Kool oli lõpuks läbi. Viimane päev, viimane tund. Kerry oli elevil. Kooli pole kuni sügiseni! Enam pole hommikuti vaja kaks kolm tundi varem üles tõusta, kui ta tahtnud oleks. Enam pole vaja lugeda neid igavaid õpikuid. Enam pole vaja kirjutada esseesid. Enam pole vaja toas istuda ja terveid päevi klassiruumi seinte vahtimisele raisata. Enam pole vaja leida lahendeid X-le. Kõige vähem huvitas teda, mis see X oli.

Paariks kuuks oli ta nüüd omapead. Noh, seda oleks ta varem oodanud, omapead olemist. Nüüd, kus tal sõber oli, kellega aega veeta, oli asi erinev. Talle meeldis Lukega aega veeta. Aga ta tundis ikka veel rõõmu üksinda mägedes viibimisest. Luke arvatavasti tahab koos temaga mägedes matkata, ja see oleks suurepärane. Ujumine koos Lukega kristalse veega järvedes, millest ümbrus kubises, oleks ka lõbus. Õnneseen tuleks ka vette. Talle meeldiks ujuda ja ühineks nendega ilma kutsumatagi. Kerry oli selles kindel, ta oli seda Kuldsete Retriiverite kohta lugenud. Aga mõned järgmised nädalad on Kerry omapead, mis puutub inimesest kaaslasesse. Luke ei saa temaga päris kohe ühineda.

Ja siis oli veel asi, mida tähistada, enam polnud ka Maryanni! Sellest ajast, kui ta hakkas Õnneseent koolipäevade hommikul Luke juurde jätma, oli ainukeseks päevaks, mil ta pidi teda nägema pühapäev, kui ta pidi Õnneseene enne kirikut tema majja viima. See oli lihtne olnud, tema ema magas pühapäeviti kauem, ainukesel päeval, kui ta seda teha sai, ja nii sai ta Õnneseene märkamatult välja libistada. Nüüd kui suvi oli, kavatses ta kirikust puhkust võtta, samuti nagu koolist. Ta oli seal seepärast käinud, et see kindlustas talle õiguse Lukega koos väljaspool kirikut aega veeta. Aga ta oli välja tulnud suurepärase põhjusega Randellide rahuldamiseks selles, et ta sel suvel enam nendega kirikusse ei tule. Ta kavatses neile öelda, et linnas on ka teisi kirikuid ja ta tahab neid kontrollida, kuna ta ikka veel õppis, mis asi see usu värk on. Härra Randell oli talle rääkinud, et nende kirik põhineb rangelt Piiblil, nii et tal pole tarvis teisi kirikuid proovida, aga Kerry oli naeratanud ja rääkinud et pole võimalik öelda, kas sulle maiustused meeldivad või mitte ainult lagritsat proovides. Mis siis, kui sa seda maitsed ja leiad, et sulle see ei meeldi ja kogu elu enam ei maiusta, kuni päris lõpus, oma surivoodil, keegi libistab sulle šokolaadi ja sa saad aru, millest sa kogu oma elu ilma oled olnud?

Sa sured kurvana, rõõmuta ja see pole hea, eks ole? See oleks traagiline. Nii et tal on vaja teisi kirikuid proovida suuresti samal põhjusel, et võimalikku tragöödiat ära hoida. Siis võib ta tulla ja Lukega arutada, mis talle nende juures meeldis ja ei meeldinud, ja Luke pöörab ta õigele teele. Peale sellist arutlust saatis Kerry härra Randellile oma firma-naeratuse. Härra Randell oli seda naeratust vihkama hakanud.

Aga see oli toiminud. Kerry võis teisi kirikuid proovida. Ainuke, millist ta kavatses külastada, oli suur loodus väljas. Võibolla härra Randell tundis Jumala lähedust betoonist hoones. Kerry jaoks olid puud ja järved ja avatud taevas testament sellele, mis selles maailmas head oli.

Ta ei saa järgmisel kolmel nädalal Lukega koos olla. Luke kodu-õpetus kestis veel ühe nädala, siis tuli nädal millal Luke ta ema jutu järgi ta ei saavat Kerryt näha, kuna on hõivatud erilise õpinguga ja Kerryl pole suvel niikuinii oma koera vaja tuua. Ta ütles, et see nädal veedetakse intensiivse piibliõppega. Ta justkui naeratas, kui ta Kerryle seda rääkis. Ta polnud Kerry suhtes kunagi soojemaks muutunud.

