Seisin peegli ees ja tegin nägusid. Mu vend seisis minu kõrval ja püüdis itsitades minu tehtut korrata. Olime väikesed ja pidime seisma pingikestel, et vannitoa kraanikausi kohal oleva peeglini ulatuda. Peeglist vaatasid meile vastu kaks täiesti samasugust nägu. Mõlemal olid blondid juuksed ja ümarad põsed. Mõlemal olid pruunid silmad ja natuke tedretähti näol. Tegelikult olime me sarnased kaksikud, nii sarnased, et keegi ei suutnud meid eristada.

Enne kui me sündisime, teadsid me vanemad, et oleme kaksikud poisid ja olid meie jaoks valinud nimed Skyler ja Tyler. Niipea kui üks meist sündinud oli, tuli teine kohe järele. Sünnid toimusid nii kiiresti, et alul võidi meid segamini ajada. Selleks ajaks, kui meile väikesed sildid nimedega käte külge pandi, polnud keegi täiskasvanutest enam kindel, kumb meist on kumb ja nii on võimalik, et sündisin esimesena ja sain nimeks Skyler, kuid samuti on võimalik, et sündisin teisena ja sel juhul on mul vale nimi. Kuid Skyler minust sai ja Tyler on mu vend. Minu arvates pole tegelikult sünni järjekord tähtis, kuid vahetevahel me viskame selle üle nalja.

Koju toomise järel pandi meid eraldi magamistubadesse, kuid me mõlemad protesteerisime selle vastu valjuhäälselt ja pisaraid valades, nii et Tyler toodi minu tuppa tagasi. Protesteerisime ikka veel, kuni Tyler minu hälli pandi, kus me üksteist kaisutades kohe magama jäime.

Kui ma ütlesin, et olime sarnased, ei käinud see ainult meie väljanägemise kohta. Kui ühel kõht tühi oli, oli ka teisel kõht tühi. Ema andis meile rinda ja me mõlemad imesime suure isuga. Meie vanemate pahemeeleks, kui üks meist kakas või pissis, tegi ka teine seda. Kui üks meist haigeks jäi, siis jäi ka teine. Vanemad hoidsid meie haiglast saadud plastikust nimesildid senikaua käigus, kuni me nendest välja kasvasime, misjärel need asendati hõbedastega.

Üks meie lemmikmänge oli nimede vahetamine. Kui me sünnipäevapeole läksime, või muidu sõpradega mängisime, vahetasime me oma nimesildid. Kui keegi minu kui Skyleri poole pöördus, näitasin minanäpuga oma kaksikvenna peale ja ütlesin, “Tema on Skyler,” mispeale Tyler näitas enda nimesilti. Küsija teadis peale seda, et Tyleril on punane särk seljas, ja Skyleril sininine. Niipea kui küsija oli ära läinud, vahetasime me sildid tagasi. Kui ta nüüd järgmine kord minu kui Tyleri poole pöördus, ütlesin mina, “Mina olen Skyler” ja näitasin oma nimesilti. Mõnikord süüdistas ta meid riiete vahetamises, kuid me eitasime seda.

Mõnikord kandsime täiesti sarnaseid riideid, kuigi ema seda heaks ei kiitnud. Me võisime niimoodi tundide kaupa mängida.

Me olime mõlemad aprilli kuus sündinud ja kui me viiesteks saime, oli aeg eelkooli minna. Elasime väikeses linnas Massachusettsi osariigi läänepiiril. Linnas oli ainult üks algkool.

Ema ütles meile, et astume uude seiklusesse, kuid ei selgitanud rohkem, kuni esimesel koolipäeval kooliuksest sisse astusime. Vaatasime imestades ümber. Koridorid olid täis igas vanuses ja suuruses lapsi, kes seal ringi kiirustades naersid ja rääkisid.

Ema ja isa teadsid, et koolis oli selline kord, kus kaksikud eraldati, et neil oleks võimalik kummalgi oma sõpruskond leida. Hiljem saime teada, et eraldamiseks oli veel teinegi põhjus. Kui üks kaksikutest juhtuks olema võimekam kui teine, siis kokku jäädes oleks vähem võimekal raskem.

Ema hoidis meil mõlemal käest kinni ja astus klassiruumi, tutvustas õpetajale Tylerit ja lahkus, mind ikka käest kinni hoides. Me läksime kõrvalklassi, kus ema mind mu õpetajale tutvustas, mind suudles ja ütles, et tuleb mulle õhtul järele. Siis läks ta ära.

Ma hakkasin kohe nutma. Ma usun, et eelkooli õpetajad on harjunud esimese koolipäeva pisaratega ning mu õpetaja pr. Hollings püüdis mind rahustada ja minus mänguklotside vastu huvi äratada. See ei toiminud. Ma pildusin klotsid mööda ruumi laiali. Siis andis ta mulle paar pehmet mängukaru. Viskasin ka need minema, kuid need ei teinud teistele haiget. Teised lapsed, mõnedel sõrm suus, seisid vaikselt pealt vaadates kõrval. Keegi neist ei öelnud sõnagi, ainult vaatasid, enne kui teiste toimetuste juurde asusid. Nutsin ja karjusid tervelt kolm tundi, enne kui ema meile järele tuli ja ära koju viis.

