Rikutud soeng
Colin Kelly

Ian oli tüdinud Virginia pidevatest etteheidetest, et ta juuksed liiga pikad on. Ta naine vaatas teda kriitilise ilmega number kuus. Ian oli mõtteliselt kõik Virginia ilmed ja märkused ära nummerdanud koos neile võimalike sobivate vastustega.

„Sa annad Coryle halba eeskuju, kas tead.“

Muidugi, olukorrast olenemata lõpetas ta oma etteheited alati selle ebaõiglase süüdistusega.

„Kirevase päralt, ta on ainult kuue aastane. Ta ei märka selliseid asju, et kas mul oleks vaja juukseid lõigata või ei.“

„Ära vannu. Jällegi halb eeskuju. Siiski, Cory märkab selliseid asju, et kas su juuksed vajavad lõikamist või ei. Ma tahan, et sa viiksid ta täna juuksuri juurde. Ta juuksed vajavad lõikamist. Ja sinu omad ka.“

Ta ilme muutus number kolmeteistkümneks. Ilme ’ära isegi mõtle vastu rääkida’.

„Hästi, hästi, võtan Cory ja me mõlemad laseme endal juuksed lõigata.“

Virginia põrnitses Iani (ilme number kaheksa). „Hästi. Kui seda pole sinult liiga palju palutud.“

Ian raputas pead ja Virginia oli paar sekundit vait. „Kas te hakkate nüüd minema?“

Ian vaatas oma kella. “Kell on 9:30, Juuksuri juures on nii vara lastest järjekord. Me läheme natuke hiljem, las rahvast jääb vähemaks. Ma lõpetan enne lehe lugemise.“ Ta istus oma lemmiktugitooli ja avas spordi lehekülje.

Pool tundi hiljem tuli Ian kööki. Virginia oli ametis koogikeste valmistamisega Cory kooli raamatukogu täiendamise heategevusürituse tarvis.

„Võtan Cory ja lähen. Me tuleme umbes tunni aja pärast tagasi.“

Virginia noogutas, olles keskendunud maasikakoogikeste kaunistamisele.

Ian astus elutuppa, üles viiva trepi juurde. „Cory! Hakkame minema, sõbrake. Aeg juukseid lõigata.“ Mingit vastust. Cory luges vist raamatut. Lugemisel oli ta nii keskendunud, et ei kuulnud kedagi enne, kuis see päris tema kõrval seisis. ’Mida,’ mõtles Ian, ’võime veel siis oodata, kui ta teismeliseks saab?’ See oli üks nendest mõtetest, mis tegi Iani rõõmsaks, et Cory oli nende üks ja ainuke laps.

Ian tõusis treppi mööda Cory magamistoa ukse juurde. „Cory, aeg on minema hakata.“ Mingit vastust. See oli imelik ja Ian läks magamistuppa. Coryt polnud oma voodil lugemas. Tegelikult polnud teda kusagil näha.

„Cory? Kas sa mängid minuga peitust? See on ju ainult juuste lõikamine, pole midagi hullu.“

Ian kuulis summutatud nuuksumist , mis tuli teiselt poolt Cory voodit. Ta läks ümber voodi ja nägi kinga otsakest paistmas.

„Cory? Kas sa peidad end minu eest?“ King kadus voodi alla, ja Ian kuulis summutatud nuukseid. Ta kummardus ja tõstis voodikatte üles. Cory lamas seal, näoga vastu põrandat. Ta oli t-särgi üle oma pea tõmmanud.

„Cory, tule välja. Palun.“

Cory nuuksatas. „Ma ei saa. Sa vihastad minu peale.“

„Ma ei vihasta sinu peale. Sa ju tead, et ma ei saa sinu peale vihaseks. Tule nüüd välja. Me võime selle üle rääkida, millest sa arvad, et see mind vihastab. Luban sulle, et ma ei vihasta mingil juhul. Eks ole?“

Veel nuuksumist, siis „Hea küll,“ ja Cory hakkas voodi alt välja ronima, hoides t-särki kogu aeg üle pea. Ta kobis kiiresti istuma, seljaga vastu seina, põlved vastu rinda, pea t-särgi alla peidetud. „Tule parem üles ja istu voodi peale. Nii on palju mugavam.“

„Ahah.“

„Palun? Minu pärast? Pea meeles, mis see ka ei oleks, ma ei vihasta.“

Cory noogutas ettevaatlikult ja Ian küünitas, pani oma käed Cory küünarnukkide alla ja tõstis ta voodile. Cory hoidis kogu aeg kramplikult t-särki, nii et see tal pea pealt ära ei libiseks.

Ian istus oma poja kõrvale ja pani käed ümber ta õlgade. Cory tõmbas ennast Iani vastu ja kaisutas teda.

„Palun vabandust, Issi.“ Ian kummardus ja suudles Cory pead läbi t-särgi.

„Ma armastan sind, Cory. Sa ju tead seda, õigus?“

„Ahah. Ma armastan sind ka.“

„Sa ju tead, et ma sinu peale ei vihasta, õige?“

Pärast väikest viivitus surus Cory oma näo vastu Iani õlga ja vastas summutatult, „Ahah.“

„Võiksid sa siis selle t-särgi oma pea pealt ära võtta ja rääkida mulle, mis lahti on, poisu?“ Ian kõditas poisi külgi. Cory naeris ja värises, siis surus oma käed vastu külgi, vangistades Iani käed.

