Kasvava hirmutundega võideldes rühkis ta edasi, valguskiir tema pisikesest taskulambist tungimas ainult mõne meetri kaugusele läbi pimeduse, puude ja raevuka lumetormi. Ta värises. Ta teadis, et on eksinud ja peab leidma varjupaiga, kui öö tahab üle elada. Ta tossud olid läbimärjad ja ta õhuke jakk ja püksid ei olnud sobivad tormi jaoks. Tal polnud kindaid ja ta käed ja jalad hakkasid tuimaks muutuma Raevukas tuul tõi talle pisarad silmi, kuid ta pühis need vihaselt ära, kuna need halvendasid niigi kehva nähtavust. Edasi ta rühkis, teadmata, kuhu ta läheb.

Varem päeval sisenes mees puusületäiega oma onni. Ta lasi puud kamina ette maha, patsutas oma koera, Borisi pead ja läks välja tagasi uue sületäie järele. Kui ta arvas puid küllaldaselt olevat, sulges ning lukustas ta ukse. Väikeses esikus võttis ta jaki seljast ja riputas selle välisukse siseküljele ja asetas oma saapad korralikult seina najale. Elutoas lisas ta mõned halud tulle ja läks oma vana kulunud lamamistooli juurde et jätkata poolelijäänud lugemist, Teel, Jack Kerouac, kuna Boris end tule juures soojendas.

Mees oli natukene kühmus, ainult meeter kuuskümmend viis pikk. Ta hallid juuksed olid taha hobusesabaks köidetud. Ta villane särk oli punaseruuduline, rasked püksid aga tumepruunid. Aastad olid ta näkku jooned vajutanud, kuid kõige kõnekamad märgid sellest, et ta oli palju, palju talvi näinud, olid ta raamatut hoidvad nässakad käed. Liigesed olid paistes ja sõrmi polnud enam võimalik sirgeks ajada. Viimastel aastatel oli artriit ta liikmetesse asunud ja tegi tööd nagu puude lõhkumise ja onni koristamise mõnevõrra valulikuks, kuid ta jätkas mõlemaga, samuti töödega onnis. Ta ei olnud see, kes valule alla annaks.

Ta teadis, et on päris vana, kõvasti üle 80, kuid ta ei teadnud kui palju, sest peale onni kolimist ta oli järje kaotanud.

Boris oli saksa lambakoera ja kelgukoera segu. Ta oli koos vana mehega olnud mitmed aastad ja nad vananesid kahekesi koos.

Onn oli ehitatud männipalkidest ja seestpoolt männilaudadega vooderdatud. Elutoa ühes otsas oli vana mehe köök elektripliidiga, kraanikausiga, mis oli nüüd poolenisti nõusid täis ja väike külmutuskapp, mis hoidis külma kahe vana jääga täidetud piimapakiga, kui vool ära oli. Mehe voodi oli seina ääres köögi ja kivikamina vahel.

Kamina vastasseina katsid raamaturiiulid, mis olid maast laeni täidetud päris kulunud köidetega. Nende kohal oli kaldus lagi, mis katuseharja kohal kohtus teise poole kaldus laega.

Ruumi mõlemas otsas oli uks. Tagumine uks avanes vannituppa ja majapidamisruumi, milledes paiknes peale mehe tööriistade ja püsside ka veesoojendi. Tagumises seinas oli välisuks.

Eesotsas oli uks, mis avanes eeskotta, millel samuti oli välisuks. Seinas olid aknad, milledest päevaajal valgust tuli.

Maja taga oli generaator, mis oli seatud käima kella 7:30 kuni 9:00 hommikul ja kella 5:00 kuni kella 10:00 õhtul. Mees sai neid seadeid hõlpsasti muuta, kui tahtis. Ta tegi seda näiteks siis, kui linna sõitis.

Onnis oli raadio, millest ta uudised kuulata sai. Telekat ega telefoni polnud, aga nende järgi ei tundnud ta vajadust.

Mees oli suurema osa oma elust puusepana ja ehitajana töötanud. Pärast seda, kui pätid talle seal, kus ta elas, pahandust olid teinud, tõmbus ta tagasi kaugel põhjas asuvasse linna, kus ta onni ehitas ja vanaduspuhkusele jäi.

Mehel oli vana Ford veoauto, millega ta kolmapäeviti linna sõitis, et toitu, generaatori jaoks kütust, jääkapi jaoks jääd ja posti tuua. Enne linnast lahkumist avas ta oma posti ja maksis vähesed arved, mis talle tulnud olid. Posti hulgas oli alati nädala uudiste ajakiri.

Ta oli inimestaga, keda ta linnas kohtas, küllaltki sõbralik, kuid ei lugenud ühtegi nendest oma sõbraks. Ta oli sellega rahul. Tal olid olnud sõbrad, kes häda saabudes olid seal kaugel lõunas tema vastu pöördunud. See oli talle haiget teinud ja nüüd tundis ta, et saab ilma sõpradeta paremini hakkama. Ta teadis, et inimesed linnas kutsuvad teda erakuks, kuid ta ei hoolinud sellest, senikaua, kui nad ta rahule jätsid.

Kuigi ta auto oli vana, teenis see teda hästi. Ta parandas paljud vead ise ja oli mehhaaniku abi vajanud ainult ühel korral sest saadik, kui ta onni oli kolinud. Praegu oli auto ette lumesahk kinnitatud, kuna ta teadis, et esimene lumetorm on tulemas.

Kui kell kuus hakkas saama, pani mees oma raamatu ära ja läks kööki õhtusööki valmistama, mis tavaliselt koosnes tublist koduvalmistatud supist või ühepajatoidust koos paari röstsaiaga. Töötamise ajaks pani ta raadio käima, et viimaseid uudiseid kuulata.

Mis sealt kuulda oli, olid enamuses hirmsad asjad, mida president oli teinud ja viimsed tragöödiad – California tulekahjud, lennuõnnetus Aafrikas, mitmesugused surmad mõrvadest ning autoõnnetustest. Ilmaennustus kinnitas talle et torm on teel ja võib kuni meetri jagu lund puistata sinna, kus ta elas. Enne kui ta maha sööma istus, lülitas ta raadio välja, kuna spordiuudised, mis peale ilmateadet tulid, olid tema jaoks kasutud. Söömise ajal luges ta oma ajakirja.

Pool tundi enne seda, kui generaator oli seatud välja lülituma, mattis ta kaminas tule ja valmistus magamaminekuks, riietudes lahti kuni oma pikkade aluspükste väele, pestes käed ja näo ning hambad. Võibolla peaks ta hommikul habet ajama, sest viimasest korrast kui ta seda teinud oli, oli nädala jagu aega mööda läinud.

