5. Peatükk

Riley oli oma mammale suud vastu ajanud ja oli nüüd koduarestis ja pidi nende garaazi koristama. Ma olin end abiks pakkunud, kuid ta mamma oli mind minema ajanud, tehes selle käigus mõned lõikavad märkused Riley kohta, mis minu arvates ei olnud põhjendatud. Kuid ma olin üksinda ja otsustasin linna sõita ja vaadata, kas papsil poes abi vaja pole. Tal oli seda peaagu alati vaja, kui ma pakkusin. Ma võisin riiuleid täita või korrastada raamatuid, mis kliendid segamini olid ajanud, põrandat pühkida - selliseid asju. Mulle meeldis see, et kuigi paps oleks mind seal kogu aeg töid võinud lasta teha, ta ei öelnud seda kunagi. Ta ütles, et minu vanune poiss peab suvel vaba olema selleks et poiss olla, et see elujärk saab liigagi kiiresti otsa ja teist niisugust järku enam elus ei tule. Poiss pole selleks, et paar tundi raamatuid riiulisse panna.

Nii siis käisin talle abiks, kui mul see võimalik oli. 'Kui mul võimalik oli' tähendas harilikult seda, et mul oli igav. Kui me Rileyga koos olime, polnud mul kuigi tihti igav. Täna olin ma üksinda.

Sõitsin oma rattal linna, kui silmanurgast Jeffi nägin. Ta istus oma jalgrattal ja nägi mind ka. Hakkasin kiiremini sõitma. Teadsin, et olen hädas. Jeff oli õel, ta tundis et olen talle jõe ääres juhtunu eest võlgu, tema ratas oli üks nendest 21 käigulistest, kitsaste kummide ja kerge raamiga , minu oma oli kohmakas ühekäiguline riistapuu, väga hea poisile ringi sõitmiseks aga mitte hea põgenemiseks kellegi endast vanema eest, kes kavatses sind kinni püüda.

Ta lähenes mulle kiiresti. Ümberringi ei olnud kedagi, kelle juurde ma oleks võinud sõita. Kahtlesin, kas Jeff oleks tunnistajate juures paljut midagi teinud. Kuid tänavad olid tühjad, vähemasti seal, kus meie olime.

Keerasin ümber nurga, aga see ei aidanud. Ta lähenes, olles ehk viis sekundit minust järel. Ta sõidab minu juurde ja lööb mind ratta seljast maha. Tundsin, et nii see juhtub. Otsisin pehme rohuga kohta, kuhu kukkuda, kõva äärekivi asemel. Ei näinud ühtegi head kohta.

Lõikasin ümber järgmise nurga ja peaaegu põrkasin vastu autot. Seda tehes vähenes minu hirm siiski järsku. Auto, mille otsa ma oleks peaaegu sõitnud, oli linna võmmi auto.

Meie linnas oli ainult üks võmm. Aga meil oli ka ainult alla 2000 elaniku ja väga vähe kuritegusid; me nagu tundsime kõik üksteist; ühest võmmist piisas. Meie võmm oli laste seas lugupeetud.

Ta polnud keegi, kellega võiks nalja teha. Me kõik teadsime teda, sest ta tuli igal aastal meie algkooli. Me kõik kogunesime kooli aulasse. Tema oli üleval laval, kandes täit univormi, mustad püksid ja valge särk kuldse randiga õlgadel ja pükste külgedel. Tal oli revolver läikivas nahast kabuuris ja särav, läikiv ametimärk särgi rinna ees. Peas oli tal sõjaväe ohvitseri stiilis müts, isegi siis kui ta oli sees meie juures. Ta seisis laval, jalad tagurpidi v kujuliselt natuke hargis ja ei mingit naeratust näol, nägi ta välja nagu oleks ta seitse jalga pikk. Ta oli suur mees; paps oli mulle rääkinud, et ta oli 5 tolli üle 6 jala ja kaalus üle 120 kilo. Meie olime lapsed ja me olime kõik temast nagu vaimustuses. Kui ta seal üleval laval seisis, oli see ainuke kord, kui me sisse marssides ja istudes vaikselt olime. Üks põhjus oli see, et ta vahtis meid range pilguga, kui me sisse tulime.

