Suur raskus. Midagi rasket oli tema peal. Ta ema kutsus teda tagasi. Ta oli jälle väikene, väike poiss ja mängis õues ning ta ema kutsus teda tuppa, kuid ta ei saanud liigutada, kuna tema peal oli suur raskus, teda maha surudes, laskmata tal koju minna...

Brian avas aeglaselt silmad, kuid pidi need kohe jälle sulgema ereda valguse ja valu pärast otsmikus, siis tegi need uuesti lahti.

See on sama maailm, mõtles ta. Lumi igal pool, ere päike, ta hingas ja otsmikus oli tuikav valu – see meenutas talle lennuõnnetust – ja tal oli terve põdralehm süles.

Ta võpatas, kui põdra peale vaatas. Selle silmad näsid ikka veel õelad ja pea surus vastu Briani rinda. Kuid ta taipas, et põder on surnud. Ta hakkas uurima oma enda olukorda.

Midagi ei paistnud katki olevat. Ta ei suutnud seda alguses uskuda, liigutas oma käsi ja jalgu mitu korda, et ikka kindel olla, siis aga vingerdas põdra alt välja. See lamas poolenisti tema peal, pea vastu ta rinda surutud ja kui ta püsti sai, nägi ta esimest korda, kui suur põder oli.

Ta hindas põdra pikkuseks ninast sabani oma tubli kolm meetrit, võibolla rohkemgi. Ta mõõtis sammudega põdra kõrguseks koos jalgadega, mis välja ulatusid, neli sammu.

Võibolla kolm ja pool meetrit. Ja seistes oli põdra turi veelgi kõrgemal.

Ta kahtles hetke, kas see võis olla sama põder, kes teda suvel rünnanud oli, püüdes tema vastu vaenulikkust tunda. Kuid tõsiasi oli, et põdra tapmine tegi teda kurvaks - väga õnnelikuks ja kurvaks ühteaegu, nagu oli olnud ka huntide tapetud hirvega.

Põder oli inetu ja kaunis samaaegselt, seal lumel lamades, lumi määritud verega ta rinnast – inetu kaunis loom ja temaga oli nüüd lõpp. Ta oli põdra tapnud, tema elu lõpetanud, et ta ise elada saaks, ja ta tundis end samapalju pahasti, kui hästi.

Ta pööras end hetkeks kõrvale, raputas pead ja siis pööras tagasi. Väga palju tööd oli teha ja hetkeks tundus talle et seda on võimatu teha. Laagrisse oli siit umbes kilomeeter maad ja mingil viisil polnud võimalik põtra sinna tirida.

Ta katsus tagumist jalga tõsta ja suutis selle ainult maast lahti saada. Põdra tirimine oli lihtsalt võimatu. See peaks üle kolmesaja kilo kaaluma.

Tal tuleb põder tükkideks lõigata ja tükkide kaupa laagrisse tagasi viia ning see pani ta peatuma. Kuidas küll, mõtles ta, tuleb põtra tükeldada? Mitte kunagi kogu oma elus polnud ta kunagi mõelnud sellest, kuidas põtra tükkideks lõigata. Kust alustada? Polnud punktiirjooni, nagu lihaturgude joonistel...

Ta mõtles tervelt viis minutit, lamavat põtra vaadates ja mõistis lõpuks, et enne ei saa ta midagi teha, kui põder nülitud on.

Ta lõikas oma noaga kaelast alustades naha lõhki, rinda ja kõhtu mööda alla kuni tagumise otsani. Ta pidi ümber oda lõikama – mis oli peale rinda tungimist katki läinud – ja ümber noole varre, mis ikka veel välja ulatus, kuna neid ei olnud võimalik välja tõmmata.

Nahk eraldus veel raksemini kui hirvel, oli paksem ja seda tuli nülgimise ajal piki keha koorides sentimeetri haaval lahti lõigata. Kõhu naha lõikamisel libises nuga ja lõikas katki kõhukelme, mis sisikonda hoidis, ja sisikond kukkus auravana ta jalgadele ja ta tõmbas ülejäänu välja, olles hämmastunud, kui palju seda põdra sees oli. Maks üksi kaalus rohkem kui kaks jänest ja ta pani selle kõrvale, et hiljem ära keeta.

Ilma sisikonnata oli põtra kergem liigutada – ikka väga raske, kuid natuke kergem – ja ta läks kiiresti nülgimisega rütmi. Tõmba nahka, libista nuga edasi, tõmba, libista, tõmba, libista. Poole tunniga oli ta põdra parema külje täielikult nahast vabastanud, lõigates ümber kaela just allpool pead ja voltides selle üle selja , paljastades täielikult põdra parema külje.