Ta ronis voodisse ja Boris ronis ta kõrvale. Nad kuulasid, kuidas tuul väljas läbi puude pühkis. Kui ta hoolega kuulas, kuulis ta lume sadamist. Enamus inimesi arvab, et lume sadamist pole kuulda, kuid tema teadis, et on. Varsti magasid nad mõlemad.

Öösel äratas neid kolkimine uksele. End liigutamata lebas mees vaikselt ja kuulas. Jälle oli kolkimist kuulda. Mees ja Boris tulid voodist välja. Boris urises madalalt. Mees pani sussid jalga võttis taskulambi ning läks esiku ukse juurde, kus ta püssi haaras, mida ta alati ukse kõrval hoidis. Ta käskis Borisil istuda, enne kui välisukse avas.

Niipea, kui ukse lahti tegi, puhus hammustav tuul lund talle näkku. Oma taskulambi kiire valguses eraldas ta lumega kaetud kuju, kes justkui kaitseks tuule eest oli kühmu vajunud. “Mida sa tahad?” kõmistas ta üle tuule ulgumise.

Kuju hüüdis, “K...k...kas ma võin sisse tulla, enne kui mu m...m...munad ära külmuvad?”

“Ma arvan, et seda me ei taha,” ütles mees ust laiemalt avades ja tagasi astudes, oma püssi ikka veel laskevalmis hoides.

Kuju puhuti tuulega onni. See pöördus ja nõjatus vastu ust, et seda kinni panna, kuid läks tarvis nende mõlema pingutust, et tuulest jagu saada. Kui nad ust kinni tõukasid, järeldas mees, et kuju tema ees on poiss, arvatavasti teismeline. Poiss värises. Ta põsed olid erkpunased ja käed hakkasid siniseks tõmbuma. Boriss nuusutas poissi, otsustas, et too pole ohtlik ja läks tagasi voodisse. Mees läks kamina juurde ja süütas uuesti tule. Siis pani ta generaatori käima ja köögi laelamp ning samuti lamp ta lugemistooli juures läksid põlema.

Kui värisev poiss tule juurde tõmbus, nägi mees, et ta püksid ja tossud on läbimärjad.

“Sul on vaja nood märjad riided seljast ära võtta,” ütles mees.

“Mida, ja paljalt ringi joosta? Mitte mingil juhul,” vastas poiss.

“Järgne mulle,” ütles mees ja pöördus vannitoa poole. Poiss ei tahtnud tule juurest eemale minna, kuni mees ütles, “Ole nüüd. Me peame sind nendest riietest vabastama.”

“Kuid mul pole teisi.”

“Sa oled umbes minu kasvu. Ma arvan, et mu riided sobivad sulle häda pärast.” Seda öelnud, avas ta riidekapi vannitoa ukse kõrval ja tõmbas välja paari pikki aluspükse, flanell särgi, paari sooje pükse ja villased sokid. Seejärel avas ta vannitoa ukse ja ütles, “Tule nüüd.”

Poiss lahkus vastumeelselt sooja tule juurest ja läks vannituppa.

“Vesi on ikka veel soe, nii et esiteks peaksid sooja dušši võtma. Ära keera vett liiga kuumaks, sest su käed ja jalad on alguses tundetud ja sa võid end ära kõrvetada. Seal on sinu jaoks kuivatuslina. Pane kuivad riided selga ja too oma märjad riided välja. Me kuivatame need tule juures ära.” Seda öelnud, lahkus mees vannitoast.

Nagu õpetatud, võttis poiss märjad riided seljast ja märkas, et tunneb end ilma märgade riieteta soojemini.

Ta lasi ettevaatlikult vee jooksma, jälgides vana mehe õpetust vett mitte liiga kuumaks teha. Ta ronis dušši alla ja lasi veel enda üle mängida. Ta käed ja jalad hakkasid pakitsema ja ta teadis, et nad muutusid taas tundelisteks. Ta lootis, et pole külmakahjustusi saanud. Ta oli nendest lugenud Everesti otsa ronimise raamatust ja teadis, et see võib vastik olla, nõudes sageli amputeerimist. Kuid sedamööda, kuidas tunnetus taastus, otsustas ta, et kõik on korras. Kui ta seal üles sulades seisis, keeras ta vee nii kuumaks, kui taluda suutis. Lõpuks lakkas ta värisemast.

Kui ta soe ja puhas oli, keeras ta dušši kinni ja kuivatas end. Enne riidesse panemist vaatas ta end peeglis, nagu teismelised poisid sageli teevad. Peeglist vaatas talle vastu kahvatu nägu raamitud mustade, enamjagu korratute juustega, mustade kulmude ja tumehallide silmadega. Ta rind ja õlad hakkasid arenema, kuid olid ikka veel poisilikud.

Ta libistas sõrmed läbi juuste, püüdes neid korrastada, kuid tulemusteta. Ta pani selga vana mehe poolt jäetud riided. Ta polnud kunagi varem pikki aluspükse kandnud, kuid nautis nende soojust. Riidesse pannes mõtles ta vanast mehest. Kes ta oli? Oli ta ‘metsa erak’, kellest ta kuulnud oli. Oma öise ekslemise ajal oli poiss täielikult suunataju kaotanud, ega teadnud, kus ta viibib.

Ta läks tagasi kamina juurde ja istus tule paistele, kuna mees ta märjad riided võttis ja kamina kohale kuivama riputas. Kumbki ei lausunud mitme minuti jooksul sõnagi.

Lõpuks poiss ütles, “Ma arvan, et peaksime mu vanematele helistama ja ütlema, et minuga on kõik korras.”

“Ei saa,” ütles mees.

“Miks?”

“Pole telefoni.”

Poiss õngitses oma pükste taskust telefoni ja püüdis helistada, kuid nägi, et seal, kus nad olid, pole signaali. Ta kehitas õlgu ja pani telefoni taskusse tagasi.

“Kuidas sa ülejäänud maailmaga sidet pead?”

“Ei peagi,” vastas mees. “Mul pole selleks tarvidust.”

“Aga kui sa haigeks jääd või ennast vigastad? Kuidas sa abi saad?”

“Ei saagi, kui just keegi ei märka, et ma pole oma iganädalasel kolmapäeval ilmunud ja vaatama tuleb, mis lahti on.”

“Kuid see on ju rohkem kui nädal aega. Mis siis, kui sa sured?”

“Siis ei vaja ma abi, eks ole?”

Poiss mõtles selle üle mõnda aega, aga siis tuli talle väsimus peale ja ta küsis, “Kus ma magada saan?”

“Minu voodis.”

“Kuid kus sina siis magad?”

“Oma voodis.”

“Ma ei saa sinuga koos magada.”

“Miks mitte. Kas sa arvad, et ma hammustan? Minuga oled sa täiesti turvaliselt.”

“Ma võtan ainult mõned tekid ja sirutan end põrandal välja.”

“Ainukesed tekid, mis mul on, on voodis.”