Ta rääkis meile turvalisusest, vaatamisest mõelmile poole enne tänava ületamist, enne pimedat koju minemisest, mitte jooksimisest avalikes ehitistes, täiskasvanutele kuuletumisest, võõraste suhtes ettevaatlik olemisest - mitte et meil nii palju võõraid oleks Lewisvilles olnud - ja kõik ülejäänud asjad, mida meie vanemad meile juba rääkinud olid. Ta rääkis ka lapsi puudutavatest seadustest, mida me pidime järgima. Ta rääkis ka vangi panemisest, kui me seadusi rikume.

Ta rääkis ka et võime tema juurde tulla, kui meil on midagi, millega tema saab aidata. Kuid ta ütles seda niisuguse kulmukortsutusega, et me kõik mõistsime, et ta nii ei mõelnud.

Ta nimi oli Rupert Lodge. Mei kutsusime teda ohvitser Lodge, mismoodi ta ütles et me teda kutsuksime. Paar vanemat last ütlesid temast rääkides ainult Lodge, kuid vaatasid ümberringi, kes lähedal oli, enne kui 'ohvitseri' tiitli ütlemata jätsid.

Nii oleks ma peaaegu ta autole otsa sõitnud. Ma pidurdasin, tagumine ratas libises kõrvale ja pääsesin hädavaevalt kokkupõrkest. Mu süda peksis juba põgenemisest. Peaaegu autoga kokkupõrkamine ei pannud teda aeglasemalt lööma. Seisin kaksiratsa ratta kohal ja hingeldasin. Sain aru, kuidas mul vedanud oli. Auto oli seisnud. Oleks ta liikunud, oleksin auto alla jäänud.

Kui ma ennast kogusin, keeras Jeff ümber nurga. Ta nägi mind politseiauto kõrval seismas. Ta pidurdas, libises siis aga pööras, et ära sõita.

Ohvitser Lodge nägi seda kõikke ja kui Jeff pööras, tegi ta midagi autos, sest järsku kostis sireen. Ainult kaks lühikest woop woop, aga nad olid väga valjud ja ehmatavad. Siis rääkis ohvitser Lodger läbi auto võimendi. "Jeffery Tenker, peatu! Tule siia tagasi!"

Jeff oli selleks ajaks nurgani jõudnud, keeras ümber selle ja pani edasi. Ohvitser Lodge istus sekundi või kaks, oodates, et Jeff tagasi tuleks, ma arvan, siis aga rääkis uuesti võimendi kaudu. "Hea küll Jeffrey, kui sa viie sekundi jooksul tagasi ei tule, lasen ma Ämbliku lahti."

Se pani mind nagu võpatama. Mulle meeldivad kõik loomad väga. Noh, rohkem kui meeldivad, ma armastan neid. Leweisvilles oli palju koeri ja võin vanduda, et tundsin enamust nendest. Nemad tundsid mind ka ja liputasid saba, kui ma mööda läksin. Me olime suured sõbrad, mina ja nemad. Ma olin mõnesid nendest isegi jalutanud, kui nende omanikud olid liiga vanad, või ära, või liiga hõivatud. Ja ma ütlesin omanikele, et nad ei pea mulle selle eest maksma. Jah, ma sain koertega väga hästi läbi. Välja arvatud üks: Ämblik.

Ämblik oli peaagu üleni must saksa lambakoer, suur arvatavasti üle 50 kilone, nii et minust tüki maad raskem. Tal oli väike laik punakaid karvu rinna peal, mis oli talle nime andnud. Ta oli ka kõige hirmuäratavam koer, keda ma eales näinud olen. Ohvitser Lodge oli teda treeninud ja ta oli vägagi töötav politseikoer. Selles koeras ei olnud mängulisust, saba liputamist, maiuse mangumist, näo lakkumist. Ta urises palju, sügavalt kurgu põhjast, ja sa teadsid, et ta ootab, loodab, käsku ründamiseks. Ta istus alati autos esiistmel ohvitser Lodge kõrval, silmad ja kõrvad valvel, jälgides kõikke mis väljas toimus.

