Epiloog.

Päev, mida Riley kartnud oli, oli saabunud. Esimene päev koolis. Ta magas sel öösel, kui me rebased vabaks lasime, oma majas ja kohtusime temaga bussipeatuses. Tal olid uued riided esimest korda seljas, nagu minulgi. Ta juuksed olid esimest korda kammitud peale seda, kui kool kevadel lõppenud oli ja ta nägi väga peen välja.

Mina ja Riley istusime koos teiste lastega, keda me tundsime. Bussis oli ka vanemaid lapsi, kuid nad ignoreerisid meid. Kui me kooli jõudsime, karjatati meid uustulnukaid saali, kus direktor tutvustas end ja õpetajaid ja ütles, et me kõik saame ühe vanema lapse, kes meid juhatab ja kellelt saab kõiges abi paluda. Ta luges meie kõigi nimed ette ja me tulime saali ette ja tal oli seal kari 8. klassi lapsi ja ta määras igaühele meist ühe nendest.

Meil olild erineved klassijuhataja ruumid, millest ma nägin, et see Rileyle üldsegi ei meeldinud. 8 klassi laps, kelle ta endale sai, nägi välja nagu nohik, kuid oli küllalt sõbralik. Mina sain tüdruku.

Meil Rileyga olid mõned klassid koos ja isegi kehaline ka. See oli hea, kuna riieteruumis anti meile riidekapid ja siis jäi natuke aega üle ja üks vanem laps, arvatavsti 7. klassist oma välja nägemise järgi, tuli Riley juurde, kes oli palju väiksem kui tema ja ütles, "Meil saaab kogu aasta lõbus olema sinusugust väikest könni kiusates." Riley ei kavatsenud sellega üldsegi leppida ja tema võitlejaloomus lõi välja. Kas see, või meenus talle direktori märkus, et igale kaklusele koolis järgneb osaliste väljaviskamine ja mõistis et laps ei käituks vastavalt oma ähvardusele. Riley nihkus lapsele lähemale, nii oli otse selle näo ees ja ütes, "Jah? Sina koos mis armeega?"

Laps näis üllatunud olevat ja ütles siis, "Mina ja Billy siin." Punapea astus ligi. Ta oli sama suur kui teine laps ja tal oli upsakas irvitus näol. Ta sirutas käe, et Rileyt tõugata ja mina, seda ette nähes, olin seal. Lõin ta käe eemale, enne kui se jõudis Rileyt puutuda, ja lõin kõvasti. Vaatasin neile mõlemile otsa ja mulle meenus, mida ohvitser Lodge oli mulle öelnud et kaebamise jaoks on aeg ja koht. Ajasin end natuke rohkem sirgu ja ütlesin, "Meile just räägiti , et selles koolis ei ole kiusamisel kohta. Arvan, et ehk ma parem läheksin ja küsiksin direktorilt, miks sina ja Billy seda teadet kätte pole saanud."

Ilmselt seda reeglit jälgiti, sest laps paistis järsku, noh, hirmunud olevat ja nad mõlemad koos Billyga taaandusid kaugele eemale.

"Jah, seda ma arvasingi," ütlesin ja mina ja Riley kõndisime minema.

See oli meil ainuke sellelaadne intsident. Bussisõit võttis aega umbes nelikümmend minutit ja kulutasime selle teiste lastega rääkimisele. Otsustasin, et selles koolis käimine ei olegi nii paha. Riley pinge oli ka kadunud.

Oleksin tahtnud öelda, et käisime oma rebaseid tihti vaatamas, kuid me ei käinud. Käisime seal paaril korral, kuid ei näinud neid. Nägime kahte jäljerida, rebaste omasid tiigi kaldal. Otsustasin, et Ralph ja Tinker olid ikka veel koos. Tahtsin et nad oleksid, siis miks seda mitte uskuda?

Härra Simmonsi kohtuasi tuli esile ja me pidime tunnistama. See juba oli midagi. Ütlesin Rileyle, et ta ainult tõtt räägiks ega midagi välja ei mõtleks ega liialdaks, kui ta tunnistajapingis on ja tema ainult naeratas, kui ta sinna poole läks; talle meeldis rambivalguses olla. Olin närviline, kui mind kutsuti, kuid sain korralikult hakkama. Riley oli seal üleval suurem kui elu ja käitus nii, nagu räägiks ta kohtus kogu aja. Õnneks ei rääkinud ta midagi meie kõvadest. Härra Simmons mõisteti süüdi ja ma arvan et see oli minu ja Riley tunnistus koos Johnpauli ja Tommy omaga, mis seda põhjustas. Kohtunik määras raskeima võimaliku karistuse, öeldes, et olles õpetaja ja puha tegi selle, mida ta tegi, ainult halvemaks.

