Kerry oli oma jalgrattal kodu poole vändates sügavas mõttes. Tal polnud mingit ideed, kuidas seda teha, mitte mingit. Ta pidi paluma poisilt, keda ta ei tundnud, suurt teenet ja rääkimine sellest, mida tal vastutasuks pakkuda oli, valmistas piinlikkust ja kõlaks võõralt inimeselt hullu jutuna.

Siiski polnud tal peale oma väärikuse midagi muud kaotada ja ta oli valmis riskima. Väike alandus ei lugenud midagi, kui see viiks Õnneseene hoidmiseni.

Oli juba hiline pealelõuna, kui Kerry Luke maja juurde sõitis. Tundes end natuke ebakindlalt, kuid samas teades, et peab olema võimalikult positiivne ja veenev, toetas ta oma jalgratta lumega kaetud põõsaste vastu maja ees ja helistas uksekella.

Käskiva olekuga ja umbuskliku ilmega keskealine naine avas ukse. Kerry neelas kurku tõusnud südame alla ja ütles, "Proua Randell?" Ta teadis nende nime ainult seepärast, et Doktor oli temalt korra küsinud, et miks ta kunagi Luke Randelliga ei sõbrusta ja kui Kerry küsis, et kes see on, siis Doktor rääkis talle.

"Jah?"

"Ah, Kas Luke on kodus? Palun kas ma võin temaga rääkida?"

Proua Randell vaatas Kerryt küsivalt. "Kas ta tunneb sind? Ma vabandan, aga ma ei tunne sind."

"Mina olen Kerry," Ta vaikis ja naeratas, siis taipas, et sellest arvatavasti ei piisanud. "Ah, Kerry O’Connor. Me elame teed mööda edasi mäe peal." Ta jätkas naeratamist, lootes et see aitab.

"Ja kuidas sa Luket tead? Ma pole sind kirikus näinud."

Kerry pidi kiiresti mõtlema. Ta teadis, et Luke vanemad olid üli-usklikud. Ta teadis, et nad hoidsid teda tugevasti ohjes. Ta pidi siin sellega, mida ta ütles väga ettevaatlik olema.

Kas usklikele valetamine oli patt? Arvatavasti. Aga Kerry ei olnud usklik ja ei uskunud väga pattusid ning ta oli siin oma missioonil. Mida paha võiks väike vale teha? Peale selle hakkas üha enam paistma, et õige väheke tõde väänamata ei pääse ta üldse Lukega rääkima.

Nii siis...

"Ei. Ma ei ole seal olnud. Mu ema ei võta mind kirikusse. Aga ma tunnen koolis poissi, kes käib teie kirikus – Chuck Waller, te teate teda? – ta ütles, et Luke käib ka seal ja on väga usklik ja kui mul on mingeid küsimusi või kahtlusi selle kõige kohta, mis seal toimub, või ehk hakkab see mulle meeldima, saate aru? Chuck ütles, et võibolla peaksin sellest Lukega rääkima, kuna tema teab usuasjadest rohkem kui ta ise. Minu arvates käib Chuck kirikus põhiliselt sellepärast, et ta vanemad teda sunnivad. No ja kuna Luke elab nii lähedal, ja, noh, siin ma siis olen."

Ja ta naeratas jälle. Tundis end natuke rumalana, aga naeratas.

Proua Randelli reserveeritus paistis natuke kahenenud olevat. "No siis, sellisel juhul, ma arvan, võid sa ehk Lukega rääkida. Miks mitte istuda koos Lukega köögi laua äärde? Ma toon teile piima ja küpsiseid ja ma võiksin vastata kõigile küsimustele meie usu ja kiriku kohta, millega Lukel võiks raskusi tulla!"

Ta paistis väga rõõmus olevat. Kerry oleks tahtnud talle jalaga anda. Istuda ja rääkida sellest, mida tal oli vaja arutada, oleks võimatu, kui proua toas viibib. Nad oleksid pidanud kirikust rääkima, tule taevas appi! See oli viimane asi, millest Kerry rääkida oleks tahtnud.

"Ah, tegelikult, proua Randell, kas ma võiks teie arvates temaga ta toas rääkida? Ainult meie kahekesi? Vaadake, ma olen täiskasvanute juuresolekul häbeliku võitu ja ma ei saaks pooli asju teada, mida ma tahaksin; mul läheksid isegi need küsimused meelest, millele ma vastuseid vajan. Te olete hirmus kena, kuid isegi praegu, ainult siin seistes, olen ma väga närviline ja mul on raske rääkida. Ma oleksin märksa rahulikum, kui oleksime ainult kahekesi, mina ja Luke. Arvatavasti on tal siis parem võimalus mind kirikusse tulema veenda, kui ainult mina ja tema seda asja arutaksime."