Mulle ei meeldinud Jeff. Ma kartsin Jeffi. Kuid mõte sellest, et Ämblik talle järele jookseb, ta maha tõmbab, teda senikaua närides, kui ohvitser Lodge tuleb ja ta ära kutsub, ei olnud see, mida ma näha oleksin tahtnud. Lootsin et Jeff tuleb tagasi.

Ta tuli. Ma arvan, et mõte näritud saada ei sobinud talle ka eriti.

Ohvitser Lodge käskis Jeffil autosse istuda. Ta avas tagaukse ja osutas ja Jeff istus, heites pilkke eesistmel istuvale Ämblikule, kes teda ähvardavalt vaatas.

"Ämblik, tule," kamandas ohvitser Lodge ja Ämblik hüppas avatud esiaknast välja nagu välk ja tuli ohvitser Lodge juurde ja istus ta kõrvale tema poole üles vaadates. Ohvitser Lodge näitas Jeffi peale ja ütles, "Valva."

Ämblik liikus nii et ta oli otse Jeffi kõrval väljaspool autot seistes kõigil neljal jalal ja vahtis Jeffi niimoodi, kuidas ma poleks tahtnud, et ta mind vahib. Ta kõrist tuli väga vaikset urinat.

Ohvitser Lodge käskis mul endaga kaasa tulla ja me läksime autost mõne meetri eemale, küllalt kaugele, et Jeff ei kuuleks, millest me räägime.

"Milles asi on, Travis?" küsis ta.

Ah? Ta teadis mu nime? Ja mitte ainult see. Ta hääl oli vaikne, mitte midagi sellist nagu lava peal! Mul vajus vist suu lahti. Ta nägi seda ja ta nägu läks naerule.

"Ma ei ole see, keda te lapsed mind arvate olevat. Mind pole vaja karta. Muidugi kui sa pole paha laps. Sina ei ole ju paha laps, Travis?"

Raputasin pead, usaldamata oma häält. Siis aga, kuna ma pidin, arvestades mu teist eesnime ja puha, ma kuidagimoodi piiksusin, "Kuidas te mu nime teate?"

"Ma tunnen siin linnas enamust lapsi. Enamus pahandusi, on meil laste poolt põhjustatud. Parem, kui ma neid tean. Nagu vana Jeffery siin näiteks. Sina oled hea laps, tema pole. Nii et kuidas oleks, kui sa räägiksid mulle, mis juhtus. Mille pärast ta sind taga ajas?"

No kuidas pidin ma seda tegema, selgitama, ma mõtlen? Ma ei saanud talle kõike rääkida. Rääkida, et me alasti olime, ratastel jõe äärest ära sõites? Rääkida sellest, mida nood poisid tegid? Ma küll nii ei arvanud! Mitte saja aasta sees! Me ei räägi niisugustest asjadest, nagu jõe ääres tehti.

Aga ta vaatas mulle otsa. Nägin ta silmis kaastunnet, viimane asi, mida keegi sealt võis näha loota, kuid isegi nii ei saanud ma sellest midagi rääkida. Siiski pidin ma midagi ütlema. Noh, ehk ma võiksin välja tulla kokkuvõtliku versiooniga. Jah, see oli idee.

Nii ma tegingi.

"A, ohvitser Lodge, ma ... a... nägin midagi. Ta tahab kindel olla, et ma kellelegi sellest ei räägiks. Ta arvab, et kui ta mulle peksa annab ja siis ähvardab, olen ma nii hirmunud et kunagi midagi ei ütle." Nii, minu arvates sellest piisas. Nüüd teadis ta kõike, mida ta teadma pidi.

"Ah nii," ütles tema ja mina hakkasin jälle hingama. Aga siis ta ütles, "Ma arvan, et pean teadma, mida sa nägid."

Raputasin pead. "Seal olid teised inimesed osalised. Ma ei taha teiste peale kaevata."

"Ma saan sellest aru, Travis. Nagu ma ütlesin, oled sa hea laps. Sa saad koolis hästi hakkama, sa hoiad oma sõpra Rileyt ohjes, mis ei saa kerge olla kõige selle vaimuga mis sellel poisil on ning arvestades ta kodust elu ja sa aitad inimesi nende koertega. Kuid Jeffery nüüd on paras tükk. Ma ei saa lasta tal sinusuguseid lapsi kiusata. Nii pean ma teadma, mis juhtus, mitte ainult lühikest versiooni. Ma vajan pikka versiooni. Ma käsitlen seda diskreetselt. Ma teen seda alati. Palun usalda mind."