Härra Condon sai uue lepingu ja ütles meile, et lahkub. Ta lasi müüri maha kiskuda ja pani siis maja müüki. Lehvitasime talle, kui ta lõplikult ära sõitis. Temast oli saanud hea sõber ja minul ja Rileyl oli mõlemil kahju teda lahkumas näha. Kahju oli ka sellest, et me ei saanud rohkem noid tema hommikusööke ka.

Kõige suurem muudatus oli Rileyga. Ta tuli ühel päeval kevadel meie keskkooli esimesel aastal koju ja leidis et ta ema ja õde olid läinud ja kirjakese, mis ütles et kuna ma talle nii väga meeldin, siis võibolla võikski ta koos minuga elada. See oli kõik. Muidugi, senikaua kui kohus selgitas, mida temaga teha, kuna tal polnud ühtegi sugulast, kellest ta midagi teadnud oleks ja kuna see oli väike linn ilma lastehoolekandeta kohapeal, astus mamma esile ja ütles, et ta jääb meie juurde, kuni püsivad korraldused tehtud saavad. Noh, võibolla läksid kohtus paberid kaduma või ütles keegi neile midagi, kuid Riley asi ei tulnud kunagi arutlusele ja ta elas sealtpeale edasi meie juures.

Kui kaua? Ma arvan, et võid seda endale ise ette kujutada. Oleme mõlemad nüüd kuueteist kümnesed ja tema on ikka papsi, mamma ja minuga. Ikka veel pool ajast üks tüütus, vaieldes ja õiendades igasuguse tühja-tähja üle, kuid ma ei saa selles suhtes paljut midagi enamat teha, kui talle vastu ajada ja teda paika panna, isegi kui ta nüüd minust suuremaks on kasvanud. Mitte palju, aga natuke siiski.

Tal on minust eraldi magamistuba. Mamma pani selle väga kiiresti paikka, kui ta tuli. Arvas, et ta on kaval. See ei toiminud. Rileyl on oma tuba, aga kohe esimesest õhtust siin tuli ta minu tuppa magama, nagu alati. Kui mamma meie peale hommikul kulmu korsutas, tõstis Riley üllatunult simad ja ütles, "Mis on? Me magame alati koos." Ja seda me alati tegime. Ta nõustus sellega lõpuks, pomisedes enda ette, et bürokraatiaga on võimatu võidelda. Näed sa, mida ma mõtlen, kui ütlen, et täiskasvanutest on enamus ajast võimatu aru saada?

Nii oleme me ikka veel koos, samuti nagu ma loodan et meie rebased on. Me kaitseme ikka veel teineteise seljatagust, kuigi olles nüüd vanemad, ei pea me seda enam nii tihti tegema. Oleme nüüd gümnaasiumis ja Riley väljanägemine on paremaks muutunud kui see varem oli. Tüdrukud vahivad teda rohkem kui mind. Kuid see võib ka sellest tulla, et ta on rohkem musklis ja seltsivam kui mina. See aga ei tähenda midagi. Kumbki meist ei mõelnud tüdrukutest, kui olime üheteistkümnesed, ega mõtle ka praegu, kuigi oleme nüüd päris ägedad kutid.

Hea küll, mis mõtet on kõike seda kirjutada ja lõpus tõde häbeneda? Võibolla olen lihtsalt enesekaitses. Ma arvan, et pean seda tunnistama. Riley on minust parema väljanägemisega.

Siiski olen mina ikka veel taibukam.

Lõpp.

~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~ ~

Lühike autori kommentaaar just loetud loo kohta.

Kuigi lugu on väljamõeldis, on informatsioon väikeste rebaste kohta tõene, kui ainult kohad, kus väljamõeldud loos vajalik oli. Nad on hämmastavad loomad. Olümpiavõitja jookseb 100 m natuke alla 10 sekundi. Need rebased, väikesed nagu nad, on jooksevd kaks korda kiiremini.