“Noh tuli on soe küllalt. Minuga on siin kõik korras.”

“Tee kuidas arvad.” Mees pani generaatori seisma, mis kustutas tuled ja ronis koos Borisiga voodisse. Poiss sirutas end põrandale pikali.

Hiljem tundis mees, kui poiss voodisse ronis, nii ajas ta Borisi voodist välja ja tegi poisi jaoks ruumi. Nad magasid, kuni elekter hommikul tuli.

Generaatori hääle peale ronis mees üle poisi voodist välja ja ütles, “Jää siia, kuni ma tule põlema saan.” Varsti oli tal korralik leek üleval ja poiss ronis voodist välja ja seisis värisedes tule paistel, kuni ta üles soojenes. Ta riided olid tahenenud, kuid polnud veel selga panemiseks piisavalt kuivad ja ta jättis mehe riided selga.

Mees läks enne kui hommikusööki valmistama hakkas välisukse juurde ja vaatas hetkeks välja. Varsti täitsid onni meelitavad lõhnad praetud vorstidest ja munadest, röstsaiast ning kohvist. “Kardan, et mul pole piima ega mahla. Kas sa üldse kohvi jood?”

“Mõnikord.” Nii kallas mees talle tassitäie ja pani kannu pliidile tagasi, et see soe seisaks.

Söömise ajal ütles mees, “Paistab, et meil on juba peaaegu pool meetrit lund ja teda tuleb juurde. Raadio ütles, et see on kirdetorm, mis tähendab, et see võib kesta umbes kolm päeva.”

“No kuidas ma siis koju saan?”

“Ega sa enne ei saa, kui lumesadu lõpeb ja ma tee sahaga lahti lükkan.”

“Sa mõtled, ma olen siin kinni?”

Mees vaatas poissi kergitatud kulmudega. “Sa võid asja kahte pidi vaadata. Sina oled siin kinni. Aga mina olin sinuga kinni. Mulle ei meeldi seltskond. Ma ei taha seltskonda. Nii et püüa olla nii tähelepandamatu kui võimalik.”

Nad vaikisid oma einet lõpetades. Mees pani nõud kraanikaussi ja hakkas neid sooja veega pesema. “Mina pesen; sina kuivata.” Nad lõpetasid nõudepesu ja panid nad ära. Mees läks oma lugemistooli juurde.

“Mida sa kogu päeva teed?” küsis poiss.

“Loen.”

“Kogu päeva?”

“Jah. Sellisel päeval, nagu see, polegi võimalik midagi muud teha.”

“Oh. Kas ma võin siis mõnda sinu raamatut lugeda?”

“Vali ise, mida soovid.”

Poiss läks raamaturiiuli juurde ja otsis sellist, mis teda huvitada võiks. Ta soris mõnd aega, tõmmates lõpuks välja raamatu Edmund White’lt Poisi oma lugu. Ta polnud kunagi kuulnud ei raamatust ega autorist, kuid kaanel oli pilt poisist, kes oli temaga enamvähem ühevanune. Ta läks kamina juurde ja viskas selili, kasutades Borisi padjana, kes sellega nõus oli.

Poisile meeldisid onni lõhnad. Ta sulges silmad ja nautis mõne minuti hommikusöögi lõhna, samuti toore männipuu ja puusuitsu lõhna.

Kui tal tule paistel kuum hakkas, võttis ta riided ära, jäädes pikkade aluspükste väele. Siis sättis ta end uuesti lugema.

Onnis oli vaikne, kui mitte arvestada tule praksumist ja tuule ulgumist väljas. Mees luges. Poiss luges. Koer norskas.

Umbes tunni aja pärast poiss hüüatas, “Püha müristus! Selles raamatus on seksi kirjeldus.”

“Jah. Seda on mitmetes mu raamatutest.”

“Kuid see on justkui pede seks.”

“Jah. Kuid ära kasuta enam sõna ‘pede’ minu juuresolekul.”

Poiss oli vapustatud. Siis hakkas ta mõtlema. Mees arvas kuulvat, kuidas rattad ta peas jahvatasid ning tundvat suitsu lõhna, kui poiss mõtles.Lõpuks küsis poiss väga vaikselt, “Kas sa oled gei?”

"Jah.”

“Oh.” Poiss mõtles jälle, enne kui ütles, “Kuid sa ütlesid, et sinu voodis on mul turvaline olla ja nii oligi. Sa ei puutunud mind."

Mees ohkas, pani järjehoidja raamatu vahele ja sulges selle. “On vähemalt kolm põhjust, miks ma sind ei puutunud. Esiteks on olemas selline asi nagu külalislahkus, mis ei lase mul puutuda külalist minu kodus ilma tema nõusolekuta. Teiseks pole ma huvitatud seksist poistega. Ma pole seda sestsaadik, kui ise poiss olin. Ja kolmas on see, et kui sa minu vanuseks saad, siis su toruvärk ei tööta enam väga hästi ja sul on harva soov midagi seksuaalset teha.”

Poiss mõtles selle üle järele, enne kui küsis, “Kas ma võin sulle midagi rääkida?”

Mees noogutas.

“Ma arvan, et sa võisid imestada, mida ma eelmisel ööl metsas tegin.” Mees noogutas jällegi. “Noh, mul oli tüli oma vanematega, eriti oma isaga, nii et ma otsustasin välja tulla ja jalutada, kuni ma maha jahtun. Arvan, et jalutasin kauem, kui ma plaanisin, sest järsku ma märkasin, et on peaaegu pime ja et olen eksinud. Kuid siis oli tuul tõusnud ja lund sadama hakanud. Teadsin, et kui ma varjualust ei leia, olen tõsises hädas. Läksin omast arust kodu poole, kuid leidsin end metsas ekslemas. Õnneks on mul alati taskus väike taskulamp. See aitas veidike, kuid mitte palju. Kõik, mida ma teha sain, oli edasi liikuda. Tundus, et terve igavik on möödunud, enne kui suitsu lõhna tundsin, kuid mu polnud aimugi, kust poolt see tuli. Olin juba alla andmas, kui ma otse su auto otsa kõndisin. Sul ei põlenud onnis ühtegi tuld, kuid leidsin auto tagant su ukse. Kui sa mind sisse poleks lasknud, oleksin nüüdseks surnud olnud.”

“Kas sa räägid mulle, millest tüli oli?”

Poiss kõhkles. Ta oli ütlemas midagi, mida ta kellelegi polnud varem öelnud, enne kui ta oma vanematele rääkis ja ta teadis, millise reaktsiooni ta siis oli saanud. Kuid mees arvatavasti nii ei reageeri.

“Ma rääkisin oma vanematele, et olen gei. Nad said vihaseks, eriti isa, kes ütles, et see on jama; ma pole gei ja ei saa ka kunagi selleks.

“Ma küsisin, kuidas ta seda teab.

