Alguses ei jõudnud see talle pärale.

Öösel oli ilm väga külmaks ja vaikseks muutunud ja ta oli ärkveloleku ja uinumise vahepeal, kui kuulis teravat väga tugevat kärgatust. Ta oli pooleldi unes ja arves et see võis olla unenäo osa, kuid pauk kärgatas jälle, natuke kaugemal ja siis kolmandat korda väga kaugel.

Kolmanda paugu ajal oli ta jalul, oli ukse kõrvale lükanud ja seisis ukseavas.

“Hei! Siin, Ma olen siin!”

Ta kuulatas ja kuulis veel kahte palju summutatumat pauku ja siis mitte midagi. Kuna tal polnud magamise ajal pikki pükse jalas ja ta aluspesu oli ammu üles ütelnud, seisis ta külma õhu käes paljalt. Sekundi või paar hoidis keha sooja, kuid siis hakkas kiiresti jahtuma ja ta tundis, kuidas külm ta kallale tuli.

Kuid ta seisis vaikselt, hinge kinni pidades ja kuulates ja ta kuulis veel ühte popsatust, nii kaugel, et seda vaevu kuulda oli ja peale seda polnud enam ühtegi häält.

“Hei!” karjus ta veel korra, kuid ühtegi vastust saamata ja kuna külm talle kallale tuli, sulges ta ukse ja ronis kotti tagasi.

See oli mõistusevastane, kogu see tulistamine pimedas – kes seda tegi? Ja mida nad tulistasid? Homme läheb ta välja ja otsib jälgi, vähemasti sealt, kust kõige lähem lask paistis tulevat – kusagilt otse üle järve.

Ja miks nad talle ei vastanud? Nad pidid teda kuulnud olema – mis neil viga oli? Oli see mõni maniak? Ja miks polnud Brian teda varemalt näinud, või kuulnud …

Ta soovis magada, oli piisavalt väsinud, et magada, kuid ta ei suutnud oma kujutlusest tõrjuda pilti – keegi võimsa püssiga hull oli kusagil väljas, pimedas tulistamas.

Nii pani Brian natuke rohkem puid tulle, puhus sütele, et puud põlema hakkaksid ja istus terve öö, vahetevahel tukkudes, päevavalgust oodates, et saaks jälgi otsima minna.

Esimeste valguskiirtega ronis ta oma riietesse, lükkas ukse lahti ja astus välja.

Vastu külma nagu vastu seina.

Ta oli külmast lugenud – õpetaja oli neile Alaskast luuletusi lugenud, kui ta väike oli – ja oli kuulnud lugusid ja telekast Discovery kanalil filme näinud, kuid polnud kunagi midagi niisugust tundnud. Tal jäi hing kurku kinni. Tundus, nagu külmuks niiskus silmades ja ta nina sisemus tundus jäigastuvat ja külmuvat. Polnud tuule õhkugi, mitte kõige vähematki – oli absoluutne tuulevaikus – ja kui ta sammu edasi astus, tundis ta õhku vastu silmi liikuvat ja ta pidi neid pilgutama, et külmumast hoida.

Kolmkümmend viis, nelikümmend, nelikümmend viis kraadi alla nulli – ta ei osanud isegi arvata mitu kraadi külma oli – ja ta mõtles, niimoodi inimesed surevadki, sellise külma kätte. Nad jäävad seisma ja kõik külmub ja nad surevad.

Ta tõmbas kapuutsi üles ja oli üllatunud, kui hästi, tahumatu nagu see oli, ta pea soojas hoidis. Siis tõmbas ta käpikud kätte, võttis tapaoda – juba ammu parandatud põdra tapmisest – ning kõndis minema ja niipea kui ta liikus, hakkas kohe soojem.

Lumi oli kuiv, nagu kristalliseerunud jahu või suhkur ja tundus kõndimise ajal ta jalge eest minema lendavat. Ta tegi tiiru ümber laagri, läks järvejääle – mis oli ka lumega kaetud – ja ringiga tagasi, kuid ei näinud midagi muud, kui ainult hiirte ja jäneste jälgi.

Siis hakkas ta aeglaselt sinnapoole minema, kust pauk oli kostnud ja oma hämmastuseks hakkas tal soe ning tundis end isegi mugavalt.

Kapuuts hoidis õhu paigal, ta nägu soojenes ja asjaolu, et pea soojas oli näis kogu ta keha soojendavat ning kui ta külmaga ära harjus, võis ta ringi vaadata ja imetleda maailma enda ümber.

See oli maailm täis ilu. Nagu klaasi sees, mõtles ta, kauni klaaskristalli sees. Õhk oli nii selge , et võis näha peenikesi oksakesi, männi okkaid viiekümne, seitsmekümne viie meetri kaugusel ja oli nii vaikne, et võis kuulda õhu sahinat tihaste tiibade ümber, kui need lendasid puu otsast sissekäigu kõrvale kuhjatud liha juurde – kus nad parvena liha nokkisid.

Jäljed läksid igale poole. Kui ta korra laagrist ära metsa jõudis, siis oli seal nii palju jäneste jälgi, et neid tundus varjualuse ümber sadu elavat. Jälgi oli mõnes kohas nii tihedasti, et need moodustasid kinni trambitud rajad, kus jänesed olid kõik sama teed jooksnud, kuni mõned kohad muutusid kitsasteks maanteedeks. Mõnes kohas oli lumi nii kinni trambitud, et kandis Brianit peal ja kus põõsad seda võimaldasid kõndis ta selliseid radu mööda, et mitte lumme vajuda.