Autos sain teada, et Tyler oli ka kolm tundi nutnud ja karjunud. Me mõlemad teatasime, et me sinna tagasi ei lähe. Ema teatas, et läheme küll.

Lõunasöögi ajal suutsime vaevalt ärkvel püsida, ja seejärel läksime üles lõunauinakule. Kuigi meil oli mõlemal oma voodi, magasime me tihti koos ja sel päeval polnud meid võimalik lahutada.

Kui järgmisel hommikul oli aeg tõusta ja kooli minna, siis me keeldusime. Meie õnnetuseks olid meie vanemad meist suuremad. Nad tõmbasid meid voodist välja, panid riidesse, söötsid meid ja tassisid autosse, surusid meie istmetesse ja kinnitasid turvavööd. Muidugi teadsime me, kuidas sealt välja saab ja seda me kohe ka tegime. Meie vanemad surusid meid kindlalt istmetesse tagasi ja kinnitasid jällegi turva rihmadega. Selleks ajaks me mõlemad ulusime. Olen siiamaani mõelnud, mida küll naabrid sellest arvasid.

Rabelesime endid istmetest neljal korral lahti, enne kui alla andsime ja vanemad meid kooli sõidutasid. Ajasime vastu, kui meid autost välja kisti, siis kooli uksest sisse minnes ja klassi sisenemisel, vanemad meid tirimas ja meie nutmas ja karjumas.

Nädala lõpuks olime kõik kurnatud, kaasa arvatud õpetajad ja me teadsime, et järgmine nädal tuleb veel hullem, kuna pidime jääma kooli kogu päevaks.

Laupäeva hommikul oli isa meiega, kui mängisime rõõmsasti oma toas, senikaua kui ema koosolekul oli. Meil olid väikesed furgoonautod ja sõiduautod ja klotsid, mida kasutasime teede ja majade ehitamiseks. Mängisime nendega tunde, tehes hääli, mida meie arvates autod tegid.

Kui ema tagasi tuli, ütles ta meile, et kool oli nõustunud proovima meid üheskoos samas klassis, kuigi nad olid väga vastumeelsed oma korda muutma.

Esmaspäeva hommikul läksime käest kinni hoides kooli, ikka veel kartlikud, kuid rõõmsad, et saame koos olla. Koolis läksime mõlemad pr. Hollingsi klassi, riputasime oma jakid nagisse ja istusime maha aega veetma. Ilma pisarateta, ilma karjumiseta. Kogu päeva mängisime rõõmsasti teiste lastega, kes meid kiiresti Sky’ks ja Ty’ks ristisid. Meile meeldis riietus-nurk, mööda ruumi ringi liikudes, kujutades endist kauboisid, kauneid daame, või mida iganes erinevad riided võimaldasid. Veetsime aega ka ehitades asju suurtest plokkidest, milliseid meil kodus polnud. Vaheajal mängisime me kõigiga, jooksime ringi, pildusime palli ja kiikusime kooli kiigel. Mänguväljakul oli liugu laskmiseks pikk käänuline plasttoru. Me seisime üleval otsa juures, üks meist läks toru mööda alla, kuid peatus poolel teel. Kui teine meist järgi tuli, vahetasime nime lipikud. Edasi läksime koos kuni lõpuni. Alles peale lõunat said me sõbrad aru, mida me teeme.

Lõuna ajal istusime teine teisel pool lauda ja lobisesime oma klassikaaslastega. Mõned nendest tundsid huvi meie sarnasteks olemise vastu. Rääkisime neile viguritest, nagu nimesiltide vahetamine. Nad tahtsid näha, kuidas see toimib, nii vahetasime me enne klassi minemist nimesildid.

Peale lõunat magasime põrandale laotatud mattidel. Alul tahtis pr. Hollinger meid eraldada, kuid leidis peagi selle tulutu olevat, ja nii surusime endid üksteise vastu, magades rahulikult ühel matil, kuni oli aeg tõusta.Ta arvas meid särkide järgi eraldada võivat, ja ütles mulle kohe peale lõunat, “Skyler, palun too mulle enda kõrvalt pingi pealt raamat.” Mina ei liigutanud ennast, kuid Tyler, kellel oli minu nimelipik, tõusis ja tõi talle raamatu. Õpetaja paistis alguses natuke segaduses olevat, kuid läks tunniga edasi. Jätkasime seda mängu, kuni järgmise päeva õhtul ta asjast aru sai. Kartsime, et ta võib meie peale kuri olla, kuid ta naeris ainult, “Teie ema rääkis tõtt. Teie kaks olete vallatust täis.”

Kui ema meile kella kolme ajal järgi tuli, jätsime pr. Hollingsiga ja klassikaaslastega hüvasti ja läksime rõõmsatena koju.