Ja seejärel veel üks viimane nädal ‘kooli’, kui perekond kahenädalasele puhkusele läks. Aga peale seda võisid kaks poissi kokku saada. Kindlasti oli see proua Randelli soovidele risti vastu, kuid ta abikaasa oli sellega vastumeelselt nõustunud. Ta oli avastanud, et pole eriti osav Kerry asjast kõrvale juhtivatele kuid vihale-ajavalt ümberlükkamatutele argumentidele vastu väitma. Härra Randell oleks võinud lihtsalt oma seisukoha juurde jääda, kuid ta uskus mõistlikku käitumisse ja kui ta kui ta ei suutnud Kerry argumente ümber lükata, siis arvas ta et loogika peab olema poisi poolel, ja ta ei kavatsenud oma põhimõtetest ainult poisi saatanliku naeratuse pärast loobuda.

Kerry vaatas kella klassi seinal ja luges lõpuni jäävaid minuteid. Tal oli lõputunnistus juba käes. Ta oli seda vaadates hämmastunud. Puha A-d ja mõned märkused õpetajatelt uue ja palju küpsema suhtumise kohta oma koolitöösse. See ajas teda naerma. Ta polnud üldsegi küpsem! Ta oli kindel, et on samasugune poiss nagu sügisel kooliaasta alguses. Tal oli lihtsalt põhjus täiskasvanute, eriti oma ema rõõmsana hoidmiseks. Ta tahtis ema juures heas kirjas olla Õnneseene pärast. Ta armastas seda koera, armastas tingimusteta, ja armastus oli nende koosveedetud aja jooksul ainult kasvanud.

Mingil põhjusel paistsid head hinded vanematele väga meeldivat, ja nende saamine ema jaoks oli midagi, mida ta oli teinud nende paremate suhete kindlustamiseks. Siiski oli ta ka ise üllatunud. Ta polnud kunagi oma tarkuse pärast muretsenud ja polnud kunagi püüdnud häid hindeid saada. Talle polnud meeldinud õppimine ega kodutööd ega ka päevad läbi juhmistavas klassiruumis istumine. Aga sellest ajast, kui Õnneseen oli tulnud, koos vajadusega veeta aega oma toas, uks suletud ja ilma häirimata, oli ta seda aega õppimiseks kasutanud; kui Õnneseen magas polnudki seal muud teha. Emale ütles ta, et uks peab kinni olema, kuna tal on vaja õppida. Ja vaata ja imesta, Õnneseene tukkumise ajal tehtud kodutöö tulemuseks oli särav klassi-tunnistus. Kas oli see mingi õnne-laks, millest Doktor oli rääkinud? Võib-olla oligi. Võibolla tema hea tunnistus oli Õnneseene süü!

Kell helises, lapsed huikasid ja jooksid uste poole, ignoreerides õpetajate keeldu, kelle oli ka naeratus näol.

Lapsed sagisid õues, jättes sõpradega suveks hüvasti, või tehes plaane nendega aja veetmiseks. Kerry tegi sama. Kui ta hetkeks üksi jäi, tulid tema juurde kaks tüdrukut, üks veidike häbelik. Tüdrukute juures tundis ta end ikka veel ebamugavalt, aga ta oli kõigiga sõbralik ega tahtnud jäme olla. Ta lobises nendega, rääkides enda ja nende plaanidest suveks ja üks tüdrukutest, see häbelik, Sarah, asetas oma käe ta käsivarrele. Ta seisis liiga lähedal ka. See oli tüdruk , kes viimasel ajal oli otsinud võimalusi temaga rääkimiseks. Ta tegi Kerry sama närviliseks kui Maryann.

"Kerry, me ei lähe sel aastal puhkusele. Ma olen kogu aeg kodus. Kas sa oled ka?"

Ta sõbratar itsitas.

