Viimasel õhtul enne kooli algust oli mu ootusärevus kõrgpunktis. Varsti kohtun ma grupi täiesti uute lastega – noh , minu jaoks uued, kuigi nad tundsid kõik üksteist, välja arvatud üks poiss.
Mäletasin oma algkooli aega ja sama ootusärevust – teades, et saan uuesti oma sõpradega kokku, kelledest mõnda ma polnud näinud sellest ajast, kui kool kevadel lõppes ning mõeldes sellele, milline mu uus õpetaja võiks olla.
Ma olin enamust oma tulevastest õpilastest koridorides näinud, kui nad viiendas klassis olid, samuti tundsin ma mõnede laste vanemaid õdesid ja vendi, kuid tegelikult mitte ühtegi nendest endist.
Hommikul valgusid nad mu klassiruumi, rõõmsalt lobisedes ja oma asju ja lõunasööki ära pannes oma kappidesse või pinkidesse, mille ma neile määranud ja siltidega varustanud olin, et tutvustamist lihtsamaks teha.
Kui klass enamvähem paigale oli saanud, ütlesin neile tere tulemast. Kinnitasin neile, et teeme läbi aasta mõnesid lõbusaid asju, samuti kui ka kõva tööd. Nad naeratasid laialt, kui mainisin lõbusaid asju ja oigasid tasakesi, kui rasket tööd mainisin.
Tegin kohaloleku kontrolli. Ma ütlesin neile, et pärast esimest paari nädalat, kui ma tean nende kõigi nimesid, võivad nad ise omale istekohad valida.
Mu ainuke uus õpilane oli Kirk ja ma panin ta istuma paremale keskele, kus ta pole nii silmatorkav, kuid tunneb end kaasatuna. Ma tutvustasin teda teistele ja alustasin siis harjutusega, mida ma alati uue kooliaasta esimesel päeval tegin. Ma lasin igal õpilasel püsti tõusta, näoga klassi poole pöörduda ja rääkida endast midagi, mida teised ei tea.
See oli raskem, kui välja paistis, sest lapsed tundsid üksteist väga hästi.Sellest harjutusest sain ma iga õpilase kohta vähemalt ühe asja, mille ma kirja panin. Lisaks sain ma teada, kes oli klassi kloun: Jamie; kes oli väga tõsine: Anna; kes oli klassi teadlane: Berta ja nii edasi. Kirk, nagu ma teada sain, armastas ujuda ja käis igal suvel plaa˛il. See selgitas ta kuldset päevitust ning pleekinud blonde juukseid.
Peale seda alustasime tööga ja enamus päevast läks edasi päris hästi.
Vara sügisel tulid mõned mu eelmise aasta õpilased tavaliselt peale kooli minu juurest läbi.
Minu arvates oli see nagu võõrutusprotsess, kui nad uue kooliga harjudes teadsid, et olen ikka olemas ja nad on minu juures teretulnud.
Ühel pealelõunal ilmus Akram peale kooli minu klassi uksele. Ta riided olid mitmest kohast rebenenud, tal hakkas kujunema sinine silm ja ta oli ilmselt nutnud.
Oh sa kurat! Hüüatasin endamisi. Tõmbasin kohe tooli enda kõrvale, ulatasin talle karbi salvrätikutega ja palusin tal istuda, kuni ma talle klaasi vett tõin.
Nuuksumiste vahel sai ta ära räägitud oma loo. “Oli koolipäeva lõpp ja ma läksin enne bussi peale minemist korraks vetsu. Seal oli kaks poissi, suuremad ja vanemad kui mina. Üks nendest ütles, “Noh see on meie kooli uus lilla.” Ma püüdsin ära minna, kuid poiss seisis ukse peal ees.
“’Tule siia,’ käskis esimene poiss. Läksin aeglaselt tema juurde. ‘Nüüd lasku põlvili.’ Ma kartsin, kartsin kohutavalt, hr Travis.”
Noogutasid, kartes, mis järgmisena tuleb.
“Kui ma põlvitamast keeldusin, virutas ta mulle rusikaga kõhtu. Oli väga valus ja lõpuks ma põlvitasin ta ees. Siis tegi ta oma püksiluku lahti ja võttis oma peenise välja.”
Neetud! Mõtlesin ma. See oli hullem, kui ma kartnud olin. Julgustasin teda jätkama. Selleks ajaks ta juba nuuksus.
“Poiss käskis endal puhuda. Ma isegi et teadnud, mida see tähendab. Ta ütles, et pean tema peenist niikaua imema, kuni ta mulle suhu lahti läheb. Püüdsin keelduda, kuid ta lõi mind jalaga. Lõpuks ma tegin, mida ta käskis. Olin nii alandatud, ja asi läks hullemaks, kui ma seda ta sõbrale ka pidin tegema.
