kui tal silmad kinni olid. Ta näol oli naeratus; teda lõbustas mõte, et Drone oli tema enda koer jalust maha löönud.

"Tere ema, ma olen tagasi. Olen kviitungi ja vahetusraha lauale pannud." Hõikas Joosep majja tagasi jõudes. Ta hakkas toidukraami ära panema, mida ta tavaliselt üritas vältida.

"Aitäh, et poes käisid, poeg." Ema oli kööki tulnud. "Mis sulle nii hea tuju on tekitanud? Naeratus näol ja paned toidukraami ära?"

Joosep rääkis emale alleel juhtunust ja sellest, kuidas Drone'il homme mustad silmad on. Ta jättis natuke välja, selle kus Drone ähvardas raha ära võtta, kuid ta poleks pidanud vaeva nägema. Tema ema täitis selle tühja koha enda jaoks.

"Kas oled Pauli emalt küsinud, kas võid homme sinna minna?"

"Ei." Joosep oli küsimusest veidi üllatunud. Ta käis sageli Pauli juures. Ta polnud Paulilt veel küsinudki.

"OK. Annan talle teada. Ma saaksin temaga vestelda. Me pole mõnda aega rääkinud." Joosep polnud kindel, et see nii on, kuid arvas, et parem on ema mitte küsitleda.

"Igatahes, kas sa ei arva, et sul on aeg oma sõpradega läbi käia? Me pole mõnda aega näinud seda blondi pommi Pauli ... ega seda teist nägusat poissi, seksika aktsendiga kutti. Nad võiksid oma kodutööd siin teha. Miks mitte reedel? Võiksin vaadata, et teil oleks piisavalt toitu, nii et neil poleks vaja kiirustada. "

Ehkki see võib näida ettepanekuna, teadis Joosep seda pigem käsuna võtta.

"Eee, okei ema. Ma ütlen neile seda homme."

Joosep ei tundunud liiga innukas. Ta niheles veidi mõtte juures, et ema peab tema sõpru atraktiivseks. Ericust mõeldes niheles ta veelgi enam. Sest kuigi Joosep teadis, et ta on tavaline, siis läbi puberteediea teismeliseks olemise ängistusega täidetud aastatesse liikudes, oli ta aru saanud, et ta pole see, mida ühiskond üldiselt normaalseks peab. Ka tema leidis, et Eric näeb hea välja ja see aktsent oli tõesti seksikas. Joosep arvas, et mõlemad olid midagi, mille Eric sai Hispaania isalt ja Barbadose emalt.

Joosep niheles ka mõtte juures, mida Melanie ütleks, kui teada saab, et poisid tulevad. Lõppude lõpuks on suurte õdede kohus oma nooremaid vendi piinlikku olukorda panna Tal oli piinlik, kui õde oli proovinud Ericuga vestelda. Oma osa võis olla ka alateadlikult armukadedusel, kuid Joosep arvas, et õde on tema jaoks liiga vana. Ta unustas mugavalt, et oli oma klassi noorim ning Eric ja Paul olid kaks vanemat. Kuna Melanie oli temast vaid kaheksateist kuud vanem, olid need kaks poissi sama vanad kui Melanie.

Riidu polnud olnud, kuid Melanie ja Ericu vahel oli midagi valesti läinud, kui ta viimati külas oli. Ka see oli piinlik, nii et Joosep ei tahtnud enam poisse külla kutsuda. Melanie ei öelnud talle, milles probleem oli, öeldes, et see on Ericu asi öelda, kui ta soovib, et Joosep teaks.

Joosep oli küsinud, ehkki ainus lisakommentaar, mille ta Melanie'st välja võis saada, oli see, et Eric oli natuke anaalne. See ei olnud Joosepi hinnang Ericule. Ta arvas, et tema õde on nõme. Kuid siis oli Joosep juba ammu jõudnud järeldusele, et tema õde suudab poisi huvi tüdrukute vastu kogu eluks kustutada.