Tema silmad ja hääletoon, samapalju kui see, mida ta ütles, tegid asja ära. Või ehk fakt, et ma olin hea laps. Võibolla võiks seegi mu teine eesnimi olla.

"See on piinlik," ütlesin, alustades.

"Ma olen võmm. Ma näen paljusid asju, mis piinlikud on. Arvatavasti ei saa sa öelda midagi, mida ma juba varem kuulnud poleks. Ma saan aru, et ma justkui pinnin seda sinult välja. Ma ei pane seda sulle pahaks."

"See on seks värk," ütlesin ma maha vaadates.

"Ma tean seks värgist - ja poistest. Pole üldsegi midagi uut. Kuid enne kui ma Jeffi vastu lähen, pean ma teadma, mis juhtus. Palun, Travis?"

Ma arvan, et 'palun' oli see, mis mind järele andma pani. Ta ei sundinud mind, ta palus. Nii andsin ma järele. Rääkisin talle, kuidas mina ja Riley kalale läksime. Arvan et unustasin ütlemata teise põhjuse, miks me sel päeval sinna läksime, kuid mäletasin, et kalapüügi osa oli põhjus, miks me läksime. Ma ei tahtnud rääkida, mida nood vanemad kutid seal istudes tegid, kuid see oli põhjuseks, miks Jeff mind taga ajas, kuna mina seda nägin, nii et kuidas sain ma seda oma jutust välja jätta.? Pidin talle rääkima, kuidas nad kõik seal alasti kõvadega istusid, ja mis nad siis tegid ja Jeff ennast võitjaks kuulutamas ja Riley jõkke kukkumisest ja Jeff rääkimas tema uputamisest - ja minu uputamisest ka - ja meie riiete äravõtmisest ja Jeff Rileyt kõhtu löömas js Sami meie kaitseks välja astumas ja tüdrukute tulekust ja paljaste poiste üle naermisest ja meie ära sõitmisest. Ma ei rääkinud sellest, et me ikka veel alasti olime, kuna ei näinud et sellel oleks kogu loole suurt tähtsust olnud.

Ohvitser Lodge ei paistnud sellest kõigest, mis ma talle rääkisin eriti üllatunud olevat. Ta ei punastanud ega näinud piinlikkust tundvat ega midagi. Ta ütles, et on kõike seda varemgi kuulnud. Tegelikult ma ei suutnud uskuda, et ta oleks midagi sellist varem kuulnud, aga võib olla ... Igatahes tänas ta mind, pannes oma tohutu suure käe mu õlale ja seda kergelt pigistades. Siis ütles ta mulle, "Tule kaasa," ja viis mind tagasi auto juurde, kus Ämblik ikka veel urises ja polnud tolligi paigast liikunud ja Jeff paistis natuke kahvatu ja hirmunud olevat.

"Jeffery," ütles ohvitser Lodge peale seda, kui ta Ämbliku ära oli kutsunud. "Ma kuulsin kõikke väikesest peost, mis sul all jõe ääres oli. Mul on umbes kuus rikkumist, mille eest ma sind arreteerida võin. Võiksin sind pikaks ajaks noortevanglasse toimetada. Tahad sa seda teed mööda minna, laps? Tahad sa veeta mõned aastad, mängides koos raskete juhtumitega, millised neil seal on? Teha asju, mida nad sind tegema sunnivad? On see mida sa tahad?"

Ohvitser Lodge hääl polnud midagi selle sarnast, mis tal minuga rääkides oli olnud. See oli palju sarnasem sellega, mis tal alati lavalt rääkides oli. Kui Jeff vastas, polnud ta hääl selline, nagu tal jõe ääres oli olnud. See oli kõrgem ja rohkem pingul. Ta kõlas palju nooremana.

"Ei, lugupeetud härra. Mul on kahju, lugupeetud härra. Tahtsin ainult Travisega siin rääkida, see on kõik."