“Ta ütles, ‘Sa ei käitu nagu gei, sa ei lehvita käsi, sa ei pudista rääkides. Sa ei saa gei olla.’

“Kuid ma olen ja mul on poiss-sõber.

“Ema tuli välja ütlusega , ‘See on sul mööduv ajajärk.’

“Ma olen seda juba alates 5. eluaastast teadnud, kuigi siis ei olnud mul selle jaoks sõna olemas. ‘MA OLEN GEY!’ karjusin ma.

“Isal sõitis katus pealt ära ja ta käskis mul oma tuppa minna. Selle asemel ma haarasin oma jaki ja läksin välja. Ülejäänut sa tead.”

Enne kui midagi öelda, mõtles mees pikka aega. ”Ma tean, et olen gei,” ütles ta lõpuks, “ja ma mõistan, mida sa mõtled juba väga varases eas selle teadmise kohta. Meil polnud isegi sõna ‘gei’, kui ma noor olin. Kõik sõnad olid halvustavad. Sa arvatavasti tead mõnesid nendest.” Poiss noogutas. “Noh, ma ei kavatse sulle oma elulugu rääkida. Kellelgi pole seda vaja teada. Kuid ma ütlen, et see polnud meeldiv. Mind peksti läbi ja mu sõber mõrvati. Pole lõbus. Nii ma otsustasin, et parim asi mida teha, on üksinda elada. Ja siin ma olen.”

Poiss tundis, et mees on nüüd mõneks ajaks rääkimise lõpetanud, kuigi oli veel asju, mida ta teada tahtis saada. Ta ütles lihtsalt, “Tänan,” ja nad mõlemad pöördusid tagasi vaikuses lugemise juurde.

Lõunaks tegid nad peekoni-tomati-lehtsalati võileibu. Mees praadis peekonit, samal ajal kui poiss tomateid viilutas ja salatilehed ning majoneesi välja võttis.

Nad sõid vaikides, kui mitte arvestada poisi ütlust, “See on väga hea,” mille peale mees noogutas.

Kui nad lõpetamas olid, küsis mees, “Kui vana sa oled?”

“Neliteist. Kui vana sina oled?”

“Mul on arvepidamine sassi läinud .” Siis ütles ta poisile, mis aastal ta sündinud on.

Pärast väikest arvutamist hüüatas poiss, “Jumaluke, sa oled 88!”

“Ma arvan seda ka.”

“Kuid sa ei näe niisugune välja..”

“Mul pole aimugi, kuidas 88 aastased välja näevad.”

Kui poiss selle üle järele mõtles, sai ta aru, et ta ei tea ka, kuidas nad välja nägema peaks.

Peale lõunat läksid nad välisukse juurde vaatama, kui palju lund sadanud on. Välisukse vastu oli tuisanud üle poole meetri, kuid raske oli aru saada, kui palju lund seal oli, kus ta hange tuisanud polnud.

Nad lugesid kogu pärastlõuna. Aegajalt lasi mees Borisi tagaukse kaudu välja asjale. Kui Boris ust kraapis, lasi mees ta sisse tagasi.

Poiss lõpetas raamatu lugemise ja pani selle riiulisse tagasi, enne kui uue võttis. Ta leidis raamatu pealkirjaga Pärsia poiss Mary Renault’lt, veel ühelt autorilt, kellest ta kunagi midagi kuulnud polnud. Ta arvas selle huvitava olevat ja võttis raamatu tule juurde, kus ta luges, jällegi Borisi padjana kasutades. Varsti oli ta sukeldunud antiiksesse aega ja jutustusse Aleksander Suurest ja tema Pärsia orjast. Aeg ajalt jäi ta sooja tule paistel tukkuma, kuid ärkas siis jälle ja luges edasi. Pikka aega arvas ta, et raamatus polnud seksi, kuigi ta oli päris kindel, et midagi toimus Aleksandri ja tema orja vahel.

Kui poiss üles kella vaatas, mõistis ta, et on kogu pärastlõuna lugenud ja pole oma telefonist ega sülekast üldsegi puudust tundnud. Ta läks vannituppa pissile, siis läks esikusse ja vaatas välja. Kõik mida ta nägi, oli valge. Ta ohkas ja läks elutuppa tagasi, teades, et tema saatuseks on veeta veel üks öö onnis.

Ta oli nautinud oma raamatu lugemist, seepärast astus ta raamaturiiuli juurde, et näha, kas seal oli teisi raamatuid Mary Renault’lt. Kui ta seal otsis, sai ta aru, et raamatud on paigutatud tähestiku järjekorras autorite nimede järgi. Ta leidis veel mõned raamatud samalt autorilt ja otsustas, et kui ta linnas tagasi on, otsib ta linna raamatukogust tema raamatuid.

Õhtusöögiks oli neil kuum supp ja soojad saiad. Kuigi ta polnud kogu päeva muud teinud, kui ainult lugenud, oli ta näljane nagu hunt ja sõi kõik, mis laual näha oli.

Peale õhtusööki nad lugesid. Kui mees ütles, et nad peaks magamaminekuks valmistuma, läks poiss vannituppa, pissis ja pesi hambad. Boris läks jälle välja. Kui koer tagasi tuli, hakkas ta voodisse ronima, kuid mees ajas ta minema. Koer ägises ja läks tagasi tule juurde.

Kui tuled kustunud olid, lamas poiss ja kuulas tormi, enne kui ta mõtted teistele asjadele pöördusid. Ta mõtles poiste vahelisele seksile esimeses raamatus ja varsti oli tal kõva erektsioon. Ta pööras end mehest ära ja kaalus, mida teha. Ta ei tahtnud voodis masturbeerida, kuna teadis, et see määrib linad. Ta mõtles vannituppa minna, kuid arvas, et kui ta üles tõuseb, võib mees ärgata. Lõpuks püüdis ta Pärsia poisist mõelda, kuna vähemasti siiamaani polnud seal seksi kirjeldust. Ta mõtles, mida ta siiamaani oli vanast Kreekast ja Pärsiast teada saanud ja varsti jäi ta magama.

Hommikul sadas ikka veel lund ja tuul ulus ikka veel. Peale hommikusööki, kui nõud olid pestud, sättisid mees ja poiss jällegi lugema. Poiss oli mehest mõelnud ja nüüd kaalus ta, kas ta julgeb oma küsimuse esitada.

Sügavalt hinge tõmmates küsis ta, “Kas ma võin midagi küsida?”

“Sa võid küsida, kuid kas ma ka vastan, on ise asi.” Kui poiss mõne hetke vait oli, ütles mees, “Nii et küsi oma küsimus ära. Mul pole siin kogu päev aega oodata.”

Poisi arvates oli see päris irooniline, kuna ilmselt oli neil mõlemal terve päev aega. Ta hingas jälle sügavalt sisse ja küsis, “Kas sul kunagi on partner olnud?”