Kui ta poleks teadlik geneetika mõjust, oleks Melanie võinud sellega nõustuda. Võib öelda, et ta on seda edukalt teinud vähemalt kahel juhul. Tema vend, keda ta polnud kunagi näinud tüdrukute vastu üldse huvi tundvat, ja Eric, kes oli võimalikult härrasmehelikult öelnud, et kui peaks tekkima võimalus, sooviks mitte-härrasmehelikku viisi Joosepiga koos olla.

Paul ja Eric ootasid järgmisel hommikul Joosepit kooli õuel. Lumivalgeke, kes oli Joosepi jälitanud viisakal kaugusel koolini, heitis Paulile pealiskaudse pilgu, nuusutas õhku ja pöördus Ericu poole. Kiire pilk üles ja alla, siis tuli kass ligi, et end paar korda vastu poisi jalgu hõõruda, enne kui läks otsima päevast päikeselist kohta. Kui Joosep oleks tähelepanu pööranud, oleks ta märganud, kuidas Eric ennast sätib. Joosepi tähelepanu segas see, et Paul ta õlale põrutas.

"Ema ütleb, et tulete pärast kooli meile, aga mis asi see sul Drone'iga on? Kuuldavasti on tal kaks musta silma ja sina oled sellega seotud."

Joosep oigas sisimas. Pauli ema olevat talle seda öelnud. Pauli ema sai selle teada Joosepi emalt. Ta hakkas oma versiooni jutustama...

"... Nii et mina olin üsna süütu kõrvaltvaataja. Tore oli teda siiski maas lamamas näha."

"Nii! Hea Karma." ütles Eric rusikat üles õhku lüües .

"Sa oleks pidanud teda jalaga lööma, kui sul selleks võimalus oli. See võiks teda panna mõtlema, et just sina ta maha paiskasid." Paul vehkis jalaga, justkui lööks.

"See ei tulnud mul kordagi pähe, mul oli lihtsalt liiga hea meel, et mina polnud pikali maas."

Nad hakkasid kooli ukse poole kõndima, kuid paar last peatasid neid ja küsisid, kas vastab tõele, et Joosep peksis Drone'i läbi. Selleks ajaks, kui nad oma klassiruumi jõudsid ja kell hakkas päeva alustama, oli Joosep pidanud seda lugu rääkima neli korda ja pooled klassikaaslased olid talle viit visanud.

Kuidas nad kõik nii kiiresti teada said? See juhtus ju alles eile õhtul. Ta oleks sellele vastust teadnud, kui ta oleks Melanie'le hommikusöögi ajal juhtumist maininud. Kuid Melanie oli näinud, kui kaua nende ema eelmisel õhtul telefoniga rääkis, kui Joosep kodutöid tegi.

Keegi polnud veel Drooni näinud, kuid see polnud midagi uut. Ta oli üks neist, kes elas koolile kõige lähemal ja oli sellisena sageli viimane tulija või hilineja. Droon tuli sisse, kui esimene tund algas. Ta nägi oma mustade silmadega välja nagu panda ja nina oli sodiks. Joosepist möödudes lõi ta teda õlale.

"Purustan".

Joosep mõtiskles varahommikuste õppetundide ajal ühe sõnalise ähvarduse üle. Kuidagi muutis mälestus maas lamavast Droonist teda vähem murelikuks. Droon polnud ju võitmatu. Joosep mainis seda Paulile vaheaja tohuvapohus.

„Kas oled märganud, kui hajevil kõik täna hommikul tunduvad olevat?” Vaatas Paul ringi.

"Ma olen olnud liiga hõivatud Drone'i pärast muretsemisega."

"Ma pole kindel, et peame seda veel palju kauem tegema. Klassis on kõva sumin. Püüan pidevalt juppe vestlustest. Ma arvan, et see võib Drone'i maine purustada. Ma ei suuda otsustada, mis on tema jaoks hullem, ka see, et sina, ‘väike Joosep’, ta jalust maha lõid, või tõde, et ta komistas omaenda koera otsa. "

"Olen endiselt mures."

"Me oleme lähedal, kuid hakka talle vastu. See võib olla võimalus temast tingitud probleem lahendada."

Joosep polnud kindel, kas ta võib nii positiivne olla, oli ju siiski tema tule all, kuid kuidagi vähem kartis ta kui eile alleel.