Ta püüdis näida paluv ja piinlikkust tundev üheaegselt. Ta leidis, et tal on rohkem eeldusi olla professionaalne suusataja kui näitleja.

"Ah nii," ütles proua Randell ja osa tema rõõmust paistis hajuvat; ta muutus taas külmemaks, kuid peale kahtlemist ta leppis Kerry sooviga, vähemasti marginaalselt. "Lähen siis vaatan, kas ta tahab sinuga rääkida. Palun tule sisse ja oota siin."

Kerry tuli sisse ja proua sulges ta järel ukse. Siis läks ta tahapoole. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi ja ütles, "Ta ütles, et sa üles tuleksid. Trepist üles, esimene tuba paremat kätt."

Kerry tänas teda ülevoolavalt, püüdes mitte üle pakkuda. Proua vaatas teda ikkagi kahtlustavalt, nii et ta polnud päris kindel, kas see oli tal ikka õigesti välja tulnud. Siiski oli ta silda valvavast trollist mööda pääsenud. Ja see pidi olema asja lihtsam osa!

Nüüd pidi ta astuma vastu poisile, keda ta kunagi varem polnud kohanud, rääkima talle augu pähe asjas, mida too arvatavasti ei tahtnud teha, pakkuma talle porgandit, mis talle arvatavasti huvi ei paku ja mis teda pahandab. Käkitegu. Jah, muidugi.

Tundes hirmutavat enesekindluse puudust kuid samas täis otsustavust, rühkis Kerry trepist üles. Kui ta üles jõudis, nägi ta Luket uksel seismas, näol segaduse ilme. Kerry naeratas talle. Luke naeratas vastu ja ütles, "Ma ei suuda ära oodata, kuni ma seda kuulen." Hääl oli tal sarkastiline, aga ta naeratas. Esimest korda sellest hetkest, kui Kerryle see hull idee oli tulnud, tundis ta lootuse virvendust. Kui sellel poisil oli huumorimeelt, oli kõik võimalik.

"Tere," ütles Kerry. "Mina olen Kerry O’Connor. Teie naaber."

Luke naeris. "Naaber. No siis sa tuled arvatavasti meile naabrusesse-kolimise-tervitus-küpsiseid ja uhket soolaleiva kingitust tooma. Oled natuke hiljaks jäänud. Me oleme siin juba kuus aastat elanud. Ehk polnud sul varem aega?"

Ta naeratas ikka veel. Kerry leidis, et peab käiku vahetama. Siiamaani see poiss talle meeldis. Asi oli selles, et ta oli eeldanud kedagi niisugust nagu Ronald, veidriku moodi, enesekindlusetut, pelglikku – seda sorti poissi. Enesekindluse puudus polnud probleem, millega Luke oleks pidanud võitlema. Ta käitus palju vabamalt, kui ta ise. Oma pruunide keskmise pikkusega lokkis juustega ja sportlasliku figuuriga nägi ta hea välja ka. Ei, niisugusena polnud Kerry teda üldsegi kujutlenud.

"Ei. Küpsiseid ei ole. Tulin sulle auku pähe rääkima. Ja mul polnud mingit ideed, kuidas seda teha. Nüüd tean veelgi vähem, kuidas seda teha. Sa pole niisugune, nagu ma eeldasin. Ma arvasin, et sa võiksid kartlik veidrik olla, kuna ma polnud sind kunagi väljas näinud. Selle asemele teed sa nalja, oled isegi upsakavõitu ja üldsegi mitte kartlik. See on päris paha, kuna kavatsesin seda ära kasutada sinu veenmiseks."

Luke läks oma tuppa tagasi ja Kerry järgnes talle. Tuba oli totaalselt segamini. Raamatud ja ajalehed ja riided ja taldrikud pooleldi söödud toiduga katsid kõiki näha olevaid pindu, isegi põrandat. Kerry vaatas ümber, siis pöördus Luke poole. "Näeb välja just sama moodi nagu minu tuba."

Luke naeratas. „Kui juba midagi teha, siis korralikult." Luke paistis vaimustuses olevat, vaadates oma tuba pilguga, nagu võõras seda esmakordsel sisenemisel teeks. "Olen oma segaduse üle uhke." Luke istus arvuti-toolile, siis näitas voodile. See oli üles tegemata, aga see ei häirinud Kerryt sugugi. Ta istus maha.

"Millest sa siis tahtsid mulle rääkida?"