„Püüdsin su kinni, Issi! Nüüd ei saa sa mind kõditada! Sa ei kõdita mind rohkem ja ma lasen sind vabaks.“

„Noh, püüdsid mu kinni! Hästi, rohkem ei kõdita. Aga sa võta see t-särk ära, mis sul pea peal on. Eks ole?“

„Hea küll. Aga sa ei vihasta minu peale?“ „Ma ei vihasta sinu peale. Ei. Ei vihasta üldse. Mitte mingil juhul. Üldsegi mitte. Iialgi.“

Ian hakkas naerma ja see pani ka Cory naerma. Ta tõmbus tagasi ja tõmbas aeglaselt t-särgi oma peast ära. Nüüd Ian nägi, mille pärast Cory oli nii kartnud ja häbenenud end talle näidata. Cory oli endal juukseid lõiganud. Väga, väga kole soeng.

Iani arvates oli Cory tema pardli trimmerit kasutanud. Ta oli alustanud vasakult poolel ülevalt kuni kõrvani. Tulemus oli ebaühtlane, juuksed mõnes kohas väga lühikesed, ja mõnes kohas sama pikad kui alustades. Siis oli Cory eest poolt oma pealage rünnanud. Ta oli vasakult poolt lühikesed salgud ära lõiganud ja paremal poolel olid nad enamjaolt alles. Ta oli pealt ka osa juukseid ära lõiganud, väga ebaühtlaselt. Pea parem pool ja kuklaosa olid jäänud puutumata. Paistis, et sellel hetkel oli ta peatunud, arvatavasti siis, kui ta aru sai, et ta poleks pidanud oma juukseid üldse lõikkama hakkama. Ilmselt oli see töö osutunud palju suuremaks, kui kuueaastane oleks pidanud ette võtma.

Keegi ei võinud kahelda selles, et Cory soeng oleks löönud kõiki tiitlile ’selle aasta kõige koledam soeng’ kandideerijaid.

Ian teadis, et Cory poolt korda saadetu parandamine nõuab Lesilt herakleslikku pingutust.

Cory vaatas Ianile pisarais silmil otsa, oodates tema reaktsiooni. Ian hammustas valusasti keelde, et mitte naerma puhkeda. Aga ta ei suutnud laia naeratust tagasi hoida.

„Noh ma näen, et sa oled endal juukseid lõiganud.“

„Ahah. Ma kuulsin, kui sa ütlesid, et pean juukseid lõikama minema ja ma tahtsin seda ise teha, et ei peaks minema. Tegin seda ise.“

Cory paistis tegelikult oma katse üle uhke olevat. Ian tegi jällegi kõik võimaliku, et naeru tagasi hoida.

„Sa vist kasutasid mu pardlit.“

Cory vaatas maha ja noogutas.

„Kas sa tahad juuksurisse minna ja lasta Lesil su juukselõikus lõpuni viia?“ Cory vaatas üles, noogutas ja kaisutas Iani hästi kõvasti. Ta oli kindel olnud, nagu ainult kuueaastased poisid kindlad saavad olla, et see oli suurepärane idee. See lihtsalt ei tulnud päris niimoodi välja, nagu ta plaaninud oli.

„Mis sa arvad, kas me peaks vannitoa enne juuksurisse minekut korda tegema?“

„Ahah.“

„Hästi, hakkame sellega pihta ja teeme seda nii vaikselt kui saame, nii et emme meid ei kuuleks. Eks?“

Cory noogutas ja naeratas, esimene naeratus peale seda, kui ta t-särgi peast ära oli võtnud. Ta pani sõrme vastu huuli ja sosistas, „Shhh!“

Nad läksid kikivarvul vannituppa ja Ian sulges ukse. Ta oli üllatunud, et vannituba oli enamjagu puhas ja korras, mitte selline, nagu ta eeldanud oli. Cory oli oma juuksed, no suurema osa nendest ikkagi, otse kraanikausi alla prügikorvi lõiganud. Nad pühkisid vähesed kausis, laual ja põrandal olevad juuksed kokku ja mõne minutiga oli vannituba puhas ja esinduslik. Ian avas ukse ja nad astusid koridori.

„Hästi, poisu. Nüüd läheme.“ Cory silmad läksid suureks ja ta raputas ägedalt pead.

„Ei, ei. Emme ei või mind näha!“ sosistas ta.

Ian mõtles hetke. „Tead mis me teeme. Tead seda nokamütsi, mis sa eelmisel nädalal spordivõistlusel said? See mis sinu pea jaoks liig suur on?“

Cory silmad lõid särama ja näole ilmus rõõmus naeratus.

„Jah. Las ma toon selle.“ Ta jooksis magamistuppa ja ilmus tagasi, müts peas - katmas hullemat osa ta soengust. Ian sättis seda nii, et midagi ei paistaks, mis võiks küsimusi esile kutsuda, kui Virginia teda näeb.

Kui nad väljumas olid, Ian hüüdis, „Virginia, me läheme juuksurisse. Jällenägemiseni umbes tunni pärast.“

„Hästi. Nägemiseni. Nägemist Cory.“

„Nägemist Emme!“

Ian teadis, et Les suudab parandada seda, mida Cory oli teinud, ja et ta tuleb koju tagasi tavalisest hulga lühema soenguga. See rõõmustab Virginiat. Ian lootis, et Cory soeng rõõmustab teda sedavõrd, et ta ei märkagi, et ta laseb Lesil enda juukseid ainult kergelt piirata. Ta ohakas. Ei ta märkab. Ja ta näägutab, et juuksed on ikka liiga pikad. Vähemasti ei saa ta kasutada sama vana ebaõiglast süüdistust, ’Sa annad Coryle halba eeskuju.’ Aga tema pääseb halvast soengust, sellisest mis tema arvates liiga lühikene on, selline mida Virginia oleks eelistanud. Ei, ei tule halba soengut Coryle või Ianile sellel laupäeval.

See lugu on autoriõigusega kaitstud Colin Kelly poolt ja tõlgitud eesti keelde tema loaga

Codey's World Colini kodu