Kerry seisis mäe otsas ja nägi alla vaadates ainult mustvalgeid toone, mustvalget pilti tumedatest varjudest üle heledate kuust valgustatud laikude. Tuul piitsutas teda, kuid ta ei märganud seda. Keev ja mässav viha, söövitav ja mattev, hoidis poisist kõik mõistlikud kaalutlused eemal.

Ta pigistas hambad kokku, surus suusakeppide otsad lumme ja tõukas end liikuma, trotslikule laskumisele. Osa temast, väga väike osa, teadis, kui ohtlik see oli. Laskumine pimedas, laskumine järsust mäest, põigeldes puude, põõsaste ja kivide vahel mis külgnesid rajaga ja takistasid ta kavatsetud kiirust – see oli enam kui hulljulgus. Ta kummardus sõiduasendisse ja suundus kiirust kogudes oma tavalise raja poole, mis viis peanõlvalt ära puude vahele. Puud terendusid eespool tumehallide ja laialivalguvatena pimeduse ja suure kiiruse tõttu. Ta tabas raja algust ainult seepärast, et tee talle nii tuttav oli. Laskumine öösel, laskumine täiel kiirusel, heites kõrvale ettevaatlikkuse ja lootes ainult oma instinktidele – see oli hullumeelsus. Aga ta oli liiga vihane, et sellest hoolida. Ta pidi oma raevu välja elama, ja kui ta peaks end seejuures tapma, noh sellel hetkel olid sellised mõtted pelgalt akadeemilised. Ja mõtted tõsisest õnnetusest, mõtted surmast tema eas lihtsalt ei tulnud pähe.

Nõlv algas suhteliselt laugjalt, kuid järsenes. Üksikud üleval tuule käes seisvad puud asendusid paljudega ja varsti oli ta mäe kõige raskemas kohas. Ta sisenes metsa, kus kasvasid tihedalt kuused, haavad, männid ja kadakad.

Ta teadis seda mäge peast. Et teha seda mida ta nii hulljulgelt tegemas oli, pidi ta seda teadma. Ta vajas kiirust, mis emotsioonid enda alla mataks, teda maha rahustaks. Ta tahtis mõelda millestki muust kui oma ema häälest ja millestki muust kui oma isast. Mis oleks selleks parem kui tunda lund oma suuskade all, tunda külma õhku oma nägu kriipimas aga veel enam tunda adrenaliini tulva hirmust ja joovastusest uisapäisa, ainult vaevu pimedas nähtavate takistuste vahelt mäest alla kihutamisest, takistuste vahelt, mis on möödas enne, kui ta neid näha suudab?

“Jaaaaaa!” karjus ta, kui oli vaevu hoidunud madalast toominga-põõsast, mis ootamatult ta ette oli ilmunud, hoidunud ainsal võimalikul viisil: sekundi murdosa jooksul põlvi nõtkutades, siis järsult üles tõmmates ja üle põõsa hüpates.

Nüüd lookles ta puude vahel, tehes kiireid külglibisemisega pöördeid, mida ta lihased juba ette teadsid. Ta laskus sellest mäest küllalt sagedasti, et teada, mis tulemas oli. See oli ka ainuke põhjus, miks ta poole mäe peal ikka veel jalgadel püsis.

Ta lähenes järsule parem- ja sellele järgnevale vasakpöörde kohale, paremale et hoiduda uhkest männipuust, siis vasakule et mööduda tihedast haavasalust. Ta tunnetas pöördekohta enne selle nägemist. Oleks ta oodanud, poleks ta männist mööda saanud.

Selles kohas rada laienes ja tuli tihedate puude vahelt välja, kuid langus ise muutus järsumaks. Nüüd oli tal ainult üks mure. Ta pidi kiirust maha võtma. Ta ei tahtnud seda teha, tema vaim, mis mäe otsas nii tume oli olnud, oli hulljulge alla-sööstu tõttu uuenenud. Ta tahtis sama kiirusega edasi kihutada. Aga ees seisis ristumine teega, tema liikus aga ikka veel väga kiiresti. Silmanurgast märkas ta Doktori maja tulesid, siis aga sundis end keskenduma kiirelt lähenevale teele.