Kerry vaatas talle mõne hetke vaikides otsa, siis veel natuke aega ja lõpuks hingas sügavasti sisse ja ohkas. *„Kavatsesin sind kõvasti moosida, aga arvan, et räägin lihtsalt asja ära. Kas see õnnestub või ei. Ma arvasin – noh, ma ei uskunud, et sa niisugune lahe sell oled. Nii siis, siin see tuleb.

"Mul on vaja, et keegi mu koera valvaks, kui ma koolis olen. Ma leidsin hiljuti hüljatud kutsika siit samast tee äärest, sinu maja juurest üle tee. Asi on selles, et me ei suuda emaga peaaegu milleski ühist keelt leida. Me oleme suurema osa ajast teineteisega sõjajalal. Kui näitaksin talle, et leidsin kutsika ja tahan seda endale jätta, poleks ta mingil juhul nõus ja sellega asi lõpeks. Seepärast ma talle ei ütle. Kavatsen kutsika endale jätta ja ta üles kasvatada, nii et ta isegi ei tea seda ja kui ta lõpuks teada saab, on koer suureks kasvanud ja minu oma ja ta ei saa midagi muud teha, kui minu peale karjuda ja seda ta teeb juba praegugi.

"Minu probleem on selles, et mul pole kedagi, kes temaga sel ajal oleks, kui ma koolis olen. Minu briljantne idee oli, et kuna sina saad kodu-õpetust, võiksid teda siin minu koolitundide ajal hoida."

Siis ta vaikis. Ta oli Luket vaadanud ja see oli teda vaadanud, kuid tema ilmest polnud võimalik midagi välja lugeda. Nüüd kui Kerry ilmselt ootas et ta midagi räägiks, ütles ta keerutamata, "Kuidas sa teadsid, et ma kodu-õpet saan. Ja kuidas sa mind moosida kavatsesid?"

Kerry teadis, et asi edeneb. Luke ei olnud kohe keeldunud, mis tähendas, et Kerryl oli ikka veel võimalus. Ta lootis et see seda tähendas. Igatahes ainuke tee oma idee müümiseks oli müüa ise ennast. Ta pidi proovima.

Ta otsustas küsimustele järjekorras vastata. "Doktor ütles mulle. Sa peaks teda teadma. Korra ta küsis minult, et miks ma sinuga ei sõbrusta. Ja tema rääkiski kodu-õppest. Mis puutub moosimisse, siis ..."

Ta vaikis et mõtteid koguda, siis mõistis, et rääkimine ei muutu ootamisega kergemaks ja kündis edasi. Mul oli kaks asja välja pakkuda. Esiteks kavatsesin sulle öelda, et kui sa seda teed, siis õpetan sulle suusatamist, aga ma ei arvanud, et see sulle meeldib, kuna minu peas oli pilt sellisest väikesest veidrikust kes kunagi majast välja minna ei taha, kes istub terve päeva arvuti taga, kui ta just raamatut ei loe. Suusatamine ei paistnud olevat midagi, millega sa tegeleda oleks tahtnud. Aga, kui see nii oleks olnud, oli mul erinev plaan. See põhines samuti minu ettekujutusel sinust aga nüüd näen, et see meeldiks sulle samapalju kui maksaroog õhtusöögiks."

Luke ei saanud muidu, kui pidi naerma. Siis tegi taas tõsise näo ja küsis, "Mis plaan sul oli?"

"Hästi." Kerry tõusis püsti. See oli nii närvesööv. "Ma annan ühele poisile suusakeskuses tunde, homsest alates. Ta on, noh, ta on kõike seda, mida ma arvasin sind olevat. Ta ei ole sportlaslik, on natuke ülekaaluline, ja ta ei taha üldsegi neid suusatunde võtta. See on ta vanemate idee ja ta vihkab seda. Kui ma uurisin, et mida ta teha tahab, siis ta ütles, et tahab teha seda, mida ta kodus teeb: veeta päeva oma arvuti juures ja raamatut lugedes, aga ta vanemad ei lase. Kuna sina olid siis mu kujutluses, kes sa olid väike arvutiveidrik – ja kuna sain ta tunnistama, et ta on pagana üksildane, nägin et te võiksite omavahel sobida. Kui sa oled siin kogu päevaks oma tuppa suletud, ja nii iga päev, ja kui sul sõpru pole, noh, ma ainult mõtlesin et võiksid selle poisiga kohtuda, saaksid temaga aega veeta..."　

Kerry hääl vaibus olematuks ja ta ei suutnud punastamast hoiduda. Kuid siis pingutas ta oma viimaste otsustavuse riismetega edasi, "Ma arvasin, et sa võid ka üksildane olla."