“Kui ma lõpetanud olin, lõid nad mind põrandale pikali ning jagasid veel jalahoope. Üks nendest ütles, ‘See on ainult alustus sellest mida sa saad, kui peaksid meie peale kaebama minema. Homme oled sa samal ajal siin, kui ellu jääda tahad.’
“Siis nad lahkusid naerdes.”
Selleks ajaks hoidsin Akramit oma käte vahel, püüdes teda lohutada, kui ta nuuksudes oma lugu rääkis.
Kui ta nutmine vaibus, ütles Akram, “Ajasin end kuidagimoodi põrandalt püsti, sülitasin tualetti selle, mis mulle suhu oli jäänud ja püüdsin kraani all oma suud pesta. Ma ei teadnud, oli see kraam minu jaoks paha või mitte.Lonkasin välja ja jõudsin just õigeks ajaks bussile. Jumal, ma ei tea, mida ma oleksin teinud, kui buss oleks ära läinud.”
Tänasin teda, et ta juhtunust mulle rääkis. Paludes Jumalat, et noil poistel mingit koledat haigust polnud, kinnitasin ma Akramile, et see, mida nad talle suhu olid lasknud, polnud kahjulik. Helistasin kooli õe numbrile, kuid mulle vastas ainult automaat. Akrami poole pöördudes ütlesin ma, “Ma saan aru, et sa ei rääkinud kooli õele ega ühelegi täiskasvanule keskkoolis.”
Ta raputas pead.
“Kas sa ütlesid mõnele lapsele?”
Ta raputas jällegi pead. “Bussis mõned lapsed küsisid, miks ma lonkan, aga ma ütlesin, et kehalise tunnis sain väheke viga, kuid see pole midagi tõsist.”
“Mis su telefoni number on?” küsisin ma. Ta ütles mulle, kui ma seda valisin.
Kui ta isa vastas, rääkisin ma talle mis juhtus ja et Akram on minu klassiruumis ja väga löödud ja valus.
Jamal ütles, et ta tuleb kohe ja viieteist minuti sees ta saabuski.
Kui Jamal sisse tuli, tõusis Akram valulikult ja langes oma isa käte vahele. Kui poiss oli mõnevõrra maha rahunenud istusime me kõik ja ta rääkis isale, mis juhtunud oli.
Ma küsisin temalt, “Kas sa tead, kes need poisid olid?”
“Ma ei tea nende nimesid, “nuuksus ta, “kuid olen neid koolis näinud.”
“Mida sa võid meile nendest rääkida?” küsis Jamal.
“Midagi. Ma kardan neid ja olen kindel, et nad teevad mulle veel rohkem haiget, kui ma nende peale kaeban. Isa, ma ei saa sinna kooli tagasi minna. Ma kardan.”
Me Jamaliga mõlemad lohutasime teda ja hajutasime ta kartusi. Ta isa võttis ta käte vahele, ja ainult hoidis õrnalt, tegelikult kaisutamata, kuna poisi ribid olid väga valusad.
Lõpuks ta ütles, “Akram, me peame arsti juurde minema, olemaks kindlad, et midagi katki pole.”
“Kas ma pean kooli tagasi minema? Palun ära sunni mind,” palus Akram.
“Meil läheb natuke aega, et välja mõelda, mida teha. Vahepeal, ei, homme sa ei pea kooli minema.”
Nad lahkusid koos mu klassiruumist, Jamal püüdes toetada oma poega, kui nad läksid. Ta vaata minu poole tagasi ja ütles, “Võtan õhtul ühendust.”
***
Sellel õhtul enne õhtusööki tundsin, et vajan drinki, ja nii võtsin välja Scotchi pudeli; lõpetasin kolme dringiga
Mul pole meeles, mida ma sõin, kuid lõpuks jõin ma kohvi ja tundsin end vähemasti mõnevõrra kainena, kui Jamal helistas.
“Tere, Ben, Tahtsin ainult öelda, et Akramil võib paar ribi pragunenud olla, muidu on ta tervis korras. Arst kinnitas ta külje sidemega ja saatis meid koju.
“Nüüd on mul probleem, mida edasi teha. Lubasin talle, et ta ei pea homme kooli minema, kuid ma ei saa teda igavesti kodus hoida. On sul ettepanekuid?”
Olin püüdnud midagi välja mõelda hetkest, kui Jamal ja ta poeg mu klassiruumist välja astusid.