Tuli vahetund ja kolm poissi läksid õue. Joosep sai teistelt lastelt toetussignaale. See ei takistanud tema vajadust pissile minna, mis tal tavaliselt vaheajal oli. Ta suundus hoovi nurgas asuva vabaõhupissuaari poole. Vaevalt oli see Victoria ajastu sanitaartehnika ime, kuid see jäeti alles siis, kui vana kool oli maha lammutatud ja asendatud praeguse, enam mitte kaasaegse, 1980ndate hoonega. Vana pissuaari ümber asuva kuue jala kuue kõrgusel tagasihoidlikul seinal istusid mõned tuvid. Nad eirasid Joosepit, kui ta sisse astus ja seisis pissuaari seina ees olevale astmele.

Lõpetanud, tõmbas Joseph luku kinni ja pöördus lahkumiseks. Droon Cooper astus sisse ja tuli Joosepi poole, püüdes teda nurka suruda.

"Kätte sain sind. Ma teen sinust näite. Ma ei saa oma mainet sinu pärast lasta ära rikkuda."

Hommikustest vestlustest innustunud Joseph üritas jääda rahulikuks ja keskenduda Drone'i liikumistele, lootes leida viisi, kuidas ta saaks jalga lasta. Ta kuulis enda kõrval seina otsast raevukat tiibade lehvimist. Drone pea kohal lendas tuvi, mis oli piisavalt lähedal, et teda häirida. Joosep tormas Drone'ist mööda ja viis ta tasakaalust välja. Suurem poiss komistas üle astme. Ta kukkus vastu märga pissuaari seina, näoga vastu torustikku.

Joosep suundus õue. Ta pöördus tagasi, et näha juhul kui Drone talle järgneks, ja nägi seina otsas istuvat musta kassi end süütult pesemas.

Eric ja Paul põrkasid temaga kokku. Nad olid näinud, kuidas Drone järgis Joosepit pissuaari ja kavatsesid appi tulla, kui asi inetuks muutunud oleks. Nad meelitasid loo oma sõbralt välja. See oli veel parem. Klassi noorim poiss Joosep oli Drone'ist taas võitu saanud, seekord tuvi abiga!

Kell helises tundide taas alustamiseks.

Lõuna ajal sõi Joosep sööklas oma toidupakist ning Paulil ja Ericul oli vorst ja puder, mis oli menüü kõige vähem halb variant. Eric tahtis poest läbi hüpata, nii et ta lõpetas kiiresti ja jättis ülejäänud kaks kuulama nende ümber toimuvat lobisemist.

Eric oli just kooli tagasi tulemas, kui Drone teda peatas.

"Sinu kord panustada. Pööra taskud välja."

Tavaliselt oleks Eric käsu täitnud, kuid Joosepi seiklustele mõeldes otsustas ta vastu hakata.

"Su nina näeb halb välja. Kas soovid, et ma suudleksin seda paremaks?"

"Kas sa tahad, et ma sulle peksa annan?" nähvas Drone tagasi. Ta vehkis rusikaga Ericu suunas. "Too oma sularaha välja ja lõpeta jamamine selle ..."

Droon ei jõudnud lauset lõpuni öelda. Nina valutas äkitselt nii tugevasti, et tal oli püsti seismisega raskusi. Ta vajas suud hingamiseks, mitte rääkimiseks. Eric oli teda peaga löönud.

"Vabandust, Drone. Unustasin sulle öelda, et õppisin Glasgow's suudlema."

Eric pöördus edasi kõndima,leides end saadetuna olevat kahest oma klassi tüdrukust, kes olid vahejuhtumit pealt näinud. Nende maine järgi teadis ta, et pool kooli teab asjast enne kui tunnid läbi saavad. Ta ei eksinud üldsegi mitte.

Kindlasti teadsid seda kõik Drone'i ohvrid. Drone teadis, et tema aastal pole koolis šotlasi, kuid kummaline oli see, kui paljud väitsid end sel pärastlõunal Glasgowst pärit olevat. Üks või kaks olid isegi piisavalt julged, et küsida, kas ta tahab, et nad tema nina paremaks suudleks, siis aga tegid sama mis Eric oli teinud. Tundus, et kogu tema autoriteet oli murenenud vähem kui 24 tunni jooksul tänu neetud Joosepile ja tema enda rumalale koerale.