Luke ei öelnud midagi, ainult vahtis talle otsa. Kui nüüdseks juba närviline Kerry jälle istus, ütles Luke, "Ja kuidas sa kavatsesid seda plaani mulle müüa? Ma mõtlen, et mida sa mõtlesid minu veenmiseks rääkida?"

Kerry naeratas, tundes kergendust, et see nüüd möödas oli ja Luke temaga ikka veel rääkis. "Ma kavatsesin improviseerida. Olenevalt olukorrast. Vaadata missugune sa oled ja vastavalt selle tegutseda."　

Luke naeris. "Sul on iseloomu, kas tead?"

"Sa pole üldsegi selle poisi sarnane, keda mina ette kujutasin. Miks ma sind kusagil väljas näinud ei ole? Ma ei usu, et sa kogu oma aja ainult siin veedad. Sa oled selleks liiga, liiga hea ja sa ei tundu just tüübina, kes end kusagile peidaks. Sa oled sõbralik ja paistad seltsiv olevat. Ma võin seda öelda ainult mõne sinuga koos oldud minuti järel. Sa oled rahul sellega, kes sa oled. Paljud meie vanused lapsed seda ei ole."

Naeratus kadus Luke näolt.

Kerry ootas.

Lõpuks hakkas Luke rääkima. "Sa ei tea midagi probleemidest vanematega. Sa mainisid ainult oma ema; üks inimene kes su peale karjub. Mul on neid kaks. Ja mõlemad on ühesugused. Nad on usklikud, nende usk on nende jaoks kõige tähtsam asi maailmas. See on ainuke asi, mis üldse tähtis on ja neil on kõigutamatu kinnisidee, et mina pean just täpselt samasugune kui nemad olema. Nad tahavad, et minust saaks pastor kes juhiks suurt kogudust, teeks Jumala tööd. Nad ei taha et midagi minu ja nende eesmärgi vahele tuleks, seepärast reguleerivad nad kõike, mida ma teen. Sõbrad, tegevused, puhkus, haridus, absoluutselt kõike."

Kerry nägi, et ta tahab veel midagi ütelda ja vaikis seepärast.　

"Ma kuulsin pealt, kui sa uksel rääkisid. Ainuke põhjus, miks sa üldse sisse said, oli see asi kirikuga ühinemise mõttest ja selleks minult nõu küsimisest. Usku pööramine, pöördunute kogumine, kiriku laiendamine, see on tema ideaal. Tegelikult oleks see nagu juveel ta kroonil, ja kui sa ühineksid kirikuga sellepärast, te ta sind sisse laskis ja selleks innustas, oleks ta nädalateks seitsmendas taevas.

"Igatahes selle pärast polegi sa mind linnas või suusakeskuses näinud. Ma saan välja ainult koos ühega nendest. Ma mängin suve liigas jalgpalli, aga see on kiriku liiga ja me mängime teiste kiriku meeskondadega.

"Mul on kirikus paar sõpra, aga me ei ole lähedased ja nad ei käi siin. Nii siis tegelikult sinu katse mind oma koera hoidma meelitada, tutvustades mulle poissi, kes tahaks aega veeta, isegi ainult ühe nädala, noh, ma haaraksin sellest võimalusest. Aga ma kahtlen, kas sellest midagi välja tuleb."

Kerry lootus oli tõusnud. Nüüd ei tahtnud ta midagi negatiivset kuulda. "Miks mitte?" küsis ta.

"Seepärast, et kui poiss usklik ei ole, mu ema ei nõustu. Koera vastu ta arvatavasti ei oleks. See oleks kristlik asi, kellegi aitamine. Aga aja veetmine koos poisiga, keda ta ei tunne, kes võiks mind saastada? Mitte mingil juhul."

"Sa mõtled, et kui su ema lubaks poisi siia? Siis sa võtaksid koera, kui ma koolis olen?"　

"Kas sa mõtlesid suusatunde tõsiselt? Mulle see meeldiks ja ma saan arvatavasti ema nõusse, juhul kui sa jätkad teesklemist, et oled huvitatud kirikuga ühinemisest."

Kerry oli elevil. Asi võis õnnestuda. "Las ma räägin Ronile. Mul pole aimugi, kuidas ta ususse suhtub, aga ma tean, et ta teeb peaaegu kõike, et suusatundidest pääseda. Minu arvates teeb see teile mõlemale head, kui ta saab nädala koos sinuga veeta.

Räägin temaga homme hommikul esimese suusa-tunni ajal. Siis tulen koju minnes siit läbi ja viin sind asjaga kurssi.

Luke naeratas. "Ma valmistan oma ema ette."