"Politsei ohvitserile valetamine on veel üks rikkumine, Jeffery. Sa lihtsalt ei saa pidama. Sa ei õpi mitte midagi. Oled üks õnnetu juhtum, Jeffrey. Tunnista mulle nüüd. Sa kavatsesid Travisele õppetunni anda, et ta oma suu peaks. Kas kavatsesid Jeffery? Kavatsesid sa seda?"

"Oh ei, lugupeetud härra. Ma ei teeks midagi seesugust."

"Hmm. Nii et sinu vastu kena olemine ja sind aidata püüdmine ei toimi, kas pole? Noh, siis on see noortevangla või siis võibolla, ainult võibolla, on mul teine idee. Ämblik!"

Kora kõrvad läksid kikki, ta liikus ohvitser Lodge kõrvale ja istus, väga valvel.

Ohvitser Lodge vaatas jälle Jeffi otsa. "Ehk suudab Ämblik sind panna tõtt rääkima. Seda ta oskab. Kas proovime, ah? Ämblik, VALVA!"

Ämblik kargas kohale ja Jeff tõmbus silmapilk autos sügavamale varju.

"Jeffery, see on su viimane võimalus. Üks sõna, see on käsk, üks sõna, tähthaaval lugedes on see R-Ü-N-D-A ja see koer on su kallal nagu ussid nädala vanusel raipel ja sa kisendad halastuse järele. Ma olen valmis seda sõna ütlema. See ei võta kaua aega. Või sa võid mulle tõtt rääkida, ja vältida nädalat haiglas, vältida valu, mida nad su haavade puhastamisel teevad. Kumba sa valid?"

Ta võttis Ämblikku kaelarihmast, vaatas Jeffi ja hakkas ütlema sõna. "Ämblik ... RÜND--"

"Ei," karjus Jeff. "Mul on kahju. Jah, ma tahtsin Travist lüüa, nii et ta midagi ei räägiks."

"Poiss, sa päästsid end just kohutavast valust. Kuna sa seda tegid, annan ma sulle kokkuleppe. Me unustame kõik, mida sa jõe ääres Travisele ja Rileyle tegid ja ähvardused, mis sa neile tegid ja seksuaalvärk alaealistega, aga ainult siis, kui sa lubad mulle, et jätad Travise ja Riley täiesti rahule, mõlemad nii sina kui kutid, kellega sa koos oled. Kui sa seda ei tee, või midagi juhtub nende kahe poisiga, või nad jäävad kadunuks või ükstapuha mida, lasen ma Ämbliku sinu peale päriselt lahti. Selleks ajaks kui ma ta ära kutsun, soovid sa et surnud oleksid. Said sa aru? Räägi mulle, mida sa tegema hakkad?"

"Ma jätan Travise ja Riley rahule."

"Kuradi õige, seda sa teed. Mul on sinu vastu ikka veel juhtumid muudes asjades ja tunnistajad keda mina või Ämblik suudame tunnistama panna. Kõik nood kutid jõe äärest. Sa saad viimase võimaluse end muuta, Jeffrey. Kuid ainult ühe. Ära seda raisku lase minna. Ja nüüd kao mu autost ja parem oleks, kui sa sinna pissinud poleks.

Jeff ronis välja, hoidudes Ämblikust nii kaugele kui võimalik, siis võttis oma ratta ja pani minema nii kiiresti kui sai, tagasi vaatamata.

"Sa said siin väga hästi hakkama, Travis. Võid enda üle uhke olla. Lastel on reeglid pealekaebamise kohta ja sa pead suutma otsutada, kuna neid järgida ja kuna seda pole mõistlik teha. Sina tegid täna õigesti, käitusid targasti."

Siis sirutas ta oma käe välja ja ma sain aru, et pean seda suruma, nii ma siis surusin ta kätt. Imelik tundus mu väike pehme käsi ta tohutu suures pahkikus peos, kuid kätt me surusime ja ta tõstsis tervituseks ühe sõrme pea juurde ja läks tagasi oma autosse. Tal polnud vaja midagi öelda, või isegi vilistada. Ämblik tormas ümber auto ja peaagu lendas läbi avatud külgakna esiistmele.

Papsil oli mulle sortimistööd tema abistamiseks ja suurema osa ülejäänud päevat veetsin ma koos temaga.