Kui ta teest üle sõidaks, oleks vähe tõenäoline, et ta autole otsa kihutaks või või see temaga kokku põrkaks. Teel polnud kunagi tihedat liiklust ja öösel? Hea, kui kaks või kolm autot pimeda saabumise järel mööda sõitis. Ja kui ta sellele mõtles, nägi ta kaugemal auto tagatulesid. See auto tegi teise auto ilmumise veelgi vähem tõenäoseks. Aga tee mõlemas ääres olid kraavid, et vihmavett ära juhtida ja teed üleujutusest hoida. Tema pool küljes - kus mäest alla tormavat vihmavett oli rohkem - oli kraav sügavam ja laiem. Siiski suudaks ta oma praegusel kiirusel sellest üle hüpata. Probleemiks oli, mis pärast seda saab? Hüppe järel maanduks ta teel, mis on arvatavasti lumeta. Maanduda suurel kiirusel kruusateele ... see oleks õnnetuse esile kutsumine. Ei, ta peab enne teed pidama saama. Seda ta teadis.

Aga kiirus oli liiga suur! Ta oli pidurdamisega hiljaks jäänud, arvatavasti selle pärast, te mõtles ikka veel oma ema sõnadele, või laskumise-elevuse adrenaliinitulva pärast. Pole tähtis, mis nimelt, aga see oli ta hindamisvõimet mõjutanud. Nüüd teadis ta, et on hädas.

Ta pidi end päästma ja pidi sekundi jooksul valima selleks parima, väikseima riskiga võimaluse. Tegelikult polnud tal valikut. Ta kallutas end paremale ja viskus pikali, tõstes jalad, et suusad ei takerduks ega teda ei pööraks. Ta libises puusal ja tagumikul, suundudes suure lumehange poole, mille lumesahk oli tee äärde jätnud, lootes et lumi on värske, et see pole veel jäätunud. Jäätunud lumevalli vastu lendamine oleks sama, kui vastu kiviseina põrkamine. Ja kiirus oli tal 50km/h ringis.

Ta nägi lumevalli enesele vastu tormamas ja sulges viimasel hetkel silmad. Siis prantsatas ta lumevalli. Silmapilguga oli mäest alla tormamine näkku puhuva ja kõrvus möirgava tuulega asendunud liikumatuse, surmavaikuse ja pimedusega.

Ta oli keset lumehunnikut. Oma kergeks imestuseks oli ta ikka veel meelemärkusel ja midagi ei paistnud valutavat. “Neetud!” ütles ta valju häälega. See ei olnud üldse tema moodi, kuna ta ei vandunud peaaegu kunagi.

Ta hingas sügavalt ja avastas, et hanges on õhku. Ehk tuli see temaga kaasa, mõtles ta. Ta lamas mõne hetke liikumatult, ennast kogudes ja aru saades, kui rumal ta oli olnud ja kui hea oli ikka veel elus ja terve olla.

Kerry naeratas. Pagan selle emaga, mõtles ta, kuid ta viha oli kadunud. Ta teadis, et suudab tüli järel küllalt kiiresti taastuda. Ta tegi seda peaaegu iga päev. Ema sama moodi. Niimoodi nad nüüd elasid lõputus kodusõjas kuna nad mõlemad pidid oma emaotsioone kuidagi maandama. Ja kuna nad olid ainult kahekesi, siis olid nad mõlemad vaenlased. Nad haukusid ja urisesid teineteise peale sageli, harva ühist keelt leides. Viimasel ajal oli see veelgi hullemaks läinud. Aga lamades pimeduses - märjas, külmas pimeduses, saamata aru, kus on üla-, kus allpool, kontrollides käsi ja jalgu ja kaela, et näha, kas nad liiguvad - asendus viha palju pakilisemate mõtetega, kui tülitsemine oma emaga. Ta pidi end sellest jäisest hullusärgist, mis teda vangis hoidis, välja kaevama.