Igal kooliaastal peale seda mõtles direktor meie lahutamisest, kuid peale emaga ja meiega nõu pidamist jättis ta meid kokku.

Lapsepõlves põdesime kõiki tavalisi haigusi, milledest leetrid tundusid kõige hullemad olevat. Jäime haigeks üksteise järel 24 tunni jooksul. Kurgupõletik oli teine haigus, mis meid maha murdis. Gripp tabas meid üle aasta. Iga kord, kui me haiged olime, lamasime koos ühes meie vooditest ja tegime haiguse läbi. Kui me endid paremini tundsime, hakkasime omavahel mängima, või vanemaks saades lugema. Nii teadis ema, et meil on juba parem olla.

Teises klassis hakkas meile külge peldiku huumor. Ema ütles, et oleme ropu suuga, kuid arvan, et ta teadis – see on midagi mida teise ja kolmanda klassi poisid teevad. Me õppisime oma kaenlaga peeretamis hääli tegema ja õpetasime kiiresti tehnikat oma sõpradele. Jami, üks meie sõpradest lõunalauas, oli selgeks saanud, kuidas tahtlikult röhatada ja varsti tegime me seda kõik.

Kolmandas klassis hakkasime me Tyleriga jala koolis käima, kui ilm halb polnud. Halva ilmaga viis ema meid autoga kooli.

Ühel päeval kolmandas klassis peale kehalise tundi, kus me palju jooksime, viskas meie sõber Carl end toolile ja kuulutas, “Olen sitta moodi väsinud.” Muidugi arvasime me, et see on äärmiselt naljakas ja purskasime naerma.

"Sa ei näe välja nagu sitt,” naeris Mike.

Ty kummardus tema kohale ja tegi, nagu nuusutaks teda, öeldes, “Ja sa ei haise nagu sitt,” mille peale me kõik jällegi naerma purskasime.

Tüdrukutest rääkimine tõi meilt kõigil esile hüüatuse “Vastik!”. Kuid ühel kolmanda klassi lõpupoolsel päeval vaatas Atrhur üles, kui Penny Scott meie lõunalauast möödus ja ütles häälel täis imetlust, “Kuulge poisid, ta on kena!”

“Vastik!” vastasime meie.

“Noh, aga ta on,” jäi ta endale kindlaks.

“Noh, miks sa siis teda ei suudle?” narrisin mina, ja teised poisid tulid kaasa. Me jätkasime Arthuri provotseerimist, et ta pärast lõunat Pennyt mänguväljakul suudleks. Võibolla oleksid pidanud Penny vaskpunased juuksed hoiatuseks olema, kuid keegi ei mõelnud sellele. Nii jalutas Arthur meie kõigi pilkkude all ettevaatlikult Penny juurde, võttis tal õrnalt õlgadest kinni ja suudles suule. Meie kõik ergutasime, kuid ergutused muutusid kiiresti oh-deks, kui Penny Arthurile vastu kõrvu virutas. Arthur tuli põske hõõrudes tagasi, protesteerides, “Pagan, see oli valus!” Samal ajal, kui me kõik Arthuri üle naersime, ei julgenud meist keegi uuesti tüdrukut suudelda, enne kui viienda klassi lõpuni.

Neljandasse klassi jõudmise ajaks olime juba enam vähem läbinud oma ropu suu faasi, kuid siis kui üks meie sõpradest jalgpallimängu ajal kasutas F sõna, olime me šokeeritud ja erutatud. Minu arvates oli see väga julge samm ja ühel pärastlõunal, kui me Ty’ga elutoas mängisime, ütlesin ma keelatud sõna välja, ja sain ema käest kiiresti teada, et see pole sõna, mida meil sobiks kasutada, vähemasti mitte täiskasvanute juuresolekul. Muidugi polnud meil õrna aimugi, mida see sõna tähendas, kuid me hoidsime seda kui tabu sõna eraviisiliseks kasutamiseks.

Väikeste poistena masturbeerisime me mõlemad, nautides tunnet. Viiendasse klassi jõudes muutus tunne tugevamaks. Meil olid seks kasvatuse tunnid ja seetõttu teadsime, mis juhtuma hakkab, teadsime ka et ilmselt teevad teised poisid ka sama asja. Meie Tyleriga ei olnud kunagi seks suhetes üksteisega. Kui me voodis lebades pumpasime, ei tulnud meile kunagi pähe seda üksteisele teha.

Keskkool oli meie linnas ühine mitmele ümberkaudsele kohale. Seal olid klassid kuuendast kuni kaheksandani. Sinna oli jala minna liiga kauge, nii sõitsime me bussiga.

Kuuendas klassis hakkasime täiemõõdulist masturbeerimst tegema. Me ei rääkinud sellest kunagi, kuigi teadsime, et teine seda tegi ja seda nautis.