“Jah.”

“Mis temast sai?”

“See pole sinu asi.” Mees teeskles jälle lugemist. Lõpuks ta ohkas ja ütles, “Ma võin sulle samahästi ka rääkida, sest arvatavasti ei jäta sa mind enne rahule.” Ta kogus natuke aega mõtteid ja ütles siis, “Kui ma noor olin, olid mul mõned suhted. Me arvasime alati, et võtsime asja väga tõsiselt, kuid tegelikult ei kestnud need suhted kaua.

“Hiljem töötasin ma puusepana, maju ehitades. Meeskonnas oli kutt nimega Roger. Noh, me käisime mõned korrad koos õlut joomas ja siis saime teada, et oleme mõlemad geid. Sõprus pöördus suhteks ja varsti muutus see väga tõsiseks, sa mõistad, mida ma mõtlen.”

Poiss noogutas, kuid ei öelnud midagi, kuna ei tahtnud, et mees oma loo jutustamist katkestaks.

“Me olime umbes kolmkümmend aastat koos, ja mõtlesime mõlemad, et nii jääb see alatiseks. Kuid ühel õhtul, kui ma käsi hoides kinost tagasi lonkisime, tungisid meile kuus meest selja tagant kallal. Kaks nendest hoidsid kumbagi meist, kuna ülejäänud hakkasid meid peksma. Üks nendest karjus, ‘See on teile paras, peded!’ . Kuidagimoodi suutsin end lahti rebida ja jooksma panna, mõeldes, et Roger on otse mu kannul. Kui ma lõpuks seisma jäin ja ringi vaatasin, polnud Rogerit kusagil näha. Siis hakkasin ma tõsiselt muretsema.

“Teadsin, et pean tagasi minema ja ta üles leidma. Kartsin, et kui ma seda teen, võtavad pätid mind uuesti kinni, kuid hakkasin tagasi sörkima.

Kui ma tagasi jõudsin, olid kiusajad läinud, kuid Roger lebas kõnniteel, teavuseta ja veritsemas. Jooksin lähedal asuvasse toidupoodi ja palusin ametnikul helistada 911 le. Varsti saabus politseiauto, millega mõni minut hiljem ühines kiirabi. Meedikud tegid mida said ja siis laadisid Rogeri autosse, mina ronisin tema kõrvale.

Haiglas viidi ta kohe operatsioonile. Ma olen kindel, et arstid tegid kõik, mida nad suutsid, kuid Roger ei pidanud operatsioonile vastu.”

Poiss nägi, et vana mehe silmis on pisarad ja tegelikult olid ka tema silmad märjad.

“Ma ei otsinud kunagi teist partnerit. Olin vihane ja arvan, et minuga oli päris raske läbi saada, sest vähesed sõbrad, kes mul olid, hakkasid mind vältima. Mõtlesin enesetapule, kuid teadsin, et see oleks Rogerit hirmsasti vihastanud. Võibolla polnud ma selleks lihtsalt küllalt vapper. Lõpuks ma ütlesin, ‘Käigu kõik põrgu!’ ja tulin siia üles, ostsin maatüki, ehitasin onni ja siin olen ma olnud sellest saadik.

Poiss teadis, et peab midagi ütlema, kuid ei teadnud, mida. Öelda, et tal kahju on, poleks küllaldane olnud. Lõpuks purskas ta “Kurat! See on tõesti jama!”

Mees noogutas, ohkas ja läks vannituppa. Kui ta välja ilmus, olid pisarad kadunud, kuid kurbus ta näol oli alles. Ta istus maha ja küsis, “Kas oled nüüd rõõmus, et oma nina minu asjadesse toppisid?”

“Ma ei või öelda, et ma rõõmus oleksin, kuid mul on juskui hea meel, et usaldasid oma looga mind. Oled sa seda teistele ka rääkinud?”

“Ei ole. Ja ma ei kavatsenud seda sulle ka rääkida, see lihtsalt kukkus nii välja. Ja ma ei taha, et sa kellelegi seda räägid. Ärme räägime sellest enam.”

Poiss nõustus ja nad pöördusid tagasi oma raamatute juurde, või vähemasti teesklesid seda. Poiss mõtles tegelikult, mida ta saaks mehe aitamiseks teha. Ta näis nii kurb ja üksik olevat, kuid poiss ei tulnud millegi peale, mis teda aidata oleks võinud.

Kuidagimoodi said nad päevaga läbi, valmistades oma toitu ja öeldes väga vähe.

Sel öösel äratas miski poisi. Alguses ta ei suutnud aru saada, mis see võis olla, kuid siis märkas, et see oli mees tema taga, kes oli talle käe ümber pannud. Ta naeratas ja jäi jälle magama.

Hiljem ärkas ta jälle. Mehe käsi oli ikka veel ta ümber, kuid seal oli veel midagi erinevat. Ta oli segaduses, kuni sai aru, et tuult ei olnud enam kuulda. Ta tõmbas sügavalt hinge, ohkas kergendatult ja jäi jälle magama.

Hommikul hakkas generaator käima ja isegi enne kui minna vannituppa pissile, läks poiss esiukse juurde ja tegi selle lahti. Üle tuisanud lume piiludes, nägi ta päikest säramas ja mõtles, et vaatepilt tema ees on kaunim, kui ta iganes näinud oli. Lumi kattis kõike - särav peaaegu pimestav lumi. Lumi kattis okaspuid, neid oma raskusega maha surudes. Auto oli valge mütsakas, meenutades talle maetud looma. Taevas oli pilvitu, koobalt sinine. Valitses vaikus.

Ta pöördus elutuppa tagasi, kus mees ja tema riidesse panid ja tegid soojaks hommikusöögiks pannkooke hulga vahtrasiirupi ja kuuma kohviga. Kui nõud pestud olid, läks mees majapidamisruumi ja ilmus tagasi sooja jaki, paari saabaste ja kinnaste ning kahe lumelabidaga. Poiss pani jaki selga ja saapad jalga ning viis siis lumelabida eeskotta, kus mees oli ka jakki selga ja saapaid jalga panemas.

Kui mees ukse lahti tegi, oli neil vastas rinnuni ulatuv lumevall. Nad hakkasid seda aeglaselt kahele poole kühveldama. Boris sööstis läbi lume nagu delfiin, hüpates üles ja kadudes lumme, enne kui jälle üles hüpata. Neil kulus kaks tundi autoni jõudmiseks ja veel üks tund auto välja kaevamiseks ja lumest puhastamiseks.

Pärast seda, kui see tehtud, läksid nad lõunat sööma. Kui nad nõusid kraanikaussi panid, ütles mees, “Noh, vaatame, kas me jõuame maanteeni välja.” Poiss haaras oma riided, mis nüüd kuivad olid, kuid ei sobinud lumes sumpamiseks ja nad läksid välja auto juurde. Ta pani oma riided istme seljatoe taha, samal ajal kui mees lumelabidad oma istme taha pani. Boris hüppas auto kasti.

