Kahe nädala jooksul läks ilm soojemaks ja iga päev oli toredam kui eelmine. Jaht näis ka paremini minevat. Brian sai lollinde või jäneseid igal päeval ja ühel ainsal päeval sai ta kolm lollindu.

Ta sõi kõik ära ja tundis end paksuna ja laisana ja ühel pärastlõunal ta lihtsalt lamas päikese käes. Ehk oli vale öelda, et ta õnnelik oleks olnud. Tõelise õnnelikkuse jaoks veetis ta liiga palju aega üksinduses. Kuid ta naeratas, kui laagris tööd tegi ja ootas hetke, millal sai pehmetel pärastlõunatel tuua sisse küttepuud, kuna see lihtsalt hoidis teda väljas, metsas ringi kolamas.

Tal oli palju sõpru tekkinud - või vähemal tuttavaid. Linnud olid tema jaoks erilise tähenduse omandanud. Öösel tõid öökullid kuuldavale oma tasaseid häälitisusi, millega nad üksteist kutsusid peaaegu kummituslike helidega, mis teda hirmutasid, kuni ta lõpuks nägi ühte kuuvalgel ööl, kui oli täiskuu ja peaaegu nii valge, nagu pilvisel päeval. Ta jäi nende häälte saatel magama ja ei läinud kaua kui ta hakkas ärkama, kui nad üksteist ei kutsunud.

Enne koitu, just siis kui hall valgus hakkas läbi puude imbuma, hakkasid päevalinnud laulma. Nad alustasid aeglaselt, kuid enne kui hall valgus oli küllalt heledaks muutunud, et näha kümne meetri kaugusele, hakkasid kõik linnud laulma ja Briani äratas unest tuhandete lindude laul.

Alguses näis see mürana, kuid sedamööda kuidas ta õppis ja kuulas, leidis ta nad kõik erinevad olevat. Punarindadel oli õhtulaul ja laul, mida nad laulsid enne vihma ja teine, selleks puhuks, kui vihm üle jäi. Harakad veetsid kogu aja pahandades ja vandudes, kuid nad hoiatasid teda ka kui midagi metsas liikus. Rongad ja varesed olid samasugused, kraaksusid ja kronksusid puude vahel lennates.

Brian märkas, et see oli kõik territooriumi pärast. Igaüks tahtis kohta, kus elada, kohta kus jahtida. Linnud ei laulnud lõbu pärast, nad laulsid, et teisi linde eemal hoida, et nood nende territooriumile ei tuleks.

Huntidelt oli ta õppinud maaomandi kohta. Mitmel korral oli ta näinud üksikut hunti – suurt isahunti, kes tuli laagri lähedale ja uuris poissi. Hunt ei paistnud kartvat ega teinud midagi, et Brianit hirmutada ja Brian mõtles temast kui omamoodi sõbrast.

Hunt paistis jahil käivat ja tulevat korrapäraste ajavahemike järel ja Brian arvas, et ta liikus mingit ringi mööda. Õhtul tulle vahtides sai Brian aru, et kui hunt liikus kiirusega viis miili tunnis ja jahtis päeval kümme tundi, siis pidi ta läbima saja miili lähedase ringi. Kuu aja pärast tõi hunt sõbra kaasa, väiksema noorema isase hundi ja teisel korral kui nad tulid, peatusid nad Briani laagri lähedal ja kui Brian neid jälgis, pissisid nad mädanenud puutüvele, mõlemad kaks korda samasse kohta.

Brian oli huntide kohta lugenud ja nendest filme näinud ning teadis, et nad “jätsid märgi”, kasutades oma territooriumi märkimiseks uriini. Ta oli ka lugenud – ta arvas, et Farley Mowati raamatust – et hundid austasid teiste territooriume nagu enda omagi. Niipea, kui nad olid vanast puutüvest küllalt kaugel, läks Brian ja pissis sinna, kuhu nad märgi olid jätnud.

Viis päeva hiljem, kui nad uuesti läbi tulid, nägi Brian, kuidas nad peatusid, nuusutasid kohta, kuhu ta lasknud oli ja seejärel märkisid koha Briani oma kõrval, tema piiri tunnustades.

See on hea, mõtles ta. Ma oman nüüd midagi. Ma kuulun nüüd kokku. Ja ta oli oma eluga edasi läinud, arvates, et hundid ja tema olid nüüd omad asjad ära klaarinud.

Kuid huntide reeglid ja Briani reeglid käisid ainult huntide ja Briani kohta.

Siis tuli aga karu.

Brian oli karuga tuttav, nagu huntide või lindudega. Harilikult olid nad üksinda - kui see polnud emakaru poegadega – ja nad olid absoluutselt, täielikult söömisele pühendunud. Ta oli neid mõnel korral marju korjates näinud, hammastega põõsastelt marju suhu roobitsemas – koos suure hulga lehtedega ka, mis nad enne marjade allaneelamist välja sülitasid - ja nagu huntide puhulgi, paistsid temaga läbi saavat.

Kui Brian neid söömas nägi, läks ta ära ja lasi neil marju korjata seal, kus nad tahtsid, otsides endale teise koha. See sobis karudele, mõtles ta naeratades ja see sobis temale ja tema mõtlemine läks edasi; tema arvates valitses vastastikune arusaamine tema ja karude vahel: Kuna tema nad rahule jättis, jätsid nemad teda rahule.

Karud kahjuks ei teadnud, et selline kokkulepe oli ja Brian sai kannatada selle väärarusaama pärast, nagu laabuks kõik mingis kujuteldavas poliitiliselt korrektses ühiskonnas.

See jättis ta täielikult ettevalmistuseta metsa tõsielu suhtes.

See tähendab: Karud ja hundid tegid mida nad tahtsid ja Brian pidi sellega kohanema.