Isegi keskkoolis olime me mõlemad samades klassides. Enam kui korra tuli meil vastata küsimusele, kas me ei kirjuta kodutööd üksteise pealt maha. Küsimus muutus veelgi tähtsamaks lontrolltööde ajal. Kuigi me istusime klassis eri otstes, olid meie tööd peaaegu alati identsed. Kui ma ei teadnud vastust küsimusele, vaatasin ma seda tükk aega ja vastus tuli mulle. Oli see telepaatia? Ausalt, ma ei tea seda. Tean ainult seda, meil oli harva juhuseid, kus me ei teadnud, mida teine meist mõtleb.

Ükskord seitsmendas klassis, kui me voodis lamasime, tuli mulle mõte. Jällegi, oli see telepaatia? Ma ei tea. Mida ma järsku teadsin oli et Tyler uskus enda gei olevat. Ja mina uskusin, et olen ka. Vaatasime üksteisele hämara öö lambi valgel otsa ja naeratasime. Kumbki meist ei öelnud midagi, kuid me teadsime.

Esiti tundsime endid selle teadmisega ebamugavalt. Mida see meie jaoks tähendas? Jah, koolis oli laste tunnustamise poliitika sellistena nagu nad olid, jah, seksuaalkasvatuse tunnis oli teema üleval olnud, kuid teadsime, et koolis oli lapsi, kes geisid ei heaks ei kiitnud. Seepärast olime ettevaatlikud, mida me ütlesime ja kellele me ütlesime.

Kaheksandas klassis astus esimesel koolipäeval uus poiss klassi. Meie silmis oli ta kaunis. Tal olid ronkmustad juuksed, juukselokk ühe silma ees rippumas. Ta tumedad silmad olid sügavad ja hüpnotiseerivad ja tal oli selgelt kujunemas tugev, heas proportsioonis keha. Vaatasin Tyleri otsa; Tyler vaatas mulle otsa. Teadsime kohe, et oleme mõlemad sellest poisist, kelle nimi oli Toby, sisse võetud.

Tobyl ei olnud kõik tunnid meiega ühes, kuid ta oli meiega kehalises ja inglise keeles. Kui me kolmekessi ühes toas olime, ei suutnud Tyler ega mina temalt pilku pöörata. Kehalises vaatasime me imetlusega, kuidas Tobi riideid vahetas. Ta paistis meie tähelepanust mitte teadlik olevat, kuid teadsime, et kaua see nii ei kesta.

Sellel õhtul rääkisime Tyleriga olukorrast.

“Sky, mida me teeme? Me ei või mõlemad teda omale saada.”

“Ma ei tea,” vastasin mina.

Me rääkisime mõnda aega ja vestlus kõlas, nagu räägiksime mingist kaubast, mida ainult üks meist saab omada. Ma ei usu, et meile oleks pähe tulnud Tobylt küsida, mida tema soovib, kuid meie vahel oli esimest korda võistlus tekkinud.

Kui me vait jäime, ei teadnud me ikka veel, mida teha. Mida ma teadsin, oli see, et ma ei suutnud hoiduda masturbeerimise ajal Tobyt alasti kujutlemast ja teadsin, et Tyler tegi sama.

Järgnevatel päevadel püüdsime mõlemad Tobyga nii palju rääkida kui võimalik. Tyler kutsus teda meie lõunalauda. Mina kutsusin teda Inglise keele tunnis enda kõrvale istuma. Ta oli segaduses, nagu enamik inimesi, kes meid esimest korda nägid. Suur osa segadusest oli põhjustatud sellest, mida ta kellelegi oli öelnud või lubanud.

Üks kord tuli ta minu juurde ja küsis, “Kas sina kutsusid mind enda juurde istuma?”

“Jah,” vastasin mina, kuigi ma polnud teda kutsunud.

Kui Tyler saabus ütles ta, “Toby, ma arvasin, et istud täna minu kõrval.”

Vaene Toby ei teadnud, mida teha. Õnneks liikus poiss Toby kõrvalt teise kohta, nii et Tyler istus tema kõrvale, kogu lõuna mind vihaselt vahtides.

Hiljem küsis Tyler minult, kas ma olin Tobyle valetanud. Pidin seda tunnistama.

Sel õhtul oli meil Tyleriga esimene tüli. Süüdistasime mõlemad üksteist Toby endale haaramises. Ütlesime üksteisele haiget tegevaid asju. Me ei läinud küll käsitsi kokku, kuid olime sellele lähedal. Tyler kolis oma tuppa, mina aitasin tal voodit ja kummutit ära viia. Meil mõlemal olid pisarad silmis, kuid olime liiga kangekaelsed, et vabandada.

Pühapäeval tõid vanemad meid kokku ja tahtsid teada, mis juhtunud oli. Me ei vastanud, kuid meil olid jällegi pisarad silmis. Kumbki meist ei nutnud päriselt, kuna ei tahtnud teisele rahuldust valmistada.

Ema ütles, “Tyler, meil pole midagi selle vastu, kui sa eraldi magamistuba tahad. Me eeldame, et mingil ajal see aset leiab, kuid on ilmselge, et olete tülitsenud ja me tahame katsuda teid aidata .”