Alguses mootor vaevalt pöörles, kuid mees jätkas proovimist ja varsti hakkas see möirgama. Nad olid auto eest ja tagant natuke lund ära ajanud. Mees tagurdas, kuni rattad olid peaaegu lumes, siis lülitas sisse aeglase käigu, lasi saha alla ja auto hakkas edasi liikuma. Aegamööda liikus auto läbi lume. Kui ta edasi liikuda ei suutnud, tagurdas mees ja sõitis jälle edasi. Vähehaaval sõitsid nad kaks miili, mis neid maanteest lahutas, kus nad rõõmuga nägid, et üks sõidurida oli lumest puhtaks aetud. Mees keeras sellele reale ja suundus linna poole, paludes, et keegi vastu ei sõidaks.

Kui nad linnale lähenesid, küsis mees poisilt, kuidas ta kodu leida. Poiss juhatas teda, kuni nad jõudsid väikese kõrvaltänavani, mida polnud veel lahti aetud.

Mees manööverdas jällegi autoga ja sahkas aeglaselt edasi, kuni poiss oma majale osutas. Mees otsustas sissesõidutee lahti ajada, senikaua kui ta seal oli. Kui ta seda tegi, avanes eesuks ja seal seisid mees ja naine. Vana mees hõikas neile, et nad ootaksid, ja kui ta sissesõiduteega lõpetanud oli, tulid tema ja poiss välja, haarasid istme tagant labidad ja puhastasid tee kuni trepini. Boris oli otse nende taga.

Niipea kui ta sai, haaras naine poisi, teda kallistades ja nuttes. “Me nii kartsime, et sa kusagil lumes lamad,” nuuksus ta.

Poisi ema kutsus meest majja, teda jälle ja jälle tänades, kuid mees keeldus ja läks oma auto juurde tagasi. Enne kui ta sisse sai, tormas poiss tema juurde ja kallistas ja kallistas teda, kui mees vastu kallistas. Lõpuks ütles ta poisile, “Nad vajavad sind nüüd. Mine tagasi.” Poiss kallistas Borisi siis taganes ja mees ronis autosse ja sõitis ära.

Kui mees tagasi onni juurde jõudis, vaata ta katusele, ja haaras oma lumelabida. Ta muretses katusel oleva lume kaalu pärast. Ta tõi redeli, ronis katusele ja ajas suurema osa lund maha enne kui koos Borisiga onni tagasi läks.

Selleks ajaks oli õhtusöögi aeg. Ta soojendas suppi ja sõi aeglaselt. Millegi pärast ei suutnud ta lakata mõtlemast poisile, keda tuul lumetormist tema juurde sisse oli puhunud ja saanud teda rääkima asju, mida ta kunagi kellelegi rääkinud polnud.

Õhtul ronis ta voodisse, ikka veel poisist mõeldes. Ta teadis, et poiss oli ta elust sama kiiresti välja läinud, kui sisse oli tulnud ja leidis end selle pärast kurvastavat.

Järgnevatel päevadel pöördus mees tagasi oma hariliku rutiini juurde, kuid kunagi ei lakanud ta poisile mõtlemast.

Kümme päeva hiljem, laupäeva hommikul, kui ta lugedes istus, kuulis ta autot oma sissesõidutele keeravat. Boris urises kui mees tõusis ja ukse juurde läks. Enne kui ta ukseni jõudis, kuulis ta valju koputust. Võttes oma püssi ja käskides Borisil istuda, avas mees ukse. Seal seisis poiss ta isa tema taga.

“Mida sa tahad?” küsis ta.

Poiss vastas, “Kas me võime sisse tulla, enne kui me munad ära külmuvad?”

“Ma arvan, et seda me ei taha,” vastas mees kergelt naeratades. Ta avas ukse laiemalt, astus tagasi ja langetas püss. Poiss märkas, et see oli esimene kord, kus ta meest naeratamas oli näinud, kuid ei öelnud midagi. Boris läks poissi tervitama, pannes oma käpad ta õlgadele ja tema nägu lakkudes. Poiss naeris, kui vana mees ütles, “Maha, Boris.” Koer kuuletus silmpilkselt.

Poiss ja ta isa võtsid ära oma jakid ja saapad ja liikusid elutuppa. Poiss tõi kaks köögitooli ja pani nad mehe lugemistooli lähedale. Mees paistis end natuke ebamugavalt tundvat, kuid lubas poisil juhtimise enda kätte haarata.

“Me tõime sulle kingituse,” alustas poiss. “Mu vanemad ja mina arvame, et see on kõige vähem, mis me teha saame minu elu päästmise eest ja sa päästsid mu elu, kas tead.”

“Põrgut, kõik mida ma tegin, oli ukse avamine. Sa ise päästsid oma elu onni leidmisega.”

“Hea küll, ütleme, et me mõlemad päästsime mu elu.” Seda öeldes ulatas ta mehele mobiiltelefoni ja laadija.

Mees, olles viisakas, ütles, “Noh, see on sinust kena, kuid sa tead, et see siin ei tööta.”

“See on kingituse teine pool,” vastas poiss ja ulatas mehele karbi. “See on signaali võimendi,” selgitas poiss. “Mees poes ütles, et see on arvatavasti see, mida sa vajad. See on vaja ainult seinale monteerida. Kui signaal pole küllaldaselt tugev, võid antenni välja panna. Sellega on kaasas täielik õpetus.”

“Kuid milleks ma telefoni peaks tahtma? Mul on kõik, mida ma vajan.”

“Sa vajad seda kahel põhjusel,” ütles poiss. “Esiteks vajad sa seda hädaolukordades. Sa ei muutu nüüd enam nooremaks.” Mees näis natuke pahaseks saavat. “Teiseks,” läks poiss edasi, vana mehe pahasest olemisest välja tegemata, “sa vajad seda selleks, et me üksteisele helistada saaksime.”

“Miks me seda peaksime tegema?”

“Seepärast, et oled mu sõber ja ma tahan võimalust sinuga rääkida.”

Mees mühatas. “Me vaevalt rääkisime, kui sa siin olid.”

“Jah, see on tõsi, kuid see muutub nüüd.”

“Ma ei taha muutusi,” protesteeris mees.

“Ma tahan ainult aeg-ajalt kontrollida, et sinuga kõik korras on. Sa ei pea paljut midagi ütlema, kui sa just ei taha.”

Mee mühatas jälle. Ta võttis võimendi ja õpetuse karbist välja. Õpetust vaadates nägi ta, võimendi ülesseadmine on võrdlemisi lihtne.