Ka nina oli tal kuradi valus.

Poisid arutasid Pauli koju jalutades päeva sündmusi. Nad tervitasid Pauli ema, kes esitas tavapäraseid küsimusi, näiteks kuidas päev möödus ja mida nad kavatsevad teha.

"Okei, ma arvan. Teeme matemaatika kodutöö ära ja siis veedame natuke aega."

Paul juhatas teised läbi söögitoa, kus nad oma tööd teeksid. Tema emal oli teised ideed. Teismeliste kehakeel oli teda sisenedes rabanud. Tavalisest erinev, kindlasti mitte ainult 'ma arvan'.

"Pidage kinni! Te näete kõik siia välja nagu kass, kes koore ära sõi ja kõik, mis ma saan on 'okei'. Mis täna juhtus, et nii õnnelikud olete? Laske tulla!"

Ta pidi veel natuke küsima, kuid lõpuks andsid nad talle päeva kokkuvõtte ja vastasid tema küsimustele.

"Jätkake, minge ja tehke oma kodutööd. Kuni te seda teete, valmistan mõned šokolaadikuklid ja saate need, kui lõpetanud olete."

Poisid läksid teise tuppa ja ema läks kööki ning pani kuklid ahju küpsema. Ta võttis telefoni, et Joosepi emaga rääkida. Kuklite küpsemise ajal oli veel mitu telefonikõnet toimunud ja otsus tehtud: Drone Cooperi probleem näis olevat selle päeva sündmustega lahendatud ja edasisi meetmed pole enam vaja. Loomulikult jälgivad nad edasisi arenguid.

Kodutööd tehtud, hävitati kuklid.

"Šokolaadikuklid. Peame mingil põhjusel selle ära teeninud olema. Need on ema eriline maius."

"Siis oleks parem meeles pidada, et kui lahkume, siis teda uuesti tänada." Eric pomises läbi kuklit täis suu.

"See tuletas mulle meelde." ütles Joosep "mu ema soovib, et te mõlemad homme meile tuleksite. Nagu täna õhtul, saame ka kodutöö ära teha ja siis ütles ta, et teeb õhtusöögi, et te ei peaks koju minema. Me võiksime natuke suhelda."

"Ma arvan, et vajad hr Ellisele mõeldud essee jaoks minu abi." Eric tõstis kulmu Joosepi poole, kellel oli piisavalt kombekust, et punastada.

"Kas Melanie on ka seal?" küsis Paul.

"Ma arvan, et on küll. Mis siis?"

"Noh, kui Eric on temaga lõpetanud, mõtlesin, et kas mul võib ehk võimalus olla. "

"Eew! Sa fännad mu õde. Sa pead meeleheitel olema."

Paul andis Joosepile mängult vastu kõrvu.

"Ai. Mille eest see oli?"

"Sinu õe eest. Ma peaksin lootma, et ta on sinu jaoks 'eew, ta on ju sinu õde. Aga ma arvan, et ta on kena. Kas sa pole nõus, Eric?"

Eric noogutas pead. "Diskreetne ka."

"Diskreetne? Ta räägib kõigile sõpradele kõik minu asjad ära. Sellepärast ei ütle ma talle midagi. See aga ei takista teda minu kohta asju välja mõtlemast."

"Sellepärast, et sa oled tema väike vend. Sa oled aus mäng."

"Selles pole midagi ausat. Igatahes, kuna me oleme sellel teemal, siis miks te temaga lõpetasite, Eric ? Ta ei ütle mulle."

"Täpselt, ta on diskreetne. Ma pole temaga lõpetanud. Ma lihtsalt ütlesin talle, miks ma ei võiks olla rohkem kui lihtsalt sõber."

"Kas sa ütled meile ka?"

"Võib-olla ühel päeval, kuid mitte nüüd."

Uks lükati lahti ja sisse astus Pauli pere punane kass. Meenutades teaduslikku põhjust, miks ta Pauli juurde tuli, kummmardus Joseph, et kassi tähelepanu äratada.

"Tere. Ilmapall, tule ütle tere."