Tyler ei öelnud midagi.

Minu poole pöördudes küsis isa, “Skayler, võid sa meid valgustada?”

Vaikisin pead raputades.

Lõpuks andsid vanemad alla ja meie Tyleriga läksime välja.

“Me ei saa niimoodi jätkata,” ütlesin ma. “Mida me ette võtame?” Me mõtlesime ja mõtlesime ja lõpuks otsustasime, et hakkame päevi vahetama. Ühel päeval on Toby Tyleri oma ja järgmisel päeval minu oma. Kuna nädalas on 5 päeva, on kahe nädala jooksul Tobi viis päeva meie kummagi oma.

See toimis mõnda aega päris hästi, kuid pidime kindlaks määrama, mis tähendab ‘kellegi oma olema’. Kas see tähendab, et teine ei tohi Tobiga üldse rääkida? Ei, olime sel meelel, et seda see ei tähenda.Otsustasime, et see, kelle oma ta oli, istub tema kõrval klassis ja lõunalauas ja teine ei püüa vahele trügida.

See oli paremal juhul raske vaherahu, kuid me Tyleriga armastasime üksteist nii palju, et andsime endist parima, et see püsiks. Tyler kolis tagasi minu magamistuppa ja me jätkasime parimate sõpradena olemist. Kui aprillis meie sünnipäev tuli, siis otsustasime, et veedame selle ainult kahekesi, kuna Toby kaasamine oleks olnud liiga komplitseeritud. Ja niimoodi purjetasime me kuni kooli üheteistkümnenda klassini. Meie vahel tundus alati pinget olevat, kuid me olime sellest üle. Ma arvan, et ainukesed korrad, kus me Toby’t tõeliselt jagasime, olid need, kui me õhtul masturbeerimise ajal mõlemad temast mõtlesime. Eelviimasel päeval üheteistkümnendas klassis teatas Toby lõunalauas, “Ma kolin Oregoni.”

"Mida?” küsisime me ühest suust. “Miks?”

“Mu isal on uus töökoht ja me kolime mõne nädala jooksul.”

Mina vaatasin Tyleri otsa ja tema vaatas minu otsa. Me mõlemad teadsime, et see on midagi sellist, millest peame kodus rääkima.

Minu magamistoas ütles Tyler, “Noh, tema kolimine lõpetab meie vahelise võitluse - vähemasti nüüd.”

“Jah,” nõustusin mina. “Kuid ma hakkan temast puudust tundma. Ja peale selle, kui see poleks Toby olnud, võinuks probleem kellegi teisega üles kerkida.”

Viimasel koolipäeval kaisutasime mõlemad Tobyt ja lubasime kontakti hoida. See kestis umbes pool aastat, kui tema e-mailid, mis alati olid adresseeritud meile mõlemale, tulemast lakkasid. Arvasime, et ta on endale uued sõbrad leidnud ja tegeleb nendega. Olime kurvad, kuid teadsime, et tema lahkumine oli arvatavasti parim lahendus meie probleemile.

Eelmise aasta jooksul olid vanemad meiega ülikoolist rääkinud. Me mõlemad tahtsime minna ja meile polnud kunagi mõtet tulnud, et me ei saa koos minna. Emal ja isal olid siiski teised plaanid. Nad rääkisid meiega; meie rääkisime nendega. Lõpuks esitas isa ultimaatumi, “Ma lihtsalt ei hakka teie kahe eest ühes koolis maksma. Teie elud on omavahel liiga läbipõimunud. Teil on vaja omad elud välja arendada, omad huvid ja sõbrad leida. Ma lihtsalt ei tee seda.”

Me ei teadnud mida teha, kuid Tyleriga olukorda arutades mõistsime, et oleme kaotajad.

Tyler juhtis tähelepanu sellele, et isegi stipendiumi saades pole me võimelise ise kolledži eest maksma.

“No mis me siis teeme?” küsisin mina.

“Noh, kui anname avaldused kolme kohalikku kolledžisse, võime me oodata ja vaadata, mis juhtub. Kui me kõikki kolme kutsed saame, siis tegutseme plaani B järgi, mis see ka ei oleks, kuid ilmselt seda ei juhtu. Sedasi on meil mõningaid valikuvõimalusi.”

Lõpuks andsime avaldused kolme kolledžisse Amhersti, Williamsi, ja Wesleyani, mida mõnikord kutsutaks Väikeseks Kolmikuks.

Märtsis saime kõigist kolmest kutsed osaleda. Meie nõustaja ütles, et see on väga ebaharilik juhtum ja küsis, mida me kavatseme teha. Me ütlesime, et ei tea. Ja me ei teadnudki.

Arutasime asja mitu päeva ja lõpuks tegin ma ettepaneku, “Ehk me peaks Wesleyani, kui meist kõige kaugema, välja jätma.” Tyler oli minuga nõus, kuid ülejäänud kahe suhtes polnud meil kummalgi tegelikku eelistust.