Mees ja poiss läksid toa nurka, kus oli pistikupesa ja õpetust järgides riputasid üles antenni ja ühendasid selle võimendiga. Võimendil oli patarei, nii et ta töötas ka siis, kui generaator väljas oli. Poiss lülitas telefoni sisse ja osutas kriipsukestele ekraani ülaosas, mis näitas, et telefon saab signaali. Ta lülitas laadija sisse, näitas kuidas telefoni laadida, kuidas teda sisse lülitada ja kuidas helistada.

“Kui palju telefoni kasutamine kuus maksab?” küsis mees, kui nad oma istmete juurde tagasi läksid.

“See on kingituse kolmas osa. Sinu telefon on meie perekonna plaanis, nii et tema eest makstakse koos meie arvega.”

“See on heategevus. Ma ei taha heategevust.”

“See ei ole heategevus,” ütles poisi isa. “Sedasi me täname teid meie poisi aitamise eest.” Sellega tema ja poiss tõusid ja läksid esikusse, panid jakid selga ja saapad jalga ning valmistusid lahkuma.

Isa pöördus, haaras mehe käe ja surus seda, öeldes mitu korda, “Tänan teid.”

Poiss embas vana meest talle kõrva sosistades, “Ma ei hooli sellest, mida sa räägid. Ma armastan sind.”

Mehel olid pisarad silmis, kui poiss ja ta isa auto juurde naasid ja ära sõitsid.

Ust kinni pannes vaatas ta Borisi ja ütles, “Noh, kas see pole parim kõigest.”

Sellel õhtul helises telefon ja mees vastas vastumeelselt ja poiss ütles, “Tere, tahtsin ainult kindel olla, et telefon töötab.”

“See töötab,” vastas mees.

“Hea. Pea enda eest hoolt. Ma helistan mõne päeva pärast.”

“Sa ei pea seda tegema,” pomises mees.

“Ma tean. Aga ma helistan ikkagi.” Ja poiss lõpetas kõne.

Mees torises Borisi peale, kuid voodis lebades pidi ta endale tunnistama, et tunneb head meelt poisi kangekaelsusest.

Mõne kuu jooksul rääkisid nad paar korda nädalas. Mees ei rääkinud kunagi palju, kuid poiss vadistas mõnikord sellest, mida ta tegi, või koolist ja ühekorra oma sünnipäevast.

Aprillis oli jällegi uksele koputust kuulda. “Mitte jälle,” mõtles mees. Ta läks ukse juurde, kus seisis poiss, väike kohver käes. Mees nägi, kuidas poisi auto sissesõidu teed mööda ära tagurdas. Segaduses olles hakkas ta küsima, mis lahti on, kuid siis lihtsalt astus tagasi, hoidis ukse lahti ja ütles, “Sa tule parem enne sisse, kui su munad ära külmuvad.”

Poiss naeris, riputas oma jaki esikusse ja astus elutuppa, kus ta tule äärde istus ja vastu Borisi nõjatus.

“Mida sa arvad tegevat?” küsis mees.

“Külastan.”

“Kui kaua sa plaanid külastada?”

“Oh, kolm või neli päeva.”

“Sa ei saa.”

“Miks mitte?”

“Selle pärast, et ma tahan üksinda olla.”

“Ei, sa tahad ebasotsiaalne olla. See on erinev. Täpselt nagu varemgi, ei pea sa midagi ütlema, kui sa just ei taha. Me võime lihtsalt istuda ja lugeda. Kui sa mind tõesti ei taha, võin ma isale helistada et ta tuleks ja mind ära viiks.”

Mees mõtles selle üle ja urises, “Noh ma tean, kui ma kaotanud olen.”

Poiss läks raamaturiiuli juurde, pannes tagasi Pärsia poisi ja valides teise Renault’i raamatu. Rahulolevalt ohates heitis ta jälle kamina ette, toetas oma pea ja õlad vastu Borisi ja hakkas lugema.

Õhtusöögi ajal küsis mees, “Miks sa koolis ei ole?”

“Aprilli vaheaeg on.”

Mees mõmises. Nad sõid tugevat suppi röstsaiaga seltskondlikus vaikuses. Kui nad lõpetanud ja laua puhastanud olid, läksid nad tagasi lugema.

Magamamineku ajal läks poiss vannituppa, pesi omad hambad. Ta võttis riided seljast ja pani pidžaama selga.

Voodisse roninud, kallistas ta meest, enne kui end küljeli pööras ja ütles, “Head ööd.”

“Head ööd,” ütles mees vaikselt ja varsti magasid nad mõlemad.

Kui poiss öösel ärkas, et pissile minna, oli mehe käsi tema ümber ja hoidis teda kaisus. Poiss tõusis, püüdes meest mitte äratada. Ta läks vannituppa ja pissis. Ennast kergendanud, läks ta tagasi ja ronis voodisse, püüdes jällegi meest mitte häirida. Kui mees ka ärkas, ei öelnud ta midagi ja varsti oli poiss jälle uinunud.

Peale teist ööd võttis mees vana seljakoti, pani sinna mõned võileivad ja ütles poisile, “Lähme.”

“Kuhu me läheme?”

“Küll sa näed. Pane oma jakk selga.”

Poiss haaras oma jaki ja nad läksid koos Borisiga uksest välja ning järgnesid mehele. Mees pööras metsa. Kui ta väga tähelepanelikult vaatas, nägi poiss metsas vaevmärgatavat rada. Nad kõndisid sõnagi lausumata, samal ajal kui Boris ette jooksis, vahel metsa kadudes, kuid alati tagasi tulles. Rada hakkas tõusma. Aegamööda muutus tõus järsemaks ja poiss pidi pingutama, et mehega sammu pidada, kes ei paistnud tõusu märkavatki. Varsti ronisid nad üle suurte kivilahmakate ja poiss hakkas maha jääma. Mees ootas teda järele, andes talle aega puhata, enne kui nad edasi liikusid.

Järsku väljusid nad puude vahelt ja nende vastas oli tohutu graniidist mäetipp, millele nad ronisid. Mees istus kivile ja poiss istus tema kõrvale. Ta vaatas ümberringi, nautides 360 kraadist vaatepilti. Boris, kellel polnud mingeid probleeme üles ronimisega, istus nende juurde.

Taevas olid vähese kohevad pilved ja päike paistis maastikule kaugel all. Puhus just sobiv tuuleke, mis hoidis keha jaheda, kuid polnud külm, kuigi ta oli jaki selga pannud.

Mees võttis seljakoti ja tõmbas välja võileivad, ulatades ühe poisile, enne kui koerale natuke liha andis. “Pole midagi muud juua , kui vett,” ütles ta kanistrit poisile edasi andes. Poiss võttis korraliku sõõmu ja ulatas kanistri tagasi.

Söömise ajal küsis poiss, ”Kas sa tuled sageli siia üles?