Kerry teadis, kuhu see küsimus viis. Sarah oli kena tüdruk, omamoodi kaunis, mis tähendas, et ta nägu polnud tavapärane, aga ikkagi küllaltki meeldiv, eriti ta mustad silmad ja lühikesed mustad juuksed – aga ta oli tüdruk. Ja sellest piisas. Mõned tema klassi poisid olid hiljuti hakanud ütlema, et tüdrukud pole sellised tüütused, nagu nad varem näisid, ja mõned olid isegi tüdrukuid kohtamisele kutsunud. Ta võdises selle mõtte juures. Ta teadis, et ühel päeval hakkab ta erinevalt tundma. Kuigi mitte praegu. Mitte sellisel imekaunil suvel, mis algamas oli.

Kerry pidi leidma tee Sarahi ilmse ettepaneku tõrjumiseks. Ta püüdis mõelda, kuidas seda tema jaoks kõige pehmemalt teha, kui juhtus kõige hämmastavam asi. Kui Kerry mõeldes seisis, näides natuke rumalana, natuke kidakeelsena, nagu temaga sageli juhtus, kui mõni tüdruk talle lähenes, kui äkki eita kust ilmus Maryann. Ta kõndis Kerry juurde, möödus Sarahst teda riivates, pani käed Kerry õlgadele, pööras oma näo tema poole ja suudles teda otse huultele. Siis ta pöördus, vaatas Sarahle põlevate silmadega otsa ja kõndis minema.

Kerry seisis seal, täiesti keeletuna.

Sarah vaatas pika sammuga lahkuvat Maryanni, ja siis tõmbas teine tüdruk teda käest. Na kõndisid minema, üksteisega sosistades, jättes Kerry üksinda seisma.

See oli hea, kuna Kerry oli täiesti pahviks löödud. Mis oli just juhtunud? Koolibuss oli jõudnud poole teeni Luke majani, enne kui ta uuesti mõtlemisvõime omandas.

Luke tuli järgmisel päeval Kerry poole, oma ema trotsides. Ta rääkis Kerryle, et oli oma emale öelnud, et vajab puhkust, et kolmas Moosese raamat on tema jaoks natuke liiga raske ja ta vajab aega taastumiseks, et ta tuleb tunni aja pärast tagasi. Proua O’Connor juhtus nende jutuajamist kuulma. No, ta oli lõppude lõpuks ema ja sellega õigustas ta pealtkuulamist endale. Ta ei saanud muidu, kui pidi naeratama, kui kuulis, mida nad rääkisid.

"Mida ta tegi?!"

"Ta suudles mind. Ma rääkisin Sarah Conniga ja tema astus juurde ja suudles mind. Siis vaatas altkulmu Sarahle otsa ja kõndis minema. Ei öelnud mulle sõnagi."

Luke naeris. „Kas sa tead, mida ta tegi?"

"Jah, pani mind pagana piinlikku olukorda!"

"Ma mõtlen, et miks ta seda tegi."

"Mitte päris." Tegelikult Kerry aimas, kuid Luke paistis sellest mõnu tundvat, nii lasi Kerry tal selgitada.

"Ta käitus nagu isane koer. Ta märgistas oma territooriumit. Ma oletan, et ta oleks võinud Sarah jalale pissida, või sinu jalale, aga see oli sama mõjuv ja palju viisakam." Luke naeratas.

"Aga mina ei ole tema territoorium!"

"Võibolla mitte sinu jaoks, kuid tema jaoks küll. Sellest, mis sa rääkinud oled, arvan ma et sa meeldid talle juba pikemat aega. Ta on imeilus, kas tead. Ja kena loomuga ka."

Kerry kortsutas kulmu. "Ja, ja, ja. Kuid miks peaksin tahtma tüdrukut enda ümber keerlemas?"

"Sa hakkad tahtma. Sa oled kena, tark, sõbralik, sportlaslik ja kena."

"Seda sa juba ütlesid, ja ma ei ole."

"Sa arvad, et ei ole? Küsi Maryannilt. Ära tule mulle rääkima, et tüdrukud sind üldse ei huvita."

Kerry oli mõne hetke vait. Kui ta lõpuks rääkima hakkas, kõlas see justkui enesekaitse. "Ma arvan, et nad ei tundu enam nii ebameeldivad, kui varem."

"Hah!" ütles Luke ja naeratas tehtult.

Kerryl oli sellel kiire vastus. "Ma ei näe sind tüdrukuid kohtama palumas!"

"Ma ei ole sellest huvitatud," ütles Luke ja midagi tema hääles sundis Kerryt selle uurimisega lõpetama.