Ta püüdis oma käsi liigutada ja leidis, et kui ta küllalt pingutab, suudab ta neid läbi lume suruda, liigutada nii, nagu ta tahab. Lumi oli küllalt pehme ja polnud teda vigastanud ja oli ka nii pehme, nii et ta sai vääneldes ja sirutades, oma käsi ja jalgu liigutades vähehaaval lumest välja - sama teed kaudu, kust ta sisse oli lennanud. Kui ta välja oli saanud ja taevas paistis, lebas ta mõnda aega vaikselt, lastes hingamisel maha rahuneda ja puhkas. Tema mõtted olid tagasi ema juures. Talle näis, et kui ta oma jope oli haaranud, oli ema näos kurjust. “Sa ei lähe kusagile!” oli ema kriisanud. “Katsu mind takistada,” karjus ta vastu ja oli uksest väljas enne, kui ema sai end liigutada. Ta haaras oma suusad ja hakkas mäkke ronima, suundudes tipu poole. Nad elasid poole mäe peal. Doktor oma perega elas all suure tee ääres. Nende maja juurde tuli väike tee, mis hargnes suurelt teelt. Nemad ja perekond, kellel oli majake teisel pool mäge, olid ainukesed, kes selle tee ääres elasid.

Kui ta välja tormas ja tagasi vaatas, nägi ta ema aknal. Emal ei olnud kavatsust talle järgneda, ta oli sellest juba aasta tagasi loobunud; ta ainult vaatas.

Seekord oli Kerry tüli põhjustanud. Ta teadis seda. Ta oli sama kuri kui emagi. Ja ta oli küllalt taibukas, et mõista, miks nad niimoodi käitusid.

Kerry armastas oma isa. Ta armastas teda, nagu oleks isa kogu maailm. Nad tegi kõike koos. See oli siis alanud, kui ta neljane oli. Siis oli isa teda metsa jalutuskäikudele kaasa võtma hakanud. Enne seda jäi ta emaga koju. Ta eeldas, et ema oli teda siis armastanud, aga kui isa hakkas talle tähelepanu pöörama, siis näis nagu oleks tema elus ere valgus särama löönud.

Isa võttis teda maja ümber asuvasse metsa kaasa ja ta maailm laienes. Isa oli üles kasvanud Colorados, mis on suusamaa, ja paistis teadvat kõike, mis oluline on. Ta jagas seda kõike ka oma pojaga. Puude ja põõsaste nimed. Millised loomad milliseid jälgi olid jätnud. Õpetas teda kala püüdma. Seda, kuidas kala puhastada, kuigi tal ei lubatud nuga enne seitsmeseks saamist kasutada, siis kui ta enam nii kohmakas ei olnud.

Isa ei õpetanud talle jahipidamist. Ütles, et talle ei meeldi tappa loomi - hirvi, põtru või isegi hunte ja puumasid. Isegi jänesed. Kalu võis püüda.

See oli suvel. Kui talv tuli, Kerry oli siis viiene, kartis ta, et jalutuskäigud ja lähedus isaga lõpevad. Kiiresti ilmnes, et nii see ei ole.

Isa töötas suusahotellis. Ta ei õpetanud külastajatele suusatamist. Ta oli suusa-instruktorite pealik ja õpetas hoopis neid. Kõik nad allusid temale. Ja üks põhjus, miks tal oma töötajatega raskusi ei olnud, oli see, et ta oskas neist kõigist paremini suusatada.

Kui tuli talv ja lumi koos sellega, õpetas ta oma poja suusatama. Viieaastased pole just kõige osavamad inimesed planeedil, aga ta isa oli lõputult kannatlik ja suurepärane õpetaja; ta armastas oma poega ja poisil oli sünnipärast annet. Nii hea õpetaja, kui ta isa oligi, siis tegelikult ei vajanud poiss seda eriti. Kerry oli suuskadele kui valatud.