See teenis Joosepile Paulilt veel ühe märkuse.

"Tema nimi on Palli."

"See oli enne, kui ta loomaarsti juurde läks."

Hoolimata sellest, et Joosep heitis alliteratiivseid kassi väärikust riivavaid vihjeid tema varustuse, või selle puudumise kohta, lubas kass Joosepil teda üles võtta ja sülle sättida.

Nad lobisesid mõnda aega, kuni Ericul ja Joosepil oli aeg koju minna. Pauli ema tänati kuklite eest ja poisid läksid oma teed. Koju kõndides mõistis Joosep, et ingverikassi paitamine ei olnud andnud reaktsiooni, mida ta Lumivalgekese silitamisest sai. See peab olema mustale kassile omane. Nüüd on veel vaja teada, kas kellelgi teisel on sama reaktsioon ja mida see võib tähendada.

Kooliteel kohtus Joseph Lumivalgekesega tavapärases kohas. Ta hakkas kassi paitama.

"Tere, Lumivalgeke. Kuidas sul täna läheb?" Tundus, et Joosep oli täna hommikul rõõmsas meeleolus.

"Kas te tuled meiega täna õhtul koju? Paul ja Eric tulevad meile ja ema hakkab süüa tegema. Olen kindel, et leiame sulle mõned söögipalad."

Kass tegi vaikse näu, justkui oleks kutse vastu võtnud, enne kui ta uuesti oma tavapärasele kurgust tulevale nurrumisele asus.

Koolipäev oli pärast eelmise päeva põnevust taas tavapärane. Drone jaoks siiski mitte. Koerast oli nüüd saanud tema valu põhjus. Iga kord, kui ta üritas raha saamiseks kedagi puudutada, oli vastuseks järjekordne katse nina paremaks „suudelda”. Lõunapausi lõpuks oli ta proovimisest loobunud.

Pärast kooli kõndisid kolm teismelist tagasi Joosepi koju. Põhiteelt maha pöörates nägid nad Chase'i, tänava teisest otsast lähenevat Drone'i koera. Nad ei olnud seda nähes üllatunud; sageli lasti see omapäi hulkuma. Tundus, et Chase vaatas üles müüri poole, kus Lumivalgeke Joosepit ootas. Koer märkas kassi, peatus teepervel enne tee ületamist, kõndis mööda teist teeäärt, kuni oli poistest mööda, enne kui tagasi pöördus, et oma teed jätkata. Kogu aeg jälgis koer kassi hoolikalt, et näha, ega see äkki ei ründa.

"Tere, Lumivalgeke. Sa oled kindlasti sellele koerale tugeva mulje jätnud." ütles Joosep, kui peatus teiste tutvustamiseks.

"Kas see on kass, kes oli eile hommikul koolis mu jalge ümber keerles ?" küsis Eric. Joosep urises kinnitavalt.

"Tegelikult mulle kassid ei meeldi. Tavaliselt ajavad nad mind närvi, aga minu arust on see armas." Eric ei suutnud vastu panna. Ta sirutas käe välja ja silitas kassi, igasugune hirm oli nüüd kadunud.

Joosep püüdis Lumivalgekese tähelepanu.

"Kas tuled meiega kaasa?"

Kass tõusis püsti, sirutas end välja ja ühines siis Joosepi maja poole liikuvate poistega.

Nad kõik ütlesid Joosepi emale tere ja tutvustasid teda Lumivalgekesele, kes oli hõivatud enda Ericu säärte vastu nühkimisega. Ema kummardus, et kassi silitada.

"Sa oled üks väike tore kiisu. Me saadame selle kamba ära kodutööd tegema, siis ma saan sulle piima anda."

"Olgu ema, saime vihjest aru. Millal õhtusöök valmis saab?"

"Umbes poolteise tunni pärast. On seda piisavalt, et valmis saaksite?"

"Peaks olema ema. Kas Melanie tuleb ka?"

Joosepi ema nägi, kuidas Paul poja küsimuse peale punastas.

"Ma arvan, et teda võiks veenda." Naeratas ja pilgutas silma Paulile, kelle nägu omandas armsa maasikatooni.