Faktid sõnasõnalt avasid ta silmad ühel hommikul kahenädalase soojalaine ajal. Brian oli sügavalt maganud ja ärkas metalli kolina peale vastu kaljut. Ta meeled ja kõrvad olid häälestatud kõigile loodushäältele tema ümber ja looduses ei olnud metalli kolina helit. See äratas teda keset hingetõmmet.

Ta magas pea varjualuse ukseavas ja ta nägu oli väljapoole ja kui ta silmad lahti tegi, nägi ta tumepruuni karvast seina enda ees.

Ta arvas, et näeb und ja raputas pead, kuid see ei kadunud ja samal hetkel sai ta aru, et vaatab karu tagumist poolt. Ei, mõtles ta kliinilise loogikaga, mis teda üllatas - ma vaatan väga suure karu väga suurt tagumikku.

Karu oli Briani laagrisse tulnud surnud jänese sisikonna lõhna ja potist tuleva toidu lõhna peale. Karu ei näinud seda kui Briani laagrit või territooriumi. Ta tundis toidu lõhna, ta kõht oli tühi, oli aeg süüa.

Ta oli tule juurest poti ja noa leidnud, kuhu Brian nad jätnud oli ja kiskus nad välja. Brian oli nad peale sööki mõlemad järves ära pesnud, kuid toidu lõhn oli ikka veel õhus. Karu oli panni vastu kaljut löönud samal momendil, kui ta oma kere oli Briani varjualuse sissepääsu ette sättis.

Brian võttis jalaga hoogu. “Hei - käi siit minema!” karjus ta ja virutas karule jalaga tagumikku.

Ta polnud kindel, mida ta ootas. Võibolla, et karu pöördub, saab aru oma veast ja veereb end rumalana tundes minema. Või et karu lihtsalt jookseb minema. Ilma hetkegi kõhklemata, või ilma vähemagi viivituseta pöördus karu ja kiskus ühe esikäpa tõmbega kogu varjualuse esiseina eest ära ja puhus niisket õhku oma sõõrmetest.

Brian leidis end üles karu otsa vaatamas, kes nüüd pöördus alla poisi peale vaatama ja järgmise norsatuse saatel kiskus Briani koopast välja ja paiskas ta vasaku esikäpa vibutusega ülepeakaela üle viie meetri kaugusele. Siis libistas ta end edasi ja pakkis mõlemat esikäppa kasutades Briani palliks ning virutas ta alla vee äärde, kus too juhmistatuna lamama jäi, mõeldes millegipärast, et ta ikka veel varjualuses on.

Karu peatus ja uuris Brianit pika hetke, siis pöördus tagasi laagrit puistama, otsides kohta kust meeldiv lõhn oli tulnud. Ta istus tagajalgadele ja nuusutas õhku, avastas uue nõrga lõhna allika ja läks selle järel alla vee äärde, kus kalatiik oli. Ta hakkas vees sobrama – mitte kaugemal kui kolm meetrit kohast kus Brian nüüd lamas, püüdes aru saada, kas ta käed ja jalad olid ikke veel sinna kinnitatud, kus nad enne olid – ja tõmbas välja jänese kolba, mille küljes veel lihatükid ripnesid ja neelas selle tervelt alla. Ta kaevas veel vees ja leidis sisikonna ja sõi selle ära ja jätkas tiigis sobramist ja kui midagi rohkem leida polnud, vaatas karu veel korra Brianit, laagrit ja kõmpis siis tagasi vaatamata minema.

Peale väikeste kriimustuste, kus karu küüned teda kergelt kraapinud olid – see oli rohkem poksimine kui küünistamine olnud – oli Brian ühes tükis. Ta oli ikka veel põrutatud ja ei taibanud hästi kus on ülemine, kus alumine pool, kuid ta oli tänulik.

Ta teadis, et karu oleks võinud teda palju rohkem vigastada. Ta oli näinud karu murdunud puud nagu tohutut hammast maast välja kiskumas kui ta ussikesi ja sipelgaid otsis. See karu oleks samahästi teda tappa võinud, kuid tegelikult oli ta end tagasi hoidnud.

Kuid päeva edenedes tundis Brian end kangestuvat ja magamamineku ajaks valutas kogu ta keha ja ta teadis et ta saab sinikaid täis olema.

Ta peab leidma mingi võimaluse enda kaitsmiseks, mingi relva. Tuli toimis hästi, kui ta põles, kuid tuli oli kustunud. Ta kirves ja nuga poleks teinud muud, kui karu väga vihaseks ajanud – midagi, millest talle ei meeldinud mõelda - ja vibu sobis ainult väiksemate jahiloomade jaoks. Ta polnud kunagi katsunud lasta midagi suuremat kui loll lind või jänes ja kahtles, et vibu suudaks noolt küllalt sügavale suruda et midagi muud teha kui - jällegi - karu väga vihaseks ajada.

Ta keris end oma magamiskotti sellel õhtul, kahe sooja nädala lõpus. Ta pani lõkkesse puid juurde, pooleldi kartes, et karu tagasi tuleb. Samal ajal püüdis ta asjale lahendust leida.

Kuid tegelikult polnud karu tema esmane vastane. Ega olnud see hunt ega ükski loom. Brianist oli saanud enda kõige pahem vaenlane, kuna kogu selle jahipidamise, kalastamise ja ellujäämise käigus oli ta unustanud esmase reegli: Alati, alati pööra tähelepanu sellele, mis toimub. Iga asi looduses tähendab midagi ja ta oli jätnud tähelepanuta selle, et suvi oli lõppemas, oli mitmel viisil juba lõppenud ja see mis tulemas on, saab olema kõige ohtlikum asi, millega tal lennuõnnetusest saadik silmitsi seista tuleb.