Ta otsustas, et vajab tugevamat relva, suuremat vibu. Ta mõtles sellest kui sõjavibust. Tal läheb vaja mingit sorti terava otsaga nooli. Ta oli jahtimiseks kasutanud tules kõvendatud otsaga puunooli. Kuid kõik mida nad tegid oli ainult auk; nad ei lõiganud, asi mida ta tundis et peaks tugevama vibu puhul hästi toimima. Ta kasutas kõva puud, mille ta järve ääres leidnud oli. Puul olid sirged oksad libedavõitu halli koorega ja neis oli lööki, mida teist sorti puus polnud. Ta veetis terve päeva, lõigates pikka sirget oksa ja koorides ning voolides seda oma jahinoa ja kirvega endast natuke pikema vibu kujuliseks. Ta ei kiirustanud, kuid töötas ühtlases tempos ja pimeda saabudes oli vibu valmis kuivatamiseks.

Noole varte kuivatamine päikses käes võttis aega kaks päeva, peale seda, kui nad kooritud olid ja ta arvas, et vibu jaoks võiks neid neli või viis tükki vaja minna. Ta lõikas ka teise sirge oksa ja voolis teise vibu, töötades selle kallal lõkkevalgel. Pole paha kahte vibu omada ja kui üks katki läheb, on tal teine kohe võtta.

Ta polnud kolmel päeval jahil käinud, kuid oli hästi söönud oma viimaselt jahil käigult saadud loll linnust ja jänesest, ja ta kulutas natuke aega, et võtta oma kalatiigist kaks kala ja enne magamaminekut nad ära keeta, valmistades kalasuppi, mida ta jõi, lusikaga sõi ning näppudega võttis, kuni luud puhtad olid.

See oli külm õhtu. Nii külm, et magamiskott tundus väga meeldiv ja just kui ta silmad sulges, ilmutas see end talle - kõik märgid, kõik väikesed vihjed. Külm läheb kõvemaks. Suvi on läbi. Keegi ei tule teda päästma – ta oli alla andnud ja ei enam kuulanud või püüdnud kuulda päästelennuki häält – ja teda tabab põhjamaine talv.

Kõik see ilmnes talle, kui ta oli just magama jäämas ja see äratas teda täielikult ja hoidis teda ärkvel, kuni väsimus lõpuks teda uinuma pani.

Hommikul ärkas ta sama pakilise tundega ja veetis päeva paju okstest lõigatud noolevarte valmistamisega oma sõjavibule, samas püüdes välja mõelda, mida kõike ta vajab et saabuvaks talveks valmis olla.

Tal polnud sooje rõivaid ega jalanõusid. Magamiskott oli hea, kuigi mitte õige talve oma. See oli hea kuni miinus kahekümne kraadini kui seda korralikus varjualuses kasutada. Kuid magamiskott oli kõik, mis tal oli ja ta ei saanud kogu oma aega ainult magamiskotis veeta. Siis nälgiks ta surnuks. Ta peab jätkama jahil käimist, söömist, elamist.

Ta vaatas oma varjualust uue pilguga. Ta oli karu poolt tehtud vigastused parandanud. Tosinat paju küljest sõjavibu jaoks lõigatud noolevart koorides uuris ta oma kodu. Kivisein moodustas kolm külge ja need olid tihedad, kuid külg, mille ta oli puunottide, okste ja väätidega täitnud, oli kaugel õhutihedast - sellest võis mitmes kohas läbi vaadata – ja see tuli talvekindlaks muuta. Ta võib seda kuivade lehtedega täita, või isegi kirvega mätta ribasid lõigata ja seina kindlustada. Ja teha soojakindel uks kahest kuivi lehti täistopitud punutud raamist. Probleem - noh üks tuhandetest probleemidest, mõtles ta naeratades – oli selles, et ta ausalt ei teadnud, kui külmaks talvel läheb, või kui palju siin lund tuleb, või mida ta ellu jäämiseks saab teha. Mida talvel küttida on? Ta teadis, et mõned loomad lähevad ära lõuna poole, kuid ei teadnud, millised või kas isegi jänesed külmaga väljas on - võibolla jäävada nad oma urgudesse või okshunnikute alla kogu talveks magama. Kas ta peaks tule tooma varjualuse sisse, et sooja saada?

Ta raputas pead ja katkestas noolelt koore maha kraapimise, et üle järve vaadata. Liiga palju, et seda kõike nüüd teada, liiga palju, mida kõike vaja teha. Puudel teisel pool järve hakkasid lehed värvi muutma.