Poisid läksid kodutöid tegema. Joosep oli rõõmus kahelt teiselt saadava abi üle. Nii nagu Ericul oli raskusi matemaatikas, oli ka Josephil probleeme hr Ellise inglise keele kodutöö jaoks vajalikust arusaamisega. Nad veetsid mõnda aega mõistete arutamisega ja olid just töö lõpetanud, kui Melanie neid sööma kutsuma tuli. Pauli nägu muutus kergelt roosakaks.

Kui söömaajaks viimased ettevalmistusi tehti, märkas Joosep, et Lumivalgeke näis enamuse ajast Ericu ümber askeldavat. Kass ei pööranud Paulile ega Melanie'le erilist tähelepanu.

Laua taga leidis Melanie koha Pauli kõrval. Lumivalgeke istus põrandal strateegilises kohas, et kätte saada maitsvaid palakesi, mida talle visati. Eric ja Joseph leidsid peagi, et nad peavad omavahel vestlema. Mitte et see oleks oluline, aga nad olid hõivatud üksteise tundmaõppimisega.

Söögikord läbi ja laud koristatud, leidis Melanie ettekäände poodi minemiseks: kas nad vajasid kassile piima ja toitu? Kedagi ei üllatanud, kui Paul vabatahtlikult temaga kaasa läks.

Kaks ülejäänud poissi olid vestluse jätkamiseks üles tõusnud ja Joosepi tuppa läinud. Neid katkestas Lumivalgeke, kui sisse tulles näugus ja nende tähelepanu nõudis. Nii istusid poisid Joosepi voodil, Lumivalgeke nende vahel. Mõlemad olid mõtetesse vajunud ja silitasid kassi. Nad olid kuidagi sünkroonis, nii et nad tegid silitamist vaheldumisi. Kass nurrus valjult.

Maha istunud, oli Joosep oma käe korraks taskusse pistnud, et tal oodatud erutuse saabudes mugav oleks. Ta vaatas Ericut, et näha, milline on tema reaktsioon. Lumivalgeke oli kindlalt tema juurde läinud ja Pauli täielikult ignoreerinud. Kas kassil on Ericule sama mõju?

Kumbki poiss ei pööranud kassile erilist tähelepanu, kui nad teda silitasid. Kui nad oleksid seda teinud, oleks nad võib-olla hoiatust märganud.

Eric vaatas Joosepit. Ta teadis, et leidis, et Joosep on külgetõmbav, ja hakkas mõtlema, kas on võimalik, et see võiks vastastikune olla. Tal hakkas aluspükstes kitsas olema, kuid ta otsustas sellega praegu leppida. Iga liigutus tähendaks liikumist voodis ja häiriks nende kassi silitamise rütmi. Eric tundis sõrmedes kipitustunnet iga kord, kui käsi kassi juurest tõusis ja Joosepi käest üle läks. Ta nägi, et Joosepi silmad paistsid olevat suunatud ta kubemele. Tema reaktsioon kasvas.

Joosepil omalt poolt jäi märkamata kassi kasuka liikumine iga kord, kui Eric käe üles tõstis. Tunduvalt rohkem huvitas teda Ericu pükstes toimuv teatud liikumine. Liiga hilja tõstis ta pea et Ericule otsa vaadata, püüdes vältida talle sülle vahtimist.

Nende pilgud kohtusid ja nad mõistsid, et nad on mõlemad teineteise vaatamiselt tabatud. Mõlemad värisesid piinlikkusest ja Ericu käsi puudutas Joosepit kogemata, kui ta käe järgmise silituse jaoks tagasi tõmbas. Mõlemad tundsid omavahelist elektrilahendust.

"Ai! See oli valus." Eric karjatas valu leevendamiseks kätt raputades.

"Staatiline elekter ... ee ... mm ... las ma veendun, et oled täielikult tühjaks laaditud" Joosep punastas, kui ta Ericu käest kinni võttis, ja olles väga julge, tõmbas ta aeglaselt nende esimesse embusesse. Teda ei tõrjutud.

Töö tehtud, kadus Lumivalgeke, jättes alles vaid nurrumise - oma tõlgenduse nipist, mille talle oli õpetanud Alice'i Cheshire kass.