“Umbes korra kuus, välja arvatud talvel. Kui ma noorem olin, tulin talvel siia üles lumekingadega. Kui arvan, et see on minu jaoks nüüd natuke minevik.”

“Ohoo! Kas siin on ka teisi kohti, kuhu sa kõnnid?”

“Jah. Ükskord ma näitan neid sulle. Pean tunnistama, et see on mu lemmikkoht.”

“Tänan, et jagasid seda minuga.”

Mees noogutas ja nad istusid jälle vaikides.

Lõpuks nad tõusid, mees pani seljakoti selga ja nad hakkasid laskuma.

Kui nad alla onni ümbritseva lagendikuni jõudsid, märkas Boris oravat ja tormas metsa sellele järele.

“Rumal koer pole kunagi aru saanud, et ta ei suuda puu otsa ronida,” pomises mees.

Järgmisel hommikul sadas ja nad ei läinud välja. Nad istusid ja lugesid enamuse päevast. Kuid lõuna ajal ütles poiss, “Räägi mulle sellest, kui sa poiss olid.”

“Pole palju rääkida.” Kuid kui mees liikuma oli saanud, rääkis ta üle kahe tunni Chicagos üles kasvamisest, kuidas oli linnas elada, missugune ta kool välja nägi, kuidas ta oli kogu aeg hirmul, et keegi võib aru saada, et te gei on. Ta kohtus isegi tüdrukutega ja suudles neid, mitte seepärast, et see talle meeldis, vaid varjamaks oma gei kalduvust.

Ta küsis poisilt, “Kas sa pead end varjama?”

“Jah. Justkui. Koolis on lapsi, kes sellest väljagi ei tee, kui teada saavad, et ma gei olen, kuid teised teevad, nii ma arvan, et pean seda varjama, välja arvatud siis, kui olen üksinda oma poiss-sõbraga.

Sellel õhtul kaisutasid nad enne magamaminekut teineteist ja poiss ütles, “Mulle meeldib, kui ma öösel üles ärgates sind enda lähedal leian ja tunnen, et sa mind kaisutad.”

Kui nad voodisse läksid, võttis mees poisi kaissu ja pani oma käe ümber tema.

Järgmisel õhtupoolikul umbes kella nelja paiku sõitsid kohale poisi isa ja ema. Ta ema polnud onni näinud ja poiss näitas talle seda, näidates kus mees oma asju hoidis ja kui korras tal kõik oli.

Poiss pöördus vanematega koju tagasi ja mees vajus tagasi oma üksildasse elusse.

Poiss jätkas helistamist paaril korral nädalas. Mees ei helistanud kunagi ise, kuid meeleldi kuulas poissi või esitas talle küsimusi. Poiss käis mehel igal koolivaheajal mõned päevad külas ja tegi suvel paar pikemat külastust. Mees näitas talle kõiki oma tehtud matkaradu ja mõnikord, kui mees ei tundnud et tahaks päeva matkata, läks ta üksinda. Ükskord suvel, täiskuu ajal, matkas ta mehe lemmikrajal öösel. Tal oli taskulamp kaasas ja ta kasutas seda aegajalt, kuid mitte väga tihti. Talle meeldis läbi puude kumav kuuvalgus ja kuuvalguses suplev panoraam tema all, kui ta mäetipus oli.

Kui poiss 16 sai, pakkusid ta vanemad talle auto ostmist. Ta ütles neile, et tahab Fordi veoautot selle külge kinnitatava lumesahaga. Varsti sõitis ta onni juurde iseseisvalt. Talvel sahkas ta oma sissesõidutee ja siis vana mehe oma.

Kuigi ta teadis, et mees oli teda armastama hakanud, ei kasutanud poiss seda kunagi ära. Ta ei küsinud kunagi midagi ega jäänud liiga kauaks oma külaskäikude ajal. Mõlemad, nii tema kui mees olid asjade sellise korraldusega rahul.

Oma abituuriumi aastal kevade poole, just enne viimase tunni lõppu tundis ta, kuidas telefon ta taskus vibreeris. Kohe kui tund lõppes, tõmbas ta koridoris telefoni välja ja leidis, et mees on teate jätnud.

“Ma ei tunne end praegu hästi. Võibolla peaksid tulema.” Poiss pani telefoni ära, jooksis oma auto juurde ja sõitis onni juurde. Ta koputas uksele, kuid ainuke asi, mida ta kuulis oli Boris vaikselt nutmas. Ta katsus ust ja leidis selle lahti olevat, mis teda üllatas.

Ukse lahti teinud, kiirustas ta Borisist mööda elutuppa, kus mees istus oma lugemistoolis. Tal oli raamat süles, kuid ta ei paistnud seda lugevat.

Poiss läks tema juurde ja hüüdis ta nime, kuid mees ei vastanud ega liigutanud. Ilmnes et ta ei hinganud ka. Poiss pani käe vastu mehe põske ja tundis, et see on päris külm.

Nuttes valis ta 911 ja helistas koju. Kuni ta ootas abi saabumist, märkas ta laual ümbrikut oma nimega selle peal. Värisevate kätega tegi ta selle lahti.

Poiss kuulis väljas müra ja läks ukse juurde. Seal oli kiirabi, koos politseiauto ja poisi isaga. Meedikud läksid elutuppa koos oma koti ja kanderaamiga. Üks nendest kontrollis pulssi, millest ta teadis, et seda pole. Ta vaatas poisi poole ja raputas pead.

“Kas sa oled mehe lapselaps?” küsis ta.

Poiss hakkas pead raputama, siis aga ütles, “Omamoodi.” Ta vaatas oma isa poole, kes ainult noogutas.

Meedikud laadisid mehe ettevaatlikult kanderaamile ja kandsid välja ootavasse autosse.

Siis purskasid poisi silmist pisarad ja ta üha nuuksus ja nuuksus. Ta isa istus tema kõrvale, õrnalt käe tema ümber pannes ja Boris, kes näis murelikuna, pani oma käpa talle sülle. Läbi nuuksumise ütles poiss, “Ära muretse Boris, ma hoolitsen sinu eest.”

Mees ei tahtnud mingit matusetalitust. Ta soovis, et tema tuhk ta maa peale laiali puistataks.

Alguses pani poiss urni onni kaminasimsile, oodates päeva, millal ta teadis, et on õige aeg tuhk laiali puistata. Ühel soojal hiliskevade päeval võttis ta urni ja hakkas tuhka laiali puistama. Kui ainult peotäis tuhka oli veel alles, läks ta onni ja pani urni mehe seljakotti.

Boris tema kõrval, hakkas ta mehe lemmikrada mööda minema. Mäetipus sosistas ta, “Jumalaga, ma armastan sind alati ja teadsin, et sina mind armastasid. Tänan sind kõige eest,” Ta hoidis tuhka peopesal ja kerge tuuleke viis selle endaga kaasa.