Nad pidid seda juba nädala jagu või isegi kauem teinud olema, mõtles ta – miks ma seda näinud ei ole? Ja nüüd, kui ta seda märganud oli, nägi ta et ka paljudes teistes kohtades vahetasid lehed värvi; enamasti kuldseks, mõned aga roosa ja punase varjunditesse, laiali pillatuna üldisel foonil. Ja taevas järve kohal oli ka erinev. Pehmed suvepilved olid kadunud ja seal kus taevas sinine oli, oli ta ühtlaselt vasekarva sinine ja seal, kus pilved tulid, olid nad kivihallid – ja nad kasvasid, kui ta neid vaatas. Polnud enam suviseid dramaatikat täis äikesepilvi kõrgumas, ainult peaaegu inetud ühte värvi hallid, mis kasvasid põhja poolt ja katsid taeva nagu suure käe poolt tõugatuna. Isegi see laiguke sinist, mida ta alguses oli näinud, oli nüüd kadunud ning kogu taevas oli hall ja õhus oli vihma lõhna tunda. Ja jällegi, mitte suvine vihm, vaid külmem, peaaegu külm vihm oli tulemas ja see pani teda värisema, kuigi vihm polnud veel alanud.

Ta jätkas noolevarte koorimist, keskendudes käsilolevale tööle. Veel midagi, mida ta õppinud oli: Tee, mida sa teha saad nii, nagu sa seda teha saad. Häda ja probleemid tulevad hoolimata sellest, mida sa teed ja sa pead nendele siis vastama, kui nad tulevad.

Ja muidugi oli tal küllalt tegemist sõjavibu ideega. Öelda, et ta saab tugevama vibu – lootuses et parem relv teda paremini kaitseb – oli kerge, kuid sellise valmistamine ja selle jaoks noolte tegemine oli raskem, kui ta arvanud oli.

Tema arvates taandus kõik augu torkamisele kellessegi, et teda tappa. Selleks olid kõik relvad, oli see siis püss või oda või nool. Keegi pidi surema, et tema elada saaks ja tema tapmiseks tuli temasse auk torgata. Ta tõmbas näo viltu.

Kuid see oli nii. Auk tuli torgata, loom tuli tappa ja siin peitus raskus sõjavibuga. Üks asi oli torgata auk jänesesse või loll lindu. Nood olid väikesed ja õhukese nahaga. Kui mõelda seda suure loomaga teha, oli see hoopis midagi muud.

Ühel korral oli ta omast kergest vibust püüdnud puu otsas olevat okassiga lasta, mõeldes et kui ta selle alla laseb ja naha maha võtab (hästi ettevaatlikult) saab ta rohkem liha ja rasva, kui jänestest ja loll lindudest. Ta oli hämmastunud, nähes kuidas nool põrkus okassea küljest talle viga tegemata. Kui ta ei suutnud lasta isegi suhteliselt väikest looma, mida tuleks teha et tappa või isegi ainult vigastada suuremat looma?

Ta arvas, et asi on vibu tugevuses ja noole otsas. Vibu pidi olema jäik, nii et suudaks noolt palju tugevamini suure looma sisse suruda, et jõuda sügavamale elutähtsasse piirkonda ja nool pidi kuidagimoodi end sisse lõikama ja suurema augu tegema.

Jäigema vibu ta omaarvates oli juba teinud, kuigi pidi ootama, kuni talle nöör peale saab, et päris kindel olla - kuid nooltega oli probleem. Tal olid tugevamad noolevarred, mis suutsid vastu võtta lisakoormuse tugevamalt vibult, kuid nooleotsad olid jälle midagi muud. Ta mõtles selle üle kõvasti ja kaua kogu õhtu, kui tulevalgel noolevarsi vestis. Ta kaalus lennukikerest saadud alumiiniumi tükkide kasutamist, kuid need olid liiga õhukesed ja pehmed.

Kusagil oli midagi olnud, üks koht mis teda aidata võis, kuid ta ei suutnud seda meenutada, enne kui ta magama oli läinud ja tules hõõguvaid süsi vaatas.