Aga proua O’Connor naeratas oma meeles tõesti mitte kuulates, lihtsalt pealt kuuldes. Talle meeldis Maryann. Maryann oli nii tark kui ka kena.

Koos Kerryga näeksid nad nii armsad välja. Ja Maryann elas küllalt lähedal, nii et proua O’Connoril oleks võimalik neil silma peal hoida. Noor armastus oli nii armas asi. Need kaks käest kinni oleksid vaimustavad! Nende järele tuli muidugi valvata, aga selleks emad ongi.

Samal ajal kui Luke pidi kodus oma ema poolt palavalt armastatud Piiblit õppima, tegi Kerry seda, mida tema armastas. Tema matkas mägedes. Korra hommikul kodust lahkunud, võis ta kergesti terve päeva teisi inimesi nägemata veeta. Talle meeldis üksindus ja suhtlemine loodusega. See justkui laadis ta hinge uue energiaga.

Sellel aastal oli see teisiti. Tal oli seltsiline. Õnneseen armastas väljas olla. Üles kasvades oli ta enamuse ajast toas veetnud kas Kerry, Maryanni või Lukega. Nüüd tundis ta suurt lõbu väljas olemisest koos poisiga, keda ta armastas, vaba uurima, nuuskima ja vallatlema.

Ilm oli juuni lõpu kohta ebaharilikult soe. Kerryl olid jalas lühikesed matkapüksid, seljas t-särk ja seljakott lõunasöögiga enda jaoks, natuke kosti Õnneseene jaoks ja mõned pudelid vett.

Mägijärve ääres, kus ta varemgi oli käinud, peatus ta lõunasöögiks. Järv oli puudega ümbritsetud; ta polnud siin kunagi inimesi näinud; järv oli imeilus ja tundus talle isikliku pelgupaigana ülejäänud maailma eest. Ta istus kaldale, toetus seljaga vastu suurt paplit ja võttis lõunasöögi välja. Õnneseen istus tema kõrval, vahtides seljakotti.

"Hea küll," naeris Kerry. Ma tõin sinu jaoks ka midagi." Ta andis Õnneseenele kaks koera-biskviiti, mis kadusid peaaegu silmapilkselt, siis võttis veepudeli välja ja avas selle sutsuga. Peale päikese käes ülesmäge matkamisest nõretas ta higist ja vesi tundus imelisena.

Õnneseen näis ootusrikkana. Ta lõõtsutas ka, keel rippumas pikemalt, kui see võimalik tundus olevat, sellise koormusega harjunud mitte enam kui Kerry. Kerryl tuli mõte. Ta tõusis, vaatas ümber ja leidis vaevata mõne sentimeetri jämeduse murdunud puuoksa. Ta murdis sellest umbes veerand meetri pikkuse tüki. Nad tirised sellega vägikaigast - küllalt kaua, et Õnneseen taipaks, et kepp on mänguasi ja siis viskas Kerry selle järve.

Õnneseen vaatas, kuidas see seal ujus, siis vaatas tagasi Kerry otsa, siis pöördus, võttis paar sammu hoogu ja lendas järve.

Kerry imetles, kui tugev ujuja koer oli. See oli tal esimene kord vees olla ka, aga tema võttis seda, noh, nagu Retriiver vett. Ta haaras kepi ja tõi selle Kerryle tagasi, ise sealjuures end raputades ja poissi veega üle pritsides.

"Kuule, vaata ette!" Naeris Kerry ja märkas, kui mõnus külm vesi oli. Hetkegi mõtlemata viskas ta riided seljast ja sukeldus vette, Õnneseen rõõmsalt järel.

Vesi oli väga külm, aga Kerry oli siin varem ujunud ja teadis, et ta harjub sellega, kui jõuliselt ujub ja ainult ei pladista või hõlju pinnal. Ta ujus tubli tüki maad järvele, Õnneseen kohe tema kõrval. Ta ujus nii pingutuseta, et Kerry haaras ühel hetkel tal sabast, et näha, mis juhtub. Õnneseen käitus, nagu poleks ta seda märganudki ja tõmbas teda läbi vee, rütmi kaotamata.

Umbes veerand tundi järves viibinud, otsustas Kerry, et aeg on välja minna. Isegi aktiivselt ujudes vesi oli külm ja tal hakkas jahe. Ta pöördus kalda poole, vaatas üles ja peatus.