Lõpuks ütles Tyler, “Ehk peaksime kulli ja kirja viskama.”

“Kuidas see saab toimida, kui kummalgi meist pole eelistust? Võitja peab valiku tegema, kuid me kumbki ei taha seda teha."

Lõpuks jõudsime lahenduseni ja palusime oma vanemaid kulli ja kirja visata. Kui kull tuleb, lähen ma Amhersti, kui kiri siis läheb Tyler Amhersti. Kes meist Amhersti ei lähe, see läheb Williamsi.

Enne mündi viskamist võttis isa asja veelkord kokku, et me kõik ikka asjast ühtemoodi aru saaksime. Ta viskas mündi õhku ja tuli kull.

Saatsime Tyleriga avaldused ära ja hakkasime kolledžite jaoks plaane pidama.

Isa ja ema tegid meile mõlemale kombineeritud kingituseks autod nii sünnipäevaks kui lõpetamise puhul ja sügisel sõitsime me oma kolledžitesse. Amhersti jõudnud, kirjutasin end oma ühiselamusse sisse ja leidsin, et mu toakaaslane oli end juba sisse seadnud. Me tutvustasime endid üksteisele ja pakkisime oma kraami lahti. Tema nimi oli Evan. Ta oli võtnud ülemise koiku, mis mulle sobis. Ta tundus OK olevat, kuid ma ei tunnetanud temast mingeid tundeid. Läbi sügise lävisime meeldivalt, kuid tegelikult polnud meil üksteisega kuigi palju tegemist.

Alguses oli mul suur koduigatsus. See oli esimest korda elus, kui olin vanematest ja ka Ty’st eemal. Võisin öelda, et Ty tundis sama. Siiski sukeldusime varsti kolledži tegemistesse ja koduigatsus hakkas vaibuma. Leidsime, et meil Ty'ga ei ole nii head sidet pika maa tagant. Võisin tunda tema tundmusi nagu kurbus või rõõm või viha, kuid me ei suutnud sel viisil enam teateid saata.

Avastasin kiiresti, et üle koridori elas poiss, kes elas ilma toakaaslaseta. Leidsin ta väga ahvatleva olevat. Ta oli natuke pikem kui mina ja natuke täidlasem. Tal olid liivapunased juuksed ja kaunid sinised silmad.

Ükskord, kui me koridoris juhtusime kokku saama, ütlesin ma talle “Tere” ja ta vastas mulle. Tutvustasime endid. Tema nimi oli Ken Keating. See oli esimene samm. Seejärel said meist sõbrad, väga lähedased. Varsti hakkasime Keni toas õppima. Kuna oli ikka veel kuum, olime õppides sageli ainult lühikestes pükstes. Kui ma vahel teda vaatasin, kui ta laua ääres ilma särgita istus, ajas vaatepilt mul kõvaks. Kuigi see õppimist segas, ei mõelnud ma kindlasti selle üle kaevata. Aega ajalt tabasin üles vaadates teda mind vahtimas; teine kord tabas tema mind sama tegemas, mis minu arvates oli õiglane. Me mõlemad naeratasime, enne töö kallale naasmist.

Oktoobri alguseks käisime koos Keniga igal pool – pitsapoes, kinos, jäätise järel. Kui me ühel laupäevõhtul kinos istusime, tundsin, kuidas ta minu käest kinni võttis. Instinktiivselt haarasin tema käe ja me hoidsime käest kinni kuni filmi lõpuni.

Kui me pimedas ühiselamu poole tagasi sammusime, küsisin enda arvates SUURE küsimuse: “Ken, oled sa gei?”

Olin valmis kõrvale tõmbuma, kui ta mulle äigaks, kuid tema ainut naeratas ja noogutas. “Olen sinult seda küsimust oodanud, kuna polnud kindel, kas sina oled,” ütles ta. Ta tõmbas õrnalt mu pea enda poole ja suudles mind pikalt ja armsasti suule, mille ma ta keele avasin.

Tagasi ühiselamus läksime kiiresti alasti tema voodisse ja ma sain oma esimese tõelise seksuaalse kogemuse. Ta oli õrn ja armastav ja tal näis rohkem kogemust olevat, kui minul.

Kui me lõpetanud olime, suudlesime veelkord, enne kui ööseks enda tuppa läksin, lootes et keegi mind ei näe alasti üle koridori minemas. Sellest ajast olime lahutamatud. Meie kaaslased märkasid seda varsti ja hakkasid halvustavaid vihjeid tegema, kuid meie sellest ei hoolinud.

Meie Ty’ga helistasime või saatsime e-kirju peaaegu igal õhtul. Alul ma ei öelnud Keni kohta midagi, kuid lõpuks teatasin Ty’le, et mul on kellegagi suhe, kuigi ma ei öelnud tema kohta midagi enamat. Ta vastas, et on ka kedagi leidnud, kuid ei öelnud mulle midagi rohkem. Tegelikult leppisime kokku hoida kogu informatsioon oma sõprade kohta esialgu salaja, leides teise ees saladuse omamist lõbusa olevat.