Pintneri sporditarvete pood. See oli vana pood, millest ta vahel oma kooliteel mööda läks, mida pidas vanem mees nimega Pintner, kellel oli ukse kohal silt “Anti kaubanduskeskus.” Ja pood vastas sellele nimele. Seal polnud midagi kaubanduskeskuse särast ega modernsusest. Ainult mõned vanaaegsed riiulid ja püssid ja vibud ja hoki varustus ja vanad õli ahjud, mille juures istusid habetunud mehed ja rääkisid vanadest aegadest ja sülitasid tubakamahla vanadesse kohvipurkidesse.

Brian polnud selles poes palju käinud, kuid korra oli ta sealt läbi astunud et näha, kas Pintner uiske ka teritab ja ukse kõrval oli olnud suur klaaskapp ringikujuliselt paigutatud noolepeadega. Ta oli neid uurinud ja seekord mõelnud sellest kui väga osavalt nikerdatud punasel velvetil lebavast kaunist nooleotste kollektsioonist ning ei seekord ega kunagi hiljem polnud ta mõelnud, mida nad tegelikult olid: jahiriistad.

Alles nüüd, lebades oma magamiskotis ja oma vaimusilmas neid vaadates lõi talle pähe, mis nad tegelikult olid: nooleotsad. Noole teravikud et nooled augu teeksid. Mõned väga väikesed, mõned suured ja laiad ja kõik kivist ja kõik teravate servadega.

Need inimesed olid profid, mõtles ta – Ameerika Indiaanlased, kes olid nooleotsad teinud juba sajandeid tagasi. Nemad elasid kogu aja niimoodi, nagu Brian nüüd püüdis elada ja nad olid tuhandeid aastaid katsetanud, et tulla välja noolepeade kujundusega. Brian pani silmad kinni ja püüdis meenutada, millised nad välja olid näinud.

Kui tal pilt silme ees oli, tasandas ta tule kõrval maapinna ja joonistas välja viis piirjoont, mida ta arvas õigesti mäletavat ja püüdis nad teha sama suured, kui originaalid kollektsioonis.

Kolm tükki olid väikesed ja ta jättis need tähelepanuta. Kaks olid palju suuremad ja neid uuris ta nii vaimusilmas, kui joontena maapinnal.

Ainuke põhjus suurte nooleotste jaoks – tappa suuremaid loomi. Nad töötasid selle välja. Tuhandete aastate jooksul küttides leidsid nad, et suurem noolepea tapab suuremaid loomi. Kogu uurimistöö on minu eest ära tehtud.

Nüüd pean ma leidma võimaluse kivist nooleotste valmistamiseks, see on kõik, mida ma tegema pean, mõtles ta.

Ta sobras oma mälus mida ta oli koolis õppinud, telekas näinud, raamatutest lugenud ja kusagilt ei leidnud ta mälupilti, milles keegi oleks öelnud, kuidas kivist nooleotsa teha.

Noh, siis alusta sellega, mida sa tead.

Nooleotsad olid tehtud kivist. Nii et otsi sobiv kivi, mõtles ta ja jäi magama, mõeldes kõigist kohtadest ümber järve, kus ta kive oli näinud.

Hommikul ärkas ta äärmiselt näljasena, nagu poleks ta terve nädala süüa saanud. Kalatiiki oli ainult neli kala jäänud ja õngede otsas polnud ühetegi - mis teda muretsema pani – ning ta sõi kaks suuremat kala, et näljale piiri panna. Täna läheb ta jahile ja hangib liha, jättes nooleotsa probleemi kõrvale. Keskhommikul, peale laagri korrastamist ja poti peitmist varjualusesse, juhuks kui karu peaks tagasi tulema, suundus ta põhja poole. Nende kuude jooksul, mil ta L kujulise järve ääres elas ja jahti pidas, oli ta ümbritsevat piirkonda tundma õppinud nagu suurt koduõue. Välja arvatud kiskjad, kes toitu otsides pidevalt rändasid, näis enamik loomi jäävat enamasti samasse kohta ja kuna nad seal oma eluga alustasid, siis reeglina nad ka seal üles kasvasid. Umbes pool miili põhja poole oli parim koht jäneste küttimiseks. Seal oli suur lagendik, umbes jalgpalliväljaku suurune, kus ammune tulekahju oli põletanud puud ja kus kasvas võsa. Jänesed olid seal kiskjate eest kaitstud, kuna võisid kergesti varjuda tihedate murakapõõsaste vahele. Kuna nad sinna olid tulnud ja seal elada võisid, olid nad paljunenud – nagu jänesed seda teevad – ja nüüd paistis seal alati jäneseid olevat, kuna Brian ka lagendikule ei vaadanud. Tema jaoks oli ebaharilik, kui sinna minnes ta mõnda head lasku ei teinud ja kuigi ta ikkagi sageli mööda lasi, oli ta välja töötanud suhte viis ühele: Tundus, et ta sai jänesele pihta ühega igast viiest lasust. Loll lindude puhul oli see suhe seitse ühele.