Ta polnud kunagi, isegi mitte lihakarnis, nii palju liha ühes kohas näinud. Põder oli lihamaja. Ta tõstis jällegi tagajala, kuid ei suutnud põtra liigutada isegi ilma sisikonnata. Kuid jalga tõstes märkas ta seal paistis olevat liitekoht, kus jalg kehaga ühines ning ta lõikas sealt ja jala sai keha küljest ära tõsta.

Ta jätkas ümber kogu tagumise jala lõikamist ja tõstmist kuni see oli ainult puusaliigesega ühendatud ja kui ta liigese ümbertringi lahti lõikas, eraldus jalg täielikult.

Ainult see, tagumine jalg oli raksem kui hirv ja taipas, et jala varjualusesse saamine on päris raske.

See töö saab kaua kestma. Ta otsustas jala ära viia ja siis tagasi tulla et töö lõpule viia. Kogu öö kestev töö. Ja ilm on külm.

Tal võttis jala laagrisse tassimine peaaegu kakskümmend minutit ja ta oli peaaegu täiesti kurnatud, kui ta kohale jõudis. Ta pani jala seina najale ja läks tagasi sinna, kus põdra keha lamas.

Oli keskpäev ja ta oli näljane. Ta kulutas viisteist minutit puude korjamiseks ja korjuse juurde tule üles tegemiseks ja kui tuli korralikult leegitses, lõikas ta lihakeha küljest selle koha lähedalt riba, kust ta jala oli eraldanud ja asetas selle toki otsas peaaegu leekidesse.

Ta asus jälle lõikama ja nülgima, sel ajal, kui liha küpses. Ta lõikas ära parema esi õla – see tuli ära enamvähem samamoodi, kui tagumine jalg ning ta tassis selle laagrisse ja kui ta tagasi jõudis, oli liha kepi otsas täiuslik: pealt natuke põlenud ja seest korralikult küpsenud.

Ta lõikas lihatükke ja sõi seistes ning ülejäänud põtra vaadates mõtles ta, et pole kunagi maitsnud nii head liha. See oli parem kui hirv või jänes või loll linnud või loomaliha. Ja see oli rasvane, rasvasem, kui hirv oli olnud ja ta ihkas rasva, sõi tüki rasva, mis liha küljest välja ulatus ja ihkas rohkem. Ta lõikas korjuse küljest kaks suurt tükki rasva ja pani need tule kohale küpsema, senikauaks kuni ta tööga jätkas.

Ilma parempoolsete jalgadeta oli põder kergem ja ta leidis, et suudab põdra jalgadest tõstes ümber pöörata ja jätkata lõpetamata küljega.

Kui põder oli ümber pööratud, nülgis ta selle külje nagu esimesegi, peale jalgade ümbert lahti lõikamist liikus eest tahapoole, kuni nahk oli korjuse küljes täielikult lahti. Siis lõikas ta jalad lahti ja tassis need ühekaupa tagasi laagrisse ja naasis põdra kere juurde juba pimedas.

Tee leidmine ei olnud probleem, kuna taevas oli poolkuu ja see valgustas lund nii et oli valge, peaaegu nagu päeval. Kuid nüüd läks külmaks ja tal ei olnud kindaid. Ta käed külmetasid niiske liha töötlemisel ja ta pidi neid sageli tulepaistel soojendama, mis aeglustas tööd ja keskööks kisendas kõik temas puhkuse järele.

Kuid põdralehm oli suur varandus ja ta kavatsenud seda jätta huntidele või karule, kui see peaks tulema. Nii jätkas ta tööga. Ilma jalgadeta ja nahata polnud ülejäänud osa töötlemine nii väga raske. Ta raius kirvega selja kahes kohas läbi eraldades taga, kesk ja ees osa ning oli hämmingus, kui sarnased kõik loomad on. Põder oli tohutu suur, kuid tema ehitus oli peaaegu samasugune kui jänesel, sama põhilise ülesehitusega.

Sama disain, mõtles ta naeratades ja arvas, et kui ta neljakäpakil liiguks, oleks ta samasugune.

Ta eraldas kirvega põdra pea, ja tiris keha esimese osa, rinnakorvi koos küüru lihaga selle peal, laagrisse ning siis tagaosa ja keskosa korraga.

Seega jäid veel nahk ja pea. Pea järele võib ta homme tulla ja ta hakkas nahaga tagasi minema arvata kella nelja paiku hommikul.

See oli kõige raskem. Nahk oli tohutu raske – ta ei suutnud seda tõsta – ja selle laagrisse tirimine, vibu ja nooltega selle peal, kurnas ta lõplikult.

Laagris vaatas ta lihakuhja ja nahka oma varjualuse seina juures, naeratas korra, ajas maha oma jänesenahkse särgi, ronis oma magamiskotti ja oli mõne sekundiga sügavas, unenägudeta unes.

Magama jäädes mõtles ta hea – ei, suurepärane päev. Liha päev. Põdra päev. Homme joonistab ta sellest pildi oma varjualuse seinale...