Loomulikult veetsime me tänupühad koos Ty’ga kodus, rääkides vanematele rõõmsalt oma esimestest kolledži kogemustest. Peale õhtusööki, kui me Ty’ga elutoas istusime, ütles ta, “Sky, ma tahan kedagi Jõulupühade ajal mõneks päevaks siia tuua. Kuidas oleks, kui sina ka kedagi tooks? Ehk oleme me küllalt kaua teineteise eest saladust hoidnud ja nüüd oleks hea aeg teineteise sõpru näha. Sellel õhtul rääkisime asjast oma vanematega ja nad olid väga avatud meie sõpradega kohtumisele.

Tagasi Amherstis kutsusin ma Keni mõneks päevaks enne Jõulupühi meile. Ma rääkisin talle saladusest, mida me Ty’ga omavahel hoiame. Ta näis hetkeks imelikuna ja arvasin, et ta ütleb midagi, kuid ta ainult naeratas oma kaunist naeratust ja nõustus külla tulema.

Jõulunädala alguses sõitsime Keniga minu autos ja jõudsime koju enne Ty’d. Esitlesin teda oma vanematele ja lasin tal end minu magamistoas sisse seada. Kui me alla tagasi läksime, kuulsin Ty autot saabuvat. Hetk hiljem läks uks lahti ja Ty astus sisse, tema järel Ken! Vähemasti nägi ta välja nagu Ken.

Tyleri sõber ja Ken purskasid naerma, enne kui Ken mu vanematele ütles, “Saage tuttavaks mu kaksikvenna Beniga.” Selleks ajaks naersid juba kõik. Ken ja Ben olid identsed kaksikud, nagu meie Ty’gagi.

Hiljem sain teada, et Keatingi poisid olid olnud teineteisega palju avatumad kui meie Ty’ga. Nad olid isegi pilte vahetanud ja nii teadsid nad mis juhtuma hakkab.

“Läksime erinevatesse kolledžitesse samal põhjusel kui teiegi,” ütles Ben.

“Jah,” oli Ken nõus, “ja me tundsime sama suurt koduigatsust kui teiegi."

Siis tuli eksam. Meie polnud kumbki oma vanematele välja tulnud. Läksime neljakesi elutuppa, kus isa ja ema ajalehte lugesid.

“Ema...” alustasin ma närviliselt, “ja isa,” ja vaikisin hetke et julgust koguda.

Ty tuli vahele ja purskas välja, “Me oleme geid, samuti on Ken ja Ben.”

Hetk oli vaikust, meie vanemad näisid kohutatud olevat. Meie Ty’ga vaatasime teineteisele otsa ja mõtlesime oi-oi!

Vaadates karmilt Beni ja Keni otsa, küsis mu ema, “Ja kas teie vanemad teavad?”

“Jah, proua,” ütles Ken. “Tulime oma vanematele välja gümnaasiumi esimeses klassis.”

“Ja teile ei tulnud pähe seda ennem meile öelda?” küsis isa meilt karmilt.

Oh sa kurat, mõtlesin, ja olin kindel, et Ty mõtles sama asja. Me ainult noogutasime vaikides.

Kuid kumbki meie vanematest ei suutud karmi ilmet kauem hoida. Isa hakkas naerma ja ema ühines temaga lustlikult.

“Muidugi olete te geid,” ütles isa.

“Oleme seda aastaid teadnud,” lisas ema.

“Sa pead silmas, et lasksite meil ära kannatada kõik väljatulemise piinad, kuigi mõlemad teadsite?’’

“Jah,” ütles isa. ”Meie arvates oli parim, kui see teie poolt tuli. Muidugi polnud me absoluutselt kindlad enne kui praeguseni.”

Varsti embasime me kõik. Emal ja isal, kellel oli raskusi meie eristamisega, oli sama probleem Keni ja Beniga.

Meil oli üheskoos hirmnaljakas õhtusöök, kõik me poisid rääkimas lugusid isiku vahetamise koerustest. Lõpuks läksime üles magama. Olime Ty’ga tema asjad ja voodi Tänupühade ajal tema tuppa viinud. Istusime mõne hetke neljakesi Ty toas, arutades, kuidas toimetada. Keegi polnud meist huvitatud neljaseksist ja olime rahul oma partneritega. Nõustusime, et peame omavahel oma isikute suhtes ausad olema, kuigi võime end ikkagi veel oma vanemate kulul lõbustada.

Järgmistel päevadel jätkasime üksteise lõbustamist, kui naerdes rääkisime tükkidest, mida me teistele teinud olime.

“Kas teid on kunagi süüdistatud kodutööde maha kirjutamises?” küsis Ken.

Kinnitasime, et on. Siis küsisin neilt kontrolltööde kohta.