Kuid teda ei huvitanud jäneste jäljed. Keegi oli siin püssi lasknud ja öösel polnud lund sadanud, nii et jäljed peaksid, jäljed peavad näha olema.

Kuid jälgi polnud. Ta liikus laagrist veelgi kaugemale, tiirutas jälle, tehes suuri kaari sinna suunda, kust hääl oli tulnud kuid seal polnud jälgi – või polnud midagi peale hiirte, hirve, kellegi kellest ta arvas et see võiks rebane olla, ja umbes miljoni jänese jälgede.

Keskpäeval jäi ta puu juurde seisma, püüdes leida mõnda teist märki, midagi sellist, mis näitaks, kuidas nad seda tegid...

Kas ta oli kogu asja unes näinud? Kas võis olla, et püssipaugud olid unenäos olnud? Või oli ta liiga kaua üksinda olnud ja hulluks läinud. Seda võib juhtuda. Seda juhtus kogu aeg. Inimesed läksid hulluks kaugelt väiksema stressi tõttu, kui see, mille all Brian oli. Võibolla nii oligi – ta oli seda unes näinud, või lõpuks hulluks läinud. Kindlasti …

PAUHH!

Pauk tuli ta pea lähedalt ja ta kukkus põlvili. Nad tulistasid teda. Ja nad olid lähedal, otse tema kõrval. Seekord polnud see uni, polnud hullumeelsus – nad olid tal otse kukil.

Ta veeretas end vasakule ja tõusis kummargile jämeda männi taha, oodates, jälgides. Mitte midagi – ta ei näinud absoluutselt midagi normaalsest erinevat. Ainult võsa ja puud ja … seal. Ta oli kogu aeg maha vaadanud ja tõstis oma pilgu veidike kõrgemale, nii kolme meetri kõrgusele ja nägi seda. Pappel oli räbalateks; puu ja koore tükid olid välja lennanud, nagu oleks ta lõhkekuuli tabamuse saanud. Puu seisis ikka veel püsti kuid oli tõsiselt vigastatud ja hetkeks arvas ta, et keegi lõbustab ennast tulistades puid kolme meetri kõrgusel maapinnast. Kuid puu pihta ei olnud lastud. Ta läks puule lähemale ja uuris seda ning ei näinud märgatavat kuuliauku – ainult räbaldunud haav – ja ta poleks seda kunagi teada saanud, kui poleks näinud, kuidas see tegelikult juhtub ja see oleks peaaegu et viimane asi olnud, mida ta siin ilmas nägi.

Otse tema ees, vähem kui viie meetri kaugusel ja õige vähe ta peast kõrgemal plahvatas umbes veerand meetri pikkune osa puust valju kärgatusega, mis teda peaaegu kurdistas ja samal hetkel tuli puu küljest tema peale kild nagu nool. Polnud aega eemale tõmbuda, liigutada, isegi mitte silmi pilgutada. Kild – veerand meetri pikkune, natuke jämedam kui pöial ja nõelterav – tuli talle näkku, pühkis raevukalt ta kõrvast mööda ja jäi pidama poolest saadik nahkkapuutsi tagant välja ulatudes.

Ta püüdis kildu kindaga välja tõmmata, kuid ei saanud, kuna kindad olid liiga suured ja ta tõmbas parema kinda käest ja haaras puust palja käega.

Kild oli läbi külmunud, nii külm, et jäi käe sooja naha külge kinni ja pidi selle maha raputama. Puu oli läbinisti külmunud. Imelikul kombel polnud ta kunagi mõelnud, polnud kunagi asja uurinud, mis puudega juhtub, kui külmaks läheb. Ta arvas, et nad tulevad sellega kuidagi toime – lihtsal külmuvad.

Kuid puudes oli niiskus, taimemahl ja kui väga külmaks läks, pidi mahl külmuma. Ta läks puu juurde, mis just plahvatanud oli ja nägi, et terve puu osa paistis olevat külje pealt välja lennanud olevat – umbes poole meetri pikkune ja kümne sentimeetri laiune tükk. Killustunud ja laiali paisatud jõu poolt, mis paistis tulevat puu seest ning ta astus tagasi ja vahtis haava ning mõtles sellest, leides lõpuks asjale seletuse.

Puu hakkab väljastpoolt külmuma, külmub ringi ümber kogu puu. Kui siis tõsiselt külmaks läheb – nagu viimasel ööl oli olnud – hakkab sisemus ka külmuma. Kui vedelik külmub, siis see paisub – ta oli seda loodusloo tunnis õppinud – või püüab paisuda. Kuid kuna puu on ümbertringi külmunud, pole sisemusel ruumi paisuda. See on lihtsalt vangis senikaua kui välisosa vastu peab ja takistus põhjustab keskosas rõhu suurenemist, ja suurenemist ja ikka veel suurenemist, kuni välisosa enam vastu ei pea ja sisemus puu külje pealt välja plahvatab.

Need ei olnud püssipaugud. Need olid plahvatavad puud. Väljas ei jooksnud ringi püssidega hullud, ja Brian polnud segaseks läinud.

Oli lihtsalt talv ja kogu lugu. Brian vahtis puud ja seejärel metsa ümberringi ja teadis nüüd ühte asja kindla peale: kõik oli erinev. Suvel oli mets ühte moodi, nüüd aga testmoodi, täiesti teistmoodi.

Ja kui ta ellu jääda tahtis, pidi ta seda uut kohta, talvist metsa, tundma õppima. Ta peab seda uurima ja tundma. Järgmine kord ei tarvitse tal enam sellist õnne olla...