Ilm läks soojemaks ja ta alustas järgmisel päeval jooksuga.

Mitte sõnasõnalt – oma lumekingadega sai ta ainult kiiresti kõndida – vaid selles mõttes, nagu hundid jooksid.

Ta otsustas rohkem näha saada, olla rohkem ja mitte kulutada kogu oma aega varjualuses jahil käikkude vahel ainult istudes ja aegajalt uksest välja vaadates.

Ta tahtis rohkem ning lumekingad ja mingi uus enesekindlus tegid ta vabaks. Ta võttis oma sõjavibu ja oda kätte, hirvenahast noolekoti selga, gaasisüütaja ja ühe päeva lihatagavara hirvenahast kotis kaasa ja jooksis nagu hundid jooksevad, vaatama seda, mida näha oli.

Ta liikus varjualusest eemale üha suuremate ringidega, uusi maid avastades. Esimestel päevadel ei läinud ta kaugele, oli kergelt mures võimaliku eksimise pärast, ning siis otsustas, et sellel pole tähtsust. Ta leiab alati tagasitee lumekingade jälgede järgi ja isegi kui lumi nad katma peaks, ja tal läheb kauem aega kodutee leidmiseks siis tegelikult oli ta nüüd alati metsas kodus; vibuga ja kirvega vööl ning süütajaga tule alustamiseks ja lumekingadega, mis teda lume peal hoidsid, oli ta muutunud talviseks olendiks. Kodu oli seal, kus ta lõkke tegemiseks peatus ja nädala lõpuks – soe ilm kestis, temperatuur tõusis päeval nullini – jäi ta tegelikult varjualusest ööseks eemale välja, istus oma riietes tule ääres, kuulates huntide ulgumist, nähes tulevalguse peegeldust tuhandetelt jääkristallidelt lõkke ümber lumes.

Järgmisel päeval läks veelgi soojemaks ja ta küttis põtra ühel seljandikul umbes kaheksa kilomeetri kaugusel laagrist. Tal ei olnud kavatsust põtra tappa, kuid jahtis nagu hunt – mitte alati tapmiseks, kuid teada saamiseks, nägemiseks. Ta oli näinud päeval põtra, suur pulli, kelle sarved olid läinud ja järgnenud talle jälgi mööda poole kilomeetri kaugusel, jälgides põtra läbi puude, kuidas see näksis samasuguseid pajulatvu nagu Brian oli näinud hirve söövat. Nad lasid pajulatvadel nii heana paista, et Brian maitses neid, kuid nad maitsesid nagu puu ja ta sülitas nad välja.

Põder ei teadnud, et Brian seal on ja Brian uuris teda tähelepanelikult. Põder oli väga suur, tohutu, kaks korda nii suur kui põdralehm, kelle Brian tapnud oli, võibolla isegi suurem ja Brian kahtles, kas ta isegi väga terava noolega saab ta selle küllalt sügavale lasta, et põtra tappa. Võibolla odaga korralikult torgates või kui pull ise oda otsa jookseb, nagu põdralehm oli teinud...

Ta mõtles niimoodi, jälgides pulli männioksa alt umbes saja meetri kauguselt, kujutledes kuidas see olema saaks ja mida tema tegema peaks, et põtra kätte saada, kui ta kunagi peaks tahtma seda proovida, ja siis ta nägi, kuidas hundid jahivad.

Alguses ei saanud ta arugi, mis juhtuma hakkab. Ta nägi, kuidas põder jäigastus ja end pööras, ta tohutu suured kõrvad valvsalt ettepoole suunatud ja siis nägi ta halli varju välgatust, ainult puudutades liikumas üle põdra tagaosa.

Hunt. Ta jõudis ainult mõelda sõnale, kui nägi teist halli varju läbi puude pühkimas, jällegi üle põdra tagaosa, ja siis veel kaks tükki, kui nad tulid et hammustada ja kõrvale tõmbuda ja näis, nagu oleks neid seitse või kaheksa, kuid ta arvas, et arvatavasti ainult neli tükki.

Sellest piisas. Pull püüdis vastu võidelda. Ta raius oma esi sõrgadega ja jagas tagajalgadega hoope, pikalt õõtsutades ja pöörates jagu oma kallaletungijate vastu, kuid need jätkasid külje pealt oma lõikavate rünnakutega pulli tagajalgadele ja tagaosale. Nad haarasid hammastega ja tõmbasid, lõigates läbi tagajalad, nii et pull ei saanud enam seista ja kui ta maha vajus ja oma tagaotsale pidama jäi, muutusid hundid pööraseks ja hakkasid ta tagaosa kiskuma, teda elavana lõhki tõmmates, kiskusid tagajalgade lihaseid, iga hammustus haava suurendamas, kuni kogu lumi ja hundid verega kaetud olid.

Ja niimoodi nad ta sõid. Kiskudes ta tagumist poolt kui ta ikka veel elas, kiskudes ta sisikonna välja, kui ta ikka veel püüdis end esijalgadega ära tõmmata, kuni ta lõpuks liiga nõrgaks jäi ja ettepoole kukkus. Ikka veel elus, ikka elav, kui nad teda sõid.

Brian ei tahtnud seda näha. Ta oli arvanud, et nooltega tapmine on aeglane ja paha, kuid see – polnud üldsegi võrreldav. Hundid olid sellest hullunud, vere lõhnast ja kuumadest soolikatest, mida nad elavast põdrast välja tõmbasid, ja pullil kulus terve igavik et surra, ta ei surnud, vaid muudkui vajus madalamale ja madalamale, kui hundid teda elusalt sõid.

Brian judises. Ta oli varem hunte näinud, ega polnud kunagi hirmu tundnud. Ta polnud arvanud, et nad teda kunagi rünnata võiksid kuid kui nad ründaksid – kui nad tuleksid niimoodi peale ja ta maha tõmbaksid.

Ta vaatas kõrvale ja raputas pead. Nad ei ründa. Nad polnud seda teinud, kuigi selleks oli hulga võimalusi olnud. Nad sõid hirvi ja põtru ja loodetavasti mitte poisse.

Kuid ikkagi, kui Brian nad sööma jättis ja vaikselt ära läks, ikkagi hoidis ta noole vibul laskevalmis, ja üha vaatas neid üle õla tagasi, pulli küljest sooja liha kiskumas ja õgimas ning hiljem varjualuses istus ta tule juures imestades, kuidas see saab nii hirmus olla – kuidas saab loodus lasta loomal kannatada, nagu põder oli kannatanud.

Hundid olid loomupäraselt käitunud ja ta sai aru tapmise vajadusest – ta ise sureks, kui ta ei tapaks.

Kuid nii aeglaselt …

Ta vahtis pikka aega sellest mõeldes leekidesse ja arvas, et näeb seda unes, kui magama jääb, kuid ei näinud. Selle asemel nägi ta unes kodu, koos isa ja emaga telekat vaatamas ja kui ta ärkas, oli suur valge väljas - hilisem tõusmine pika aja jooksul.

Välja kemmergusse minnes oli ilm nii pehme ja soe, et tal polnud parkat vaja selga panna – soe detsembripäev – ja kui ta tagasi pöördus, et tuld üles teha ja liha keeta, kuulis ta kahe puu lõhkemist, päris kaugel, ühte pauku ja siis teist.

Pop … pop.

Ja kui tuli leegitses ning pott lume ja lihaga oli keema pandud, siis mõistis ta äkki mida ta kuulnud oli, või mida ta polnud kuulnud.

Puude lõhkemise jaoks oli ilm liiga soe.