“Jah, selles süüdistati meid ka. Õpetajad püüdsid meid isegi eri ruumidesse panna, kuid sellest ei tulnud midagi head. Üks meie õpetajatest otsustas, et ainuke asi, mida ta teha saab, on meile erinevad, kuid samaväärsed küsimused anda. Meil polnud selle vastu midagi, ainult temale tuli sellest lisatööd. Lõppude lõpuks uskus ta ikkagi, et me teda kuidagi petame.”

Õige varsti lahkusid Keatingid, et oma perekonnaga koos Jõulusid tähistada. Meie Ty’ga nautisime oma vanematega koos veedetud aega.

Mõni päev hiljem saime Kenilt ja Benil e-mailid, milles nad ütlesid, et tahavad meid kevadvaheajaks enda poole külla kutsuda. Nautisime vaheaega, kuid ajaks, mil pidime kooli naasma, tundsime mõlemad Kenist ja Benist puudust.

Kevadvaheajal külastasime Keatingite kodu, kus lisaks nende vanematele meid tervitasid nende kaks õde Susan ja Jill ja vend Johnny, kes kõik olid kaksikutest nooremad ja meie suhtes väga sõbralikud.

Meie suhted küpsesid järgnevate aastatega. Järgmisel aastal said meist Keniga toanaabrid, nagu Ty’st ja Benistki. Me kõik jäime kokku läbi kolledži ja magistriõppe.

Magistriõppe lõpetamise ajaks olime meie vanematega kokku leppinud topelt pulmapeo meie tagaõues. Meie laulatuse päeval ärkasime Ty’ga taevast kallava vihmaga ja kartsime, et pidu tuleb sees pidada, kuid kella kümneks oli vihm lakanud ja päike hakkas pilvede vahelt piiluma. Natuke peale seda saabus Keatingite perekond ja oli palju kallistamist. Laulatus oli kaunis, nagu me lootnud olime. Susan ja Jill, oma valgetes kleidikestes olid lilleneiud. Nad puistasid lillesid meie ees minnes. Kümneaastane Johnny, kes nägi välja väga šikk oma ülikonnas ja lipsuga, oli mõlemale paarile peiupoisiks. Ta hoidis graveeritud sõrmused eraldi taskutes ja ulatas nad meile õigel ajal väga tõsiselt ja armsalt. Tseremoonia alguses ütles laulatust läbi viiv Unitaarne õpetaja, “Pidage meeles, mängides oma ID – ga võite abielluda vale inimesega.” Me kõik naersime selle peale. Peale tseremooniat toimus vastuvõtt mõlemale perekonnale ja sõpradele.

Peale vastuvõtult lahkumist läksime kõik neljakesi majja ja vahetasime reisiriided selga. Saadetuna südamlikest hüvastijättudest, lahkusime mesinädalatele eraldi autodes. Kuna olime suundumas samasse paika, oleksime võinud sõita ka ühe autoga, kuid me eelistasime kahe poolt pakutavat sõltumatust. Meie reisisihiks oli Mt. Washington hotell Bretton Woods nimelises kohas New Hampshires, mis oli päris pikk reis minnes alul põhja ja siis itta, võttes kolm ja pool kuni neli tundi.

Sõidu ajal lobisesime Keniga mõnusalt, mina istusin kõrvalistmel. Kui me hotellile lähenesime, helises mu telefon. Olin valmis seda ignoreerima, kuid nägin, et helistas ema ja vastasin.

“Tere ema,” ütlesin mina.

“Tere,” vastas ta. Siis aga küsis, “Kas sa oled Keniga?”

“Jah, just läheneme hotellile.”

“Oled sa kindel, et see on Ken?”

“Noh, jah”

“Kuidas sa tead, et ta Ken on aga mitte Ben?”

Mõtlesin väheke. Olin kindel olnud, et sõidan Keniga, kuid kui meenutasin kõikke, millest rääkisime, polnud midagi, mida ka Ben poleks võinud öelda.

Lõpuks ma vastasin, “Ega ma ei teagi.”

“Noh, tema ema ja mina arvame, et nad võivad sulle vempu mängida.”

Purskasin naerma. “Ma ei arva, et nad seda teeksid, kuid mõtlen midagi välja ja helistan sulle tagasi.”

Peale kõne lõppu mõtlesin mõne hetke, Ken mind küsivalt vaatamas. Lõpuks ütlesin temale, “Ken, tuleta mulle meelde, mis posteri ma Amherstis oma voodi kohale riputasin.”

Sellele järgnes pikk vaikus. Lõpuks vaatas ta mulle otsa ja ütles, “Vahele jäin! Ma pole kunagi seal ruumis olnud.”

Hotelli parklasse keerates naersime mõlemad. Autost välja tulles Ben, kellest ma nüüd teadsin, et see ta oli, ütles Kenile, “Kuule, Ken. Meie emad tabasid selle ära ja tõmbasid meid vahele.”

Ty vaatas neid mõlemat ja nägin, kuidas tal koitma hakkas.

Suure naeruga võtsime oma pagasi ja läksime hotelli.

Sellest saati ei vahetanud me enam kunagi oma isikuid.

Kas ikka ei vahetanud? Kuidas võis keegi seda teada?