“Minu arvates on esimene samm informeerida juhtunust direktorit. Võibolla on isegi hea, et te praegu poiste nimesid ei tea. Proovi hommikul esimese asjana kooli minna ja direktoriga kokku saada.”
Rääkisime veel mõnda aega. Pean tunnistama, et ma nautisin alati temaga kõnelemist. Kuidagimoodi oli temaga väga mugav olla, nagu vana sviitrit kanda. Ma polnud talle ikka veel öelnud, et ma gei olen ja kahtlesin, kas ma seda kunagi üldse ütlen. Kuid kuna ta mu ainus gei sõber oli, tundus see õige tee ühenduse pidamiseks olevat.
Sel ööl ma ei saanud eriti magada. Püüdsin ikka veel välja mõelda, mida Akrami abistamiseks teha saaks, kuid polnud mingile lahendusele tulnud.
***
Kuidagi moodi vedasin end läbi järgmise päeva. Koju saabudes oli vastamismasinas teade Jamalilt, milles ta palus mul helistada.
Valisin numbri. Telefon helises viis korda ja siis vastas Akram.
“Kuidas sul läheb?” küsisin.
“Noh, mu külg ei valuta enam nii kõvasti, kuid olen ikka veel kohutatud sellest, mida mind tegema sunniti.”
Tahtsin talle öelda, et kui ta vanemaks saab, võib ta leida, et tegi mõnusat asja, kuid ma ei öelnud talle seda. Selle asemel palusin ma võimalust tema isaga rääkida.
Jamal tuli telefonile ja me vahetasime tavalisi viisakusi, enne kui küsisin, kas tal oli õnnestunud direktoriga kokku saada.
“Mingil moel. Alguses, kui rääkisin probleemist sekretärile, püüdis ta mind asedirektori juurde suunata, kuid nõudsin ja lõpuks jõudsin direktori kabinetti.
Rääkisin talle nii täpselt kui suutsin, mis Akramiga juhtunud oli. Ta ütles, et ei tunne Akramit, mis võib hea olla, kuid kui ta minult poiste nimesid küsis ja mina ütlesin et ma ei tea, nõudis ta, et enne kui ta midagi tegema hakkab, peab ta neid teadma.
“Ütlesin talle, kui hirmunud Akram on, kuid ta muudkui korrutas, et ta ei saa enne midagi teha, kui nimesid teab.
“Juhtisin ta tähelepanu asjaolule, et kui Akram nimed paljastab, mille kohta ma polnud kindel, et ta neid isegi teab, võib ta sattuda veelgi suuremasse ohtu kas nonde kahe või nende sõprade poolt. Ta lihtsalt jätkas nõudmist, et peab nimesid teadma, nii ütlesin talle, et püüan seda Akramilt teada saada.
“Kogu vestlus oli väga tsiviliseeritud. Kuigi minus viha kogu aeg kasvas, teadsin, et seda pole hea avaldada ja nii jäin ma viisakaks ja võibolla isegi natuke allaheitlikuks.
“Kui ma kooli uksest välja sain, seisin ma trepil ja plahvatasin, kõva häälega. Ja see on kõik, mis juhtus.
“Võtsin töö juurest vaba päeva ja veetsin selle Akramiga. Püüdsin teda veenda poisse identifitseerima, kuid ta oli selle jaoks selgesti liiga hirmunud. Nii et nüüd olen jälle omadega soos. On sul mõni idee?”
“Kas sa lubasid tal homme ka koju jääda?”
“Jah.”
“Hästi, see annab meile natuke aega. Mulle hakkab kumama üks idee. Kui sellest midagi välja tuleb, annan sulle teada.”
Mul olid veel oma eelmise aasta klassi telefoninumbrid alles. Õngitsenud nimekirja oma lauasahtlist välja, leidsin soovitud numbri ja valisin selle.
Vastas üks mees. Ütlesin, kes ma olen ja me vestlesime mõne minuti enne kui ma palusin võimalust tema tütrega rääkida.
Ta tuli kiiresti telefoni juurde ja küsis, kas midagi on korrast ära.
“Jah,” ütlesin mina ja rääkisin talle, et Akramit on kiusatud ja pekstud nii palju, et ta pidi arsti juurde minema, kuigi ma sügavamale detailidesse ei laskunud. Ta oli maruvihane. Ütlesin talle, et mul on plaan ja leppisime kokku kokkusaamise minu klassiruumis peale tunde.
Kui ma toru ära panin, võtsin välja mõned paberid, et neid hinnata, kuid ei suutnud neile keskenduda ning panin nad mappi tagasi ja vaatasin enne magama minekut telekast paari idiootlikku situatsiooni komöödiat.