Kui ta korra suusatama oli hakanud, võttis isa teda iga päev tööle kaasa. Naised, kes seal töötasid, armastasid poisikest, aga teda ei huvitanud tuppa jäämine, et ennast kallistada ja hellitada lasta. Tema tahtis väljas olla, instruktorite juures, kuulates jutte suusatamisest ja nõlvadest ja sellest, kuidas nad päästsid ühe suusataja või hoidsid teise õnnetusse sattumast. Kerry kuulas vaikselt ja iga päevaga paranes ta suusatamisoskus väheke. Kui ta hakkas upsakaks muutuma, nagu lastega juhtub, kui nad mingit asja hästi oskavad, istus isa maha ja rääkis temaga. Rääkis, kui ohtlik suusatamine võib olla. Kuidas ta peab ohtusid ette nägema, neid ette aimama ja siis nendest hoiduma. Kerryle näis ta isa suusatamine kartmatu ja see jutuajamine üllatas teda. Aga isa selgitas, et ta polnud kartmatu, vaid sõitis turvaliselt, ja tegi suuskadel seda, mille kohta teadis, et suudab seda teha. Ta rääkis oma pojale, et ei tee asju, mida ta hästi ei suuda teha ja mis hädaohtlikud võiksid olla. Isa õpetas Kerryt ohtu kaaluma, riskeerima ainult siis, kui see vajalik oli ja hindama riski suurust.

Seetõttu oli tänane seiklus rumal ja lapsik, mille üle ta küll uhke polnud. Aga Kerry oli nii hirmsasti vihastanud. Ja peale selle, kui palju 13-aastaseid suudab end ikka nii väga kontrollida?

Iseloom oli tal emalt. Ema oli kergesti vihastuv ja selle oli ta temalt ka pärinud.

Ta tundis läbi oma jope külma sisse tungivat ja keeras end seljalt ära ning tõusis üles. Oli vaja oma suusad ja kepid üles otsida. Ta oli jalad ees lumevalli libisenud ja sidemevabastajad oli rakendunud hetkel, kui suusad hange puudutasid. Kepid oli kadunud, kui ta oma puusal libisema hakkas. Ta hakkas otsides läbi lume sumama.

Esimesena leidis ta suusad, mõlemad kraavi põhjast. Kepid leiab ta mäest üles, koju tagasi minnes. Ta oli peale nende kaotamist pika tee libisenud; nad pidid olema selle koha lähedal, kus ta libisema oli hakanud; libisemiskoha algus oli näha lumme jäänud vao järgi. Ta hingas sügavalt sisse ja ütles endale, et tuleb neid homme päevavalges otsima, siis loobus sellest mõttest, kuna see oleks selge laiskus olnud. Ta oli paar sammu astunud, paar sammu ülesmäge, kui ta mingit häält kuulis.

See oli nii nõrk, et Kerry oleks selle peaaegu tähelepanuta jätnud. Kui temalt oleks hiljem küsitud, poleks ta suutnud seda kirjeldada. Aga ta oli seda kuulnud ja märganud. Ta peatus ja kuulatas. Pidevalt puhuv tuul kahistas haabadel veel säilinud lehti ja aeg-ajalt tugevnedes muutus ulgumiseks, aga see oli erinev olnud. See kostus nagu, noh ta polnud kindel, kuidas just. Esimene mõte oli kass, kuid iga kass, keda ta teadis, oli küllalt taibukas et olla majas või laudas, kerra tõmbunult kõige soojemas kohas, mida ta suutis leida, ennast põhjalikult lakkudes ja üleolevana näides, kui keegi tema poole vaatas. Ei, kass ei saanud see olla.

Ta oli juba ära minemas, et keppide otsimist jätkata, kui ta uuesti häält kuulis. Ta pöördus ümber, vaatas oma isikliku lumehange poole ja jõnksatas siis üllatusest peaga. Ta arvas et nägi ja siis tõesti nägi väikest karvast nägu lumest välja vaatamas, otse selle koha kõrval, kust ta ise välja oli roninud.

Kerry vahtis teda, oletades, et see on mõni metsloom, kes kiiresti oma pea tagasi tõmbab, kui aru on saanud, et teda märgati. Selle asemele juhtus hoopis vastupidi, Nägu tuli lumest veel rohkem esile ja hääl, see olevus oli kindlasti hääle tekitajaks, muutus järsku selgemaks, kui ta enam sügava lume tõttu summutatud ei olnud ja Kerry suutis seda tuvastada. See oli niuksumine. Ja loom, kes see ka ei olnud, tõi seda kuuldavale.