Maryann seisis kaldal.

"Kuule!" Hüüdis ta. "Mida sa siin teed?"

"Ma olen matkal!" Hüüdis ta naeratades tagasi.

"Hea küll, mine ära. Ma pean välja tulema ja ma olen alasti."

"Sellest pole midagi. Ma olen alasti poisse näinud küll. Meil on ju internett."

"Noh, sa ei ole mind näinud ja ei näe ka. Ja miks mind üldse suudlesid?"

Esimest korda paistis ta väheke piinlikkust tundvat, kuigi see läks ruttu mööda. Küsimust ignoreerides hõikas ta, "Tule välja. Me võime koos matkata."

"Ma ei saa tulla, ma olen alasti!"

Selle aja peale oli Õnneseen, kes polnud nii uje kui ta peremees, kaldale ujunud ja tervitas oma sõpra. Ta raputas end ja Maryann kiljus. Kerry jälgis neid, siis hüüdis. "Kuule, siin on külm. Mine ära, nii et ma saaksin välja tulla."

Tüdruk vaatas uuesti tema poole, siis hüüdis, "Hea küll, ma lähen kaugemale, nii et ma sind ei näe. Tule, Õnne."

"Ära vaata!" hõikas ta ja ujus kaldale. Kui ta kalda lähedal oli, kattis ta oma kombluse ühe käega ja kõndis kaldale. Ta haaras oma riided ja kiskus need oma märjale kehale.

"Oled sa valmis?" hüüdis Maryann.

"Jah!" hüüdis ta vastu, ikka veel maadeldes särgiga, mis ei tahtnud märga selga mööda alla libiseda.

Maryann tuli ja aitas Kerryt, suutes särki alla tõmmates oma sõrmedega ta selga paitada.

"Vabanda, et sind piinlikku olukorda panin," ütles ta tasa.

"Ma ei näinud, et saa oleksid tahtnud ka vette tulla," ütles ta natuke pahuralt. Ta oli ikka veel pahane, et oleks alasti olemisega peaaegu vahele jäänud.

"Ma mõtlesin sellele," itsitas ta.

Ta silmad läksid suureks, kui ta tüdrukut vaatas ja siis hakkas ta naerda pugistama, ja ta tuju paranes äkitselt; ja siis naersid nad mõlemad.

"Auh!" ütles Õnneseen, soovides ka rõõmust osa saada, siis aga tundis piinlikkust. Ta teadis, et ei tohi haukuda.

Lõpuks jagas ta oma lõunasööki Maryanniga ja tüdruk matkas koos temaga ülejäänud päeva. Oma üllatuseks märkas ta, et ei pea tüdruku pärast sammu aeglustama. Ta jagas tüdrukuga ka oma viimast veepudelit ja ei vaevunud pudelikaela pühkima, enne kui oma lonksu võttis.

Alles hiljem õhtul voodis lamades ja päeva meenutades tuli talle meelde kahelda, miks tüdruk üldse seal oli. Ümbruses oli tuhandeid ja tuhandeid aakreid metsi ja mägesid, mida uurida. Oli ainult üks selgitus, miks ta oli Kerry peale komistanud.

Ta pidi olema talle järele tulnud. Kõige üllatavam asi oli see, et tal polnud selle vastu midagi, et ta seda teinud oli.

Mitte et talle tüdrukud meeldinud oleks, või Maryann antud juhul. Ta läks isegi nii kaugele, et tunnistas endale, et oli temaga päeva veetmist nautinud, aga mitte selle pärast, et ta tüdruk oli. Hoopis selle pärast, et ta matkas sama hästi kui ta ise, ei lobisenud kogu aja, nagu paljud tüdrukud teevad, oli lihtsalt seal, talle seltsiliseks, samu vaateid nähes, pingutades sama kõvasti mägedest üles ja alla minnes – nende vahel oli ühine vaim olnud. See oli kena olnud. Tüdrukuks olemisel polnud sellega midagi pistmist.

Olles niimoodi otsustanud ja rõõmus et oli omale asja selgeks teinud, pööras ta küljele, tegi olemise mugavamaks, nihkus veidike Õnneseenest eemale kuna tema poolt kiiratud soojust oli liiga, nüüd kus ilm soojemaks hakkas minema. Tal oli näol rahulolev naeratus, kui ta unne vajus.