Viimati oli ta lasuga jänesele pihta saanud ja ta lähenes lootusrikkalt põõsastikule, nool vibul juba valmis. Aga asjad ei juhtunud kunagi nii nagu ta planeeris ja kuna ta oli keskendunud jäneste otsimisele, oleks ta peaaegu loll linnule peale astunud. Lind plahvatas ta jalge eest üles lehtede ja sulgede keerises, nagu granaat ja lendas nurga all Brianist vasakule ette ära.

Ilma mõtlemata tõstis ta vibu, tõmbas pingule ja lasi noole lendu ning oli täielikus hämmastuses nähes, kuidas see sirgelt lendas, ristus linnu lennuteega ja puhtalt läbi selle keha läks.

Lind tuli ringitades alla ja Brian jooksis selle juurde. Kuigi see näis surnud olevat, murdis ta kiire liigutusega linnu kaela, kindel olemaks, et see läinud on.

Uskumatu, mõtles ta. Kui ma ka sada aastat elaksin ja rohkem kui tuhat korda seda prooviksin, ei suudaks ma seda kunagi korrata. See oli puhtalt reflektiivne lask.

Kuid veel enam – ta tõmbas noole surnud linnust välja, pühkis vere ära ja pöördus et tagasi laagrisse minna, sama nool vibunööril. Ta astus viis sammu ja jänes hüppas temast paremal pool põõsast välja ning ühe sujuva liigutusega lasi ta surnud linnu maha kukkuda, tõstis vibu, tõmbas pingule ja lasi noole lahti ja nägi, kuidas see jänese rinna jooksu pealt läbis. Jänes oli surnud enne, kui ta selle juurde jõudis ja üles korjas. Sel õhtul puhastas ta mõlemad ja tegi hautist, keetes nad koos ning sõi liha ja jõi puljongi, kuni kõrini täis oli, kõht ümmargune ja punnis.

Kaks tükki, mõtles ta – kaks tükki sama noolega ja mõlemad liikumise pealt ja mõlemad peaaegu perfektselt. Ta võttis noole teiste hulgast ja pani nurka püsti. See on mu õnnenool, mõtles ta. Samal hetkel tuli ta meelde sõna võlu - See on mu võlunool. Ta ei olnud seda plaaninud, polnud kavatsenud seda lauset mõelda, kuid ta teadis, et see õige on.

See polnud niipalju religioosne idee, kui uskumine sellesse, mida ta korda oli saatnud, ja kuidas ta seda teinud oli, ja sellest päevast alates ta ei kasutanud enam seda noolt uuesti, vaid pani selle väikesele kiviriiulile. Kui asjad halvad on, siis vaatab ta seda noolt riiulil ja mõtleb, kui hästi see oli olnud: üks nool, kaks tabamust ja täis kõht, kõik ühel päeval.

Enne kui ta sellel õhtul magama läks, võttis ta tulest põlenud otsaga oksa ja joonistas sellega oma voodi kohale kaljule, mida ta teinud oli. Kriipsupoisi vibust noolt laskmas kahele kriipsuloomale, üks lind ja üks jänes, ja jooned, mis näitasid, et üks nool oli nad mõlemad võtnud. Kui ta valmis oli, varjutas ta vilkuva lõkketule valgel loomade ja poisi figuurid söega, andes neile keha. Ta soovis, et tal oleks ka värve olnud, et näidata sulgi ja karvast nahka ja verd.

Alles hiljem, kui ta oli täiskõhu rahulolevasse unne vajumas, meenus talle et oli ühes ajakirjas näinud pilte koopamaalingutest Prantsusmaal. Vanu pilte, mõtles ta, nood olid kõige vanemad kunstiteosed, mida maa peal leitud, nagu seal kirjutatud oli. Joonistatud antiikse, varajase inimese poolt.

Brian kaevus magamiskotti ja sulges silmad, ja viimane asi, mis tal mõttes oli, et kas antiiksed inimesed Prantsusmaa koobastes olid kunagi saanud kaks looma ühe noolega...