Kerry pööras ümber ja läks tagasi. Kes see ka ei olnud, oli ta lume alla maetud ja püüdis meeleheitlikult pingutades välja ronida. Kerry kühveldas ettevaatlikult kätega ta ümbert lume ära ja tõstis ta üles. Loomake värises külmast, kuid paistis tema nägemisest vaimustuses olevat. Ta oli umbes poole leivapätsi suurune ja kaalus ehk natuke üle poole kilo. Ta mahtus vabalt kahte peopesasse. See oli kutsikas ja väga noor seejuures. Mitte vanem kui kaks kuud, aga arvatavasti isegi noorem. Ta silmad oli avanenud ja särasid, aga ta värises hirmsasti.

“Kust sa küll siis said?” Küsis Kerry. “Ja miks sa lume alla maetud olid?’’ Kutsikas polnud esimesele küsimusele vastanud ja teise peale kallutas ta pead ja püüdis saba liputada. Kuid värisemine paistis võtvad suurema jao ta energiast.

“Peame sind sooja saama, “ teatas Kerry. Ta tõmbas jope luku lahti, nööpis selle all oleva flanellsärgi lahti ja libistas kutsika vastu oma keha, olles enne ta kasukast niipalju lund ära pühkinud, kui võimalik. “Aih!” ütles ta, kui külm keha ta sooja rinda puudutas.

Ta nööpis särgi kinni ja tõmbas luku üles, nii et ainult kutsika nina ta jopest välja paistis.

Sügavalt mõttesse vajununa alustas ta taas teed mäkke. Ema ei ole mingil juhul koeraga nõus. Ta leiaks sada põhjust, miks koera mitte pidada; tuhat põhjust. Aga peamine põhjus, mida ei mainita, oleks see, et ema saaks Kerryt karistada täna õhtul välja minemise eest, kuigi ta seda keelanud oli. See oleks tema põhjus ja see oleks tema jaoks hea küll. Seepärast ta keeldub.

Ta kaalutles teesklemist, et ta ei tahagi koera võtta, teesklemist, et ta ei viitsi tema eest hoolitseda, arvates et see võib ema sundida sellele vastu vaidlema, aga ei, ema võib tema peale vihane olla, nad võivad palju tülitseda, aga ta polnud rumal. See lihtsalt ei toimiks. Ta näeks teda kohe läbi.

Hoides koera rinna vastas ja tundes, kuidas värisemine tasapisi vähenes ja lõpuks lakkas, tajus ta, et tahab väga seda koera endale jätta. Ta juba teadis, et ema seda ei luba. See jättis talle ainult ühe võimaluse.

Koer oli hüljatud. Võib-olla inimeste poolt, kelle auto tagatulesid ta just enne hange lendamist näinud oli. Kes seda küll teeks - viskaks kutsika välja ja jätaks ta surnuks külmuma? Maailmas oli väga halbu inimesi. Ta juba teadis seda; kas pidi ta seda jälle ja uuesti kogema. Kas tõesti?

Koer oli hüljatud. Sama moodi nagu ta ise oma isa poolt. Nagu tema ema oma abikaasa poolt. Mitte et mees seda ettekavatsetult oleks teinud, aga fakt oli, et teda polnud; põhjus polnud tähtis.

Kui isa enam ei olnud, algas suur sõda emaga. Mõlemal neil oli valus ja nad leinasid, kuigi tema ema ei olnud seda nõus tunnistama. Kuid ta nägi ema leina, sest see oli samasugune nagu ta enda oma. Ta ei varjanud enda oma, mis aitas kaasa sõja alustamisele ja toitis seda. Aga nad mõlemad vajasid oma leinale leevendust ja teineteisega tülitsemine oli selle väljenduseks.

Ta tundis oma isast puudust ja tundis end hüljatuna; ta teadis, et koer oli samas olukorras: mahajäetud. Ta poleks üle tunni elanud, kui Kerry teda leidnud ei oleks. Ta kavatses koera päästa. Ja ta endale võtta, ema võis põrgu minna.

Ta mõtles selle üle nii sügavasti et peaaegu unustas oma suusakepid üles korjata, kui ta nendest mäkke tõustes möödus.